Uue aasta lubadused

Aasta lõpp kipub ikka olema selline kokkuvõtlik ja mõtted uue aasta suunas on justkui uue tühja raamatu kirjutamine. See on selline sisseharjunud värk. Loed uusi horoskoope, arutad mõtteid ja räägid sõpradega, et uuel aastal on kõik parem-ilusam-toredam. Aga ma kuidagi ei oska võrrelda, pole nagu suuri plaane olnud aastaks seatud, et kas siis on olnud nii hea ja edukas see aasta.
Ma pole mitte kunagi mitte ühtegi uue aasta lubadust andnud. Olen kohe 24 aastaseks saav ja mitte ükski 1.jaanuar pole alanud sellega, et tänasest...blabla. Aga seekord mõtlesin, et oh! vot paneks paar asja kirja, mis selles 2015. aastas aset leida võiksid. Tore oleks aasta pärast kõige taha väiksed linnukesed tõmmata. Ma ei tahaks neid asjakesi niivõrd lubadusteks nimetada, vaid pigem pisikesteks eesmärkideks-sihtideks.


1. Saada võitu oma toitumishäirest. Ma olen oma võitlust alustanud ja viin selle võiduka lõpuni! Loodan, et õpin paremini läbi saama oma häirega ning sellega elama. Sealt edasi vaikselt juba siis sellest lahti saama.

2. Kirjutada valmis hästi bakalaureuse töö. Kaitsta heale hindele oma töö ning lõpetada edukalt ülikool. Ilmselt pole vaja pikalt seletada, miks see oluline on. Jälle üks eluetapp lõpetatud ja hariduses üks samm edasi astutud.

3. Ennast mitte alt vedada. Pole mõtet seada endale liiga suuri eesmärke-kinnismõtteid, end liigselt piitsutada ja karm olla ja lõpuks kokku kukkuda. Vaid lihtsalt tegutseda nii, et ma ei pettuks endas. Rohkem väiksemaid eesmärke, suuri unistusi.

4. Armastada. Armastada ennast rohkem, hoolida endast. Armastada inimesi oma ümber, seda välja näidata. Täita maailma armastuse ja soojusega.

5. Märgata teisi enda ümber. Näha ja tajuda. Aidata ja toetada. Endast nõrgemaid. Ma olen küll selline annetaja tüüp, aga soovin uuel aastal aidata kedagi, kes seda tõsiselt vajab. Kui mina olen hädas, siis on hea kui keegi abikäe ulatab. Usun, et seda me peaks kõik ka teistele võimalusel ulatama.

6. Leida sisemine rahu ja tasakaal. Tahan olla stabiilsem ja õnnelikum. Tervemate mõtetega, hea eneseanalüüsi võimega ja mitte nii kuri enda vastu. Tunda ennast iseendana PÄRISELT paremini kui kunagi varem.

7. Olla õnnelik. Rohkem on vaja keskenduma hakata nendele asjadele, mis elus hästi on. Olla positiivne naerupallike, võtta igat katsumust kui head õppetundi. Tarkus teeb ka õnnelikuks. Tunda rõõmu, et iga päev on uus kogemus, uus katsumus, uus võimalus.

8. Panen rõhku rohkem enesearendamisele. Nii psühholoogia vallas, treeningute osas ja ka toitumisalaselt. Mul on piisavalt palju vaba aega, mida tegelikult pole mõtet raisata tühja. Seega keskendun rohkem sellistele asjadele, mis mind huvitavad ja edasi viivad.

9. Lugeda rohkem raamatuid. Võtan eesmärgiks lugeda läbi 10 raamatut. Enamuse jaoks on see köki-möki ilmselt. Aga.. Ma olen jube kehv lugeja. Kui ma lugema hakkan, siis jään lugema. Kuid just selle raamatu kätte võtmiseni jõudmine on tõsine mägede ületamine. Uuups.

10. Rohkem teatrit, rohkem kellegi teise maailma vaatamist. Mõnusaid etendusi, kultuurilisi elamusi - jälle positiivse emotsiooni jaoks. Ma olen seni ikka jube vähe teatris käinud, kuigi mulle meeldib väga. Peab lihtsalt pileteid ostma hakkama.

11. Proovida vähemalt ühte uut asja, mida ma pole kunagi enne teinud.
When the last time you did somethin' for the first time?  benji? kitarr? sukeldumine? langevarjuhüpe? lumelaud? jaapani keel? konnajalad?.. no neid viimaseid ilmselt siiski mitte. Tuleb lihtsalt hakata tihedamalt küsima endalt et mida uut nüüd ja ellu seda vürtsikest muul näol ka lisama, kui chillise söögina. Haha.

12. Blogida mitmekesisematel teemadel. Viimastel kuudel olen ma ainult oma toitumishäirele keskendunud. Ma olen nii selle sees, et raske on oma mõtteid muul teemal avaldada. Muidugi see blogi olengi mina, ma ei kavatsegi kellegi teisena välja astuda. Aga kuna ma otsustasin nii kui nii õnnelikum uuel aastal olla, siis usun, et saan jälle oma teemakeste raadiust suurendada.

13. Rohkem köögikatsetusi ja põnevaid retsepte. Et oma toitumist põnevamana, mitmekesisemana ja tervislikus suunas hoida. Kõiki retsepte plaanin kindlasti ka blogis kajastada.

14. Joosta läbi poolmaraton. Mul tegelikult eelmisel aastal jooksuvaimustuses tekkis see soov aga ma ei jõudnudki selleni. Seega sel aastal võtan plaani ja kevadel loodan enda seest selle jooksupisiku taas leida.

15. Treenida süstemaatiliselt ja läbimõeldult. Asi peab olema järjepidev, korralik sooritus, tugev tahtejõud.

16. Jooga. Joogatamise mõte on mul ka pikemat aega. Pühapäevane joogalaks mõttena tõmbab mul juba kriipsu kõrvuni. Kogu see struggle on olnud väsitav ja ma usun,et kehale ja vaimule koos midagi head pakkuda, on täpselt see mida hing ihaldab.

17. Teha ära vähemalt VIIS korralikku lõuatõmmet. (Jaa, Erkki, mul ikka kripeldab see, haha. Aga ma teen ära lõpuks üldse kõik seeriad!)

18. Heategudega jätkates minna verd andma. Olen seda mõtet kaua aega endaga kandnud. Aga pole jälle asjani jõudnud. Eks mul väike hirm selle vampiiri juures käimise ees ka, ma see vana minestaja verevõtul.
Jätan vist mõnusa laisklooma mulje, nii palju asju on mõttes aga millegi ära tegemisega uhkustada ei saa. Sel aastal lükkan selle muljekese ümber.


KULLAPALLID, MILLISED LOOD ON TEIE JA UUE AASTA LUBADUSTEGA?

Elamusterohket aastavahetust kõigile! Väga armsaks olete mulle saanud kõik, saadan uue aasta saabudes kõik head soovid teie poole teele! Mmmuaah!

Kiku

Aasta lõpp ikka näitas end selles valguses, mis terve aasta teinud oli

Jõulud olid väga armsad ja soojad. Aga emotsionaalne suhe end ja toiduga - ei tahtnud see jõuluaeg ikka üldse hea ja kerge olla minu jaoks. Pole mõtet hakata siin pikalt heietamagi konkreetselt söömisest, kurguni täis söömist õnneks polnud. Aga lihtsalt see toitumine oli nii suvaline ja koosnes põhimõtteliselt ainult süsivesikutest. Roberti nõuanded olid kui peast haihtunud. Terve hunnik piparkooke ja mandariine, komme ja kringlit. Ma ei piiranud end ja tegelikult oli mul kuidagi nii ükskõik. Aga see ükskõiksus ajab mind närvi ja tekitab minu sisse tõtt öelda ikka päris suure hirmu.

Loomulikult ma saan aru, et päevad pole vennad ja tuleb neid hetki ette, kui kõik pole nii nagu ma sooviks. Aga nende negatiivsete emotsioonide torm on vahel ikka kuradima laastav. Just kui tunnen, et kõik hakkab tasakaalu minema, pean tõdema järgmisel hetkel, et olen ikka väga ebastabiilne.

Ma olen alustanud teekonda, et sellest toitumishäirest vabaneda. See on ju prioriteet hetkel.
Esimeses teraapias rääkisin palju mis mind sööma paneb, millised emotsioonid sellega kaasnevad, miks see söömine (häire) mind segab. Rääkisin kõigest. Ma suutsin olla täiesti avameelne ja õnneks tunnen end antud psühholoogi juures täiesti mugavalt.
Nüüd pidin hakkama kirja panema kõiki söögikordasid, koos kellaaegade ja emotsioonidega. Ainsaks söömise kohaks peab olema köök. Selle päeviku täitmine peaks mind mingis mõttes ohjeldama, kui pean iga kahe-kolme minuti tagant kui uuesti kommi võtma lähen, seda kirjutama.
Samuti end kaaluma, et omada mingit ülevaadet kuidas see toitumine mu keha mõjutab. Ma pole kaalul käinud ja ma nii väga kardan minna. Ma tean, et ma olen suvest kohutavalt palju juurde võtnud. Number kindlasti haavab mind ikkagi korralikult. Aga see tuleb ette võtta.

See üritus enda kehaga hetkel leppida ja keskenduda haigusele toimis mõne aja. Kui ma peale jõulupühi perega külla minema hakkasin, toimus üle pika aja korralik kokkuvarisemine. Mu riided on mulle väiksed. Need ei sobi mulle selga ja ma tunnen end ebamugavalt. Ega see muidugi ei juhtunud üle öö. Paaril viimasel kuul peale teksade ja kampsuni midagi kanda ei tahagi. Nägin end nii koleda ja paksu ja õnnetuna. Enesehinnang on ikka päris nullis. Ma muutusin meeletult närviliseks, tunne oli et lähen hulluks ja ei suuda elada nii. See võib tunduda üle paisutatuna, aga ma läksin ikka väga endast välja. Tahtsin mitte eksisteerida ja nutt ei tahtnud otsa lõppeda. Hoidsin end tagasi, et mitte päris hüsteeriasse sattuda aga see võttis võimust mu üle.
Miks ma olin oma kevadel saavutatud vormi küll kaotanud. Tõtt öelda oli/on mul rõve end peeglist vaadata. Ma ei tahtnud, et keegi mind näeb. Ausalt öeldes mõtlen hirmuga kui peaks mingite tuttavatega kokku jooksma ja üldse ei taha inimesi enda ümber. See on mul elus esmakordne, kui ma nii tõsiselt sedasi tunnen, et ma ei taha välimuse pärast rahvasekka minna. Mul on enda ees häbi, et milline ma välja näen ja kuidas see mind emotsionaalselt laastab. Loomulikult ei ole reaalselt asi nii hull, et ma ei peaks julgema end inimestele näidata. Aga see on lihtsalt enda sees tekkinud tunne, millega on raske võidelda.
 
Ma olen vaikselt veeremas sinna auku, kus ma olin aastaid tagasi oma max kaaluga. Ma küll ei suuda objektiivselt hinnata endaga 24/7 koos olles kui suur ma olen või siis olin. Aga numbrid hakkavad sinna suunda viitama. Ei suuda uskuda, et olukord on nii hullu seisu jõudnud. Arvasin, et never again.. Ja kes mäletab, tulid sel suvel esimesed viis kilo ma ei tea kust kohast. Edasi tervise tõttu sisse söödud pillid ja AD'd aina tõstavad kaalu. Pillide võtmise lõpetasin mõni aeg tagasi ära, kuid büstil annavad siiani tunda. AD'd jälle aeglustavad ainevahetust, millega mul nii kui nii vedanud pole. Söömishood ise üldpildis on minimaalsed kaalutõstjad olnud. See teeb veel eriti näruse tunde, et mujalt tuleb lihtsalt lisastressi.
 
Nüüd ma seisan nagu kits kahe heinakuhja vahel. Ühest küljest tahaks tegeleda bingetamisest  lahti saamisega. Parematel päevadel suudan leppida hetkelise olukorraga, saada mõistusega aru, et see kõik on ajutine, see kaalutõus ja suhtumine jne. Teisest küljest ei suuda ma elada selles teadmises, et ma olen nii palju juurde võtnud ja ma ei tee selleks mitte midagi. Ma ei tea, kuidas leida see kuldne kesktee, et ma saaks tegeleda korralikult oma emotsionaalse söömise, stressiga ning samal ajal need lisakilod maha saada.
Mul on tunne, et kui mul on need kaalulangetusmõtted peas ja tegutsen selle nimel, siis ei soodusta see terveks saamist. Samas päästerõngas ümber kõhu ja Pamela Andersoni tissid ei lase mul hetkekski unustada üleliigseid kilosid ja nendest vabanemise soovi.

Samas tunnen ma motivatsiooni saamist just sellest tundest, mis mind laupäeval valdas. See viha ja kurbus ja alaväärsus ja paks tunne. Ma tahan tunda uhkust ja end hästi oma kehas. Nüüd pean hakkama enda ülekilodega tegelema sedasi mõistlikult, et mul ei tekiks liigsest piiramisest neid tugevaid tagasilööke aga samas andma endast kõik, et selles söömismõttes ja õgimishoogudest lahti saama. How?! Võib olla teen ma asjad liiga keeruliseks enda jaoks, või tahan liiga suurt tükki ampsata aga mul tuleb lihtsalt proovida sellest nõiaringist see väljapääs leida. Pean enda keha kohtlema hästi nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Ja küll siis ajapikku saabuvad tõusujooned jälle minu ellu.

Tõusud ja mõõnad on normaalsed. Ilmselt mõtlen kõik mured liiga suureks enda jaoks ja lasen emotsioonidel end liigselt mõjutada. Ma ei saa sinna midagi teha. Ma ei oska end kõrvalt vaadata kui need kriisinooled mind tulistavad jõuetuks.
Ma tean, et läheb paremaks. Mingi aeg ju kindlasti. Alati onläinud. Mul oli vaja lihtsalt kurta, et koguaeg lihtsalt ei jaksa võidelda, teisest küljest alla andmine on veel raskem. Ja ei tohigi alla anda. Lihtsalt ma ei oska hetkel õigesti tegutseda.. aga ma tõusen ja proovin edasi!

Loodan, et teil kõigil, mu kullapallid, olid imetoredad jõulud ja soovin teile kogu südamest ilusat aasta lõppu!

Kiku

Õnn

Imeline jõuluaeg on juba üpriski käes. Iseenesest tekib sisse soe tunne ja kõik asjad tunduvad kordades armsamad järsku. Millegi tõttu tekivad ka tagasivaatavad mõtted tervele 2014 aastale. Damn, kus see oli alles aasta. Mäletan kuidas suure eufooriaga esimesel jaanuaril sisse sukeldusin ja mõtlesin, et bring it on! No ikka korralikult tuli neid tõuse ja mõõnasid. Kõik on õppetund ja teate mis! Mina sain selgeks mis on õnn minu jaoks.

Õnne leidmiseks tuleks enda sisse vaadata. Õnn ei saa algust tegelikult teistest inimestes, ei rahast ega asjadest. Ei ole mõtet minust valesti aru saada, loomulikult on oluline roll inimestel, raha eest saadavatel võimalustel, ma ikkagi mingil määral usun, et materiaalsed võimalused aitavad õnnele kaasa ja samuti on meile vaja inimesi ümber.. aga, et neid tõeliselt hinnata ja nautida, peab seesmiselt tekkima rahu ja mõistmine. See päris õnnetunne ainuüksi selle eest, et oled siia maailma ühel päeval sündinud. Sündinud võrdselt nende inimestega, kes on siiralt happyd.
Võib olla ju palju sõpru ja 30 paari kingi, head sööki, kulda-karda, värvilisi kokteile ja liivaseid varbaid. Kuid oled enda vastu aus ja tajud, et sa pole õnnelik, suudad küll rõõmustada nende asjad üle, aga kui need kõik asjad ära võtta, kas siis õnn jääb sinuga? Arvan, et paljud leiavad end ei vastuse seest. Siis mis vahet on sellel kõigel millest oma õnne otsid, vähemalt mina hetkel leian nii.

Ma olen hästi kaua õnne otsinud teistest inimestes. Kuidagi sellised kindlameelsed uskumised, et kui minu kõrval on see õige inimene, alles siis saan olla PÄRISELT õnnelik. Kõik läheks sellest justkui ilusaks, siis ma suudaks enda vormi parandada ja oleks rõõmsam jne. Nagu ilma selle armastuseta poleks võimalik neid asju teha. Tegelikult ei ole see hetkel minu jaoks normaalne ega vastuvõetav arvamus. Loomulikult kaaslane teeb inimese õnnelikuks ja armastus paneb särama. Aga ainuüksi see pole hetkel põhiline, kuhu oma eluga jõuda. Enda õnnetus elus olen pikalt süüdistanud luhta läinud suhteid ja nendes omakorda ennast.
Ja kui minu tutvusringkond on hästi suur ja värviline ja väljaspoole elav, suure tähelepanu all, siis sealt voolab minu sisse veel rohkem õnne. Kõik teavad, kõik räägivad, kõik on hästi lahe. Elu on lill aga kui koju voodisse potsatan ja skandaalne elu jääb uksetaha, istub minu kõrval vaid kössis üksindustunne.
Ka asjade armastus ja saamisrõõm pole minu jaoks kuigi võõrad. Emme siiani naerab selle minu "ma tahan- ma tahaks- ma tahan" peale. Olen ma ju vanemate lemmiklaps, ühtlasi ka ainukene laps ja päris ära hellitatud. Mind on hoitud ja armastatud ja kõike võimaldatud, mis võimalik. Ma pole pidanud millestki tegelikult puudust tundma, on olnud nii paremaid kui ka raskemaid aegu, kuid üldpildis kindlasti rohkem saanud, kui väga paljudel teistel lastel on saadud võimaldada. Järjekordselt uut kleiti ostes tunnen ikka rõõmu aga kohe kindlasti mitte nii palju kui mõni teine tunneks rõõmu vähemalt ühe terve püksipaari vastu. Minu sees pole see justkui see päris rõõm.






Küsisin endalt, kas ma olen õnnelik inimene? Jah, ma olen õnnelik, sest mulle on kohale jõudnud see, milles ma päriselt õnne näen. Ma olen õnnelik , et olen leidnud endas rahu ja analüüsivõime. Need on kaks suurimat uut väärtust, milles ma tahaks aina edasi areneda. Selleks olen ma pidanud ikka kokku varisedes varvastega juba põhja puudutama, et oskaks end uuesti ja paremana üles ehitada. Aga kui ma seekord sügavamatest väärtustest elule vundamendi alla ehitan, siis on see seekord kindlasti tugevam ja kui torm sellele rajatud maja peaks lammutama, siis vähemalt need päris väärtused jäävad minu jaoks alles.

Õnn peitub selles, et ma saan rohkem aru, miks nii mõnigi sündmus aset on leidnud, ma oskan õppida oma kogemustest, ma tahan areneda, ma tean kuhu ma oma eluga jõuda soovin. Mul on uued ja sügavamad unistused kui kunagi varem. Ilmselt see kindel suur tunne mu sees ongi õnn minu jaoks.
Ma saan olla õnnelik veel paljude asjade üle, hoolimata päevast või tujust, sest see õnn on tõeline. Mulle on võimalus antud elada ja hingata ja näha, ning  naerda. Ausõna olen õnnelik seepärast.

Nüüd ma saan olla nii paljude asjade üle tänulik.

Mul on nii äge maam, kes on isegi kreisim pullija kui ma ise, haha. Mures ja rõõmus on tema esimene kelle juurde ma joosta soovin. Igavesti olen beebi selles suhtes. Mul oli ülicool lapsepõlv kriimuliste põlvedega maal herneid süües ja kitsi karjatades. Mu isa on õpetanud mulle, et kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. Kes teab, see teab. Karvapallist kutsu vastu saan tunda tingimusteta armastust, koer on inimese parim sõber. Ma igatsen oma vanaema ja vanaisa, aga ma olen üdini õnnelik, et mul on keda igatseda. Saan oma parimad sõbrad ühe käe sõrmedel üles lugeda aga ma tean, et ma saan seda ka 10-20-50 aasta pärast veel teha. Kirjutamise rõõm aina kasvab. Ja aitamise soov aina paisub. Ma tunnen, et nüüd on minu kord olla kellegi jaoks olemas, kui neil seda kõige enim vaja on. Uued põnevad unistused on pähe torgatanud. Minu jaoks on veel tähtsad minu tõekspidamised, mul on oma arvamus asjadest ja kujutluspilt milline maailm olla võiks. Samuti on usk, tugevus, rahulolu, oskus olla üksi mitte üksik. Ma olen leidnud enda jaoks uusi suundasid, milles soovin ennast arendada. Ma olen õnnelik igasuguste kiftide mälestuste üle, mida ma aegaajal meenutan. Päris happy olen ma selle üle, et ma vaikselt sain täiskasvanuks. See käin tööl ja elan iseseisvat elu stuff, teate küll. Ma hindan oma kodu, lihtsalt istun keset voodit ja tunnen rõõmu. Tapeet on küll mõnest kohast viltu ja värv pole ühtlane, aga selle taga olen mina ise. Koos oma uhke tundega.  Kannatlikkuse õppimine ja aja andmine on head viljad, mida lõigata saanud olen.

Saavutatud hingerahu ongi minu jaoks õnn.

Aasta alguses kinnitasin 2014 peab tulema minu aasta, hea aasta.Et elu saab lill olema. Igasuguste jamade keskel olles mõtlesin, et millal minul hakkab ometi normaalselt minema. Kõik tundus jube lootusetuna. Aga tegelikult oli seda kõike vaja, et ma kasvaks selliseks, nagu ma hetkel olen. Minus on nii palju head ja sooja juurde tekkinud. Loomulikult ma loodan, et uus aasta tuleb super hea ja kerge, elu võiks küll mind hoida ja soosida. Aga ma tean, et mis ka ei juhtuks, on see kõik selleks, et endale veel selgamaks teha kes ma olen ja miks ma olen. 2015 aastat ootan hoopis teiste soovidega. Tahan jagada maailma armastust, rõõmu ja naeru, tahan õppida endas uusi külgi, soovin katsetada piire kui tugev ma olen, koguda ilusaid mälestusi ja tunda rõõmu igal hommikul ärgates selle üle, mis mulle sel hetkel antud on. Ma ei tahagi niivõrd enam saada vaid ma tahan endast midagi väärtuslikku anda.

Ma tõesti soovin, et kõik inimesed on lõpuks õnnelikud!

The only workout you'll regret is the one you didn't do.

Paaril viimasel nädalal on mul jäänud nii mõnigi trenn tegemata. Olen peitunud väsimuse, laiskuse, muude tegemiste varju. Leidnud põhjuseid miks mitte minna, selleasemel, et otsida motivatsiooni minemiseks. Ja siis hiljem ma ei tunne end üldse hästi. Ma kahetsen, et trenni vahele jätsin. Sujuvalt hakkab see veerema motivatsioonipuuduse ja asendunud rutiini suunas. See ei paku ju tegelikult mulle mingit rahuldust. Okei, mul on erakordselt suur unevajadus peale AD'dega alustamist ja kuna ma ise oma kätega kodus tuba remontisin, siis polnud mu puhkehetked ka muud kui tööd täis. Nädalavahetusi täitsid tööpäevapikkused värvimise-pahteldamise maratonid. Jah, ma tõesti olin väsinud. Aga sellest hoolimata ma tean, et ma oleks jaksanud trenni minna. Asi oli selles, et väsimus lasi laiskusel särama hakata.

Kõik korrad kui olen viitsimatuse alla surunud ja workinud oma assi offi, siis olen niiiiii hästi ennast tundnud. Selle tundega ma peaks end piisavalt motiveerida saama, et mitte raisata aega viilimisele.

Tegelikult ma tundsin end juba üpris pahasti. Ma ei saanud aru, kuhu mu see vaimustus kangi tõsta kadunud on ja miks ma olen nii hoolimatu. Mul oli juba paras hirm. Ma olin endas pettunud, et seesugune allaandmise faas oli tekkinud. Ja mul oli päris häbi seda tunnistada ka Erkkile, kes mind aitab ja motiveerib. Mul oli piinlik just seetõttu, et ma vean end alt ja sellega ei kasuta neid ressursse, mis tema mulle pakkunud on, maksimaalselt ära.

Aga teisalt olen ma päris õnnelik, et lubasin enda pettumust ja olukorda talle rääkida. Hirm on üks suurimaid vaenlasi ja kui olla üle sellest, siis oled juba võitja. Sellessuhtes olen ma jube hea inimese otsa sattunud, kes ei hakka heietama, et pole hullu ja blabla. Vaid raputab mind sellega, et ma peaks mõtlema mida ma tahan ja end kokku võtma, eesmärkide nimel töötama. Loomulikult on paremad ja halvemad päevad, aga see ei peaks mind muutma allaandjaks. Keerama negatiivse kogemuse oma motivatsiooniks. Just see viimane on midagi uut minu jaoks, mida Erkkilt kuulnud olen. See on midagi, mida endaga kaasas hoida. Nende pahade emotsioonide põhjal kavatsen end jälle püsti pushida.

Kisun selle motivatsiooni enda õuele tagasi. Ma lihtsalt tean, et mul pole enam mõtet mingeid tobedaid vabandusi isegi üritada otsima hakata. Need on tühised.

Mu kehas hakkab just murdepunkt tekkima. Vaikselt joonistuvad välja järgmised ja järgmised lihased. Nii jalgadel, kätel kui seljal. Praegu tuleb vastupidiselt hambad ristist tööd teha ja varsti imemaitsvaid töövilju nautida.

Eesmärgid on mul aja jooksul päris korralikult muutunud. Kuid viimasel ajal oskan ma näha endas ja oma kurvides rohkem ilu kui kunagi varem. Ma ei sihi enam skinnyt, lamedat ja kerget keha. See pole mina, ma pole suutnud seda eelnevalt saavutada. Samas öeldakse, et kui sa midagi tõsiselt tahad, siis saad selle. Ju ma siis ei tahtnud piisavalt, sest ei saa öelda, et ma poleks kõvasti vaeva näinud. Ja ma ausalt enam ei rühi selle poole. Vaid tahan tugevat lihaselist,sportlikult toonuses, tervet naiselikku keha. Keha, milles ma suudan elada ja keha millega ma hakkama saan. Mis tähtsaim, keha mida ma armastan. Tegelikult on muutused olnud pigem sisemised, see on minu keha ja ma pean enda soovide järgi arenema. Mitte teiste ideaalide järgi toimetama. Olgu ma siis edasi teiste jaoks fatty või plus size või mis iganes.



Need on minu võitlused, need on minu pisarad, minu pingutused, valu, aeg, töö, usk, armastus. Minu käed, minu big boobsid (mida ma tegelikult sheeriks ära, haha), minu tugevad jalad, minu huge peps. Igapäev ma ei taha nendega sõber olla, vahel nad ei meeldi mulle ka. Aga nad on midagi, mis jäävad alatiseks ainult minule ja mille väärtust ainult mina tean.

Kas tõesti olen teel oma keha PÄRISELT armastamiseni ja sõlmin PÄRISELT rahu?! Kõlab justkui dreams come true hetkel.

Kisses!
Kiku

Siit tuleb minu raudne tervis

Vahel oma elu lihtsalt elades ei märkagi mis muutunud on. Või see kujuneb lihtsalt nii kiiresti elu üheks tavapäraseks osaks, eriti kui see on midagi stressivaba. Vihjed käivad mu toitumismure kohta, mis mulle endalegi üllatuseks on justkui tõesti ptui-ptui-ptui üle pika aja parimas seisus.

Aeg lendab käest nagu kevadel liblikad ja paar päeva on puudu kuust ajast, mil olen Roberti juhiseid täitnud. Ma valetaksin kui ma ütleksin, et olen neid saja protsendiliselt õigesti teinud. Ei, ei. Nagu minu puhul ikka, omaloomingut ka pluss soovisin kasutada tasa ja targu meetodit. Ja ma olen tõesti rahul, kuidas kõik laabunud on. Ja see tänutunne selle eest minu sees on kirjeldamatult suur.

Ma söön nii palju muna ja liha ja häid rasvu. Köögiviljad ahjus, ahjuvormid, omletikesed. Salatid ja supid. Sült ja pasteet. Peekon ja juust. Ma arvasin, et need ei maitsegi enam mulle aga ma lihtsalt olin nad unustanud. Piimatooteid ma ka ülemäära palju ei kasuta enam, aga täiesti loobuda ma pole suutnud. Või mis suutnud. Ma lihtsalt ei tunne, et ma peaks neid endale täiesti keelama. Toidu kogused mahult pole enam nii suured ja mu kõht on kordades kauem täis, mida rohkem head rasva oma toidule lisan. Mul tõesti pole vajadust vahtida kella, et nüüd peaks sööma ja sellega endale seda isu ise sisse süstida.
Pealegi on see kõik nii maitsev. Ma ilmselt söön sutsu rohkem süsivesikuid veel, kui ideaalis peaks. Mõned mandariinid eksivad kõhtu ära, aga need on nii maitsvad ja millal neid veel süüa, kui mitte detsembris. Ja igapäevaselt üks tatrapudru või riisipuder võiga on kindlalt IN. Aga ma tunnen, et ma muutun iga päevaga paremaks. Ja ma pole kordagi loobumistunnet ega kahetsust tundnud, et väljakutses osalen. Ma tõesti tahan seda suhet toiduga jätkata ka peale seda kui meil koostöös Roberti (Raudse Tervisega) kolme kuuline katsumus läbi saab. Ma lihtsalt ei oska seda sõnadega kirjeldada, kui tänulik ma olen. See on nii siiras ja soe tunne, mis tänu sellele abile minu sisse poeb.

Aga teate mis on võrratu. Mu isud on minimaalsed. Ma tegelikult ei märganudki ise, et see kõik on stabiilsem kui kuu-kaks tagasi enne, kui mult küsiti kuidas läheb. Oh, what?! Kas ma just ise taipasin ka, et mu mõtted tõesti ei ole koguaeg söögil?! Kas tõesti ma tunnen end nii hästi?! Ma ei loe oma kaloreid ja ei piina end piiramise mõtetega. Jah, just, ma vastupidi rakendan Roberti soovitust toituda intuitiivselt. See on midagi uut. Ja seda just selleks, et see tuleb kuidagi loomulikult minu seest. Ja kui ma vahepeal näksan tüki šokolaadi või klaasi veini, ma ei tunne end süüdi. Ja ma ei tunne ka et ma ei suudaks lõpetada. Mulle tundub, et ma elan mingis unenäos hetkel. Ma olen nii nii kaua oodanud, et ma tunneks selles toitumise osas niivõrd suurt kerglust ja lihtsalt lõpuks tundub, et asi TÕEPOOLEST on sinna poole teel.

Ega see abi kõik pole tulnud ka sellest, et lihtsalt söö nüüd rohkem kookosõli ja toitumishäire kaob ära. Oluline on hästi palju kuulata oma keha. Teha enda jaoks kogu elu tervislikuks ja õnnelikuks. See on see, millest Robert ka meile räägib. Et kehas oleksid ajukemikaalid paigas, stressipätti pole mitte kellelegi vaja. Ja selle kõige vastu on alati midagi, mis muudab paremaks. Oluline et uni oleks ülikvaliteetne, rahulik ja segamatu. Kehale tuleb anda kõike head. Ja nendel kõikidel mõtetel-ideedel-asjadel on suur osakaal, et olla õnnelik ja terve.

Mul on nii tore ka lugeda teiste lugusid, mõtteid ja emotsioone. Isegi kui inimesed pole kaalu kaotanud antud programmiga, on nad kõik palju rõõmsamad ja õnnelikumad, kui kuu aega tagasi. Ja see sisendab minusse ka nii tohutult palju usku juurde.

Ei ole ma ka katki jätnud arstidega koos raviteekonda. Võtan oma AD'sid ikka edasi ja tunnen end ka depressiooni osas rahulikumalt. Nii on mul hetkel päris hea põrand, millel oma asju lahata ja tegutseda. Ja ma ei lase heidutada end ka AD'de tõttu tõusvast kaalust vms. See on ju kõik ajutine. Ma olen nii rahul oma arstidega, tunnen, et ma klapin nendega ja usun, et ka sellel on oluline roll. Hetkel olen käinud juba ka ühel psühholoogiseansil, kus rääkisin oma mure ja täitsin umbes 600 küsimusega testi. Ja kahe nädala pärast ootab mind ees temaga esimene toitumisteraapia. Ma olen väga põnevil. Ei jää kindlasti seegi kogemus mul teistega jagamata. Mu tahe, usk ja lootus on selles osas tugevamad kui varem. Ma olen valmis aega andma ja tegema kõik mis vaja. Et ühel päeval saaksin olla terve ja keskenduda juba muudele eesmärkidele..ja olla teistele suureks motivatsiooniks ja lootuseandjaks, et on võimalik kõik raskused ületada.

Loomulikult ei ole mu peast ära kadunud siiski mõtted, et ma tahaks sutsu kaalu kaotada ja oma füüsilist vormi ikka tõsiselt tippu viia. Minu enda silmis tippu. Tugevat tervet keha, aga ilma polstrita ju. Lihtsalt hetkel ma üritan kogu oma mõttemaailma viia sellele tasandile, et ma pean endaga kohe ja praegu sõbraks saama. Ennast armastama igal hetkel, nii heas kui halvas, haha. Selleks ei rõhu ma hetkel niivõrd iganädalasele kilogrammi kaotusele. Ma tean, et kui ma tulen sellest haigusest välja ja olen vaimselt jälle tugev tüdruk, küll ma suudan kõige üleliigse kõrvaldamise nimel pingutama hakata. Ma olen viimaste kuudega nii palju kasvanud selles mõttes, et ma saan aru, et iga asja jaoks on oma aeg ja lihtsalt tuleb olla järjepidev ja süsteemis. Ja küll saab kõik korda. Praegused ohverdused tasuvad hiljem magusalt ära.

You are as happy as you choose to be

Ma olen kunagi uurinud seda külgetõmbeseaduse värki ja vaadanud mitmeid kordi The Secret filmi. Eks siis suures eufoorias olen mõelnud, et oh küll ma hakkan nüüd ainult nendele asjadele mõtlema, mida ma saada tahan ja küll siis kõik tuleb kui aeg on. Haha, oleks see vaid nii lihtne..

Esiteks ma unustan üldiselt jube kiirelt selle positiivsetele mõtetele keskendumise ära, pluss ega see päris nii lihtsalt ei tule ka, et mõtlen ilusatest asjadest ja need potsatavad kohe kohale.

Jaah, karm tõsiasi on see, et  tuleb ise vaeva näha, tuleb olla positiivne ja õnnelik. Teha kõike enda heaks.

Aga see kõik toimib! Päris ausalt kohe. Ma ei tea kust kohast või miks, aga ma tunnen viimasel kuul, et vaja kõik negatiivsed asjad oma elus ära klaarida. Kas asi on mu AD'de mõjus, õiges ajastuses, õigetes inimestes mu ümber või milles iganes.. aga miski on ajendanud mind üle olema oma emotsioonidest, uhkusest ja piiritletud mõtlemisest.

Ma tunnen, et olen palju paremat väärt ja et heale ruumi teha alustasin ma päris reaalselt teed selle suunas. Ma olen oma elust välja jätnud inimesed, kes mõjuvad mulle negatiivselt. On inimesi, kes lihtsalt ei klapi minu eluga kokku ja ma olen ise täpselt nii hea, kui heade inimestega ma end ümbritsen. Panen siis rõhku oma inimestele.

Teisest küljest mõne inimese ja asjaga olen jälle mingisuguse sideme tekitanud, kuna tunnen et olukord mõjuks jälle laastavalt mulle muidu.

Ma olen end nii palju ületanud ja kaevanud mineviku asjad üles, neid uurinud-analüüsinud, kokku pakkinud ja jätnud need seljataha. Sinna, kus nende koht on.

Vahepeal mõtlen, et on mul vaja neid asju teha. Need äkkimõtted välgatavad pähe, et voh! see häirib mind ja kuidagi tuleb see lahendada. Kahtlen ja jääb kripeldama. Ja siis mõtlen, et mul pole mitte midagi kaotada. Ja ma olen ausalt mega uhke sellepärast enda üle, tunnen kuidas ma muutun iga päevaga aina paremaks ja õnnelikumaks inimeseks. Iga astutud samm süstib minusse nii ääretult palju positiivsust ja motivatsiooni, et see kõik kiirgab minust välja.

Ma tean, et alati pärast mõõna tuleb tõus ja kuna ma olen oma muredest välja tulemas, siis tunnen end tugevamana kui kunagi varem. Ja seeläbi olen ka väga palju nõus panustama sellesse, et oleksin õnnelik.

Ma pole end ma ei tea mis ajast saadik nii õnnelikuna tundnud kui hetkel. Kui keegi küsib kuidas mul läheb, siis mul läheb väga hästi. Päriselt.

Kogu jutu point on see, et kui ise oled valmis oma ellu head laskma ja ei keskendu asjadele mis on halvasti, siis lähebki paremaks. Selle jõul saab koguaeg oma muresid lahendada, kuni lõpuks oled oma eluga rahul. Jah, see ei juhtu üle öö. Ega paari päevaga. Aga see juhtub.

Kõik on väärt õnnelikku elu. Armastust ja rõõmu. Häid inimesi, head tuju. Põnevaid seiklusi. Et iga elatud hetk oleks elamist väärt. Lihtsalt ise tuleb leida tee nende asjade võluni.

Häid inimesi leidub ehk kuidas minust sai jõusaaliplika, kes hakkab hommikuks peekonit sööma.

Trenni meeldib mulle väga teha. See on päeva parim osa, raske-lõbus-ülihea feeling. Isegi kui vahel on väsimus nii suur, et unistan ainult voodisse patjade vahele kukkumisest või lihtsalt on laiskuseuss sisse pugenud. Siis mitte kunagi ma ei kahetse trenni minemist. Alati ükskõik kui suurt väsimust ma ka ei tundnud, peale trenni positiivne energia ja enesetunne olemas. Suudaks alati selle mõnusa järelmaiguga end trenni meelitada, hehe.

Ja ammu olin ma mõelnud, et tahaks oma treeninguid jõusaalis jätkata. Eks ma olin saalis trenni teinud. Aga täiesti suvaliselt. Ma ei ole kunagi läbi mõelnud ja mingit süsteemi loonud oma jõusaali aegadel, kuidas treenida. Nüüd ma teadsin, et vajan süsteemi ja plaani. Ja head inimest kellelt nõu küsida.

Ma ei tea kas mõttejõul või usul, et kõik läheb nii nagu minema peab, on nii suur jõud, mis tõesti tõmbab mu soove mulle ligi.

Ühel päeval kirjutas mulle Erkki. Mina ei teadnud, kes tema on ja tema ei teadnud väga ka seda, kes mina olen. Jutu käigus selgus, et meil on midagi ühist. Meie elu täidab ühine armastus  - trenn. Klappisime kuidagi hästi, rääkisin ausalt mis seisud on minuga ja oma soovist jõusaalis tõsist trenni tegema hakata. Midagi aimamata, mis juhtuda võib oma suu lahti tegemise tagajärjel.

Erkki ei lasknud mul väga pikalt rääkida, kui pakkus juba mulle oma abi. Ma ei tea millega ma olen need head inimesed oma ellu ära teeninud. Temal on teadmisi kuidas treenida ja mul on tahe enda keha heasse vormi viia. Peale oskuse mulle minu elu esimene jõusaalikava kokku panna,  on ta lihtsalt nii tore inimene.

See kuidas ma tundsin, et ta tahab mind aidata ja usub minusse, andis mulle enesele usku ja motivatsiooni juurde. Ma tean, et palju vaeva ja raskusi toob meile hea lõpptulemuse. Ma ei oska sõnadesse panna, kui tänulik ma olen Erkkile, et sedasi abistab mind. Ma saan koguaeg temale toetuda ja viriseda ja rõõmu jagada. See on nii oluline minu jaoks, kui inimesed on olemas ja toetavad. Ma hindan seda väga.

Mis treeningutesse puutub, siis ma fännan saalis rassimist. Mu kava jaguneb kaheks erinevaks ja naudin igat sekundit sellest. Kava läbi tehes tunnen mõnusat rahulolu ja mu endorfiinide tase on laes. Esiteks on gymis nii põnev ja äge trenni teha. Seal pole minuga sama harjutust veel 20 inimest kaasa tegemas vaid pean ise end motiveerima pingutama. Seega on lõpuks see rahulolu ja hea enesetunne eriti vägevad.

Muidugi on praegu veel kõik uus ja huvitav. Õigete raskuste leidmine on suhteliselt katse-eksituse meetodil välja kujunenud. Ja saan öelda, et ma olen korralikult alahinnanud oma võimeid. Ma olen ikka päris heas vormis ja tugev tüdruk, haha. Esimest korda elus saan kükkima hakata "päris" raskustega. Kui seni oli max raskus kükkidel mul Bodypumpis 20kg, siis nüüd alustan topeltraskusega. Jõuludeks võiks seal juba vaikselt kolmekordne raskus olla. Sealt tuleb damn hot butt ükskord.



Peekoni söömiseni jõuan jällegi tänu suure südamega inimesele. Usun, et enamus Eesti inimeste seas, kes on kaaluteemas sees, ei kõla võõralt nimi Robert Nool ning on end ehk Raudse Tervise leheküljelt leidnud.

Ka minu jaoks polnud midagi võõrast. Aga ühel õhtul oma e-kirju vaadates leida sealt Roberti kiri, oli mulle ootamatu. Robert oli lugenud mu blogi ja pakkus mulle abi. Nimelt oli ta alustamas just uut 90-päevast väljakutset ning soovis sellega ka mind aidata.

Mulle tegelikult ei jõudnudki kohe päris kohale peakese sisse, et mis toimub. Ma lihtsalt olin ise nagu üllatusmuna sisse sattunud tol hetkel. Et nüüd sedasi, lihtsalt inimesed on nii abivalmis ja head. Aga ei, tegelikult olin ma meeletult õnnelik kui ma tema kirja läbi lugesin.

Ma tundsin, et kui ma sellisest sülle kukkunud võimalusest kinni ei haara ja ei võta siirast abi vastu ja ühtasi end ise ei aita. Siis ma peaks küll üks tobupea olema. Olin nõus selle teekonna ette võtma.

Miks ma üldse kahtlema hakkasin, oli hirm. Piiramise, keelamise, katsetamise ja muu sellise ees. Et järsku on see pigem asjaolusid raskendav. Just toitumishäire kohapealt. Samas just sellest paranemiseks Robert mulle abi pakkuski ju.

Kõhklused suurenesid esimesi materjale lugedes. Siinkohal saan oma ülemõtlevad aju "tänada". Haarasin kinni sellest ühest mõttest, et ma ei tohi enam kaerahelbe putru süüa ja tundsin juba ahistatud olekut. Keskendusin igasugustele ei-dele ja hakkasin koha neid keelavaid mõtteid endasse tekitama. Siis sain aru, et selline mõtteviis ei vii kusagile. Tegelikult ma hea meelega söön häid rasvu, häid valke ja mõistlikult häid süsivesikuid. Miks ma peaks enne proovimist üldse hakkama alla andma.

Tegelikult ei ole Roberti põhimõtted minu jaoks üldse nii vastuvõetamatud ja uued. Pole mingeid äärmusi ega ekstreemsusi ka. Normaalset toitu normaalsetes kogustes. Häid rasvu, liha ja täiskõhu tunnet oma igapäevaellu tagasi. Ilmselt oligi mul vaja natukene aega võtta, süveneda ja läbi seedida kõik. Lahti lasta oma stampmõtetest. Siis sain ise ka aru, et pole mõtet nii palju lasta oma mõtetel enda üle võimust võtta. Toitun tervislikult, annan enda kehale head kütust ja panen oma keha paremini töötama.

Robert ise on nii toetav ja julgustav. See juba, et soovis aidata ja siiralt anda oma panus sellesse, et saaksin oma raskustest võitu, on nii tänuväärt asi. Ta tunneb huvi, annab nõu ja on olemas oma nõu ja jõuga. Suur aitäh!

Ma tundsin juba ammu, et ma ei ole enam nii tugev, et saaksin üksi hakkama. Hakkasin abi otsima ja abi tuli ka ise minuni. Inimene peab olema avatud, sest siis saavad tulla asjad temani. Mulle ülioluline, et inimesed oleksid minu jaoks olemas. Mul on vaja nende head sõna, julgustamist, motiveerimist, abi ja nõuandeid. Ma tean, et tegutsema ma pean ise, aga teadmine, et need inimesed tahavad olla abiks, annab mulle endale tugevust ja tahet.

Rõõmsamaks

Hakkasin ühel hetkel lahti laskma sellest negatiivsusest ja vabanenud ruum hakkas heade asjadega täituma. Küll ei otsustanud ma lihtsalt ja kergelt, et aitab jamast. Koguaeg aina kuhjasin ja kuhjasin neid halbu mõtteid, probleeme, üksindust ja stressi endasse. Olin küll üpriski kummist aga ükski kumm ei veni lõpmatuseni ja ühel hetkel enam ei jaksanud. Jumal tänatud, et ei jaksanud. Lendasin ikka jõhkralt kildudeks kogu oma eluga. Ausalt see viimane aasta on olnud mu elus üks raskemaid, samas ka palju õpetanud ja tugevaks muutnud. Ükski asi ei ole ju juhuslik ja mitte miski ei jookse mööda külgi maha.

Võiksin hakata tagant järgi parastama, et ammu oleks olnud aeg halbadest emotsioonidest ja pingest lahti lasta. Aga alati ei ole see nii lihtne. Iga asja jaoks on oma aeg ja koht. Ja kõik läheb just nii nagu minema peab.

Ilmselt on sulaselge tõde ka see, et ilma nende kadalippude läbimiseta ei oskaks ma hinnata uusi võimalusi ja väiksemaidki positiivseid asju-hetki elus.

Üks asi on viinud teiseni ja täpselt tänu kõikidele juhustele, sündmustele, otsustele olen hetkel paigas, kus olen ja elan elu, mida elan. Samas on edasine tulevik ju samamoodi sõltuv praegustest otsustest ja sündmustest.

Alustan sellest, et hakkasin ennast ise aitama. Lihtsalt sellega, et lasin välja kõik oma emotsioonid, mõtted, tunded. Tulin maailma ette oma toitumishäirega. Mida kergemaks muutub, seda rohkem ma tunnen, et tahan nendest pahadest asjadest, mis sees närivad, lahti laksma hakata. Iseenda pärast. Sisemist rahu soosides. Paiskasin kõik selle universumisse. Tunnen, kui palju see asjadest lahti laskmine on mind aidanud. Pannud laskma end ka teistel aidata.

See on täiesti I M E L I N E  kui palju toredaid ja abivalmis inimesi meie ümber on. Neid, kes tegelikult ka hoolivad. Positiivsus tõmbab positiivsust. Ja sedasi saabki maailma paremaks paigaks muuta.

Minuga toimunu on toonud mu ellu palju uusi, häid inimesi. Uusi võimalusi. Andnud mulle võimaluse alustada terveks saamise teekonda. Näidanud, et ma pole üksi. Ja pannud omakorda tahtma mind omakorda ka teisi aitama. Tahaks seda positiivsust kogu maailmaga jagada, mis mulle järk-järgult osaks saanud on.

Ma olen jälle vaikselt iseendaks saamas. Minu sisse hakkab tekkima usk ja lootus, motivatsioon.. tunnen rõõmu ja leian oma näolt naeratuse.



"Everybody wants happiness, nobody wants pain, but you can't have a rainbow without a little rain."

Mõtteid on, sõnu ei leia

Kirjutan ja kustutan.. kirjutan ja kustutan.. kirjutan ja jälle kustutan. Ühest küljest on tunne, et nii palju on öelda. Pea on mattunud erinevate emotsioonide ja tujude alla. Aga teisest küljest ei leia ma neid sõnu, mis peegeldaksid kõike seda. Lühike jutt, siis lühike jutt.

Ma olen viimasel ajal nii selles toitumishäire maailmas sees. Nii enda mures kui ka kõikide kaaskannatajate omas. Mul on kindel eesmärk leida võimalusi, kuidas ühiskond oleks teadlikum, kaasa arvatud õgimishoogude all kannatajad, et milline on see probleem ja kuidas lahendada. See lihtsalt ei pea olema üks elu osa, sellest saab lahti.

Ma külastasin arsti ja võin öelda, et olen ametlikult häire all kannatav inimene. Siit algab ka ühtlasi minu päris raviteekond. Eks iga ühe jaoks on see oma viis kuidas ravida ja asja lahendada. Hetkel mina tunnen, et tahan saada abi kõige lihtsamast meditsiinist, ravimitest ja teraapiast. Ja ma ise usun sellesse. Ilmselt see ongi peamine, et ise tahan ja usun. Ja see pole mul esimene kokkupuude ja ma olen teadlik sellega seonduvatest asjaoludest. Loomulikult on ka igasuguseid muid võimalusi, aga hetkel valisin mina enda jaoks sellise tee. Ma loodan, et see aitab mind.Võib olla tulevikus, kui näen asju natukene rõõmsamates toonides suudan ennast aidata ka mingeid teisi viise kasutades.

Praegune plaan on depressiooni leevendamine ja mõtlemise lihtsamaks muutmine ehk siis antidepressantide võtmine. Ma olin end selleks valmistanud ette, kuigi nagu ka psühhiaater ütles, et tegemist natukene "nokk kinni saba lahti" olukorraga, kuna AD´d võivad jällegi kaalu tõsta jne. Aga olen nõus neid ohverdusi tegema, et lõpptulemus oleks terveks saamine.

Loomulikult lihtsalt ühe tableti sisse võtmine probleemi ei lahenda. Selleks hakkan käima psühholoogi juures, kes on spetsialiseerunud minusugustele inimestele, sealt edasi juba ka toitumisteraapia. Selle pani psühhiaater väga kiirelt paika. Kuna ma tundsin end viimase kabinetis väga kindlalt ja turvaliselt, siis ma olen väga lootusrikas ja põnevil edasise suhtes. Aja sain detsembri algusesesse, seega tuleb vaikselt ise endaga hästi läbi saada ja oodata.

Ma olen viimasel ajal ära kaotanud selle rõõmu jagamise, mis tuleb trenni ja niisama elu nautimise osast.. tunnen kuidagi, et ehk olen liiga kaldunud sellesse probleemi lahkamise äärmusesse. Ja see pole enam justkui mina. Eks mul on selles osas omad põhjused ka, millest ehk kunagi hiljem räägin. Aga üldises plaanis ma üritan jälle tulla tagasi iseendana ja näha muud enda ümber, mida teiega jagada. Ehk mul hetkel veel selline time-out periood ja kogun end kokku vaikselt. Edaspidi üritan kahte asja paralleelselt jagada, nii seda osa millele mu blogi põhineb - ehk siis elustiil ja sellega seonduvad mõtted-tegemised, kui ka jagan oma paranemise teekonda.

Paneme vaikselt pooltühjad klaasid ikka pool täis!

Valgustamine

Tunnistasin kõva häälega oma blogis, et mul on toitumishäire. Ma olen noor naine, kes kannatab kompulsiivse söömishäire all ehk tegemist on emotsionaalse sööjaga. Ilmselt inimeste ringis minu ümber oli inimesi kellele ei tulnud see uudisena ja ka inimesi, kelle jaoks oli see suur üllatus. Ja inimesi, kes lihtsalt ei mõista.

Nüüd oleme kahe väga toreda tüdrukuga, Heidi ja Hediga, loonud Facebooki grupi nende inimeste jaoks, kellel on samasugune mure ja kes soovivad sellest lahti saada. Kõik, mis on seal grupis kajastust leidnud, see jääbki sinna gruppi. Aga see on uskumatu, kui sarnased on meie käitumismustrid ja arusaamad asjadest. Igal ühel on oma lugu. Me oleme jõudnud selleni, kus paljud tüdrukud esimest korda toovad oma loo siiralt teiste ette. See on väga suur samm ja nõuab palju julgust. Ja ma olen väga uhke nende inimeste üle. Ma tean väga hästi mis tunne on mask eest võtta. Aga seda on kergem teha seal grupis, võõraste inimeste ees. Sest me mõistame üksteist. Sest me teame millest jutt käib. Minu suurimaks hirmuks näiteks polnudki võõraste inimeste arvamus ja suhtumine, vaid ma kartsin kuidas reageerivad minu oma inimesed, sõbrad ja tuttavad.

Muidugi on kurb see, et vaid paari päevaga kasvas meie grupp saja liikmeliseks.. mis näitab, et meid on nii palju sellises mures.

Mis mulle on silma jäänud, on see et meie ümber on inimesi, lähedasi ja kaugemaid, kes ei mõista meie muret. Selleks tahangi natukene selgitada, miks see toidusõltuvus pole normaalne.

Siinkohal ei ole vahet, kas tegemist on peenikese inimesega või tüsedamaga, kes kannatab kompulsiivse toitumishäire all.

Ühiskonna suhtumine saleda inimese puhul, kes räägib et ta sööb kontrollimatult, on selline, et sa oled nii peenikene, et võid ju süüa. Paksule vaadatakse peale ja mõeldakse, et selleks ta nii paks ongi, et ta õgib. Et lõpetagu ära selline söömine. Aga tegelikult tuleks natukene inimese sisse hoopis vaadata ja mõelda miks sellised jõhkrad toidukogused lühikese ajaga vajalikud on selle inimese jaoks.

Tegemist on kontrollimatu õgimishooga, hullunud tundega. Pole võrreldav ikka ette tuleva jõululauas ülesöömisega näiteks. Emotsionaalse õgimishoo puhul on tunne, et lihtsalt ei suuda seda lõpetada. Kogused on meeletud ja tihti lõppebki siis, kui reaalselt ei mahu enam kuskile midagi.

See on emotsioonidest tingitud. Miski närib sees, tekitab pinget, stressi, muret. Üksindustunne ja igavus. Ja "ravim-lohutus-leevendus" on söök. Nagu mõnele inimesele on see alkohol või mõned narkootilised mõnuained. Tahetakse seda pinget maha saada.

Meie abivahend on söök. Suurtes kogustes. Paratamatult kipub see olema ebatervislik.

Kuidas see olukord välja näeb?
Mingi negatiivne sündmus, olukord jms, mis võib isegi imeväike olla tekitab pinget. Rahutu olla. Vahel ise ei märkagi seda.
Mõtted lihtsalt lähevad söögile variant üks. Et tahaks.. midagi süüa.. Mõtled, et tahaks seda Werneri napoleoni kooki ja Olümpia pähkliküpsiseid.. issand, siis sööks terve paki kreekereid sinihallitusjuustuga ja tegelt tahaks Fazeri kollast šoksi ka. Neelud hakkavad käima ja isu aina kasvab ja kasvab. Ärevus suureneb. Isud suurenevad. Mõtted on vaid söögil ja sellel kui maitsev ja nauditav on süüa. Põhimõtteliselt ei saa enam muule mõelda kui ainult söögile. Lõpuks see isu on nii ahistav, et ei jää muud üle kui see rahuldada. Ja just nende samade kookide ja šokolaadidega. Kõigega korraga.
Mõtted lähevad söögile variant kaks. Tunned end halvasti, tekib isu, lähed kööki ja võtad selle õuna.. ja kõik muu mis ette jääb. Isegi kui mõtled, et võtan vaid ühe kommi, siis kaotad selle kontrolli. Ja sööd kõike mis vähegi võimalik on. Parematel päevadel tahad ikka midagi head, halvematel pole enam üldse vahet mis toit see on, peaasi et seda süüa saab.

Nüüd kui ümber lebavad tühjad karbid, pakid, saabub reaalsus. Mida ma just tegin ja miks. Süümepiinad, kahetsustunne. Tunne, et olen saamatu, olen kõik senise nullinud. Peeglisse vaadates oleks nagu need küpsisepakid vöökoha ümber paigutatud. See on kohutav kurbus ja masendus. Ja sellest on tekkinud veel omakorda lisastress. Ja füüsiline vaevustunne. Iiveldus, kõhuvalud, punnis kõht, paistes keha. Nii seest kui ka väljas täiesti ahistatud olla. Ette teada on ka see saabuv toidupohmell, mis ei lase veel tükk aega unustada seda madalseisu.

Tegelikult ei hakanud sööma ju selleks, et kõht oleks tühi olnud ja see on ka eristatav sellest, et lihtsalt on magusa isu ja oleks tahtnud ühe jäätise omale lubada.

See ei pruugi lõppeda vaid selle ühe korra või ühe päevaga. Seda võib rünnata mõnda kodus üksi salaja süües, teist inimest jällegi kodust eemal olles, kellel on kodus kõik kontrolli all aga sünnipäeva lauas on oma turvalisest keskkonnast väljas.

Selle häire puhul on meeletult palju erinevaid tahke. See ei ole alati põhjustatud kehakaaluga seotud probleemidest. Minu puhul on ilmselt ajendiks olnud liigne kaal ja kinnisidee kaalust alla võtta, endale keelata asju ja isusid alla suruda, kuni tuleb hoog. Ja minu emotsionaalsus, väge kiiresti stressi minnes samuti toidust lohutust otsides.

Kui vaadata just seda külge, mis pole otseselt kaaluga seotud, et miks see õgimishoog tekib ja miks see pole normaalne, ongi see, et suhtumine toitu pole lihtsalt kui kehale vaja minevasse kütusesse. Toitu kasutakse muude probleemide leevendamiseks ja selleks ma julgengi seda näiteks alkoholisõltuvusega võrrelda.

Normaalses olukorras ei ole koguaeg mõtted söögil ja söögiga seoses. Emotsionaalse liigsööja puhul on valdav osa mõtetest söögiga seotud. "Mis ma söön, millal ma söön, mida ma pean süüa kaasa võtma kui välja lähen, mida ma restoranis söön.. kinos tahaks midagi näksida.. Homme lähen peole ja tahaks kleiti selga panna, seega ma ei saa seda ja seda süüa. Ma ei julge X nähes süüa." ... jne.

Mida ma öelda tahtsin tervetele inimestele, kellel on raske seda olukorda mõista, et te ei peagi aru saama mis see on, aga proovige mõista, et see pole meie jaoks lihtne. See on midagi tõsisemat ja suurem probleem kui lihtsalt söök. See on sõltuvus, mille taga on mingid probleemid, mis seda sõltuvust ajendavad. Ärge mõistke hukka ja hoolige oma lähedastest, proovige näha asja kaugemale ja sügavamale. Toetus ja olemasolu on väga tähtsad. Tegemist on tõsise probleemi ja haigusega, mis vajab ravi ja vaeva. Ja me kõik soovime ülekõige, et see emotsionaalne söömihoog ei domineeriks meie eludes.

Soovisin natukene asja selgitada, sest olen aru saanud, et paljud selle haigusega võitlejatest on saanud väga negatiivset suhtumist, teravaid märkuseid ja tunnevad, et keegi ei mõista neid. Varjavad oma probleemi ja on selles mures üksi. Loodan, et kellegi lähedane inimene mõistab teda nüüd ehk veidikene rohkem.


Kasvõi Wikipediast saate lugeda kompulsiivse toitumishäire kohta, mille leiate siit.

Kuulan oma keha

Viimasel ajal ei käi mu keha ja hing (mõtted) vist hästi käsikäes. Ei tea, kas see talveks valmistumine annab sel aastal kuidagi erakordselt hästi ennast tunda või pööran ma ise rohkem nendele nüanssidele tähelepanu.

Hullumeelne väsimuse laviin on mind enda alla matnud. Mu korralikud seitse-kaheksa-üheksa tundi ööund annavad ikka ruumi pealelõunasele väsimusele sisse trügimiseks. Mul see ei meeldi teps mitte! Hommiku ärkan, et mõnusalt uuele päevale vastu minna, poole päeva pealt kisub suu haigutama ja tööpäeva lõpuks ei suuda ma muust mõelda, kui et tahaks lihtsalt koju puhkama ja MAGAMA minna. Nii ma ronin kell 21 õhtul juba tuduriietes tekialla.


Äkki on tegemist elumuutustest ja pingelanguses tekkinud rammestusega?! No igatahes on see nii või mitte, otsustasin ma kuulata oma keha rohkem. Ja kui ikka üldse ei jaksa trenni minna, olengi läinud koju lihtsalt puhkama. See väsimus on nii suur, et trennides olen viimastel nädalatel tundnud, et ma ei suuda pooltki nii palju endast panustada kui tavaliselt. Ja ma ei naudi seda nii nagu peaks ja tahan.

Vahel hakkab hinges veidi kriipima, aga siis mõtlen, et ma ei ela kellegi teise kui vaid enda jaoks ja ma ise tean, et asi pole laiskuses vaid lihtsalt natukene kiiremas ja tõsisemas eluperioodis. Esiteks peale kuude kaupa vedelemist ja puhkamist päeva pealt rutiini kinni panduna ning kuklas kükitavaid lõputöö tähtaegasid tajudes, tahan loota, et see väsimus on mööduv nähtus.

Nädalavahetused on muidugi risti vastupidi täis energiat, motivatsiooni ning trenni ja puhkust käsikäes. Seega laupäeval ja pühapäeval pigistan ma endast 200% välja ja nädala sees üritan lihtsalt sisetunde järgi trenni teha ja puhata.

Muidugi on see kuula keha! koht ka toitumises. Aga selle praeguse perioodiga mul on kõht koguaeg tühi. Üks asi on isu, mis tekib. Teine asi on see, et mul läheb iga paari tunniga kõht jälle tühjaks. No ma siis üritan kuulata oma keha, samas mitte üle süüa, vahepeal mõeldes et ju siis on vaja, samas ikka neid kaloreid peas kokku lüües. Ma ei saa aru, KUHU mu keha seda sööki toppida tahab. No tegelikult ma tean küll kuhu see läheb.. kintsudesse ja pepsi.. ja natukene kõhu peale. Mhh.

Tulles korraks veel kalorite lugemise ja toidust mõtlemise juurde, siis hetkel on mul jälle see mõõnaperiood. Peale tühja kõhu mul on isud ja korralikud söömasööstud. Kõik oli hästi kui üle pika aja said asjad korda. Esimene stressipahvakas seoses lõputöö kirjutamisega ja mul on meeletu süsivesikute isu. Šokolaad ja nisu, kõige parem kui need kaks on koos veel kusagil koogis.
Mida ma nüüd üritan teadlikult teha, on kõike võimalikult palju analüüsida. Just selles mõttes, et miks mu see isu on ja hindan kui jõhker see on. Ehk siis iga emotsiooni peale pole vaja haarata küpsisekarpi. Vahel suudan selle isu väikse õunaga maatasa teha. Teinekord on see isu tappev ja tunnen, et selle blokeerimine viib mind veel rohkem endast välja. Mis veel, üritan mitte hakata süümekaid tundma, sest tagant järgi ei saa ju muuta midagi. See kõik on kuradima raske!

Nüüd hakkavad pihta ka minu arstide külastused, uuringud.. uurimised-puurimised. Eks näis millise pöörde olukord minu jaoks võtab ja kuidas ravi kulgema hakkab. Mul on ikka sisetunne mis ütleb, et peale psüühiliste häirete on mul füüsiliselt ka midagi viga. Sümptomeid on lihtsalt liiga palju selleks. Loodan muidugi parimat lahendust.

Jõuangi oma jutuga sinnamaale, et öelda teile kõigile, kes teavad mis murest ma räägin, et Facebooki grupp on valmis. Mul tüdrukutega on teile ainult mõned väiksed palved seoses grupiga liitumisega.
Esiteks loodame, et sinna gruppi ei hakka tulema muidupiilujad (adminnidena otsustasime passiivsed inimesed mingi aja pärast grupist eemaldada, vältides sellega ka hiigelgrupi tekkimist. Väiksemas grupis on kasu kindlasti palju efektiivsem), sest inimesed kellel on see probleem tihtipeale ei taha seda väga suure avalikkuse ees arutada. Selleks ongi oluline teie aktiivne osavõtt, mis võiks gruppi astumisel alata väikese enda tutvustamisega. Seega grupiga liitudes kirjutage meile ja teistele ka, kes te olete ja kuidas teie asja kogete. Et kõik oleks võimalikult selge ja aus. Usun, et just selline siirus on juba suureks abiks. Ja teiseks on oluline järgida meie reegleid, EI mingit negatiivsust, teiste halvustamist, õelutsemist, dieetide jms propageerimist, solvamist. See ei ole koht kus kedagi oma mures veel rohkem haavata. Me tegeleme siiski ju terveks saamise ja positiivse hoiaku saavutamisega. Ma loodan, et need on kõik aktsepteeritavad soovid.

Grupi nimeks sai TasaKaal- eluterve suhe enda ja toiduga , mille leiate siit .


Mul veel väike suure ringi küsimus, kas on ehk keegi minu lugejatest või teab keegi kedagi, kes oskaks meile seal grupis professionaalset nõu ja abi anda ning oleks natukene nõus oma aega panustama sellesse. Igal juhul me oleksime kõik väga tänulikud, kui keegi leiab endas selle aja ja soovi teisi aidata. Pakkumisi ootan enda meilile kristivarik@gmail.com kui ka Facebooki.


Juhiksin veel ühele pisikesele asjale tähelepanu, et tundke rohkem väikestest asjadest rõõmu. Nautige hommikust päiksetõusu, sõbrannaga kohvitamist, kollaseid langevaid lehti ja naeratusi. Mida rohkem märkad pisikesi rõõmsaid asju, seda parem tunne kasvab enda sees.

Kiku

Musirulli imemaitsvad kaera-šoksi muffinid

.. ja keelt alla viivad peedikotletid, hea vein ja maailma parim sõbranna. See on elu :)

Maapähklivõi küpsised.. to die for

Kunagi ammu ammu tegin ühed küpsised. Mis on imelihtsad teha ja imekiired laualt kaduma. Ja loomulikult on need kiiksuga -  kikerherne kiiksuga. Oleks aeg ikka teiega neid samuti jagada.


Selleks, et neid õhtul teekõrvale krõbistada oleks vaja muretseda just täpselt need komponendid nagu:
1 purk nõrutatud kikerherneid
60g kaerahelbeid jahuks jahvatatult
3-4 supilusikat mett (sobib sulle meelepärane magustaja)
u. 4 supilusikat maapähklivõid
1teelusikas küpsetuspulbrit
noaotsatäis himaalaja roosat soola
törts piima/mandlipiima/vett vedeldamiseks

Kõik korraga ühtlaseks massiks nt saumiksri abil, väiksed pätsikesed plaadile ja kui ahjus on 180 C, siis laske küpsisepoistel seal 40 minutit küpseda. Küpsised on valmis, kui pole enam pehmed. Laske jahtuda ja ongi valmis.

Vastustering number kaks

Mul on pühapäevavaimustus täies hoos. Kui nädal tagasi avastasin kui mõnus on väikestest asjadest rõõmu tunda, nagu näiteks päiksepaistel oma köögis hommikusööki teha ja kõva häälega laulda. Mu iseenda seltskond on ikka vaieldamatu lemmik, haha. Siis on ka suurematest asjadest tore rõõmu tunda. Või lihtsalt oma edu suuremaks mõelda. Viimasel ajal on ikka paras ports muudatusi ja uusi inimesi mu ellu sattunud ja üle pika aja tunnen, et olen võtnud sellise vaimse kasvamise suuna. Rohkem sisemisele arengule suunitlust ja küll sellega saab ka väline korda. Usun, et olen piisavalt ambitsioonikas ja leian üles oma edu võtmekesed. Aga lihtsalt tasa ja targu. Aitab nendest suurtest hurraaga asjadesse laskumistest. Vahel ikka õpin ka oma eksimustest, hehe.

Üks järgmine soov on jälle täitunud, asusin tööle ja ausalt öeldes ei oskaks hetkel paremat kohta selleks soovida, kui üks armas Tervisepood. Tunnen hommikul, et tahan oma järgmised kaheksa tundi selle sees veeta ja himu selles teemas arenemiseks on kuhjas mu sees.

Enamus inimeste jaoks on töö ja kodu nii igapäevased asjad, aga kui ühel hetkel nagu kumbagi pole, siis nüüd oskan neid väärtuseid ikka kõvasti hinnata. Sellega seoses tunnen kuidas stress minult maha voolab ja iga päevaga on üha kergem olla. See on ju see, mida mul on hädasti vaja, et toime tulla oma ebatervislikus suhtumisega oma kehasse ja lahti saada sellest toiduga seotud obsessionist. Stressisööjana on see üüratult suur abi iseendale. Raskused on ju ületamiseks ja hetkel mõtlen, et absoluutselt kõik see jama on seda väärt olnud, kui lõpuks ma tõesti tunnen kindlust.

Oh, well..

Kuna mulle on päris palju tüdrukuid kirjutanud seoses toitumishäirega inimeste grupi loomisega, siis kergitan natukene saladuskatteloori ja ütlen, et enam pole vaja kaua oodata, asi on kohe kohe valmis ja siis üheskoos teeme nende muredega üks-null, eks tüdrukud! Loomulikult pole see suunatud vaid plikatirtsudele, vaid kõikidele inimestele, kes on sellise probleemiga võitlemas ning on valmis andma enda panust, aktiivsust ning ausust sellesse gruppi, eeldades siis aktiivset osavõttu. Tahaksingi juba ennetavalt ära mainida, et selle grupiga EI KÄI käsikäes negatiivsus, dieetide jms propageerimine, teiste mahategemine ja muud teemasse mitte puutuvad asjad. Vaid eesmärk on läbi enda ja enda kogemuste aidata ennast ja teisi. Usun, et see on täitsa mõistlik.

Nüüd natukene veel minu vastuseid teie toredatele küsimustele..

Pure mind Lugesin, et sul oli vahepeal probleeme toitumisega, kas tunned, et oled nüüd saavutanud vajaliku tasakaalu ja rahu? Kas sa oled saavutanud selle eesmärgi mille poole sa pürgisid ja mis on järgmised suuremad saavutused mida tahad? :) Ma olen teel sinna, et saada endaga sõbraks ning sõlmida rahu. Tasakaal on väiksemate kõikumistega siia-sinna enamvähem paika loksunud. Ma ei hakka varjamigi, et ebastabiilsust on ja seoses sellega ei tunne ma end veel nii kindlalt, et ma enam ei lange kuskile suurde musta auku selle söömisega ja kaalunumbri ahastusega. Praegu peamine eesmärk on terveks saada ja sealt maalt usun, et kõik hakkab mõistliku käitumisega paika loksuma. Ja eks igasuguseid uusi unistusi on aga mingit kindlat eesmärki peale rahulolu ei oska hetkel välja tuua.

Kelli Hei, hei! Mis on su lemmik patusöök ja mis on kõige maitsvaim tervislik söök? Ma ei suuda patuna ära öelda pitsakioski pitsale või ahjupelmeenidele! Ja no parim tervsilik on looomulikult kõik, mis sisaldab shokolaadimaitselist proteiinipulbrit :D Päikest! Kelli Maiasmokk ütleb vist kõik mu kohta. Üks mõnus magus ja rammus koogitükk võidab kohe mu südame ja Fazeri pähklitega šoks..nämmm. Tervislikust söögist on lemmikuteks igast salatid, salatimaailm on õnneks ülisuur ja täis häid maitseid, vitamiine ja head tuju! :)

Marge Tere! Teen ka palju trenni ja jälgin toitumist, kuid vahel kui asi käest läheb, siis on mul tihti selline tunne, et äkki ma ei suuda ennast enam kontrollida ja lähen kohutavalt paksuks. Kas sina tunned ka nii? Olen sellega väga tuttav. Tekib tunne, et kui läksid pulgad, siis mingi trumm ka. Aga see on just see, millest ma üritan välja tulla. Mitte nii suurte emotsioonidega libastumistesse suhtuda ja mitte ennast ahistada igasuguste piiravate mõtetega aga samas mitte kaotada ka totaalselt kontrolli. Üks eksimusi ei pea tähendama täielikku läbikukkumist. Iga järgmine hetk on elus uus võimalus.

Piia Pohlak Olles lugenud su postitusi (eriti neid viimasid) tunnen end sinu postitustest kuidagi väga ära. Just see kuidas sa defineerid ennast läbi kehakaalu ning teed tõusnud kaalunumbrist suure numbri. Sa pole ainus! :D Õnneks olen suutnud selle nüüd veidikene kontrolli alla saada, ka kord nädalas kindlal päeval kaalumine on aidanud vabaneda kinnisideest seoses kaalunumbriga ning üleüldse veidikene oma välimusega :P Küsimus aga selline, et on sul/ on olnud kaalumise ja üldse dieedi osas mingeid "kiikse"? Kuna ma ei oska seda küsimust hästi lahti sõnastada, siis toon näiteks mõne oma kiiksu mis "halvematel aegadel" (:D) on olnud: 1) enda VÄGA pidev kaalumine, isegi kui öösel ärkasin juhuslikult üles (vahel lausa mitu korda) siis läksin end ka ilmtingimata kaaluma. Muidugi ka hommikust õhtuni. 2) Alati kindlal kellaajal ärkamine, et noh.. kaaluks alati samal ajal :D Mu näited tulid nüüd küll ainult seoses konkreetse kaalunumbriga aga pean silmas kõiksugu dieedi, toitumise, trenniga seonduvaid väiksemaid ja suuremaid kiikse :) Aga igatahes, jõudu ja jaksu sellel teekonnal :) Minu kiiksuks on ÜLEMÕTLEMINE. Ma olen nii suur ülemõtleja ja koguaeg see sisendamine, et ma pean alla võtma. Samuti pidev kaalumine, hommikul-õhtul, enne ja peale sööki, kohe kindlasti peale patustamist. Näiteks on olnud selliseid perioode kui mõtlen, et kui päeva otsa megavähe söön, siis õhtul võin endale terve tahvli šoksi lubada ja jääb kaloreid ülegi. Sellised pidevad ebaterved mõtted ongi vist suurim kiiks. Pole võõrad ka igasugused kapsasupidieedid ja erinevad ebatervislikud katsetused. Aitäh sulle heade soovide eest! :)

Diana Tere Kristi! Ma ei kommenteeri su postitust just võitmise pärast, aga olen ammu tahtnud küsida sinu nõu või soovitusi.Olen nüüd juba pikalt sinu blogi lugenud ja sulle igati kaasa elanud. Sa oled väga tubli, et üksinda sellise asja ette oled võtnud ja suudad jätkata. Mina olen püüdnud ka hakata rohkem tervislikumalt toituma ja trenni tegema. 2013.aasta talvel sai mulle selgeks, et nii enam edasi ei saa, ma elasin neljandal korrusel ja selleks ajaks kui olin korterisse jõudnud, oli mu selg higine. Ma tundsin, et mul on raske. Seega hakkasin esialgu iga päev pool tundi jalutamas käima, jätsin menüüst välja kõik magusa. Ja mul läks hästi, suutsin poole aastaga 10kg kaotada. Siis aga kaal enam langeda ei tahtnud, vaevlesin ja võtsin isegi mõned kilod juurde. Nüüd, selle aasta kevadel otsustasin, et võtan end taas käsile. Ma ei ole küll mingit kiiret edu saavutanud, aga siiani olen iga enda päevaga rahule jäänud. Suvel avastasin isegi, kui hea tunne on tossud jalga tõmmata ja jooksma minna. Aga mis nüüd minust. Tahtsin tegelikult pigem sinult küsida, et kuidas sa sellega hakkama saad? Mida sa teed, kui sul on tagasilangus, kuidas sa suudad end iga päev motiveerida? Minul isiklikult jääb puudu enesekindlusest, mul ei ole mingil hetkel enam endasse usku. Jah, ma olen lapsest saati olnud ülekaaluline ja tahtnud sellele lõppu teha, aga mingil hetkel see kõik lihtsalt ununeb ja ma ei pööra sellele tähelepanu. Ma oleksin väga tänulik, kui sa räägiksid, kuidas sina suudad sellega hakkama saada ja end iga päev motiveerida, sest mõnikord, kui kaal mitu nädalat seisab, ükskõik palju sa trenni teinud oled, on see nii masendav ja kogu seni ajani saavutatu nagu ei loekski midagi... tunne on nagu oleks nullis tagasi. Ausalt öeldes on sellele raske vastata kuidas. Vahepeal ei saagi. Tegelikult kõige edukamad perioodid ongi need kui ma lihtsalt mõtlen läbi mis ma söön, et oleks mitmekesine ja tervislik, saan aru et mul pole vaja patustada ja trenni teen ma nii kui nii nautimise pärast. Põhiline motivatsioon ongi see, et ma teen seda enda jaoks, enda heaolu jaoks ning see mõnus tunne mis sellega kaasneb, see viibki mind edasi. Aga olen ka mina tavaline inimene ja alati kõik ei lähe hästi. Kui on see madalseisu periood, siis tunnen. et ei saa hakkama. Ausalt on tunne, et see ei lähe kunagi enam paremaks ja ma ei tule sellest välja. Hirmus on. Aga see läheb üle, selleks on vaja aega ja siis läheb kõik jälle paremuse poole. Iga edusamm mis sa teinud oled muudab sind päev päevalt paremaks. Alati oled parem ja targem, kui olid seda eile :) Endasse usku ei tohi kaotada ja isegi kui kõik on jamasti ütlen ma endale, et ma tulen sellest välja. Vabandust, et natukene ebaviisakalt väljendan ennast aga kui oled kaelani s*ta sees, ei tasu pead norgu lasta.

Anonüümne Tere! Tahaksin küsida sinu arvamust kohvi tarbimisest Teazytox kuuri ajal. Nimel kas hommikutee järgselt tunni või paari jooksul nn oma tavapärase hommikukohvi tarbimine võiks kuidagi vähendada või negatiivselt mõjutada TeazuTox'i kuuri mõju? Kuna mul puudub kogemus nende paralleelse joomisega ja mina asendasingi teazyga kohvijoomise, siis kahjuks ei julge ma vastata sellele. Aga ma ei pea vajalikuks isiklikult siis enam kohvi juua.

Liis Natuke teistsugused küsimused :) Võid ka põhjendada oma valikut. Kas…

Need nii vahvad küsimused ja siit tulevad minu valikud :

Ott Lepland või Tanel Padar - Tanel Padar, sest ta on kreisi, ta on kuum ja tal on nii palju tatoveeringuid.
Simpsonid või Muumioru lood  - Muumiorulood, sest muumid on armsad.
Madonna või Rihanna - Rihanna, sest ta on nii ilus naine ja artistina meeldib mulle väga.
kevad või sügis - kevad, kõik on uus ja värske ja soe, mõnuuuuus
õun või banaan - õun, mul on väiksest saadik mingi värk õunte ja õunamahlaga
teater või kino - teater, see pole nii igapäevane ja emotsioon on vahetu
vaikne õhtu kodus või õhtu sõpradega väljas - vaikne õhtu kodus, ma ei taha ühtegi hubast õhtut kodus raisku lasta
kingad või tossud -  kingad, sest viimasel ajal istun oma mugavatesse tossudes ainult
hommik või õhtu - hommiku, ma totaalne hommikuinimene ja seda produktiivsem olen
Mini Cooper või Hummer -  Hummer, suur, võimas, maskuliinne, karm
Inglismaa või Hispaania - Hispaania, päike ja naeratavad inimesed, siestad
kuld või hõbe - kuld, kes ikka teise kohaga leppida tahab
maja või korter - maja! oma aed ja palju ruumi
sinine või punane - punane, mis on seksikam kui naine punases?
habe või vuntsid - habe, parajalt pikk ja piisavalt lühike
minevik või tulevik - tulevik, minevik on olnud ja tulevikku saan luua


Aitäh teile, oli tore!


Kiku

Vastustering

Istun siis õndsas üksinduses mõnusa teetassi taga, tuba kumab küünlavalgusest ja mõtlen, et miks ma koguaeg ei taju seda rõõmu pisikestest asjadest. Elu oleks koguaeg palju parem. Aga ei, kukun stressama ja unustan palju toredat, mis mu elus on.

Nii hea on olla lõpuks tagasi kodus Eestis, mitmekuune pagulus on läbi, mul on täitsa oma kodu ja ma tunnen, et siit saab ainult hästi minema hakata. Mida ma kõige rohkem igatsesin oli trenn Myfitnessis ja uskumatu kui suureks üks igatsus kasvada võib nelja kuuga. Seal see trennis käimine on midagi rohkemat kui lihtsalt trenn, ma olen seal palju pühendunum ja motiveeritum. Esimeses trennis, kui ma pupmimas käisin, mul oli terve trenn suu kõrvuni ja külmavärinad käisid üle kere, sest ma olen kohas mis mulle on koduks saanud ja tegin asja. mida ma väga armastan. See enesetunne oli kirjeldamatu.

Selle trennist pärineva motivatsioonisüsti näitena võin tuua tänase situatsiooni. Hommikust saadik oli jäätiseisu ja  mõtlesin, et õhtul peale trenni võtan poest ühe mõnusa potsiku. Jah, just veel suure jäätise ka. Ma olin kõik mõtted sellele häälestanud ja ülejäänud päevamenüü läbi mõelnud, et see jäätis sinna ära mahutada, haha. Ja peale trenni - põmm! - 1:0 oli selle isuga. Ma tundsin, et mul ei ole vaja seda, tahtsin ühte korralikku salatit ja natukene kohupiima puuviljaga. Et mul oleks nii vaimselt kui füüsiliselt kerge tunne. Uhket tunnet tundsin, sest need õiged valikud peaksid koguaeg iseenesest enda seest tulema. Mitte mingi tugeva võitluse või siis õgimishoogude näol.

Peale mõnusat Combatitrenni kerge õhtusöögike :)

Ma tunnen, et vaikselt hakkab kooruma minu jaoks lahti ka mõttemaailm seoses toitumishäirega ning suudan mõistusega üha rohkem tööd teha. Ja mitte niivõrd neid pingeid ja negatiivseid mõtteid enda sees kasvatada. Tegelikult on mulle kõik uksed avatud, ma saan trenni teha, ma saan normaalselt toituda, sest ma lihtsalt ise ei osta endale koju komme ega saiakesi. Üksi elamise rõõmud, haha. Ja mis veel olulisem, minu ümber on nii palju toetavaid inimesi, lähedasi kui ka täiesti võõraid. Mina lihtsalt pean nende poole pöörduma.

Üritan luua stabiilsust ja selles püsida, arusaades et kõik päevad ei ole vennad ja see ongi normaalne.

Tegelikult plaanisin natukene teie küsitud küsimustele vastata. Mul endal ka põnev, pole ammu nendesse küsimustesse ise ka süvenenud. Esimesed pooled võtan siis ette ja siit nad tulevad...


Anonüümne  "Mitu kg on võimalik 14 päevaga kaotafa?" Tervisliku toitumise ja trenniga, kus on tekkinud energiadefitsiit, siis 1-2 kg on normaalne langus.

Margit Partei  "Millal esimene jooksuvõistlus plaanis on? Sa jääd nii paljust heast ilma, tule ruttu võistlusradu avastama. ;)" Tegelikult suvel oma suures jooksutuhinas ma plaanisin SEB jooksust osa võtta, ideaalis lootsin poolmaratoni joosta. Aga kuna ma ei viibinud Eesti ja lõpuks ka vaimselt kokku jooksin omadega, jäid need plaanid katki. Ma loodan, et see pisik on püsivalt end minu sisse istutanud ja ma järgmisel aastal nii mõnestki osa võtan. Ma ausalt vaatan kadedusega seda, kuidas sa neid võistlusi naudid ja kui tubli sa oled Margit!

Helin Veskiväli "Miks sa nii harva kirjutad? Lugesin hiljuti sinu varasemaid postitusi ja tekkis küsimus, miks sa ii kuvaks oled jäänud? Ma ei oskagi öelda, et miks harva. Ma kirjutan siis, kui mul tuleb selleks tunne ja tuju. Ma ei näe põhjust, miks ma peaks mingist kohustusest tihedalt kirjutada lihtsalt mingit postitust valmis kirjutama. Blogi peegeldab mind ja ju ma siis olen sedasi kuivaks muutunud, see pole ainukene asi elus, mis ma teen ja tahan selle tegemist eelkõige enda rõõmuks jätkata :)

Kattrina Lõssenko "Kas nüüd on eesmärgiks bikiini fitnessi vormi saada?" Hetkel on eesmärgiks endaga rahu luua, õppida enda keha armastama ja vaikselt viia end paremasse vormi. Aga ma ei hakka eitamagi, et tegelikult on see minu üks salajane suur unistus.

Mannu "mis on Sinu lemmiktrenn?" Lemmik trenn on piisavalt raske, et hambaristis sekundeid loen, millal läbi saab. Aga mul on armastus ikka Bodypumpi vastu, see istub mulle hästi :)  Ja jooksmine on mõnus me-time.

Liisi Laanemets "Isegi see väike aeg mis me sinuga koos veetsime, tegi mulle selgeks, kui äge naine sa oled. Nii südamlik. Ja need nõrkused millest sa endapuhul räägid ei paista mitte kuskilt otsast välja. Tugev ja edukas. Küsimus sulle tibin, et tahtmine on suur, aga kuidas mina selle kõigega küll algust saaks teha ?! ;)" Liisi, sa oled nii armas, aitäh! Selle kõigega algust tegemine peabki tulema enda seest tuleva motivatsiooniga alustada. Kui mõte on olemas, et tahaks algust teha, siis rohkem pole vaja. Lähed ja teed, ja kui maitse suhu saad, siis on raske peatuda, hehe.

Kristina Z "Mida sa täpsemalt ülikoolis õpid ja mis Su tulevikuplaanid on? :)" Õpin ülikoolis õigust ja loodan selle nüüd kohe lõpetada. Aga tulevikuplaanide kohapealt on mul kõik aknad ja uksed avatud. Ilmselt mul vaja natukene elada veel, et lõpuks tunda ära see õige tee :)

Laura Marie:" Kui palju on blogimine ja blogilugejate toetus sind aitanud eesmärkide saavutamiseni? Kui palju on tervislik eluviis muutnud sind? Palju edu edaspidiseks! :)" Aitäh! Blogi ja sellega kaasnev on andnud mulle väga palju motivatsiooni, tuge ja usku. Kindlasti olen tänu sellele palju edukam ja sihikindlam, sest blogilugejate toetus on uskumatult tugev ja positiivne, kui juba teised usuvada minusse nii palju, siis ma pean seda ise ka tegema. Seda abi ma ei oska isegi sõnadega kirjeldada, ma olen lihtsalt väga tänulik kõigile ja kõigele! Tervislik elusviis on muutnud mind kindlasti palju kindlameelsemaks, sihikindlamaks, teadlikumaks, tugevamaks.. ühesõnaga nii seest kui väljast palju ilusamaks inimeseks :)

Sellised said siis vastused esimesele poolele, varsti annan vastused ka ülejäänutele :)

Nautige seda ilusat sügiseaega! Ilusat pühapäevaõhtut ja edukat uut nädalat kõigile teile armsatele, kes olete minuga!

Teie Kiku

Kiku on..

Kui veel mind mäletate ja kuskilt koidab tuttavalt ka see, et olen Teazy teatoxi teede austaja, siis ehk mäletate ka seda, et palusin teil mulle küsimusi esitada ja sellega soovisin anda koostöös Teazy'ga ühele blogilugejale võimaluse samuti 14 päevast kuuri enda nahal või siis pigem kõhus katsetada.
Valisin välja kõige rohkem seda õiget tunnet tekitava küsimuse, kellele pean teepakikesed teele saatma!

Tegelikult tahangi ma sellele mõttele, mille sealt kommentaaride hulgast välja noppisin, natukene pikemalt peatuda.. aga enne viskaks tagasivaatava pilgu viimasele neljanädalasele teatoxile, mis tegelikult juba nädalakese tagasi finišisse kulges.

Ega pikka romaani pole. Vahe on sees kas seda teed lihtsalt juua või seda juua tervisliku eluviisi toetamiseks. Seekord tegin viimast. Ja tunne ja kasutegur on kordades suurem, kui suvel vabalt võtmise perioodil. Kergustunne, energia, õhtune lõõgastus olid omal kohal. Teazy viis seekord ka mu kehast välja igasugused isud. Kogu kompott tekitas hea tunde ja isiklikult leian, et kuuajane kuur on parem, selle ajaga jõuad juba paremini end tundma hakata.

Aitäh Teazyle ja aitäh teile, mu armsad lugejad! You make me so happy puppy! 

"Viimasel ajal on palju läbi käinud enda defineerimine läbi kehakaalu. Kui ma õigesti Sinust aru olen saanud, siis tunnistasid ka ise, et oma "edukust" ja heaolu hindad läbi selle, mida numbrid kaalul ja mõõdulindil ütlevad - mida väiksemad numbrid, seda tublim Sa enda arvates oled olnud (paranda mind, kui millestki valesti aru olen saanud). Kui aga jätta kõik see suur kaaluteema, mis dikteerib Sinu elu, kõrvale siis, kes on Kristi Värik? Millise inimesena Sa ennast ise näed? Mis Sulle enda juures kõige rohkem meeldib ja mis natuke vähem? Palun unusta vastates igasugune väline kest ära, räägi ainult sellest, mis paikneb sügaval Sinu sees ja sellest inimesest, kes on Su tegelik Mina. :) Kõik inimesed pole ühtemoodi, kuid minu toitumishäireid on natuke leevenenud alates sellest ajast saadik, kui ma hakkasin enda sisse vaatama ja õppima ennast uuesti tundma. Tegema neid asju/tegevusi, mis mulle meeldisid, suhtlesin inimestega, kellega tõesti suhelda tahtsin (mitte ainult selle pärast, et olla see "lahe" inimene, kes kõigiga läbi saab) ning lihtsalt olema endaga...Nüüd tuli küsimuse asemel pikk romaan, aga sellele vaatamata saadan sulle paid ja loodan, et Sa võtad selle aja, et tundma õppida, kuivõrd lahe inimene Sa oled ning pole oluline, kas sa oled 40, 60 või 70 kg :)"

See pärl ja soe tunne, mis selles peitus, on see, mida ma peaks endalt rohkem ise ka küsima. Kes ma olen? Tegelik Kiku on hea ja ilus inimene. Üle harju keskmise lõbus, armas nagu väike ahvibeebi, siiras sest milleks olla teeseldud, võltsteemant ei sära kunagi ju nii nagu päris. Tark, tubli ja sihikindel - kusagilt peab edu tulema. Hooliv ja hea, kõike kallist tuleb hoida ja hellitada. Parajalt palju pilvedes hõljuv, aegajalt kahe jalaga maapeale potsatav plikatirts. Ma olen igavesti noor, vähemalt emmelaps küll. Hurmur, kellele oma tähelepanu pöörata ja sõber, kellega tundide viisi lobiseda. Ausus, sõnapidamine, ustavus, need on olulised mulle endas kui ka teistest. Seda tuleb austada.
Tihti juhtub, et lähen enda seest kiiresti välja. Pean seda taltsutamise asja veidikene veel õppima ja harjutama. Ärevil olekut mahub ka palju mu ellu, aga ju siis on põhjust. Ootan näiteks siiani oma sünnipäeva samasuure õhinaga nagu tegin seda 8 aastaselt. Ma olen sellest vaimustuses!
Suure unistaja tiitel on kindlalt minu, mulle meeldib koguaeg ette mõelda ja oodata, aga oodates ma olen kannatamatu. Inimesed, kes on mulle kallid, on mulle ikka väga kallid ja ma usun, et nad teavad seda. Täpselt nii palju kui mul on vaja inimese enda ümber, vajan ma ka seda oma aega. Lihtsalt kui saan olla üksinda, teha mida iganes ja kõik lihtsalt tundub nii õige.
Ma ei ütle ära spontaansetest ettepanekutest, mulle meeldib tegutseda ja aega lõbusalt viita. Samas olles asjalik ja taibates, kui palju ma ära teinud olen, on selline pirakas Voh! tunne. Aga mõnikord olen maailma suurim laiskovorst.. selline pikk pikk.. vorstist inimeseks saamine nõuab natukene plaanimist ja motiveerimist, siis jälle leian end tegutsemast.
Minu sisse mahub väga palju armastust ja hoolivust. Mulle meeldib armastada.. oma perekonda, oma kutsut, oma sõpru, oma blogi, trenni tegemist ja lõbutsemist. Kõike mida saab teha armastusega toob minu sisse õnnetunnet. Ma olen tegelikult õnnelik inimene, aga minu enda kahjuks kipun seda vahel unustama. Kui ma vajun mõtetesse, siis tuleb mulle ikka meelde, et elus kaalub hea halva üles ja head on tegelikult rohkem.
Vingumine, tujutsemine, enda tahtmise saamise vajadus ei ole ka mulle võõrad. Aga ma arvan, et võin endale aegajalt ka selliseid asju lubada.
Üks asi mis on minus hea ja halb samal ajal, on heauskne suhtumine. Ma tahan alati näha inimestes head ja uskuda, et nad on siirad ja ausad. Vahel läheb sellega täppi ja vahel mitte. Viimase puhul loodan alati, et õpin sellest. Hindan kogu maailmas ausust ja hoolivust üle kõige. Usun, et igal asjal on elus põhjus, on oma aeg ja koht, mitte miski pole juhuslik. Ma olen tugev, sest öeldakse et neile kes kanda jaksavad, neile rohkem kanda ka antakse.
Mulle meeldib naerda. Kõik mis puutub muidugi Kiku naeru, on naljakas, vali ja kohati tundub lõpmatu ja valus, kui kõht ikka nii kõveras nagu kreeka E olema peab ja silmadest seda rõõmu ja nalja välja voolab. Omad inimesed teavad, millest ma räägin. Ma arvan, et ma olen päris humoorikas ja vaimukas. See meeldib mulle ja see meeldib teistele. Muudab vabamaks ja teeb inimeste inimeseks. Väike pätt ja marakratt on lollitamisklotsidest teinud minust paraja hullpea. See on fun.. kui just piirid ära ei haju.
Kui ma mõtlen, kui palju on minu ümber inimesi, neid päris inimesi, siis ma pean vist üks päris hea inimene olema.


Igal hommikul pean endale meelde tuletama, et teist mind ei ole olemas. Ma olen ilus inimene. Ma ei tohi end alavääristada. Ma olen mina enda parimas minas. Ma olen ju tegelikult üsna lahe! :)


Täna sai üsna palju "minasid" kokku. Aga tegelikult, oled sama tähtis ka Sina. Ära seda unusta, mu ilus inimene!


Teie Kiku