Pätt minu sees, kõrvits köögis

Täpselt need asjad tunduvad kõige ahvatlevamad köögis kasutamiseks, mille hooaeg just parasjagu on. Õunad, ploomid mida puupealt saan aias noppida, neid tahaks igale poole sisse ja peale ja kõrvale panna. Ainukene kurb osa selle juures on see, et mõlemad ajavad mul kõhu julmalt punni ja ilmselt ei tohiks ma neid üldse väga süüa. Tunne on umbes sama kui  nisujahust saiakest söön. Vastik.

Veel üks lemmik on kõrvits. Tõin vanaema juurest ühe hea portsu oma aia kõrvitsat. Seega menüüs on kõrvitsaleib, kõrvitsasupp ja kõrvitsapüreee, kõrvitsapannakad..hehe, ma ei tea mis ideesid mul veel tuleb. Täna igatahes teen oma elu esimest kõrvitsaleiba. Vahel tegelikult tuleb selline isu ikka peale, et tahaks kuskile juustu või singiviilu peale visata ja kiire näksi teha. Ma kujutan ette juba seda pähklivõid banaaniga seal leival, haha. Lõunasöögiks lemmik kõrvitsapüreesupp. Mõlemad retseptid on allpool leitavad.

Tegelikult tahaks ja olgem ausad, peaksin täna ikka väga kergelt võtma. Kind a setback'i ehk paar sammu tagasi tunne on täna. Natukene sinisem esmaspäev vahelduseks. Eile vallutas mu päeva mingi meeletu söögiisu ja vajadus näksida koguaeg. (Eelnevates postitustes olen maininud, et kui planeerimata üle söön, on see minu jaoks probleem.) Ma küll ei söönud midagi ebatervislikku aga sõin ennast totaalselt üle. Igatepidi. Esiteks mahult palju, teiseks ületasin ikka korralikult oma kaloraazi ja kolmandaks tekkis ülevoolavalt halb enesetunne. Põhimõtteliselt sõin end köögiviljadest, puuviljadest ja pähklitest ümmarguseks. Jah, isegi nendest on võimalik end üle süüa ja raskustunnet kogeda.

Keha pole ikka mingi vagunitäiega harjunud, tõsine error tegelikult.  Jaaa, ja siis veel nii mõnedki katsetatud õuna-ploomi muffinid. Kaloreid läks üle kusagil 700kcal ja eile oli trennist puhkepäev, seega veel eriti niru olla. Üritasin mõelda, et ei söö rohkem, siis jälle andsin järgi. Koguaeg selline kaheti olek. Tahan, ei taha, tahan, ei taha. Lohutasin end sellega, et kõigest nektariin või arbuus või porgand. Ja lõpuks ikka tuli süümekas, et no mille jaoks. Ilmselt oleks enesetunne ikka totaalne jama olnud, kui ma oleks veel mingit kräppi söönud. Nii raske olla, füüsiliselt, kõht on punnis siiani ja tuju ka kõigub. Üritasin enda enesetunnet leevendada klaaside kaupa mineraalvee, tee ja positiivse mõttega, et uuel nädalal olen jälle tubli ja see üks halvem päev ei tee hullu.

Aga minu sisse oli trüginud üks tobe pisike hirm, et äkki sujuvalt lähebki see üks-päev-ju-võib üle ma-söön-igapäev-nii-palju'ks. Kõige suurem pettumus oli hommikul ärgata ja tunda, et see isu pole kuskile kadunud. Omast arust palusin eile tal kohvri kokku pakkida ja ära sõita. Mingi osa jäi talle ilmselt arusaamatuks. Aga täna lihtsalt tean, et on ainult konkreetsed toidukorrad ja vahepeal näksimist ei ole isegi ühe ploomi näol, sest ilmselt see lõppeb samamoodi nagu eilne päev muidu. Ma ei taha üldse negatiivseid mõtteid peas hoida ja mulle meeldib mu ilus lilleline maailm palju rohkem. Peab end tegevuses hoidma ja õhtul trennis kavatsen endast 150% anda. Kaaluma ma ei hakka end üldse, sest seal numbrid nagunii keeravad veel suurema käki mu emotsioonidega kokku, haha. Homseks on loodetavasti see beebikõht ka kadunud ja ei tunne ennast mingis madalseisus enam. Tänase päeva pean lihtsalt ära tiksuma ja tegelikult peale halba on hea veel rohkem hinnas!

Kõrvitsasupp
Veerand suurest kõrvitsast ehk siis kuskil 1,2kg, keedan väheses vees ja seejärel püreestan, lisan soola ja sutsu kaneeli ning 50g merevaiku/koort. Nii lihtne see ongi, ja minu lemmik.

Kõrvitsaleib ( esimene katsetus)
600g kõrvitsat, kuumutasin ja püreestasin
40g riisijahu
80g kaerajahu
30g mett
soola
30g kookosõli
30g seemnesegu
3 muna
2 suurt tl küpsetuspulbrit

Segasin kõik komponendid kokku ja panin tunniks ajaks 180C ahju.

100g kohta 183kcal, rasva 8.83g, süsivesikuid 20g, valku 5.86g.

Live the life you love

Mul on jälle selline positiivsuse üleküllus, et tuli tuhin jagada. Kõigepealt ma täna lõpuks siis jõudsin oma esimesse Bodypumpi üle 7kuu. Oh seda rõõmu! Ma olin juba saali ukse taga nii õhinas ja siis kui kell kukkus läksin oma kangi ja kettaid võtma. Otsustasin, et laon kõik samad raskused, mis mul pool aastat tagasi olid. Sest ma ju ikka vahepeal trenni teinud, ainult mitte niivõrd jõutrenni. Sain enamvähem ilusti hakkama ja tuleb tunnistada, et mu vorm polnud sugugi kehv. Kava oli mõnus, ainult kerelihaste osa oli liiga leebe.

Õnneks treener mainis, et vahetab ehk paar lugu ära ja septembri keskel tuleb nii kui nii uus kava. Kükkisin 15kg õlgadel ja tundsin mõnusat lihaste tööd. Lugu lõppes, panin kangi maha. Järgmiseks rinnalihas. Kus läks ka kangi vaja. Ja mis treener ütles- et ma jätaksin sama raskuse. Minu esimene mõte, et appi hull peast või.. ei, ma suren ära ja ma ei jaksa 15kg rinnalt nii kui nii suruda. Vaatasin veel korra treenerile otsa ja plõks! käis, et ennast peab ületama, muidu ei toimu progressi. Hambad ristis sõna otseses mõttes hakkasin suruma ja lõpp oli raske, tõesti oli. Kang oli kreenis ja lootsin et see mulle jumala eest peale ei potsata, haha. Aga jälle oli see I did it! tunne. Jeee. Peale trenni jäin treener Merjega veel lobisema, oli põnev ja kasulik ja märkamatult oli tund aega mööda lennanud.

Kuulsin treenerilt ühte väga kifti uudist.
Myfitnessis hakkab septembrist uus trenn, mis kuulub ka LesMillsi treeningute hulka - GRIT Strength. See tundub mega awesome. Merje rääkis, et tegemist on väga ägeda treeninguga, mis kestab 30min ja kus lihtsalt peab endast maksimumi välja pumpama ehk siis korralik väljakutse, mille tulemuseks peaks olema kiire ja korralik areng. Tegemist on intervall treeninguga, mis on kõrge intensiivsusega. Poole tunnise trenni sisse mahub kiire soojendus ja intensiivne trenn, venitusosa ei ole. Seda ei ole seetõttu, et keha saab mikrotraumad (lihased ilmselt šokis vms) ning vajab taastumiseks paari tundi, mille järel võib end venitada. Ja kaloripõletus pidi ka peale trenni lõppu paar tundi väga korralik olema. Oi mis saaks veel paremini kõlada?See on ka rohkem personaalne treening, kus treener käib ja juhendab ja pushib saalis olevaid inimesi ükshaaval. Mis on minu arust veel eriti vägev, sest seda suurem motivatsioon ja tahe tekib. Lähemalt saate uurida ja vaadata siit. Ootan igatahes põnevusega!

Üks asi milleni me veel jõudsime lobisedes oli tagasihoidlikkus. Alates sellest kuidas algajad tagaridadesse peitu lähevad või ei julge küsida tekkinud küsimusi. Sealt tagant ju ei näe korralikult, eriti kui ei tea veel mida tegema peab ja treener ei pruugi märgata kui midagi valesti teed, millele oleks tegelikult oluline tähelepanu pöörata. Ja kui tunnete, et miski jäi arusaamatuks siis ongi oluline võimalust kasutada ja saada vastuseid.

See eestlasele omane häbelikkus kajastub isegi korralikult trennis välja hingamisel. Hingamine muudab kõik pingutused palju kergemaks, keha vajab pidevalt hapnikku treenides ja kasvõi mõelge jooksmisele. Kui jooksete ja hingate rütmis on jaksu tunduvalt rohkem, kui tempokalt jooksete ja hingate kuidas juhtub. Hakkab pistma ja muidu igasugused ebameeldivad tunded. Mina ausõna hingan ikka väga kõvasti ja mida raskem on, seda tugevamini. Hingamise olulisuse sain selgeks kui ma mingid aastad tagasi korralikult pilatesega tegelesin ja nüüd ma ei oskagi isegi teist moodi. Aga saalis on näha kuidas inimesed lausa hoiavad hinge kinni ja pärast kuskil peidus hingeldavad. Endale sellega kindlasti teenet ei tee. Tehke trenni mõnuga ja õppige, arenege, küsige ja ärge unustage hingata, hehe. Ja kui kellegil on küsimusi minule, andke aga tuld!

Olen igatahes nii head energiat jälle täis süstitud. Entusiasmi. Väikesed pisiasjad loovad elu mida armastan. Ühest väiksest hommikusest trennist tekkis nii palju õnnemolekule minu sisse. Ainult, et mu mõistus ei taha leppida sellega, et keha vajab homset rest day'd ja ei mingit trenni. "Hallo, mõistus?! Maa kutsub."


Kiku

Pood ja porgand.

Vahelduseks viskan siia ühe retseptipostituse ka. Täna lõpuks ostsin omale poest kookosõli. Jaa ma olen juba selle fänn, haha. Kookosõli puudumise taha on mul mitmed toidutegemise plaanid toppama jäänud. Igatahes nüüd saan kokkamisele tuld anda!

Siis ma leidsin tavalisest poest ka riisi- kui ka kaerajahu, riisijahu soovitati hea tavalise jahu asendajana. Millegi pärast arvasin, et neid pole saada. (Mandlijahu pole siiani tavalises poes näinud.) Igatahes ma ei kavatse neid nüüd ulmseliselt kasutama hakata, aga vahel kuskile sisse paar teelusikat - miks mitte. Loodan, et see ei mõju kuidagi mu kõhule halvasti ja üldse tervele kehale.

Poekorvi sutsasin veel oma esimesed läätsed ja tahtsin ka kinoad ehk Tšiili hanemaltsa (quinoa), aga see jäi täna tühja riiuli tõttu soetamata. Kui ma üldiselt olen väga rahul lihtsalt köögiviljade söömisega erinevates variantides, siis vahetevahel tahaks ikkagi midagi muud ka süüa.

 

Mis veel sutsu sööki puutub, siis ma avastasin täna, et suhkru tarbimise vähendamisest on möödas esimene kuu. Tunnen end imeliselt hästi ja uskumatu kui palju väiksemaks on üldse isu läinud. Ja kuidagi nagu ei tahagi "ahistada" enam end selle suhkruga. Selle kuu aja sisse on mahtunud täpselt neli päeva, kui ma olen midagi magusat söönud. Ja ma arvan, et see on päris päris päris hea tulemus minu puhul. Minu, kelle põhimõtteliselt igasse päeva kuulus enne mingi suhkrukomm. Mul on enda üle nii hea meel ja rõõmustav on see, et veel üks kilo on kukkunud ja lihaseid on rohkem. Ehk ma loodan, et see on kõik rasva arvelt. Selle protsendi tahaks endal küll mõistlikuks saada juba.

Aga jäädes algse jutu juurde, siis täna tegin ühe tummise lõunasöögi enne rulluisu ringi ja õhtuks jätsin tänasesse pidupäeva ühe päris nämma koogi ka.

Läätsepada (põhimõtteliselt sellest, mis külmikust inspireeris)
 3portsjonit (neid ka raske öelda, aga kuskil ca. 300g on minul tavaliselt üks ports)
397 kcal, 3.51g rasva, 43.7g valke ja 47.6g süsivesikuid

150g läätsesid
400g kanafileed
230g tomatipastat
1 suur riivitud porgand
1sibul
200g kukeseeni
1/2 tl punast karripastat
 sutsu oliivõli
1 keskmine sibul
2 suurt küüslauguküünt
karrit, pipart, sutsu soola

Keetsin läätsesid mitte väga suures veehulgas ca. 25min, samal ajal pruunistasin kana koos karri, karri pasta ja sibula-küüslauguga, seejärel pruunistasin kukeseened. Siis kui läätsed pehmed olid segasin hulka tomatipasta ja seejärel kõik ülejäänud komponendid. Segasin tasasel tulel kuskil 3min ja bon appetit! (See maitsekooslus oli teistsugune, mis ei pruugi kõigile meeldida, mulle isiklikult meeldivad igasugused imelikud maitsed.)

Kõige ilusam toit polnud see läätsepada, aga mõnus kõhutäis oli küll mulle.

Porgandikook2 portsjonit (tegin täiesti suvalise koguse aga mahtus täpselt minu kahte pisikesse vormi)
227 kcal, 9.19g rasva, 9.62g valku ja 26.45g süsivesikuid

2 suurt porgandit ( ca. 300g)
kaneeli
4tl riisijahu
2tl mett
10g rosinaid
1 terve muna, 2 munavalget
1/2 tl küpsetuspulbrit

Riivisin porgandid ja seejärel segasin lihtsal kõik ained kokku ja panin vormi. 225C ja 25-30min.

Glasuuriks:
2tl mett
10g toorjuustu
10g kookosõli

Kõik asjad ühte kaussi ja sulatasin tasasel tulel. Kui koogi ahjust võtsin ja natukene jahtunud oli, siis panin selle sinna peale ja kui täitsa jahtunud siis panin 2h külmkappi. Maitses väga hästi! 

Minu roosas maailmas on vahepeal teisi värve ka

Kõik ümbritsev on ilus ja lilleline, õnnelik on olla. Eks vahepeal kipun ka minagi unustama, et elu on imeline ja iga päev tuleb elada täiel rinnal, sest klaas on alati ju pool täis, mitte pool tühi. Ma ei ole kindlasti idealist ja ausalt ei tahagi olla, siis oleks veel keerulisem. Ehk olen siin rääkinud küll enamasti väga positiivsest vaatevinklist aga siiski tuleb ette minulgi apsakaid.

Enamus ehk on kuulnud seda poppi väljendit nagu "cheat day" ehk siis päevast tervislikus eluviisis, kus on lubatud kõik, mis muidu keelatud ja maitsemeeltele antakse tuld. Minu jaoks kuulub sinna alla nii söögivärk, mida igapäevaselt ei näksi ja alkohoolsed joogid (isegi patustades ei tahaks limpsi ega mahla juua, üldse ei isuta mind). Ma ausalt öeldes olin väga ükskõikne patupäeva suhtes kuni ajani kui kõik üksipulgi läbi mõtlesin, et kuidas nüüd edasi minna, millise strateegia paika panen.

Isiklikult ma ei ole endale loonud kindlat patupäeva, et siis igal jumala laupäeval näiteks söön kõike, mis ma tahan. Seda mitmel põhjusel. Esiteks ma suure tõenäosusega sööksin ennast üle ja keha pole enam harjunud, pärast jälle tuleb see minu "toidupohmell". Seega ma ei taha ühel päeval šokeerida igal nädalal end tahvlite kaupa šoksi söömise ( mu armastus magusa vastu on tõeline, hoolimata lahusolekust püsib meie vaheline side haha) ja muu lemmik söögiga.. või no vähemalt kunagiste lemmikutega. Ma ei leia selles mingit mõtet ja mul tekib kohe tunne, et terve nädala töö on siis raisus. Teiseks mulle meeldib vaba kava, ehk siis võib olla mul on kolm päeva järjest mingi isu, millele ma järele annan. Ja sobitan täitsa hästi oma toidupäevikusse selle, arvestades tarbitud kaloreid ja toitaineid. Sellisel juhul on kogused ka kindlasti kontrolli all ja mitte mingid hullumeelsed, sest ma ei taha oma kalorinormi ületada.

 Aga sellel ühel konkreetselt päevakesel ma raudselt laseks mõnuga igast manti ja hiljem päevikut täites kisuks ikkagi krokodilli pisarad välja, mis sest et planeeritud värk. Ja siis näiteks peale kolme isupäeva on pikemaks ajaks unustatud see cheatimine. Minu jaoks toimib see variant paremini. Muidugi see peab kontrolli alla jääma, mitte et sujuvalt igasse päeva üks väike patustamine satub. Siis on tuksis jälle, olen selle ära katsetanud juba. Valed toiduained, keha hakkab vedelikku endas hoidma ja kaalul on kindlasti mingi rike, sest paaripäevasest  100grammist sefiirist ei saa ju ometi 3kg juurde kukkuda?! Peeglisse ei saa vaadata, seal on ju raudselt topelt suuruses mina. Haha.

Minul jaguneb see söögi ulakuste tegemine veel kaheks. Üks on hea emotsiooniga, teine halvaga. Kõik jälle peas kinni. Korralik mõttetegevuse treenimine käib koguaeg. Positiivne on siis, kui ma enda jaoks kindlalt paika panen mis ja milleks ning tean, et liigun siis seda võrd rohkem ja ülejäänud päeva menüü on  ka kergemate toitude killast. Siis on okei olla ja mul pole absoluutselt süümekakillukestki. Naistevärk mõjutab, üks selline kindel aeg on päev või kaks või kolm enne neid päevi, kus mul tekib meeletu magusaisu. Saladuskatte all , ahhh polegi oluline see magus..ma tegelikult sööksin vist terve maailma söögi ära. Ja ma tean, et pean sellele järgi andma. Üks päev. Ning siis on kõik stabiilne jälle.

Aga see teine variant on see kontrollimatu keelust üle astumine. Näiteks kui mu kullipilk tabab lahtise kommikarbi (oi mul on jube hea silm sellele, emme teab haha) ja ma mõtlen, et ei ma ei võta. Olen öelnud endale, et see pole vajalik, kuna mul enne polnud mingit isu, see tekkis sellest lihtsalt-need-kommid-hüüavad-söö-mind tundest.. ja siis no kurja ma murdun ja juba mu huuled puudutavad seda kommi, see sulab suus.. ja siis võib olla veel ühte.. ja ilmselt veel ühte. Ja siis ma mõtlen, et pole ju hullu need 150kcal. Jah tõesti asi polegi neis kalorites. Aga siis ma olen nii pahane enda peale, mulle meeldib kui mind kuulatakse. Kaasa arvatud mina ise. Aga ma ei teinud seda. Ja tegelikult ma ei tahtnudki neid asju süüa. Ja siis tekib see tunne, et appi see suhkur mida ma väldin on mu kehas. Appi! Jälle need tundeavaldused mu sees.
Kõige hullemad on need korrad olnud, kui läheb sutsu aega mööda, ja tulevad järgmised ja järgmised sadaviiskümmendkalorit. Siis see pole enam väike cheat. Vaid puhas õgimine ja emotsionaalne söömine. Polnud ettekavatsetud ja mitte mingeid vabandusi pole. Oi seda tunnet ma ei taha üldse tegelikult tunda, mis mind siis valdab.

Kõik on peas kinni ja kui endaga hästi läbi saada, saab vahel küll peol mõned dringid võtta või rahuliku südamega ühe jäätise pintslisse pista. Rõõmu tuleb tunda. Õnnelikud inimesed on kõige ilusamad.


Kiku

Täitsa roosa maailm

Näksimine (jep, eilne peol käik tuleb tasa teha)

Toidujuttu..jätkub kauemaks

Kõige alustuseks mulle meeldib hullult süüa teha ja eksperimenteerida. Pisikesena juba möllasin salaja köögis jahuga. Ilmselt kõik mu sõbrad teavad mind ja minu maa-guu-saa-iiid kooke, hehe, millest ma ise nüüd osa väga ei saa aga teistele võin vabalt ikka edasi teha. Kuigi süda tilgub verd ja ei lase enam selliseid suhkrukooke teha. Uskumatu, et mõni asi ikka tõesti muutub.

Üldiselt kõikide toitude valmistamine käib mul tunde järgi ehk siis ma ei aja sõrmega retseptiraamatutes järge. Aga ma vaatan piisavalt igasuguseid blogisid ja kogun sedasi ideid ja mõtteid.. mida on hullupööra palju ja vajavad ainult teostamist. Ja mis muidugi ei ole üldse vähem  olulisem, et süüa meeldib ka ja meeldib hästi süüa. Mingit kräppi ma ei pea vajalikuks näost sisse ajada. Ehk siis külmkapis on ainult head toiduained ja väljas söömas käies on lemmik kohad kujunenud.

Põhiline millele tähelapanu pööran on toiduaine värske, puhas, võimalikult keemia vaba koostis ning eelistatult kodumaine. Nüüd püüan valida rohkem ökot, et maksimaalselt kasulik oleks ja olen avastanud enda jaoks näiteks Biomarketi, kust saan hakata igasuguseid puhtaid ja kvaliteetseid toiduaineid soetama. Läheb katsetamiseks ja eks tuleb ka materjali blogipostitusteks.

Mainides mingil põhjusel, et mu eluviis on kind a healthy, siis esimene küsimus tihtipeale on kuidas ja mida ma söön. Mainin kohe ära, et ma pole kindlasti mingi musternäidis kuidas tervislikult toituda. Ma olen ikka vahelduva eduga aastaid jälginud oma toitumist, kõikumistega tervisliku ja vähem tervisliku vahel. Sellest nüüd lõpuks hakkab välja kujunema minu jaoks õige ja toimiv variant.

See ei ole ammu enam minu jaoks lihtsalt mingi kuu ajane dieet, vaid elukestev eluviis. Abs are made in the kitchen ehk siis hetkel peale tervisliku toiduvaliku jälgin suhteliselt täpselt koguseid. Kodus olles ma kaalun kõik üle ja toidupäevikut olen alates märtsist iga jumala päev täitnud. Eesmärgiks praegu veel ju keha rasvaprotsenti vähendada. Ning see mis minu jaoks välja kujunenud on, ei pruugi teistele sobida. Näiteks mõni päev ma söön ikka päris palju, kui ma üldiselt üritan oma kaloraaži 1200-1400 kcal juures hoida, siis vahel tuleb ikka 2000 isegi täis.

Aga nüüd ma üritan ikka sellisele tugevale trennipäevale sokutada seda sorti priiskamise. Samas on päevi kus ma üldse süüa ei taha, pole isu. Uskumatu, või mis?! Ja siis ma pean selgitama, et ei ma ausõna ei näljuta ennast ja ma tean, et see pole kasulik ja kindlasti mitte tervislik. Lihtsalt avastan õhtul, et olen söönud ühe banaani ning päev on märkamatult möödas, siis näksin kiirelt veel midagi. Aga usun, et mu keha annab ise märku, kui palju ja mida ta vajab. Ja üldiselt kui mingi toidupala makku ei potsata, hakkab mu kõht ikka korralikult mürinat tegema. Eriti meeldib seda vaiksetes kohtades teha, näiteks loengus istudes. Kui mul on ärevus ja suur pinge, siis sellest on mu isud ja mitte-isud suuresti mõjutatud. Mina ja mu ülevoolavad emotsioonid.

Aga jäädes ikka söögi juttude juurde, sest sööma ju peab! Pikka aega oli see tervislik toitumine minu jaoks puhas kalorite lugemine, et sisse sööksin vähem kui kulutan. Aga vot, võta näpust, ei saanud ma ikka aru miks siis mitte midagi ei muutu. Kuni minu peas ka lõi pirn põlema, et oluline on veel toidu kvaliteet ka. Ehk siis on suur vahe, kas kalorite hulk tuleb kokku mõnest koogitükist ja kommidest või siis vitamiinirohkest salatist ja kalast näiteks, või vahe kas soolapähklid või lihtsalt mandlid. Pluss veel süsivesikute, rasvade ja valkude tasakaal, mida ma üritan ka vastavuses hoida. Kuskil pool kaloraazist peaks tulema süsivesikutest, siis 30 protsenti rasvadest ja maksimaalselt 20 valkudest, mis oleks ideaalne. Kahjuks ei kuku see alati mul nii välja.

Lähemalt rääkides konkreetsetest valikutest minu toidulaual, siis köögiviljad, puuviljad ja vesi on kolm asja, mille puuduse tekkimine endast kohe märku annab, kui viimasest korrast on kriitiliselt palju aega möödas, siis tuleb see nende "igatsus" peale. No nii poole päeva küsimus kindlasti. Hommikusöök on mul kõige kindlam söögikord, mis on alati korralik. Selle valmistamiseks ja söömiseks võtan rahulikult aega. Hommikusöögiks teen näiteks muna, kodujuustu ja värske salatiga, kõrvale puuvili ja kohvi/tee. Vahel harva ikka söön kaerahelbe putru, kas kaneeli ja banaani või siis täitsa korraliku võiga, jälle kindlasti väike puuviljapoiss ja soe jook. Või siis mu kolmas variant on kohupiim/jogurt puuviljade ja pähklitega. See on mu lemmik söögikord ja maitseb alati hästi. Paaril hommikul olen endale neid proteiini pannakaid teinud, mis näevad täiesti kohutavad välja, sest pannkoogid on ühed vähesed asjad, mille tegemine mul hästi ei tule välja. Kui ma lõpuks igasugust kraami peale laon, et ma neid ei näe.. banaanidest pähklivõini  ja jogurtist meeni.. siis õnneks on päris söödav. Okei, tegelt oli isegi maitsev.

Päeva jooksul ma üritan ikka korralikult 3h vahedega süüa, aga see ei ole mul rusikareegel. Ja sellist kindlat menüüd ka ei ole. Lihtsalt mida õhtusem aeg, seda kergemaks söögid lähevad. Ja enne magama minekut on tunda juba sutsu tühja tunnet. Maitselt kerged ja puhtad, vürtsikad aga kindlasti mitte soolased söögid, on lemmikud. Kõikvõimalikud köögiviljad moodustavad mu põhisöögi, eelistan hooajalisi variante (toorelt, küpsetatult, keedetult, ahjus ja hautatult, supi või püreena.. segamini ja eraldi. Aga konservi variante ei kasuta enam, sinna lisatud suhkru kui ka õli tõttu. Igasugustes ilusates variantides köögiviljad ja ma absoluutselt fännan neid) ja 50-100g liha (veisesink või kana, sealiha ei ole enam minu jaoks) või kala (enamasti lõhe ahjus) ning veel paar puuvilja on kindlasti menüüs.

Põhiliselt teen salateid ja vokiroogade moodi lõunasööke. Ja teen ise, algusest lõpuni, siis tean koostist saja protsendiliselt. Kodujuust ja jogurt ka igapäevaselt kavas. Krevetid, feta või mozzarella juust, oliivid, avokaado, müsli (varsti üritan ise ühe müslitegemise ette võtta, aga praegu avastasin Vändra Leib tehtud Mahe (öko) tervisemüsli, mis koosneb nii paljudest headest komponentidest ja suhkru ja säilitusaineteta, julgen soovitada), merevaik,mesi (oma kindel mesinik, 100% puhas ja maitsev, mee suhtes olen jube valiv haha), smuutid (nende puhul jälgin ka, et oleksid 100% puhtad ja suhkruta), spinat, kookospiim on mõned näited nendest toiduainetest, mida ma siis sujuvalt sisse miksin oma söögipoolisesse.

Puuviljadega ma rahuldan oma magusaisu ja üritan nende kogust ka kontrolli all hoida. Ja mulle maitsevad kõik puuviljad, ükski ei meenu, mida ma ei sööks. Banaani on alati kodus ja siis vastavalt hooajale hurmaad, mandariinid, arbuus, õunad, ploomid jne.

Olen ka seda meelt, et pigem süüa korraliku rasvasisaldusega ja väiksemaid koguseid, kui kasutada light või fat-free ja zero calories toidukraami. Esiteks on ka kaalu langetamiseks rasva vaja ja teiseks nendest 'kergemates' variantides on ju millegagi see rasv asendatud. Mis ilmselt on hoopis kahjulikum. Vahepeal ma olin täiesti sõltuvuses Coca zerost ja suhkruasendajast tee sees, aga kui ma uurisin millest need koosnevad ja sain aru, et suhkruasendaja on üks paharett, kes tegelikult minu igasuguseid isusid võib tekitada, loobusin päevapealt. Ja jällegi tõestasin iseendale, et loobumisel kaob ka himu.

Jutt läks sujuvalt selleni, mis minu poekorvi ei potsata. Veel on välistatud valmis toit, mis säilib pool aastat. Igasugused kastmed, purgisupid, pool-fabrikaadid, üldse pool elu säiliv nodi. Suhkrut ja nisu sisaldavad toiduained. Ehk siis jätkuvalt pean mainima, et mul ei ole poest midagi väga osta peale toorete produktide. Küpsiseid ja saiakesi ma ei saa nisu tõttu valida ja šokolaadi ostan nüüd harvemini kui kunagi varem. Aga kui söön, maitseb ikka sama hästi. Krõpsud ja igasugune rämpstoit ei maitse mulle nii väga, et üldse tunneksin vajadust neid soetada. Muidugi kuskil külas olles laualt neid vahel nokkida pole välistatud, aga tõsiselt harv juhus. See ei ole see eeskujulik tervislik toituja Kiku siis muidugi, haha. Aga erand kinnitab reeglit ju.

Nüüd tuleb rodu pildimaterjali illustreerimaks mu juttu ja paarile lisasin ka juurde, mis seal pildil täpselt on :)

Õuna "kook"

Pool õuna

Kaneel

20g rosinaid

80g maitsestamata kohupiima poole banaaniga segatult

180C ja u.25min ahjus

Vahepala

Lemmik lõhe

Kiireteks hommikuteks

Hommikujogurt

Suvikõrvits-kana-šampinjonid kookospiimas indiapähklitega

3 portsjonit

450g kanafileed

4 suurt šampinjoni

150g kookospiima (kasutasin täisrasvast)

2 keskmist suvikõrvitsat riivitult
küüslauku
karrit
pipart

50g india pähkleid (rösti pannil ja lisa kõige lõpus)

     

Spinati-feta pirukas (gluteenivaba, põhi kartulipudru taoline)

Põhisöök

     

                

Põhisöök 2

                

Naturaalne värske mesi

Lemmikosa hommikusöök

Proteiinipannakad "Katseeksitusmeetod"

2 munavalget

pool banaani

15g valgupulbrit/ 100g kohupiima

suts piima

kaneel

.. ja pannakate kate vastavalt fantaasiale

Õnneseen

Teate seda tunnet, kui hakkate reisile minema ja kohver on nii asjadest pungil, et peab sulgemiseks sinna peale istuma, sest millestki loobuda ka ei taha? No vot, täpselt selline tunne on minul iseendaga. Emotsioone ei oska ma endas hoida ja ma olengi jagaja tüüp. Mingi meeletu õnnetunne, rahulolu ja motivatsiooni üleküllus. Nii palju häid üllatusi, inimesi ja toredaid sündmusi on minu ümber. Kõigele tuleb rakendust leida.

Ma teadsin, et peale mõõna tuleb tõus ja on aeg pikemaks ajaks igasuguse kurbusega tsaupakaa öelda.
Kõigepealt on hea meel, et minu blogibeebi on peale minu enda ka teiste jaoks olemas, lootus oli, et järsku päris sahtlisse ei kirjuta. Aga, et vaatamisi nii palju on olnud, ei oleks ma oodanud.  Ma olen nii palju toredat tagasisidet ja küsimusi ja kiitust oma postkasti saanud, nii sõpradelt kui ka täiesti võõrastelt inimestelt. Ja ma väga hindan seda ning ootan iga mõtet või küsimust. Kilkan koguaeg rõõmupallina. Aitäh selle eest! Ja siis tekib selline hasartlik kihk, et tahaks veel rohkem ja paremat endast anda. Suureks plussiks on ka see, et tänu blogile tekib mul juba võimalus rääkida ja kohtuda erinevate inimestega. Mille läbi saan uusi teadmisi, kogemusi või suundi, mida uurida. Ja loodan, et siis saan ka rohkem inspiratsiooni uuteks postitusteks. Kindlasti ongi see blogi ka minu jaoks suureks motivatsiooniallikaks.

Rahuldustunnet pakub vaikselt rutiini vajumine. Nagu ma olen enne märkinud, et kõik käib mul periooditi, siis hetkel ongi stabiilse rütmi aeg. Sügise värk, kool loksutab ka asjad omale kohale septembri saabudes. Siht on silme ees ja eesmärgid vajavad täitmist. Unistan suurelt.. heh, see tähendab - tegutsen, tegutsen ikka suurelt. Trenniplaanid paika, igapäevane liikumine ja tegutsemine.

Lubasin endale, et hakkan korralikult visuaalsete muutuste nimel töötama. Lihased on ilusad ja need on ilusad ka naisel. Samamoodi on vaja ka jõudu. Olen oma arvamuses täiesti kindel ja trimmis keha õrnade musklitega on see, mis mulle pinget pakub. Alati kui mult küsitakse, et milleks mulle neid vaja on ja miks ma tahan 'põkk' välja näha, ei saa aru miks tihtipeale  lihas=atleet. Ma ei taha saada järgmiseks Inna Uitiks. Ma suhtun fitnessiga tegelevatesse naistesse väga suure austusega, saan aru kui palju nad vaeva näevad ja nende jaoks on see rohkem kui lihtsalt keha ja mul on neid ilus vaadata. Aga selgituseks siis, et enda puhul soovin oma lihast tugevamaks muuta ja näha toonuses ning terve välja. Näiteks tunnen, et mu seljalihased on nõrgemaks muutunud ja seega mõningad tegevused tekitavad seljavalu (selg on lapsest saadik nõrk koht olnud). Tean, et kui hakkan korralikult jälle seljalihasega töötama, kaob vaevus seljas ära. Ei mingeid valuvaigisteid. Ja jah, ma jaksan ise poekotte tassida või kaste tõsta kui vaja on, sest mul on millega neid tõsta. "Ise, ise, ise. Ma saan ise."

Tuleb välja, et ma olen jube hea laps olnud, sest kui augustis tahet jagati, sain seda mitme koti jagu. Nii kindlalt tunnen, et kõik on võimalik, kui väga tahta, tegutseda ja lõpuni välja uskuda. Ma olen juba praeguseks punktis, kus ma pole aastaid viibinud. Kui mõtlema hakata, olen parimas senises seisus. Eile õhtul täiesti väsinuna viskasin uisud autosse ja läksin kodust sutsu eemale kergliiklusteele. Vahelduseks uus rada. Mõttega, et sõidan tee lõpuni ja tagasi, teadmata täpset raja pikkust. Peale paari km polnud füüsiliselt jaksu ja hakkasin hädaldama. Aga mõtlesin, et kui ma nüüd alla annan, siis saab minust allaandja. Ja iga möödunud kilomeetri järel lohutasin, et tee lõpp aina läheneb ja tagasisõidu mott tuleb kodus ootavast voodist. I did it, 17.25km oma tavalise 15km ajaga.

Olen väga ärevil homse trenni pärast, ootan huviga kas ja millised muutused toimuvad minuga peale toitumise kohandamist, mõned köögikatsetused vajavad ära märkimist, põnevad leiud toidu- ja spordipoes.. kindlasti teemasid uuteks juttudeks. Vaikselt, kui tuhin tuleb, võtan oma aja ja koondan oma mõtteid jälle kokku.

Mõnusat nädalavahetust!
Kiku

Suhkrust ja jahust ja maasikavahust

Ühel päeval mõtled, et milleks teatud asi oluline või vajalik on. Vahel ikka juhtub nii, mul küll vähemalt. Usun, et palju ongi ebaolulist või mitte midagi määravat. Lihtsalt on. Ja see tuleb puhtalt harjumusest või mugavusest/laiskusest. Aga mida rohkem positiivset enda ümber hoida, seda suuremaks õnnetunne ju kasvab. Seega tuleb kõik halb kokku pakkida ja saata ta kuskile "paremasse kohta". Kuna kogu päeva ilu peitub minus eneses, selles mis nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt minuga toimub, siis olen otsustanud samm sammult kõike enese jaoks soodsamaks luua. Ma ju üritan toituda tervislikult, kuid alati saab paremini ja õppida-proovida on veel oi kui palju!

Millest siis viimased muutused on alguse saanud. Kõigepealt olen ikka kaua kaua tundnud mõndasid toiduaineid tarbides hiljem raskustunnet kõhus, täielikku ebamugavust ja tahet selga visata kõige lohvakam kleit, et varjata oma punnis kõhtu. Ise mõeldes, et see pole normaalne kuidas mu keha reageerib võiku või tihtipeale ka nt. risotto söömisele. Ühest küljest olin nagu harjunud sellise halva tundega. Alates vaevustundest kõhus, lõpetades niru mis niru enesetundega, maailma pakseima inimese tunne ja süümekad, et miks jälle nii.

Tuli teisest küljest vaatama hakata, et peab olema ka muu variant. Kuna ma loen pidevalt ja uurin kõike tervisliku toitumisega seonduvat, teadsin, et asi on ilmselt gluteenis. (Lisan juurde, et gluteeni sisaldab nisu,rukis, oder. Riisis ja tatras, kaeras ei tohiks seda leiduda, kuid ma olen märganud, et ka neid süües järgneb halb enesetunne. " Ka võivad gluteenivabad teraviljad (riis, hirss ja tatar) olla gluteeni sisaldavad, kui jahu jahvatatakse vaheldumisi gluteenirikaste jahudega. Garanteeritult gluteenivaba on jahu vaid siis, kui ka veski, kus seda jahvatatakse, toodab vaid gluteenivabu teraviljajahusid. " Allikas )

Kusjuures eriti hull oli asi nisu+pärmi puhul ehk siis kõiksuguste saiakeste suhu pistmisel. Reaalselt väljanägemine oli justkui oleks 7 kuud beebit kõhus kandnud. Ja kusagil 2,5 kuud tagasi mõtlesin, et ei mingit saia-leiba-pastat-nisujahulisi-riisilisi-kaerakaid, et vaatan mis saab. Oi kui hea,  kui põhimõtteliselt päevapealt sain selgeks, et enesetunne on kümme korda parem ja ma absoluutselt ei tunne puudust neist toiduainetest, mõistus ütleb kohe No! No! No! Muidugi vahel võiks ju ühe mõnusa pasta või magusa kaneerlirullikese lubada. Aga siis mõtlen, et kas see 5 minutit head maitset on väärt seda, et terve päeva või kaks tahaks oma kõhupiirkonna nii seest kui väljast kuhugile maha jätta.

 Viimase näitena (hea edaspidi hoiatusmärgina meelde tuletada) sõin sõbranna sünnipäeval igast väga maitsvaid küpsetisi ja mitte üldse vähe ja mul läks reaalselt neli päeva selleks, et sellest toidupohmellist üle saada. Oh god, no thanks! Peale selle, et jahutoodetest jne loobumist mu enesetunne oluliselt mõnusam on, kaasnes sellega ka 4kg kadumine. Ma ei muutnud mitte midagi muud, pigem tuli igasuguseid patustamisi ette kuid usun, et "süüdlaseks" oli just see valik. Mis saaks veel parem olla?! Eks üks asi viib teiseni. Motivatsioonipuhangud.

Ja ega see järgmine ohumärk pole midagi erakordselt üllatavat, mille vajalikkuses ma kahtlema hakkasin. Magus, magus. Järgmiseks rafineeritud valge suhkur (märkusena: ma ei ole loobunud puuviljades sisalduvast suhkrust ehk fruktoosist ning viinamarjasuhkruna tuntud glükoosist ). Ma olen magusaarmastaja. Tere, mina olen Kiku  ja suhkrusõltlane. Endine, ma loodan haha. Ja nagu sõltuvuse puhul ikka on ilmselt parim ravi võõrutamine. Ühel hetkel tekkis küsimus, et mida ma enda heaks teha saan. Nii ma siis paar nädalad tagasi otsustasin võtta kasutusse toiduained kuhu ei ole lisatud ekstra suhkurt.  Üldse loobuda ise suhkru lisamisest ja võimalikult vähe süüa šokolaadi, maiustusi jne. Eks seda lisataksegi selleks, et inimesi panna tahtma veel ja veel, kuigi iseenesest minu teada valges suhkrus pole midagi kasulikku ja eluks vajalikku.

Nüüd kasutan näiteks kaneeli, banaani, apelsini, datleid,natuke rosinaid et jogurtit või kasvõi küpsetisi magustada (suhkruasendajast sain mõni aeg tagasi lahti, kõik light tooted välistatud, aga see täitsa omaette teema). Täiesti ebareaalne, et poes järjest pakkidelt ja purkidelt silte lugedes torgib kohe see suhkur silma. Okei, kommid, moosid. Aga suitsulõhe?! Peale selle, et ma nii kui nii seda lõhet ei naudi enam röstitud saial, rikutakse see nüüd ära minu jaoks veel suhkruga. Võtan siis filee  aga kes mulle suitsuahju ehitab või milliselt riiulilt seda leida võib?

Ma usun, et enamik inimesi ei kujuta reaalselt ette kui palju suhkurt nad sisse söövad, isegi need kes ütlevad, et ei armasta magusat. Sest tihti pole kirjas sedagi, kui palju seda magusat asja pandud on. Ma ei imesta absoluutselt, et kogused on meeletud. Aga ma ei virise absoluutselt. Ise ma otsustasin selle tee ette võtta. Minu jaoks hetkel see põnev väljakutse ja hea võimalus nuputamiseks.

Õnneks mulle hullult meeldib köögis tegutseda ja improviseerida. Täiesti ausalt ei tunne ma ka millestki puudust, see otsus tuli oma õigel ajal ilmselt. Pigem hakkan harjuma ja tunnen juba kaneeli lisamisel kohupiimale täitsa mõnusat magusat maitset. Ilmselt ongi see nii, et mida vähem tarbida, seda väiksem on isu. Üks hirm oli see, et äkki tunnen nii suurt vajadust, et mu puuviljade tarbimine kasvab üle pea, mis kindlasti töötaks pigem minu kahjuks kui kasuks. Õnneks kõik on kontrolli all ilusti. Ma kindlasti ei välista ja keela endale 100% suhkurt. Vaid pigem väldin seda võimalikult palju. Lihtsalt ma tean, et see üldine tarbimine muutub märgatavamalt väiksemaks.

Olen kaalunud stevia kasutuse võtmist, kui kahtlema paneb see, et siis ma saan ikka kõike magusaks teha ja ei harjugi ümber, et kõik ei pea kui suhkrumägi maitsema. Eks paistab. Teadlikult luban endale kindlasti vahel šokolaadi või käin väljas söömas, ilma mingi süütundeta. Alguses leppisin endaga kokku, et luban korra nädalas endale ühe korraliku šoksi näiteks.

Siis mõtlesin, et oi aga ma parem ei tee mingeid kindlaid kriteeriumeid, vaid võtan asja lihtsalt. Ei hakka stressama ja üle mõtlema, siis läheb tuksi. Ja äkki ma ei tahagi igal laupäeval näiteks jäätist süüa, siis oleks see nagu sisse kodeeritud lihtsalt ja ennast tundes ma tean, et kasutaksin seda võimalust alati. Kui väga tunnen, et vajan, siis söön kah. Kusjuures mul on nüüd ka käsi haaranud maiuse järgi, suhteliselt spontaalselt. Aga siis küsin veel endalt, et kas mul on nüüd seda ikka vaja? Hehe, eitav vastus tuleb nii kergelt. Mille üle ma ise tegelikult imestan ja olen uhke. Ilmselt asi toimib minu jaoks. Mu enesetunne nüüd peale kahte nädalat on super. Ja jätkuvalt elu muutub ilusamaks. I don't need sugar, I'm sweet enough...




Kiku

Tohman tomatis.. ah ei, keetsin hoopis tomatisuppi.

Tomatisupi järgi on ammu ilma isutanud ja tegelikult see nii easy to make , et lõpuks viskasin asjad potti kokku. Tomat on iseenesest minu jaoks väga tänuväärt toiduaine, söön seda igapäevaselt. See tekitab kiiresti täiskõhutunde, sisaldades palju kasulikke aineid ja mul lihtsalt ei saa isu mitte kunagi täis.

Hea toiduaine mida kergete toitude juures ära kasutada. Suured tomatid, väiksed tomatid, kirsstomatid, tomatipüree või purustatud kujul, aga mitte kunagi ketšupit jms kastmeid. Supi sisse kasutasin just - püreed ja purustatud varianti, kumbagi 500g. Alustuseks lisasin potti oliivõli, milles kuumutasin suure sibula ja 4 küüslaugu küünt (küüslauku kulub mul ka ohtralt, kui just suuremaks musitamiseks ei lähe, hahaa), seejärel kallasin peale umbes liitri kanapuljongit (üritan küll jälgida, et toiduainetele poleks lisatud ekstra suhkurt, puljongikuubikutele seda ikkagi kahjuks oli pandud). Seejärel lasin keema, siis kallasin peale mõlemad pakid tomativärki (puhas tomat püree v purustatud kujul, ilma mingisuguse lisata).

Keetsin tasasel tulel mõned minutid, seejärel pipart ja basiilikut. Serveerimisel portsjoni (antud kogusest supist 4-6 portsjonit) kohta veel 40g mozzarellat. Lisandina võiks kasutada mitmesuguseid variante, näiteks krevette või kitsejuustu või sutsu suitsupeekonit maitseks.

1 portsjoni kohta mis siis on 1/6 supikogusest sisaldab endas 214kcal, 11.3g rasva, 11.2g valku, 18.2g süsivesikuid.

Väikest viisi trenniinimene ehk minu armas MyFitness

Ma võiks vist lõpmatuseni lobiseda trennist ja treeneritest. Mul on paar head sõpra, kellega kokku saades ühel või teisel hetkel tabame end jälle trennijuttudelt. Sõbrantse ma lihtsalt tüütan oma vaimustusega, hehe.

Trennidest on välja kujunenud omad lemmikud aga hea meelega proovin huviga ka uusi asju, lootuses jälle midagi uut meeldivat leida või uusi nippe õppida. Ega see trennipisik, selline korralik, hakkas mulle külge alles  täpselt aasta tagasi. Lihtsalt 2012 augustis tundsin, et jälle on see Nüüd! koht ja viskasin trenniriided kotti ning keksisin rõõmsalt Myfitnessi lepingut tegema. Ma olen ikka vahelduva eduga erinevate spordiklubide liige olnud aastate jooksul, kuu siin..kaks seal. Aga püsivat trenniinimest polnud minust kunagi saanud, sellist siia-ma-jään-siin-teen-päriselt-trenni tunne tuli mul alles seal.

Mis trenni teen? Oi, ma teen kõike, haha, on mu põhiline vastus. Mul käib see periooditi jällegi. Sellesmõttes, et 4-5 trenni kindlasti nädalas aga trennid on väga varieeruvad. Mõnes mõttes on see hea, mõnes mitte. Vahepeal tegin näiteks ainult BodyPumpi, see on lihtsalt mu lemmik! Kuigi ma pole nii mõnedki kuud seal käinud, treeneri nõu kuulda võttes hakkasin rohkem aeroobset treeningut tegema, et rasvamassi kehas vähendada. Siis järgmisel hetkel käin näiteks suuremas osas ujumas. Siis võib mind leida kuude kaupa jõusaalist. (Ma olen aus, ma lihtsalt armastan lihastreeningut ja säran nagu ilutulestik kui näen oma arenevaid lihaseid, samas ma tean, et rasvamassist tuleb lahti saada.) Paari kuu kaupa püsivust ja tunnen, et ei paku enam nii suurt pinget. Tahaks vaheldust. Hetkel põhilised trennid on BodyAttack, BodyCombat (siin tunnen juba natukene suuremat huvi tekkimist igasuguste võitluskunstide vastu ), Easytone (see on mu viimane avastus, võtab mõnusalt läbi ja palju lõbusam kui tavaline stepaeroobika) ja Zumba.

Kõik on aeroobsed treeningud, suhteliselt suure kaloripõletusega. Hästi suurt rolli mängivad minu jaoks ka treenerid. Minu jaoks on oluline, et treener oleks motiveeriv ja temast tulev energia koos positiivsusega õhkaks kaugele välja. Oluline on ka, et nad juhendaksid ja pööraksid tähelepanu saalis olevatele inimestele ja nende harjutuste kvaliteedile. Olen sattunud trennidesse, kus treener seisab peegli ees ja näitab harjutusi kuid ei kontrolli kas neid tehakse ka õigesti. Valesti treenimisel on omad ohud ja kindlasti pole ka nii efektiivne. Bodypumpi aegade alguses oli mul raskusi selja sirge hoidmisega, see mis minu jaoks tundus sirge oli täiesti ülepingutatud ja mul läks aega, et osata end loomulikult sirge seljaga hoida ja kükkida. Aga see õnnestus suuresti tänu sellele, et treener juhtis pidevalt mu tähelepanu seljale.

Treeneritest Myfitnessis on mul ka omad kindlad lemmikud,  Kris-Marie Nisu ja Viktor Eksi (lemmik BodyPump). Olen täiesti kindel, et tänu neile on minu füüsiline vorm nii palju parem, nii et suur aitäh! Eks mu rühmatrennide valik on ka sellest sõltuv, et just nemad trenni annaksid.

Ennist mainisin, et teen 4-5 trenni nädalas ehk siis 4-5 päeval, tuleb ette ka 6x või 3x nädalas. Tihti on kui ma teen kaks treeningut päevas. Vahepeal mul tuleb lihtsalt täielik hullus peale, et tahaks koguaeg MyFitis olla.

See, mis ajal ma trenni teen käib mul jälle tsüklite kaupa. Vahepeal tunnen, et tahan ainult hommikul vara trenni teha (olengi juba 7.30 platsis) ja siis päeva otsa hea energia. Siis tuleb aeg kui tunnen, et parim aeg ja tahtejõud on õhtuti (kella 20 ajal kui saalid juba tühjemaks jäävad näiteks). Õhtuti meeldib selles suhtes ka just rohkem, et siis on aega pühendumiseks, kuna pole ees mingeid tegemisi peale magama minemise. Kusjuures algusest peale (MyFiti aegade) pole ma pidanud end sundima trenni ega nii öelda harjuma sellega, vaid see on nii loomulik osa päevast. Keha ja vaim nõuavad seda. Ja see meeldib mulle! Nii kodune tunne, tuttavad näod ja tuttavad hantlid, haha.

Nagu ma kartsin, siis suveperioodil leian end spordiklubist tunduvalt harvemini kui ma tahaksin. Mis muidugi ei tähenda, et ma ei liigutaks end. Kuna minus on väikest viisi kirg sellise elustiili vastu kuhu kuuluvad tossud-muusika-higivalamine, siis ma lihtsalt tunneksin puudust enese liigutamisest. See tunne mis mind peale sportimist valdab, on segu mõnusast väsimusest ja positiivsest energiast. Ilmselt igaüks kes on mõnusa trenni lõpetanud, teab millest ma räägin. Õhtused 12-15km rulluuisuringid ja pikad pikad jalutuskäigud värskes õhus on lihtsalt ahvatlevamad. Eks seda ringi sagimist nii kui nii suvel rohkem, nii et ma ei põe. Panin endale plaani paika, et nüüd augustist hakkan korralikult aeroobse kõrvale pumpimist tegema ja jälle oma lihaseid piitsutama. August tõotab tulla juba rahulikum suvekuu ja saab vaikselt elu rutiini jälle.

Põhjus, miks need read kirja panin oli selles kui tunned, et trenn pole sinu jaoks ja seda on raske teha, siis ma arvan, et pole lihtsalt seda oma õiget asja või kohta veel leidnud. Enda puhul mõtlesin ka kunagi, et ju pole püsivust ja pole lihtsalt trenni inimene. Aga iga asja jaoks on oma aeg ja koht lihtsalt. Selleks tulebki katsetada ja proovida, enda jaoks oma tegutsemise viis leida. Ma tean kui raske on asju vastu oma tahtmist teha. Keegi võib sulle öelda, et pead iga hommiku 7km jooksma aga kui see ei toimi sinu jaoks, siis leidkem teisi lahendusi. Sest kui tahad kaalu kaotada või oma vormi parandada, on toitumise kõrval liikumisel suur roll. Ja võimalusi on oi kui palju. Kui leiad selle oma, siis on see suur nauding! Ma luban :)

Mõnusaid trenne!
Kiku

 

Kinnisidee kiiksust vabaks

Ümberringi kõikjal on igasugused numbrid. Rahanumbrid, telefoninumbrid,  kaalunumbrid. Numbrid, numbrid, numbrid. Naljakas kuidas arvukesed meie elusid mõjutavad, suured numbrid pangakontol teevad rõõmsaks, sünnipäeva hommikul kisuvad naeratusi näole või paneva tahtma pead tekialla peita. Ega siis ei saa üle ja ümber sellest kaalunumbrist ka.

Aastaid on see number tekitanud minus tobedat stressi ja kinnisidee saavutada mingi konkreetne number, mis siis minu ja ilmselt ühiskonna arvates oleks see ’normaalne’. Oh ma mäletan neid rõõmsaid peojärgseid hommikuid kui alkohol (Tuletan meelde, et alkohol on tervisele kahjulik, ei soodusta kaalu langetamist, ja tarbida tuleks seda mõistlikult!) oli mu kehast vee välja ajanud ja ma nii õnnelikult vaatasin, et jess 2kg kergem. Või peale 900kcal päevas dieete ja muid lolluseid. Lihtsalt üks totter number oli muutunud, ega reaalselt mu keha polnud ju paremas vormis. Aga ei, ikka rõõmustasin ja tundisn end 100x ilusama ja paremana.

Koguaeg keegi peas kordas, et peab väiksem see number olema ja kui olin teinud korralikult trenni ja ilusti toitunud ja siis avastasin, et ohoo mul hoopis kaalu juurde tulnud, tekkis ikka mega õnnetu tunne. Tühipaljast numbrist. Täielik nõiaring, numbrid ajasid kurjaks, tekkis stress ja stressiga pole see kaalu alandamine sugugi kergem, keha just pigem hoiab seda manti mis antakse kõike endas. Seadsin endale eelmisteks jõuludeks täiesti reaalse eesmärgi. Pikka juttu pole, ei saavutanud oodatuid tulemusi. Praktiliselt ei langetanud mitte midagi ja siis aasta lõpus mõtlesin, et sõitku seenele see kinnisidee.

Hakkasin juurdlema igasuguseid teisi aspekte. Positiivseid. Hoolimata samast arvust mu armsal kaalul on mu füüsiline vorm kordades parem, mul on oluliselt rohkem lihaseid, mu kehale hakkab mingi kuju tekkima. Mõõdulinti pidi oluliselt vähem välja tõmbama. Mu enesetunne oli hiilgav. Ma olin tegelikult nii palju võitnud, millele ma esmapilgul tähelepanu ei pööranud. Märtsis käisin kehaanalüüsi tegemas, mille tulemusena sain suhteliselt suure kinnituse, et oma kunagist unistuste numbrit ma ei saavuta suure tõenäosusega, kui just ei kaota lihasmassi ja ei näljuta end.

Nüüd mõtlen, et milleks koguaeg see aastate pikkune enese kurnamine. Loomulikult ma ei hakka varjamagi, et hiljutine avastus, et olin 4kg kergem, tegi mind ääretult õnnelikuks. Lihtsalt vahe on sees, millise suhtumisega ma asja nüüd vaatan.  Aga ega ma ilma selleta poleks kurvaks muutunud. See oli boonus, neid boonuseid võiks ikka veel tulla, aga ma ei eeldagi, et need peaksid kohe tulema. Ma saan komplimente, ma näen et riided istuvad paremini seljas ja nii edasi.

Kavatsen treenida ja toonusesse ajada, õppida ja uurida, vaeva näha. Õnnelikuna. Elu on ilus!