The only workout you'll regret is the one you didn't do.

Paaril viimasel nädalal on mul jäänud nii mõnigi trenn tegemata. Olen peitunud väsimuse, laiskuse, muude tegemiste varju. Leidnud põhjuseid miks mitte minna, selleasemel, et otsida motivatsiooni minemiseks. Ja siis hiljem ma ei tunne end üldse hästi. Ma kahetsen, et trenni vahele jätsin. Sujuvalt hakkab see veerema motivatsioonipuuduse ja asendunud rutiini suunas. See ei paku ju tegelikult mulle mingit rahuldust. Okei, mul on erakordselt suur unevajadus peale AD'dega alustamist ja kuna ma ise oma kätega kodus tuba remontisin, siis polnud mu puhkehetked ka muud kui tööd täis. Nädalavahetusi täitsid tööpäevapikkused värvimise-pahteldamise maratonid. Jah, ma tõesti olin väsinud. Aga sellest hoolimata ma tean, et ma oleks jaksanud trenni minna. Asi oli selles, et väsimus lasi laiskusel särama hakata.

Kõik korrad kui olen viitsimatuse alla surunud ja workinud oma assi offi, siis olen niiiiii hästi ennast tundnud. Selle tundega ma peaks end piisavalt motiveerida saama, et mitte raisata aega viilimisele.

Tegelikult ma tundsin end juba üpris pahasti. Ma ei saanud aru, kuhu mu see vaimustus kangi tõsta kadunud on ja miks ma olen nii hoolimatu. Mul oli juba paras hirm. Ma olin endas pettunud, et seesugune allaandmise faas oli tekkinud. Ja mul oli päris häbi seda tunnistada ka Erkkile, kes mind aitab ja motiveerib. Mul oli piinlik just seetõttu, et ma vean end alt ja sellega ei kasuta neid ressursse, mis tema mulle pakkunud on, maksimaalselt ära.

Aga teisalt olen ma päris õnnelik, et lubasin enda pettumust ja olukorda talle rääkida. Hirm on üks suurimaid vaenlasi ja kui olla üle sellest, siis oled juba võitja. Sellessuhtes olen ma jube hea inimese otsa sattunud, kes ei hakka heietama, et pole hullu ja blabla. Vaid raputab mind sellega, et ma peaks mõtlema mida ma tahan ja end kokku võtma, eesmärkide nimel töötama. Loomulikult on paremad ja halvemad päevad, aga see ei peaks mind muutma allaandjaks. Keerama negatiivse kogemuse oma motivatsiooniks. Just see viimane on midagi uut minu jaoks, mida Erkkilt kuulnud olen. See on midagi, mida endaga kaasas hoida. Nende pahade emotsioonide põhjal kavatsen end jälle püsti pushida.

Kisun selle motivatsiooni enda õuele tagasi. Ma lihtsalt tean, et mul pole enam mõtet mingeid tobedaid vabandusi isegi üritada otsima hakata. Need on tühised.

Mu kehas hakkab just murdepunkt tekkima. Vaikselt joonistuvad välja järgmised ja järgmised lihased. Nii jalgadel, kätel kui seljal. Praegu tuleb vastupidiselt hambad ristist tööd teha ja varsti imemaitsvaid töövilju nautida.

Eesmärgid on mul aja jooksul päris korralikult muutunud. Kuid viimasel ajal oskan ma näha endas ja oma kurvides rohkem ilu kui kunagi varem. Ma ei sihi enam skinnyt, lamedat ja kerget keha. See pole mina, ma pole suutnud seda eelnevalt saavutada. Samas öeldakse, et kui sa midagi tõsiselt tahad, siis saad selle. Ju ma siis ei tahtnud piisavalt, sest ei saa öelda, et ma poleks kõvasti vaeva näinud. Ja ma ausalt enam ei rühi selle poole. Vaid tahan tugevat lihaselist,sportlikult toonuses, tervet naiselikku keha. Keha, milles ma suudan elada ja keha millega ma hakkama saan. Mis tähtsaim, keha mida ma armastan. Tegelikult on muutused olnud pigem sisemised, see on minu keha ja ma pean enda soovide järgi arenema. Mitte teiste ideaalide järgi toimetama. Olgu ma siis edasi teiste jaoks fatty või plus size või mis iganes.



Need on minu võitlused, need on minu pisarad, minu pingutused, valu, aeg, töö, usk, armastus. Minu käed, minu big boobsid (mida ma tegelikult sheeriks ära, haha), minu tugevad jalad, minu huge peps. Igapäev ma ei taha nendega sõber olla, vahel nad ei meeldi mulle ka. Aga nad on midagi, mis jäävad alatiseks ainult minule ja mille väärtust ainult mina tean.

Kas tõesti olen teel oma keha PÄRISELT armastamiseni ja sõlmin PÄRISELT rahu?! Kõlab justkui dreams come true hetkel.

Kisses!
Kiku