Puhatud ja mängitud

Ma teadsin, et ma olen natukene ära kadunud.. aga ma täitsa ehmusin, et nii kaua. Jätkuvalt on aeg mul linnuke, kes lendab käest. Aga kui tuhinat peale ei tule ja midagi minu seest välja pugeda ei taha. Siis ma vägisi ei oska. Minu blogi peab olema ja ongi üleni mina.

Aga jõulud olid. Puhkus ja präänik. Ma olen hull jõuluinimene. Alustades ehtimisest, lõpetades kilode kaupa piparkookide küpsetamise ja tundide viisi jõululaulude kuulamisega.

Minult nii palju küsiti enne jõule juba, kuidas ma süüa kavasten. Ilmselt oli mu näos üks suur küsimärk - mismõttes kuidas?! Üldiselt jõuludel söön laua taga oma kallite inimestega jõulusööke. Ikka ma tahaks ju hapukapsast ja verivorsti süüa. Esiteks on see traditsioon ja osa jõuludest. Ma ei pidanud mitte kuidagi vajalikuks asendada neid millegi muuga, et jõule tähistada. Siis juba oleks võinud niisama oma tavalist sööki ka süüa.
Asi on siinkohal pigem kogustes ikka. Ja nüüd jõuan selleni, et järgmiseks "rusikareegliks" suurel osal on see jõululauas ülesöömine.  See on see koht, kus ma väikse möönduse teen ja eiran "traditsioonilist ülesöömist", haha. Jaksasin väga mõnusalt jõululauast püsti tõusta. Kõikidel jõululõunatel ja õhtusöökidel. Jaa.. neid oli mitu. Kui täitsa aus olla, siis ikka süda läikis, vaid korra, peale oma esimese enda tehtud šokolaadi fondanti ära söömist, sest see oli niii maitsev aga nii rammus. Ma ei pidanud tundma mitte mingeid süümepiinu.  Vot täpselt nii ongi minu arust normaalne. Süüa mida tahad aga mitte nii palju kui sisse mahub.

Süümekatega edasi minnes. Siis veetsin oma jõulud Soomes. Mis tähendas max  lebotamist, mitte midagi tegemist, söömist.. söömist..veel mõned filmivaatamised. Mul olid päris mõnnad 6 päeva. Ja appi appi! Mitte nii mõnnad ka -  kuus päeva ilma trennita. Aga ma iga jumala päev igatsesin ja unistasin, millal ma saan Myfitti. Ja mõtlesin kadedusega teistele, kes samal ajal trennis olid. Kerge põdemine tekkis küll.
Ma ikka kalkuleerisin peas enamvähem kalorid kokku, et omaksin kontrolli mingil määra..Vist ei oskagi enam päris analüüsimata elada. Kõik need kringli ja piparkoogi kalorid ka. Ja midagi ülemõistuse ei läinud. Isegi kui päev või kaks oli natukene magusam, kui tavaliselt.. mõtlen, et mis siis. Ega need mind kohe veerevaks palliks ei muutnud. Või siiski.. äkki ikka natukene muutsid. Aga! selle vea ma parandan kohe ära.
Kaalunud ma end pole. Mul pole aimugi kas mul on lisandunud kilo, kaks, kolm. Või olen nullis. Või üldse kena üllatus oleks mind ootamas seal numbrites. Aga ma väldin liigset stressi. Peale paari päevast normaalset režiimi, siis peaks alles klar olema.

Nüüd olen tagasi kodus ja ühtlasi ka back on track. Läksin eile siis lõpuks suure hurraaga Bodypumpi. Ja tõstsin raskuseid. Ja ma olin ju nii puhanud ja energia kõik kulutamata. Minu jaoks on kvaliteetne ja pikk ööuni enamasti reegel number üks, aga vahel kukub teisiti välja. Ööund oli eile küll väga vähe ja väsimus oli sellest peal, aga see oli nii väike mure. Mõttes oli ainult üks - NO MA ALLES NÄITAN!
Vot sulle nalja, aga ma olin suhteliselt juhm peale soojenduslugu, kui ma tundsin üle kogu keha värinat. Juba!!

Ding-ding!
Ilmselt mu keha ei jõudnud mu mõtetele järgi. Eee, hallo kosmos! Võid mu keha sealt puhkuselt tagasi saata.. ma ise olen juba kohal ja valmis! Need kuus päeva võrdusid minu keha puhul ilmselt mõne inimese mõne kuu või isegi aasta pikkuse trenni pausiga. Kui teen iga päev või nädala kohta 6-8 trenni ja siis järsku jäetakse ilma, siis see lõi kõik errorisse vist.
Täpselt selline tunne oli trennis, nagu poleks kunagi enne ennast liigutanud. Kuhu oli kaudunud mu võhm ja jaks. Mul tekkis enda peale selline pahur olek, et võta kokku ennast Kiku! No ikka mega veider oli see minu jaoks. Asi polnud ainult jõuetuses, vaid ka mu aeglastes liigutustes. Väiksest jänkust sai tigu. Teod üldiselt ei meeldi mulle.

Aga võib olla oli tegemist lihtsalt halva päevaga. Tänae uus päev ja uued väljakutsed. Kavatsen ikka täie rauaga panema hakata nii palju kui võimalik. Õhtusse plaanisin ära juba Griti ja Pumpi. Burn, fat, burn! Kõik koogipoisid tuleb välja teenida. Ka tagant järele, hehe.

Üldiselt on see aasta lõpp nagu aasta lõpp ikka. Mingid otsad tuleb kokku tõmmata, liiga kokku ei tõmba samas midagi. Ülevaatlikult ajas tagasi minnes on üks päris kift aasta olnud. Ma saan tegelikult päris uhke ja rahul olla. Igasuguseid tõususid ja mõõnasid on ette tulnud. Aga lõppude lõpuks on iga asi vajalik olnud. Ja "lohutan" end sellega, et what's meant to be, will always find a way to be.

Nagu ikka, siis kui rahulikuks läheb, tuleb jälle uued plaanid välja genereerida. Et ikka oleks elus see miski. Ja ärevus uue aasta ja uute plaanide ees on suur. Seesmiselt säriseb üks rakett juba pikemat aega ja ootab õhku laskmist. Tunnen, et tuleb kõva pauk. Aga sellest kõigest ma räägin varsti..

Loodan, et kõikidel on olnud imeline jõuluaeg ja aastalõpp! Uude aastasse veel rohkem eesmärkide täitumist ja kindlat meelt, lõbusaid hetki ja armsaid inimesi. Loomulikult veel paremaid eluviise ja tervislikemaid valikuid. Ja mis kõige tähtsam - palju palju ARMASTUST! Nii enda kui ka teiste vastu :)

Nüüd lõppu tulistan ühe pildihunniku vahepealsest jõuluajast!

Vahvat ja elamuste rohket aastate vahetumist kõigile, mu armsad!

Kiku

Trenni, trenni, trenni!

Hommikusöögiks muna vol. miljon

Beebi sai kuudi

Minu jõulukringel

Jõuluhommikul jätkuvalt täitsa tervislik hommikusöök

Šokolaadi fondant - vahel ju võib.

Päkapiku töökoda

Kodu

Esimene jõuluõhtu

Vahelduse võlu

Täna üle mitme mitme nädala oli treener Kendra jälle oma õigel kohal ja andis pumpi. Mis pani mind mõtlema sellele, et mul on küll tekkinud lemmikud lemmikud treenerid, kelle trennides kohal olen. Aga! Tegelikult ei tohi jääda kinni kusagile ühte punkti.

Vahepeal on olnud igasuguseid asendustreenereid ja viimasel ajal olen sattunud kuue erineva treeneri juurde pumpima. Avastasin võlu, mis sellega kaasneb.

Igal treeneril on olnud oma nägemus asjast ja seetõttu pööravad ka erinevatele harjutustele erinevat tähelepanu. Sellesmõttes, et üldiselt ikka kõike näitavad korrektselt ette aga vastavalt treenerile, jäävad neile saalis olevate inimeste puhul erinevad vead pinnuks silma. Kes palub põlvi hoida pehmetena, kes selga sirgena. Kes kükkides suruda läbi kanna ja kes biitsepsit tehes rannet sirgenda.

Kui kõik need murepunktid endale kõrvataha panna ja ennast kontrollida, siis on vigastuste võimalus väikene ja iga liigutus, iga pingutus läheb õigesse kohta.

Mingi aeg oli see kui jälgisin, et põlved ei läheks üle varvaste. Nüüd tuleb see iseenesest. Ei kipugi kuskile ninali kukkuma, haha. Täna Kendra rõhutas kükke tehes, kui varbad välja poole natukene olid, et põlved läheksid samas suunas. Ütlen ausalt, et polnud selle peale väga ise mõelnud ja täna pöörast rohkem tähelepanu sellele. Asi toimis! Tundsin suuremat pingutust tuharas..asi läks õigesse kohta!

Kift, et üldse on meie ümber tekkinud nii palju treenereid. Ja tegelikult on kõik omamoodi vinged ja motiveerivad!

Õnnest ja uhkusest ja lihtsatest asjadest.

Vaatasin kiire pilguga oma postitusi üle. Tegelikult paigutuse ja lõikude sättimiseks, et oleks parem lugeda, kui keegi peaks vanades postitustes veel tuhlama. Ja leidsin end selle kohe täis saava viie kuu jooksul ikka ühest ja teisest äärmusest. Küll ma kilkan ülevoolavalt õnnetundest, järgmine hetk istun kassiahastust tundes nagu õnnetuse hunnik. Ehk ma olen keskmisest emotsionaalsem inimene. Iga ilus asi elus on minu jaoks kordades ilusam ja iga draama on maailma lõpp. Täitsa tunnen iseennast ära, haha.

Aga teate mis. Ma arvan, et nii ongi normaalne. See kõik on muutnud mind täpselt selliseks inimeseks, kes ma pole kunagi varem olnud. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt palju tugevam.

Ja mis siis, et vahepeal üks jama teise järel! Sest lõpus skoorib hea ikka.

Üritan küll rohkem õppida elama selles ühes ajas - olevikus- mis parasjagu käsil on, aga mõtted siiski rändavad siia ja sinna. Selleski proovin näha head. Esiteks tegutseda saan ju ainult praegu, samas saan ajas tagasi vaadates analüüsida toimunut ning õppida sellest, mida vaja muuta. Noo.. kui ma vaid oskaks oma vigadest ka päriselt õppida, haha. Tulevikust leian aga motivatsiooni ja eesmärke.. Tulevik annab võimaluse unistada sellest, mida olevik pole veel andnud. Pole ma ju veel jõudnud omadega sinna mäele, kus ma tunneks enese sees "Olen kohal!". Kindlasti kunagi jõuan sinna tippu, kus kohast avastan uued mäed, mis seniste unistuste taha varju jäänud on. Võib olla kõlab see kõik veidikene klišeena. Aga kui ma aasta-kahe-kolme pärast avastan end mäelt ja that's it. Siis oleks ju pööraselt igav.

Mis puutub möödunud aega kiikamisse, siis vau! Ma poleks eelmisel aastal uskunud millist tugevat tunnet ma tunnen. Olen ülesse leidnud tahtejõu, enesekindluse, usu (mitte et ma mingisse usku oleks pööranud ).
Lihtsalt ma tean, et olen võimeline paljudeks asjadeks, kui ma ise piisavalt tahan ja olen valmis selle kallal vaeva nägema.
Ütleme nii, et olen põhimõtteliselt terve elu arvanud, et enesekindlus saab tulla ainult ilusa välimusega. Loomulikult tuleb ka ideaalse keha omamisest seda juurde, ega see arvamus päris nulli ei ole läinud. Aga...Endale suureks suureks üllatuseks leidsin (suutsin leida) selle hoopis millestki muust. Ma ei ole küll peenike, ilmselt üldsuse silmis ikka väike armas paksuke. Ma teen ise enda üle fatty naljasid aga tõesti naeran ise siiralt, mitte ei ürita nende taha kuidagi varjuda või otsida haletsust. Seda ei vaja ma enam ammu.

Olen tugev tüdruk! Mul on lihased, vastupidavus,jõud. Mu keha on arenguvõimeline. Tunnen uhkust oma musklite üle ja kuigi ma pole väike, siis keha hakkab ikka mingit vormitud kuju võtma, jee.
Ma jaksan raskuseid tõsta ja ma suudan joosta üle 5km. Need on minu jaoks saavutused ja ma tunnen enda üle uhkust. Ja siit kasvabki enesekindluse sammas minu sisse. Ma olen enamus aega keskendunud sellele, mis mulle endas ei meeldi ja nii ei saagi kunagi meeldima hakata. Ikka klaas on pool täis, mitte pool tühi. Nüüd kui ma näen enda juures neid toredaid külgi, mis mulle meeldivad. Siis ma armastan end palju rohkem ja tunnen ennast iseendana palju paremini.

Ma olen täna nii palju oma elu peale mõelnud. Mitte, et ma seda koguaeg ei teeks. Jõulukuu on poole peal ja vaikselt ongi hea teha tagasivaade aastasse. Polnud ammu see aeg, mil mängisid rolli hoopis teised väärtused. Ei mõtle ainult šokolaaditahvleid.
Olen hämmingus kui palju võib muutuda elus väga lühikese aja jooksul. Öeldakse, et need inimesed on õnnelikud, kes teevad asju, mida armastavad. See on lihtsalt nii tõsi!

Ma armastan nii väga igat oma trennikorda. Viimasel ajal aina kasvab kordade arv ja ma tahan veel ja veel. Mitte ainult kaloripõletamise eesmärgil. Vaid sinna on kaasatud mu tore myfiti pere. Mulle meeldivad inimesed mu ümber. Blogi on mulle tähtis. Need asjad ei ole ammu minu jaoks lihtsalt mingi hetke emotsioon. Olles õigel ajal õiges kohas, olen enda ümber loonud oma imelise maailma. Kõike teen meeletu naudinguga ja minu suurimad unistused, soovid, tahted - kõik on seotud selle maailmaga. See ongi see, mida ma teha tahan. Vähemalt lähimatel mitmetel mitmetel aastatel. Kõige selle keskel tunnen ma end rahulolevalt, õnnelikult ja turvaliselt.

Nii äge on tunda, hoolimata kõikidest jamadest, end õnnelikuna, sest tegelikult on nii palju head toimunud!

Terve aasta on mulle nii palju õpetanud ja mind kasvatanud. Minu kallis kallis emme ja teised kullatükid ehk oskavad enim näha minuga toimunud muutusi. Minu sees on üks suur soe koht, mis on täis tänulikkust. Ma olen nii nii tänulik ja õnnelik! Kõik mu kallid toetavad lähedased, uued tuttavad, inimesed kes leiavad minust motivatsiooni ja inimesed kes mind inspireerivad. Mu armsad treenerid. Amazing, kui palju see kõik annab!

Uute tuttavate puhul pean eelkõige silmas teisi blogijaid ja tervisefriike, kellega olen igapäevaselt suhtlema hakanud. Omaringi inimestega on nii äge lobiseda ja seal juures teada, et neile ka päriselt meeldib nendest asjadest päriset ka sama palju rääkida, kui minule endalegi. Äge, või mis?!

Täna näiteks tundsin oma õnnemolekulide ülevoolavaust juba enne hommikust trenni. Ihihi ja hahaha. Üldse oli ekspromt trenni minek. Reede hommikune bodypump.. miski ei kõla paremini võiks öelda. Davai, teeme ära! Trenn ise oli eriline, sest kaks mu lemmik treenerit olid koos. Ja minu lemmik trenn. Viktor andis esimest korda uue täis kava pumpi. Powerit oli täie rauaga. Kõrval pumpis saalis kaasa mu teine lemmik lemmik treener Kris-Marie. Teisel pool mu BFF.  Tuju nii laes. Soojendusloo ajal tekkis juba tibutagi selga, sest esile kerkisid emotsioonid Fitness Explosionilt. Oh my!
Sujuvalt mainin ära, mis on äge ja hea, et Bodypumpis on ülisheff see 88 kava. Lood on mõnusad, hea on trenni teha. Harjutused on uued ja põnevad. Ja mulle meeldib alguses eriti see väike ärevus, kui kõik veel täpselt selge ei ole. Lohutuseks squattimine ja väljaasted pole megakillerid. Kuigi kükkide tegemine tegelt mulle meeldib. See põletav tunne on nauditav. Aga välja astete ajal ma kirun maa alla neid ja mul on nii valus vahepeal. Aga "enne valus, pärast ilus," Viktori legendaarsed sõnad. Sealt see ilus peps ju tulema hakkab. Minu suureks suureks õnneks on kõhulihaste osa korralikult raskem, kui eelmises kavas. Burn, burn, burn. Loodetavasti on kolme kuu pärast näha seda põlemist. Ja mis mulle veel hullupööra meeldib on käte treenimine. Need on trenni ajal juba päris ilusasti lihastes.
Bodypump vist ei tüüta mind kunagi ära. Esieks hea on see kolme kuu kaupa kava värk, selle ajaga saab end proovile panna, arengut jälgida ja just kui sutsu igavaks jääma hakkab.. tuleb uus.

Nüüd on aeg magama minna. Hetkel kõlab mõte mõnusast unest, pikast hommikust koos meganämma breakfast in bed 'iga, hommikustest trennidest (Pump ja proovin Attacki uue kava ka ära) jne -  I M E L I S E L T.

Ma armastan oma mõnusaid laupäevi. Ja kvaliteet aega oma inimestega. Jälle koht väikestest asjadest palju rõõmu tunda.

Teile kõigile mu armsad inimesed, ütlen ma suure aitähi, et olete minuga. Ja soovin teile ilusat nädalavahetust!


Teie Kiku

Inspiratsioon

Ma ei kujuta ette ka mitmeid tunde ma olen veetnud fitnessi inimeste Instagrammides ja terviseblogijate jutte lugedes. Palju on selliseid meeldivad ja ikka-jälle lugema kiskuvaid inimesi. See on tegelt metsik kui suureks see maailm kasvanud on. Nii naiste kui meeste seas. Nii teismeliste kui ka kolme-neljakümne aastaste tublide emmede seas. See on nii vägev, moodustab meist (jaa, ma tunnen end osana sellest) ühe ägeda armsa fitfami.

Siiski mul on mõningad konkreetsed inimesed, kes on tõeliselt minu inspiratsiooniks. Kelle lood ja pildid ma lahti võtan, kui tunnen vajadust motivatsioonilaenguks. Samas olen nii kui niii piisavalt uudishimulik, et mitu korda päevas uuendusi tsekkida. Minu kiiks vist.

Eesti terviseblogijatest on minu vaieldamatult suurimaks eeskujuks Heidi Tarkpea, kelle blogi leiad SIIT. Esiteks on see uskumatu, kui palju sarnasust ma leian enda ja tema mõtetes. Postitusi lugedes on koguaeg "Jaa, mul on ka nii!", "No täpselt!" "Issand, kas tõesti on kellegil veel nii?!" "Tõsi. Tõsi...tõsi. Jaa see on ka tõsi.."  See tähendab, üks asi on mõttemaailma klappimine, teine asi igasuguste muude olukordade sarnasus. Me elame täiesti erinevaid elusid, päevaplaanid on kahtlemata erinevad. Aga paralleele saan tuua juba  armastusest ja suhtumisest selle elustiili vastu, mis omakorda on loonud sellise sideme. Siin on rolli mängiv osa ka sellel, et alati see sarnasus ei kajastu täpselt samades mõtetes. Aga lihtsalt läbi lugedes tuleb mõttesse, et "oi nii saab ka ja kui järele mõelda.. siis nii ju ongi."
Ja loomulikult mitte vähem tähtsam pole Heidi tublidus. See sihikindlus ja järjepidavus. Lihtsalt kiirgab seda kõike positiivset.

Eile lugedes Heidi postitust (loodan, et Sa ei pahanda, et ma sellest siin räägin) "Näljatundest, ainevahetusest, low-carb toitumisest ja rasvapõletusest." , oli jälle see äratundmise ja mõtlema panemise koht. Et minul on ka ju nii.
Tean täpselt, kui hea tunne on see, kui kõht on mõnusalt tühi. Ja ma ei tea, kas ma olen kuidagi alateadvuses saanud mõjutusi Heidi katsetustest. Aga ma olen isegi neid erinevaid toitumis variante katsetanud ja pean samamoodi tunnistama, et ükski äärmus pole hea. Kusjuures süsivesikute vähendamine on minu ainevahetust samuti oluliselt aeglasemaks muutnud, samas kaalu alandamisele on kasuks tulnud ja üldise enesetunde ka paremaks/kergemaks muutnud. Üritan leida oma kuldset keskteed.

Tegelikult milleni ma jõuda tahtsin, on see, et tuleb leida endale eeskuju ja motivaator. Kelle asjad panevad tõsiselt mõtlema, ideed lendama ja aitavad oma olemasoluga enda sihti silme ees hoida.

Veel üheks suureks eeskujuks on mulle üks 17 aastane Rootsist päris neiu, kelle ma avastasin Instagrammi avarustest, kasutaja Fitspooration.
Pisikesest tüdrukust on saanud tugev lihastes noor naine, kellest õhkab tahtejõudu ja nii äge on tema arengut jälgida. Ja loota, et ma ka suudan step by step end nii heasse vormi viia.

Suur motivaator on veel üks Rootsi tüdruk, kes on minust aasta noorem. Tegemist on Linn Larssoniga (Instagrammis linnlaarsson) , kes on Body fitness atleet. Suured sihid ja meeletu töö. Tal on küll juba way too much seda lihasmassi ja selle taha kaob minu jaoks isiklikult naiselik võlu ära. Aga sellegi poolest väga suur respekt talle ja inspiratsiooni leian ma palju temast.

Mul on kusagil 15-20 inimest, kelle tegemistel ja arengul igapäevaselt silma pean hoian ja end täiesti ära unustan sinna maailma. Aga mulle meeldib!

Liuglen ühest äärest teise

Nüüd kukkus üks paras ports vabalt võtmist minu teele (Päris rajalt maha pole kaldunud, lihtsalt ma ei analüüsi igat suutäit ja ma ei pea siinjuures silmas seda "ah homsest hakkan" või muid vabandusi ka. Ma ei lohuta end millegi ajuvabaga, sest ausalt öeldes ma lihtsalt olen). Loomulikult on hea, kui suudan kõike rahulikult suhtuda, peaks seda pinget ja stressipoissi vähem eksisteerima. Aga minu puhul see ka ei toimi.

Nimelt viimasel ajal olen sujuvalt tõstnud oma trennikoormust, nii kordade arvu kui ka kasutatavaid raskuseid. Põhimõtteliselt 3-4 trennipäevast on saanud 5-6 trennipäeva nädalas, sealjuures veel ühel päeval mitu trenni. See kõik on super! Viimase kuuga olen ma ise korralikult endas muutusi näinud. Käed ja õlad hakkavad juba ilma  lihast pingutamata kuju võtma, samuti jalad on teinud l-õ-p-u-k-s mingi milligrammise muutuse, haha. Ka seljalihased on muutunud tugevamaks, mis omakorda kergendab kõhulihaste treenimist ja arengut. Ainult, et see kõhupolster on jubedalt end minu külge klammerdanud. Palun küll laia maailma vaatama minna tal, aga võta näpust!

Kõik tundub justkui toredana?!

Minu sisse on tekkinud selline vaikne tunnete keeris. Ma ei tea kas asi on mingis klõpsus, mis minu sees käinud on. On see kasu, mis tekkis meditatsioonist. Stabiliseerumine. Või mul on muid pingeid elus niivõrd palju, et ma suudan ära blokkida kõik errorid seoses toidu ja trenniga. Kusagilt peab mingit sorti maandus tekkima. On see mu keha automaatne kaitse või olen ma enda ülemõtlemise kusagile maha unustanud?!

Mul selle söömisega selline ühest äärmusest teise loksumine. Ei ole see mulle kasu ega kahju toonud. Ma olen lihtsalt söönud tunde järgi, nagu NORMAALNE inimene peakski seda tegema. Mõni päev kukub välja ideaalselt. Mõistlikult kaloreid, tuju hea, kõht täis. Mõnel päeval jääb kuidagi kesiseks. Arvestades näiteks 1000kcal, sealjuures tugevat trenni tehes.
Ja siis papahh, loomulilkult minu puhul kukub sisse päevi kus energiadefitsiidist võib vaid unistada. Mul ei ole mingit meeletut õgimishoogu või masendussöömist tulnud. Ja ma ei tunne üldse mingeid süümekaid. Ka ei otsi ma mingit lolli lohutust kusagilt.. Ma ei tea, see on kuidagi NII imelik minu puhul.

Söömisega just viimasel kuul on kaasnenud mu veidrus. No peale seda detoxit on mingid kiiksud peal. Tegelikult olen ma päris tubli ka olnud. Ütleme nii, et 50:50, pooled päevad olen tubli ja teised pooled on suht kräpp see värk.
Ma ei ole enam meeletu puuviljasöödik. Põhimõtteliselt neutraalselt asja vaadates sõin ma neid ebanormaalselt palju. Nüüd olen sujuvalt süsivesikute hulka madalamale viinud. Ikka oluliselt palju, asendanud heade rasvadega. Teate, isegi munakollaseid söön ja liha ka natukene rohkem. Ja see toimib... toimiks megahästi, kui kõik päevad oleks vennad.

Aga ei ole.

Esiteks ma olen häiritud sellest, et kui ma söön ära ühe Muahi jogurti, mis on täis süsivesikuid, mul ei teki pahat tunnet. See pole ju mina?! Kiku ei oska asju nii tsillilt võtta. Okeeeei, see vist kõlab päris imelikult, et mul tekib stress, sest mul ei ole stressi?! Whaaat's going on?! Minu sisse poeb tegelikult tobe hirm. Et mis siis kui ma kaldun rajalt välja, enesele märkamatult olen äkki kusagil vanas mustas augus tagasi. Oh my, seda ma ju ei taha mitte mingil juhul. Ja isegi kui see mu kehakaalule mitte kuidagi ei mõju, siis mentaalselt on haavav. Sest minu hea enesetunne sõltub just headest valikutest. Samas ma nagu ei tunne ju halvasti end, see ju häiriski. Ma ütlen -  asi on imelik.

Trennikoormuse suurenemisega on suhteliselt loogiline, et ka söögiisu kasvab. Võib olla on asi osaliselt ka selles, et ma vahepeal söön liiga vähe?! Ja siis mingil hetkel keha on päriselt energiast tühi ja vajab korralikult toitainetega varustamist. Aga ma ei taba ära seda õiget stop hetke, kui kõht on tegelikult juba piisavalt täis. Ja siis söön jälle liiga palju. Näiteks ma söön surmkindlalt igal hommikul hommikusööki. Siis juhtub, et päeva otsa ma nagu unustan süüa..kuniks on õhtu. Tean, et olen olnud söömata ja sujuvalt krõbistan paki mandleid sisse. Jaa 150g näksimist ei tundu hull. Kusjuures ma võib olla ka selleks ei tunne süümekaid, et rahuldan isu pähklitega või paari-kolme-nelja-kümne datliga. Või kodujuustuga. Siin on aga rolli mängiv koht just kokkuarvutatud kaloritel, mis peale seda "ma pole ju täna söönud" suhtumist lõhki kasvab.

Liuglemine sõltub tegelikult sellest, kas on trennipäev või mitte. Trennipäevadel on üldiselt nii, et ma olen supertubli. Esiteks ma ei saa täiskõhuga trenni teha ja peale trenni ma söön alati korralikult. Ja mul pole isusid. Aga trennist puhkepäevadel tuleb see kurjam mu sisse ja ma söön vist end nulli, haha.

Miks ma üldse nendele mõtetele tulin, tekkisid möödunud nädalale tagasi vaatamisest. Kahjuks ma jõudsin trenni ainult neljal päeval. Kool röövib oma aja. Ja üks teine tobe probleem veel- Myfitnessis on trennid nii üle bronnitud. Ootes 15. või üldse 27. olla on tavaline. Ja vahel isegi olles ootes esimene kohale minna, lootuses et see üks koht ikka vabaneb.. tuleb ikka leppida, et ruumi pole ja riided uuesti ära vahetada. Aga nüüd taipasin, et kui ma ennast ei liiguta, siis on suurem tõenäosus, et ma söön. Lihtsalt seda aega tekib 3-4 tunni võrra juurde ja põhimõtteliselt üks lisa toidukord lihtsalt lipsab vahele.

Samas ma räägin iseendale vastu. Ma ei tea. Segadus tekib. Mulle meeldib vist rohkem endaga range olla. Eriti juhul kui see kannab vilja ja ma ei astu oma piiridest üle. Siis saan ennast kiita ikka, et kui tubli ma olen. Nüüd on endal ka tunne, et ma tahan problmeeme juurde mõelda. Või ma lihtsalt peaks rohkem planeerima hakkama. Või küsima "kas mul on tõesti seda piparkooki vaja?" Või vastupidi õnnelik olema, et süümekaid pole. On üldse põhjust neid tunda?! Äkki läheb lihtsalt üle.

Ütleme nii, et uus päev ja uus nädal. Tunnen end juba praegu kergemini, kui mõtted jagatud. Isegi kui ma neid päris täpselt väljendada ei suutnud.
Kogun motivatsiooni veel rohkem juurde, töötan rohkem eesmärkide kallal ja loodan, et sellega loksub asi jälle minu jaoks meeldivasse stabiilsusesse. How bad do you want it, Kiku?

Terviseblogijad

Tere kõik see pere ja ilusat 2.adventi!

Ilmselt saan ma end au ja uhkusega pidada üheks Eesti terviseblogijaks ja mis veel vahvam, et meid on tegelikult siia kogunenud juba päris mitu. See on super tore, kuna saab ju järeldada, et tervislikud eluviisid on muutumas üha olulisemaks. Ja kuidas saakski selline elustiil mitte meeldida, või mis?! Tekkimas vaikselt selline oma armas ringkond. Üks asi on rääkida enda vaimustusest sõprade/perega aga hoopis teine on seda teha inimestega, kes jagavad samasuurt ülevoolavat kirge trenni, toitumise ja enese arendamise üle.  Asja vürtsitab veel  kõikide välja kujunenud see miski "oma", mis teeb meid eriliseks.

Noored mõtlevad pead on ikka ühed head pead. Nimelt me Elariga tulime ideele korraldada üks vägev headest emotsioonidest, tervisest, rõõmust, põnevusest pakatav päev just meile, terviseblogijatele. Oleks ju päris tore saada üks päev kõik koos kokku, teha trenni ja lobiseda tundide viisi asjadest, mida me kõik ühiselt armastame ja naudime.

Siinkohal teeksingi lühidalt ja konkreetselt üleskutse kõikidele terviseblogijatele,


KAS TE OLEKSITE HUVITATUD SELLISEST ÄGEDAST ÜHISELT VEEDETUD PÄEVAST JA ÜRITUSEST?

Explosion

Oh my, ma olin nii kaua oodanud seda päeva ja TÄNA siis lõpuks jõudis kätte aeg, mil LesMills rahvusvaheliste treeneritega toodi koju kätte ja esitleti uusi kavasid. Oh, happy day!

Kusagil nädala otsa oli ärevus sees. Ootasin nagu väike laps jõuluvana (hehe, jõulude suhtes ma ka nii kui nii veel beebike). Eile trenni ei teinud, kuigi oleks tahtnud. Aga ajaliselt ei jõudnud. Päev oli kiire ja mõistlik. Vara tuttu ja vara ülesse täna. Okei, mu poole seitsmene äratus lihtsalt ei helisenud aga õnneks polnud ma üksi ja kõik sujus. Või no peaaegu. Kas see tõesti pidi täna nii olema - mu vasak põlv oli erroris. Valus ja valutas. Teadsin, et võtan korraliku riski ja kas üldse õhtul veel võimeline kõndima olen.. eks paistab. Surusin valutunde tagaplaanile. Hommikukohv ja söök.. ja ärevus kasvas.. ja kasvas... ja kell jõudis üha lähemale, et startima hakata. 

Jõudsime siis Audentesesse. Loomulikult oli vaja parimad kohad saada ja vara kohal ka nii kui nii. Juba kukkusin keksima ja naerma. Nii nii hea tuju oli. Heeeey, siiani on! Õnnemolekulid möllasid kehas juba paljast mõttest, et kohe saab pumpima hakata. Ja uus kava, jejeeee. Kolm kuud sama asja muutus juba tiba igavaks.

Stepipingid olid tihedalt paika pandnud, rahvast mõnusalt kohale tiksunud. Kõik lemmiktreenerid ja muidu toredad näod vaatasid vastu. Uhkusega vaatasin palju tuttavaid nägusid oli minu koduklubist seal. Korralikud trennihaid oma laupäeva hommikust trenni nautimas. Kahjuks mul jäi muidugi ka paari inimesega kohtumata, keda siiralt näha oleks tahtnud. Aga küll need vead saavad ka parandatud!

Ja siis see hakkaski. BodyPumpi 88 kava. Ma olin tracklisti enne läbi kuulanud ja korralik küte ikka. Tõin oma tavalised raskused ja asjad ja kõik oli megamõnus. Pingutus oli kõva  Aga ma olin nii suures tuhinas ja tegutsemis indu täis, et ma vahepeal suutsin veits valed raskused panna mõtetesegaduses. Või no mis valed. Lihtsalt mu musklitel tuli sutsu rohkem kuuma anda, haha. Aga hakkama sain. See on põhiline! Uus kava meeldib, lood meeldivad. Põlvevalu tõttu hoidsin hambad ristist kükkide ja väljaastete ajal, fingers crossed, et annab järgi.
Seetõttu ma väga hullu ei pannud ja tegin vaid  Cxworksi trenni ka  ja tsillisin niisama. Väike varajane jõuluvana tuli ka küll, mis muutis mind eriti happyks. Plaanisin GritPlyot ka proovida, aga eks siis teine kord. Ja kuna ma polnud ainukene, keda tervis alt vedas, siis lõppes lõunaks meie jaoks üritus ära.

Aga kokkuvõttes on kõik megacool!!! Lihstalt kui paar-kolmsada inimest korraga trenni teeb. Muusika on KILLER (Peale järgimist kolme kuud peaks kükkidest vähemalt poole ilusam peps vormitud olema). Treenerid laval ergutavad ja toovad rõkkava rõõmu näole. Teed asja mida kogu oma väikse kiirelt tuksuva südamega armastad. Siis lihtsalt oledki näpud püsti whuhuhuu ja pausi ajal sheigid rõõmust.

Nii nii tore laupäev ja ma loodan, et kõigile teistele, kes kohal käisid meeldis ka väga väga! Ja paneme siis hullu jälle järgmised kolm kuud uue/uute kavaga/kavadega!


Kiku

Neljapäeva toidupäevik 7.12.2013

Häbi aga jälle väikse hilinemisega toidupäevik. Tõsiselt aeg lihtsalt libiseb käest.. ja nii käest, et isegi süüa pole aega haha.

Hommikusöök 3 muna praadisin 30g singiga, kõrvale spinat tomat kurk ja piimakohv.

 

Lõunaks umbes 150g ahjukartulit ja 150g hapukapsas kooli sööklas.

Vahepalaks 200g ricottat

Õhtusöögiks peakapsast kuskil kolm peotäit (stressikas ja päeva otsa unistasin patustamisest ja piparkookidest, aga võta näpust! Õhtul peale trenni käras kapsas näksimiseks küll. )



Ja palju vett ja teed päeva jooksul.

Seekord siis selline neljapäev.

Burks

Ma pole ikka miljon ja veel mitu aega mingeid burkse ja pitsasid söönud, mõtlen neid kiirtoidukaid. Maitse ununeb.. aga täna mõtlesin, et kuna isutas lihatoidu järele, siis why not üks burksiõhtu?! Tegin siis sellise kohandatud variandi, kus saia asemel kasutasin oopsie leivakesi ja kotleti tegin kanahakkliha-köögivilja seguga. Ja ausõna, maitses nagu pidi maitsema!

Retsept:

Oopsie leivakesteks (retsepti sain siit Margiti blogist )
3muna
100g toorjuustu
sutsu soola
1tl küpsetuspulbrit.
Munavalged kõvaks vahuks, munakollased segasin toorjuustu, soola ja küpsetuspulbriga. Seejärel ettevaatlikult segasin munavalge hulka, lusikaga pannile 9 leivakest ja seejärel 150C ja 25-30minutiks ahju.

Kotlette tuli kokku 12 väikest. Selleks segasin segasin omavahel
250g kana-hakkliha
3 muna
pipart
kolm suurt küüslauguküünt
sibula
200g köögivilja segu (mis iganes - suvikõrvits, paprika, porgand, mais, hernes, uba, seened jne)
ja siis pannipeal küpseks (lisarasva ei kasutanud!)

Seejärel panin oopsiele salatilehe, 1tl 3% majoneesi, juustuviilu, kotleti, tomati, punast sibulat, salatilehe ja uue oopsie - whops, burks valmis!

Neljapäeva toidupäevik 28.11.13

Detsembrikuumus koolis kütab ikka korraliku sauna ehk siis järgnevad nädalad on eriti killerid ja kiired. Selle kõige sisse üritan mahutada peale õppimise veel stressivältimist, palju trenni, korralikku enesedistsipliini, puhkust ja siis veel natukene õppimist. Loodetavasti mahub siia ka blogi, kuigi ma kardan, et millekski asjalikuks pole aega. Sest mulle ei meeldi kiiruga kokku rapsida midagi, mis on pointless.

Oeh, ma ei jõua neid jõule ära oodata lihtsalt. Ma totaalselt armastan jõule. Armastan kõiki jõulukaunistusi. 1.advendi pidamist, 2. advendi.. Jõulumuusikat ja piparkoogilõhna.. nende küpsetamine, kaunistamine, söömine. Jõuluturgu Raekojaplatsil. Kuuski ja küünlaid. Põhimõtteliselt see kõik motiveeriv kolme järgmist nädalat üle elama.

Nii nii aga minu eilne menüü oli selline (üritan meeletut süsivesikute tarbimist, mida ma saan/sain hulgaliselt puuviljadest, asendada rohkema hea rasva tarbimisega. Päris LCHFi ma kindlasti ei järgi, aga rohkem kui kunagi varem. Kusjuures kui mõtled küll, et rasva söömine muudab lojuks ja raskeks, siis ei! Vastupidi, hea rasva- avokaado, pähklid, lõhe, muna jne- söömine muudab just olemise mõnusaks ja jõutrenniks on energiat ka piisavalt. Või no, tegelikult ma söön vastavalt sellele kuidas tuju on, ma ei kavatse piirata/keelata ja ülemõelda. Võtan mõnusalt ja mõistlikult ikka! ) :

Hommik: 3 muna praetud 25g suitsusingiga, 20g avokaadot. Kohv piimaga.

Lõuna: Pannkoogid, mis maitses nagu maasika cheesecake ( 2 muna, 20g mandlijahu, 1tl küpsetuspulbrit, 10g proteiinipulbrit, 1tl macat. Katteks 75g toorjuustu 70g maasikatega)


 

Õhtu: peale trenni, näljasena nagu hunt, sõin kiirelt ampsates 80g sealiha taist osa ja pool kohukest ( mõlemast ülejäänud sai kutsu)

Pühapäeva toidupäevik 21.11.13

Kaks päeva olen oma tava toitumise juures tagasi. Ausalt öeldes jube hea on, kuigi see detox polnud miskit hullu. Aga ikka pingevabam, kui ei pea enam nii palju mõtlema.

Täna sõin oma "hommikusööki" alles lõunal tegelikult, sest sattusin õppimislainele ja märkamatult oli kell üks saamas. Ja oi oi kui tühja kõhu ma enda sees avastasin, haha.

Hommikuks tegin pühapäevased pannakad - banaanipannakad ( 1 suur banaan, 1 terve muna, 1 munavalge, 2tl mandlijahu, 15g proteiinipulbrit, kaneeli, 1tl maca pulbrit, 1 tl küpsetuspulbrit. Peale veel paar banaaniviilu, 50g maasikaid ja 1tl niristasin mett ka) ja piimakohv.

Lõuna/õhtu: 1 viil Saib porgandiga, 20g merevaiku, 30g forellifileed, 300g köögivilja ja 120g tofut.

Vahepalad: 6 väikest mandakat, 2x 150g õuna, 1 tee meega, 30g suitsusinki


Nädala trennid:

Esmaspäev: 55min Bodypump
Kolmapäev: 60min Combat
Neljapäev: 55min Bodypump
Pühapäev: 55min Bodypump

+ kaks 1,5h jalutuskäiku

Uuest nädalast saan hakata rohkem pumpima, sest teisipäevane meditatsioon on läbi ja asendub Viktori Bodypumpiga, mis pole üüüüldse halb variant.
Täna tõstsin jälle sutsu raskuseid. Kükke teen nüüd 20 kiloga ja rinnalt surusin kümmet kilo.
Ja finally ma näen jalgades ka mingitki progressi. Kükkidest hakkab kasu olema, hehe. Mu kõige vähem lemmik kehaosa on just mu jalad. Aga küll kunagi jõuan nendega ka meeldivamate tulemusteni.

Every new beginning comes from some other beginning's end

Juba ongi länemas novembri lõpp. Ja ega kaugel pole ka 2013 aastaga ühele poole saamine. Otsa sai ka minu esimene meditatsiooni kursus ja möödumas on detoxi kuur. Üldiselt nagu aasta lõpule kohane, olen nagu orav rattas. Pähe potsatas nii palju mõtteid "lõpust". Aga nagu teada on, järgneb sellele palju uusi alguseid. Mis saaks veel vahvam olla?! Põnevus säriseb sees, et what's next?! Tegelikult ma ei taha üldse keskenduda lõpule, vaid uuele algusele. Või isegi mitte uuele algusele, vaid uuele etapile elus.

Teisipäeval oli viimane meditatsioon. Kogu see kursus on mulle nii meeletult palju andnud ja õpetanud. Et ma ise ei oleks seda oodanud ja ega seda ilmselt ei mõista ka enne, kui ise pole proovinud. Raske on seletada ja kirjeldada neid tundeid ja kogemusi, mis on meditatsioonis tekkinud. Kõik need nägemused ja minevikust välja koogitud asjad. See on täiesti uskumatu. Ega alati polnud ka kõige kergem, nii meditatsiooni sisse vajumisega kui ka kaasnevate emotsioonidega toime tulemisega. Oli nii pisaraid kui ka naeru. Miks mulle see mõte üldse tekkis, oli vajadus enda tasakaalustamiseks.
Kas minu soovid ja eesmärgid täitusid? Jah, saja protsendiliselt. Ma tunnen kuidas suudan palju rohkem rahu säilitada, minus on tekkinud mingi seletamatu harmoonia iseendaga. Ma tõesti tunnen, et suudan endaga rohkem sõber olla ja seeläbi edukamat koostööd endaga teha. Täitsa meeldin endale, haha. Loomulikult on hallimaid päevi ka, aga see hall palju roosam ikka kui varem. Eesmärgid peaksid sujuvamini saavutatud saama. Kõiksugused seest keerama panevad kõhklused ja pinged on nagu kustukaga vihikust eemaldatud.
Üheks suureks osaks kursusel oli tegelikult minevikuga töötamine. Minevikust on saanud palju asjad alguse, kui need on jäänud kuidagi lõpetamata või lohakile. Asjad, mis ei lase praeguses hetkes elada. Minevikust on vaja lahti lasta ja ilmselt see on üks raskemaid asju minu jaoks. Läbi mineviku tervendamise, enda sisemiste elanikega suhtlemise, peaks olema nüüdseks puhas leht. Ja probleemid kadunud. Aga seda näitab juba aeg, kas mu mõtted ja lootused-ootused saavad teoks. Ma ei oota midagi, sest what's meant to be, will always find a way to be.
Üldse mulle sobis selline enda sisse vaatamine palju rohkem, kui välismaailmaga suhtlemine meditatsioonitundides. Juhendaja sõnul olen ma oma eluga hetkel sellisel tasandil, kus mul ongi vaja endaga asjad selgeks saada. Palju sellist segadust oma koha leidmisega elus jne. Ja see on täiesti tõsi. Kindlasti ma pean iseseisvalt jätkama endaga töötamist. Aga ma tean mida ma tahan, ma tean oma väärtust ja ma tean, mis hinda ma ise olen nõus maksma. Tunnen peale seda kuute nädalat suurt selgust ja põnevusega keeran uue lehekülje, et vaadata mis elul pakkuda on. Elan vaid korra ja pean seda iseendale tegema. Selleks ei ole enam ruumi vanale jamale.. ahjaa, ma ju jätsingi kõik selle maha. Jälle samm suuremaks kasvamisele lähemal, hehe.

Detoxiga on lood sellised, et otsustasin piirduda 12 päevaga ehk lõpetan enne nädalavahetust. Täna, reedel, viimane päev ja ma ei tunne end siinkohal absoluutselt halvasti ega allaandjana. Usun, et 12 päeva on ka hea. Mul on meeletu väsimus. Ma jään juba 22-23 magama ja ärkan kell 8. Magatud ju korralikult ja uni iseenesest magus. Aga hommikul kell 11 on mul selline unemati külas ja võitlen õhtuni endaga, et kuskil ära ei vajuks. Eks siin on oma osa ka kiirel ajaperioodil ja kooliasjadel. Ja kehal ja olemisel tunne, nagu hakkaks haigeks jääma. Söögiisu on kusagile seiklema läinud ja ampsan banaani, kõhukorina petteks. Justkui selline tuim seis isuga. Aga nii ei saagi kuskilt jaksu tulla. Trennist ma ei ole loobunud, samas seal saan hakkama ka enamvähem. Jooksujaksu ainult ei jätku.
Olukorral siiski säilinud head küljed ka. Omalegi üllatuseks ei andnud  detoxiga 2-3 päeval alla. Mõte ikka kaldus sinna suunda aga ei! Tunnen end kergemalt, nahk muutus paremaks. Kindlasti paljust üleliigsest lahti saanud, kaalu mõne kg võrra vähem. Olulisem, et lihaseid rohkem näha. Kindlasti oli väärt ettevõtmine ka selleks, et sain isud kontrolli alla. Vahepeal ikka lubasin rohkem  nänni jälle ja reaalselt süües kasvab isu. Igapäevastel keha nõudis suhkurt. Aju ka vastu ei punninud. Aga nüüd jälle stabiilne.
Kindlasti ma nädalavahetusel ei kuku kõikke sisse ahmima endale vaid tasa ja targu tulen detoxist välja. Kala.. laupäeval menüüs palju kala. Nii igatsen seda ja jätkuvalt hommiku muna kodujuustuga. Selleks lõpetan ka reedega ära, et nädalavahetusel on rohkem aega kokata ja kindel, et ajapuudusest lolle valikuid ei tee.

Igatahes mõnus rahu on sees. Joon oma hommikusmuutit ja tunnen end üldiselt hästi. Asjad on ilusti lõpusirgele viidud. Vaikselt peab uusi tegemisi genereerima hakkama. 

Üks mu lemmikutest

Neljapäeva toidupäevik 21.11.13

Buu buu, detoxi 11. päev ja igasugused trikid kaasnevad praegu mu eluga. Ma olen nii väsinuud! Söögiisu on ka imeik ja menüü pole täna üldse kuigi asjalik.

Hommikuks : tassikoogike mustadest ubadest ja mandlijahuga, katteks marjad.



Lõunaks: 100g tofut ja 300g brokkolit



Õhtuks: tomati-kurgi salat, marjasmuuti

Vahepalad: umbes pool kilo mandariine( 10 väikest), õun, peotäis pähkli-rosina segu.

Pühapäeva toidupäevik

Pühapäevane toidupäevik, ei jõudnud üldse selle postitamiseni ja ega ka täna väga pikka juttu pole. Aeg libiseb käest nagu uisud jääväljal. Kellegil veel jääb 24h ööpäevas väheks?! Saab kusagilt juurde?!

Igatahes nädal detoxit on möödas ja esimene kõrvalnäht - väsimus- on ikka külla tulnud. Hirmus unimüts on olla, kuigi nagu nädalavahetus oli absoluutselt puhkamisele orienteeritud ja magan nagu beebi. Aga ma olen megarahul ikka, et selle ette võtsin. Sest peale 3 kuust antibiootikumi ja muude tablakate sisse söömist ning igasuguste hädadega võitlemist, oli nüüd esimese nädala detoxi tulemuseks näiteks naha paremaks muutumine. Lõpuks miskit! Mis paneb mind kartma tegelikult, et äkki mul on piimatoodetest mingi reaktsioon tekkinud.
 Eile  käisin andsin vereanalüüsid, eks kohe selgub. Ja nüüd on see maovalu ka tagasi. Alguses mõtlesin, et see on meest. Aga nüüd ei teagi, võib olla magu ei talu nii suures hulgas toorest toitu. Praegu vaevlen kõht kõveras, õnneks kestab see 15-20min ja läheb üle. Õõhh.
Nädal järjekordselt lendas minust imekiirelt mööda, trenni mahtus korralikult ja ausaltöeldes siis see väsimus oli kadunud kui oli trenniaeg:

Esmaspäev Bodypump 55min
Kolmapäev BodyCombat 60min
Neljapäev Kõht/Selg/Tuhar 45min & Bodypump 55min
Laupäev Bodypump 55min
Pühapäev Bodypump 55min

Ja minu eilne väga detoxine menüü, lõin huvipärast ka nutridatasse ja sain 1560 kcal :

Hommikuks: klaas vett sidrunimahlaga, apelsini-greibi-sidruni mahl ja mustika-ananassi smuuti (peotäis mustikaid, peotäis ananassi, jääd, kookospiima)







Lõunaks: Tomatisupp sibula,küüslaugu ja paprikaga



Õhtuks: Banaan ja 2 porgandit

Vahepalad: 2 hurmaad, 2 õuna

Päeva jooksul: 2 suurt rohelist teed, kaks ingveri teed, üks piparmünt (kõik kokku umbes 60g meega)


Ilusat nädala jätku ja palju head tuju!
Teie Kiku

Parimad sõbrad :)

Lõpuks sain kindad. Hoopis teine tera on kangi hoida! Jeei

Pühapäevane Kiks

Neljapäeva toidupäevik

Arvestades, et täna on mul Detoxi kuuri neljas päev, siis ilmselgelt ei ole tegemist klassikalise sissekandega minu toidupäevikusse. Sest olen ju 2 nädalat täitsa vegan, ajutiselt.
Kui nüüd suts pilku peale visata, mis värk täpselt toimub minuga.. Siis alles klar! Neli päeva on mööda saadetud sada protsenti veganina ja kuskil kolmveerand osa sellest olen nüüd toortoitlane ka, hehe. Enesetunne on siiani väga hea ja tegelikult on kerge olla. Minu väikseks lootuseks saada õhupalli kõhust lahti pole siiani veel vilja kandnud. Ilmselt see toores teeb oma töö. Ma teadsin, et mingeid whoa, ahhetama panevaid suuri muutusi ma ei koge, kuna nii kui nii ma armastan suures osas jänesetoitu ja seega uudsus seisnes pigem kaheks nädalaks kodujuustu ja muna maha jätmises. Jaa ma mainin, et ma igatsen teid väga! Eesmärgiks lihtsalt kogu kehas teha väike puhastustiir. Samas tunnen, et õhtuks on mõnus väsimus ja sellega koos ka magus uni. Ei ole viimastel öödel enam suures väsimusevannis lakke pidanud vahtima.

Ja hommikul on hea tuju, et ärgata.. sest on ju smuutiaeg! Oh boy, hommiksöök on päeva parim osa ja praegu naudin kuidagi eriti. Samas ma olin teadlik millised võivad olla igasugused kõrvalnähud, õnneks ei taju ma ise midagi negatiivset. Nagu juba mainitud sai, et muna ja kodujuustu igatsus on, siis ongi see naljakas, ei šokolaad ei ole üldse mõttesse tulnud.
Isud on ka hetkel rohkem peas kinni, ajus on lihtsalt see teadmine, et hetkel on kõik peale taimse keelatud (keelatud on vale, ma teen seda suurima hea meelega ega ei tee seda kuidagi vägisi ega ahistatuna) ja siis ajusoppidest kerkivad esile mälestused leiva söömisest. Leiba ma ju üldiselt ei söö enam üldse ja teisipäeval tuli selline leivaisu. Mõtlesin mis värk on nüüd. Tegelt oli kõht tühi, väike õun ja leiba polnud vaja. Ja selline õhtune näksimise vajadus ka kadunud, söön oma söögi ära ja kõik. Ilmselt aitab ka kaasa 12h reegel, mida hetkel järgin. Kui viimane söök on kell 21 õhtul, siis jätan keha puhastamiseks 12h ehk hommikusööko enne kella 9 hommikul ei söö.

Minu Detoxi variant on kuldne kesktee, ekstreemsuse ja tervisliku toitumise vahel. Sest ma ei valinud ainult mahla joomist, samas peale taimse on kõik välistatud. Ei söö ühtegi teraviljalist samuti hetkel, kuigi needki kasvavad põllul. Oli hulganisti ka neid detoxi kuure, kus oli riisi ja kana ka, aga need ei tundunud üldse väljakutsena Ja samuti leidsin vastakaid arvamusi pähklite ja seemnete tarbimisele, aga minu kindel otsus oli neid oma menüüs hoida. Sest koosnevad need jumala taimsed terakesed ju headest rasvadest ja mitmekesistavad kogu menüüd.
Ja trenni teen ikka nagu tavaliselt ja jaksan teha. Esmaspäeval olin Pumpimas, eile Combatis, täna Kõht/Selg/Tuhar ja Bodypump. Kaks-kolm trenni veel plaanitud sellesse nädalasse. Mitte miski ei viita sellele, et puhastuskuuriga liiga teeksin. Arvan, et lühiajaliselt on hea keha sedasi šokeerida või boostida.

Anyway, siit minu tänane söögivärk (koguseid ei oska määrata, detoxi ajal ei kaalu ja ei mõõda ega loe midagi)

Hommik : tass rohelist teed alustuseks (tavaliselt toasoe vesi poole sidruni mahlaga, aga keegi oli sidrunid ära söönud, haha)
          smuuti peotäiesti külmutatud maasikatest, mustikatest ja vaarikatest, 2 teelusikat mett ja 150ml                       kookospiima

Pilt eilne, aga täna oli täpselt sama.

Lõuna: köögiviljasegu pannil soojaks koos ürtidega

Lihtsalt tegin pannil soojaks, ilma õli ja soola jne asjadeta. Põhimõtteliselt pooltoores.

Õhtusöök: Brokkoli püree sibula, küüslaugu, pipra ja törtsu kookospiimaga. Kaks kiivit

Sõin sellest pool, sest lihtsalt rohkem ei mahtunud.

Vahepalad: 2 apelsini, 3 keskmist õuna, 4 mandariini,
Pähklivõid paar teelusikat

Vasakujala neljapäeva lohutus

         

Vett ja teed kokku kuskil 3 liitrit päeva peale

DETOX

Ma alustan homme, 11. novembril oma 14-päevase DETOXI kuuriga. Kes ei tea mis on detox, siis tegemist on keha toksiinidest puhastava kuuriga. Sellel on sada erinevat võimalust. Googledage. Mina valisin endale suhteliselt lihtsa variandi. Lihtsalt palju vett sidruniga, palju erinevaid köögivilju ja puuvilju, rohelist teed. Võimalikult palju toormahla ja smuutit. Võimalikult vähe aurutatud varianti. Keetmine, küpsetamine välistatud. See otsus ei tulnud üleöö ega mõtlematult. Olen piisavalt uurinud selle kohta, teinud endale selgeks, mis see endast kujutab, kuidas mõjub, miks seda on hea teha, millised on ohud. Samuti olen saanud kinnituse, et minu tervislik seisund lubab detoxi kuuri läbimist. Õnneks on analüüside vastused näidanud, et kõik näitajad alates veresuhkrust, lõpetades maksanäitajatega on super head.

Miks ma seda teen? Esiteks ma tunnen, et üks puhastuskuur ei tee kunagi paha. Teiseks ma olen viimastel kuudel pidanud sisse sööma väga palju erinevaid rohtusid (enne kui mu halvas enesetundes jne stressi süüdistama hakati, ikka sain mõnusalt katsetada "võimalike" haiguste raviks purkide viisi antibiootikume ja muid tablakaid), mis kindlasti on jätnud endast jälle ja hea on anda üks fresh start kehale.
Mul on kusagil kuu aega tõsiselt see mõttes olnud ja tegelikult ei ole üldse lihtne seda ette võtta. Detox on 100% vegan ja põhimõtteliselt ka toortoitumine. Välistatud on kohvi, piimatooted, liha, muna, kala,teraviljad, sool, suhkur, alkohol, must tee. Ehk siis jääbki alles taimne ja värske.

Miks just 2 nädalat? Nädal tundus liiga vähe ja samas pole ma kindel, et suudan 21 päeva kohe esimese raksuga vastu pidada. 14 päeva on minu jaoks see kuldne kesktee. Ma ei garanteeri, et ei tule vähem ega rohkem päevi. Aga ma ei kavatse alla küll anda. Julge hundi rind on rasvane ja mul jälle see "plõksu" aeg, kus tunnen et nüüd ja kohe!

Milline on tulemus? Ma olen absoluutselt teadlik, et lühiajalised dieedid on mõttetud ja tulemused pole püsivad. Ei poolda neid üldse. Nagu ma ütlesin, et mõttetud. Et asi oleks selge, siis ma ei tee detoxi kuuri eesmärgiga kaalust alla võtta vaid teen seda puhastamise eesmärgil. Kindlasti kaalu number kukub selle kahe nädalaga, aga tean et see pole püsiv. Kuna lihtsalt keha viskab kogu saasta endast välja. Eesmärk on puhtam ja kergem tunne. Ja kindlasti on lihtsam sealt edasi minna oma puhta ja tervisliku toitumisega. Detox on kasulik ka nahale, millega ma olen suhteliselt hädas. Loodan, et sutsukenegi on abi. Sest ma ei jaksa enam neid antibiootikume katsetada.

Kuidas täpselt? Nii lihtsalt tegelikult, et uurisin välja põhilised toiduained, mis on mürke väljutavad. Hommikut alustan sidruniveega ja smuutiga. Päevad puuviljad vahepaladeks ning põhisöögiks salatid, võimalusi salatideks on õnneks miljon. Lihtsalt peab laskma fantaasial lennata. Teed joon kindlasti palju. Eks ma vaatan, kuidas tunne on ja mis isutab. Täna valmistusin igatahes sellega, et shoppasin Selveri köögi-ja puuvilja osakonnas pool külmkappi sööki täis. Kavatsen uusi asju katsetama hakata, nagu näiteks seller ja bataat. Praegu on veel raske öelda, et kuidas. Sest see on minu jaoks täitsa esimene kord. Tegelikult ma ju 75% ulatuses toitungi taimselt. Seega ei saa see väga hull olla. Lihtsalt loobun kaheks nädalaks kodujuustust ja munast. Kala ja mereannid samuti. Aga kõigest kaks nädalat. Ja komme polegi vaja süüa.

See ei tule kindlasti lihtne ja ma olen valmis isudega võitlemiseks, allaandmise mõteteks. Lihstalt kõik on mõtlemises kinni ja sellega ma juba töötan. Nii, et bring it on! Esimeste päevade igasugusteks tujud ja torisemised. Alguse ka väsimus ja jõuetus. Aga ma tunnen nii suurt tahet tunda seda puhtust kehas.
Trenni kavatsen vanamoodi teha, sest ega ma ju ei näljuta ennast ja energiat seega on. Mingeid kaloreid ma ei loe ja söön vastavalt vajadusele. Ja mitmekesiselt. Ja kõik on tore.

Minul on igatahes põnev ja samas sutsu hirmus ka, aga õnneks mul on toetavad inimesed kõrval, kellele viriseda saan.

Eks ma hoian kursis!

Nädavahetus, oi kui ilus on elada

Hello yellow, mul täna tuju nii laes. Nii hea on olla. Mina väike stressipundar õpin iga päevaga enda mõtteid kontrollima ja nägema kui hea on elada! Nii tore.

Tahtsin sel nädalavahetusel võimalikul palju puhata ja teha asju, mis mulle meeldivad. Ehk siis palju trenni, head toitu, palju lugeda ja uurida, vaadata üle blogisid, teha tuleviku plaane ja üleüldiselt oma mõtteid puhastada. Kinno ja sõpradega aega veeta. Oii kui mõnna. Nüüd tuligi meelde, et mul on kaks meditatsiooni veel jäänud. Ja uskumatult suure aitähi saan öelda oma juhendajale Liinale, kogu selle suurepärase kogemuse ja enesekasvatamise õpetamise eest! See on amazing kui palju on mediteerimisest kasu. Lihtsalt ühel hetkel avastasin end mõttelt, et ma meeldin endale palju rohkem, mul on hea olla ja igal halval momendil tean et vaja väike check mõttemaailma teha, ja küll kõik läheb ilusaks jälle. Ehk siis me tõmbame seda, millest mõtleme. Happyyy, happyyyy.

Need kõige mõnusamad laupäeva hommikud nagu lendavad mööda, kripsti-krapsti on jõudnud aeg pühapäeva õhtusse. Eile ärkasin, sõin rahulikult korralikku hommikusööki, teadsin, et trenniplaan on tõsine. Kuna ma nii kui nii putru hommikul keetma pidin, tegin endale ka. Panin palju puuvilju ja pähklivõid ning linaseemneid, kõrvale piimakohv. Nii hea oli, keha oli energiaga korralikult varustatud. Trenniasjad olin küll juba eile kokku pakkinud ja siis selles "aega on" olekus mõnnatasin kodus. Kuni hakkas pihta, ups 25min trenni alguseni. Thank god, et ma nii lähedal elan. No siis sõna otseses mõttes jooksin trenni. Viimasel minutil jõudsin, ja loomulikult oli trenni kaart koju jäänud. Okei, võtsin asenduskaardi. Kuna ma kolmapäevast saadik polnud trenni teinud, siis mõtlesin et peale pumpi oleks hea ju veel attackida ka. Pump läks mõnusalt pushides, tegelt täitsa väsitavalt. Ja siis see juhtus..avastasin mis ma endale kaela tõmmanud olin. BodyAttack Challenge 1.5h tundi . Mis seal ikka, tuleb hullu panna siis tuleb. Kui ma tavaliselt sealt attackis siiani suren, siis ma lihtsalt olin ise enda üle eile juhm. Et kust ma peale pumpi veel selle energia võtsin ja veel 1,5h attackimiseks. Mul pole elusees nii palju powerit seal trennis olnud kui eile. Et mida rohkem vist teen, seda rohkem jaksan. Igatahes trennihommik oli mega hea. Tegijal juhutub.. ja ma suudan iga kord enda õlale liiga teha burpeega. Aga õnneks see läheb sama kiirelt üle, kui tuleb.

Nüüd ma tunnen pulsikellast puudust, see on mul ikka plaanis olnud soetada aga no nii minulik. Sada aastat läheb aega, kui kohe ära ei tee/osta.

Täna pühapäeval ma täitsa puhkasin. Tegelikult oli plaanis trenni minna õhtul, aga mu keha tõesti valutab eilsest. Ja siis trügis see laiskus sisse, ja vabandasin end välja ka mõne kooliasjaga, mis vaja täna ära teha. Aga homme trenni, no matter what. Homme on veel miskit, millest ma teen kohe eraldi postituse.

Kokkuvõttes oli see nädal trennipäevik selline, et
esmaspäeval Bodypump
kolmapäeval 4km jooksu + jõusaal
laupäeval Bodypump + 1.5h Bodyattacki.
Ja igapäevaselt palju liikumist oli ka sel nädalal.

Igatahes kokkvõtvalt saab ola kogu nädalaga rahul.

Mõnnat pühapäeva õhtut kõikidele!