" Self love, self respect, self worth. There is a reason they all start with "self." You can not find them in anyone else. "
Mind ikka aegajalt paelub see inimese sisemus, mis pakub nii paljut oma nähtamatuses. Sattusin hommikul Terevisioonist kuulma, et õhtul on eetris saade depressioonist (Teaduspalavik: Must meel 1/3 täna ETV 2 kell 22.15). Minu jaoks see teema võõras pole ja see pole ka mingi saladus, et mind on saatnud tugev masendus. Seega pole võõras ei see tunne ja ega mõistmine, aga ma näen enda ümber, kui raske on teistel seda haigust tajuda. Seda on isegi raske mõista neil, kes selle küüsis on. Kuulasin ja kukkusin nagu kivi järvepõhja. Aga ei, ma mitte ei tundunud kuidas mul nüüd depressioon sees üles ärkas vaid pigem ma tundsin seda tänu tunnet selle üle, et olen oma eluõppetunnid ära kasutanud ja nende teadmisega oskan ma sellesse musta meele värki arusaadavalt suhtuda. Ja mõtted jälle kukkusid rändama..
Miski ei saaks olla parem, kui inimesed oskaksid oma elu nö. õigesti elada enne, kui nad peavad elama üle midagi traagilist, mis nende arusaami muudavad. Mina ei saa sellega hiilata, et ma olen kogu elu osanud olla eluterve. Aga ma saan anda endast ja oma kogemusest ehk midagi edasi..
Päeva päeva järgi saan ma aru, et kõik siin ilmas algab iseendast. Ma olen sellest ennegi rääkinud.. Nii palju kui sa ise teed ja kui palju soovid, kõik mida oskad ja julged küsida, milliseid riske võtta ning kui hästi sa end tunda (mõtlen siin head tuju kui ka enda tundma õppimist kui võrdseid seltsilisi) soovid. Kui ma saaks anda ühe võime igale inimesele, siis minu jaoks oleks oluline, et iga inimene suudaks enda sisse vaadata. Ma julgen väita, et minu ümber pooled inimesed on selleks suutelised ja nemad on õnnelikud, teised oskavad näha aga vaid teisi enda ümber.. Pole see midagi nii aegade ammuses kui ma arvasin, et enesearmastus tähendab seda oled ikka üks egoistlik kullakarra roosamanna printsess. Sina ja maailm. Hmm, seetähendab mina ja maailm.
Kui ma sõrmed silmade eest ära libistasin, sain aru, et mul on uus loogika. Need inimesed, kes oskavad end armastada, näevad enda sisse ja tajuvad kui palju õnne nende sisse mahub, nemad armastavadki ennast. See ei muuda inimest okasseaks, kes ringirullides kõike ettejäävat torgata võib. Enesearmastus ei ole häbiasi ja seda ei peaks keegi peitma. Mina näen seda kui ühe tugeva inimese tunnust.
Nüüd ma pean viskama väikse vimka ja tegema kõrvalpõike ning teile ühe valemi avaldama. Üksõhtu peika rääkis tarka juttu sellest, milline on õnne valem. Vajadusteja võimaluste suhe. Kui võimalused suudavad vajadused katta, oledki õnnelik. Balance is the key. Ma arvan,et see on päris tõsi. Ülemõtlemine- usun et paljude jaoks päris tuttav teema. Ma olen näiteks supernäide ülemõtlemises ja no sellest on kuradi raske end võõrutada. Kui ise mõtled probleeme juurde ja keskendud sellele, mida pole, ongi raske rahul olla. Pigem võiks nagu oma keskendumisvõimet hoida ka ilusasti vati sees ja keskenduda eelkõige nendele väärtustele, mis olemas on. Sest iga üks on oma õnne sepp ja kokkuvõttes me ise loome oma maailma. Loomulikult peab perspektiivi ka olema ja salamisi oma unistusi püüdma. Aga see on ju palju toredam siis, kui suudad seda teha õnnelikuna, kui teed seda mustas meeles.
Tulles tagasi peidus enesearmastuse juurde, siis ma olen kindel, et igal inimesel on võime end väärtustada ja armastada. Kui midagi läheb pahasti ja pisar tuleb, siis see näitabki, et tunded on olemas. Koguaeg ei saa teisi inimesi esikohale seada, ei eneseohverduse mõttes kui ka teistest sõltumises. Oma muredes ja rõõmudes ainult teisi inimesi näha, siis kaotad enda täitsa ära. Mina ei taha ennast küll ära kaotada.
Mulle meeldib olla mina ise. Ma tõesti meeldin endale oma hulluses, tarkuses, toreduses ja egoismis. Kuskilt ma olen tekkinud just sellisena ja just sellisena ma olema ka pean. Ma ei tea, võib olla emme valis lisandeid või need olid juba väikse lisapakina kaasas. Kaasa need igatahes on mulle antud ja kellegi teise peale ei hakka ka neid raiskama. Ikka omale, ikka omale tuleb hoida. Vahel ma tunnen, et ma olen liiga mina ise ja teen sellega ehk teistele liiga. Samas ma ei pea enam vajalikuks, et ma peaks end teiste pärast muutma. If you can't handle me at my worst you dont deserve me at my best. Ma saan alati proovida olla parem inimene, aga jällegi selleks, et ma tunnen end ka siis paremini. Tegelikult on minus palju head ja hoolivust ka, seda lihtsalt jagub teistele. Ja mul ei ole kahju, kui ma saan kellegi teise päeva kuidagi paremaks muuta. See enesearmastus ja mina ise olemise värk ei tähenda, et ma oma elu kujundada ei saaks ja oma õnne rajada. Mulle meeldib olla õnnelik. Ja mida enam ma selliselt elan, seda vähema ma haakun negatiivsusega. Ma torisen ikka ja mulle vahel meeldib jonnida ja kohati ma ei ole rahul asjadega, aga ma ei eelda kogu selles õnnelikus elus ideaalsust.
Üks asi, mis mind siiani muidugi hämmastab, on see, et inimesed ikka veel puistavad oma võltsi eneseuhkust ja enesekindlust maailma. Kõik asjad on toredad seni, kui need pole valed. Kuskilt läheb ikka piir. Tean mitmeid inimesi, kes muudkui räägivad kui head nad on ja kui väärtuslikud nad on, et maailm ei saa kohe ilma nendeta. Mul on alati selline tunne, et kui asjad on liiga üle pulseerivad, siis need pole enam päris korras.
Näiteks keedad kartuleid ja vesi muudkui mulksub üle potiääre, siis see on märk sellest, et äkki keeraks kuumust maha, muidu see vesi on hetkega sealt potist läinud ja kes neid põhjakõrbenud kartuleid ikka tahab.
Mina näen selles lihtsalt seda, et iseendast nähakse läbi kellegi teise silmade. Et ollakse loonud mingid absurdsed ootused endale ja võrreldakse end teistega, ise nähes ebavõrdsust. Või siis lihtsalt ei suudeta endale tunnistada, et oma õnnetuses ainult teiste süüdistamine ei muuda enda jaoks miskit paremaks. Ja siis see tuleb kindlasti ära peita vastandliku käitumisega. Miks oma aega raisata millelegi sellisele, mida pole tegelikult olemas. Kui tegelikult võiksid olla päriselt sina ise enda pärast. Olla keegi. Keegi, kes ongi nii väärtuslik, kui ta olla soovib.
Samas ei saa ma öelda, et ma ei mõistaks seda, mis seda ajendab tegema. Ma olen ka just selles enda halvas elus süüdistanud teisi, kasvõi selliselt süüdistanud, et küll ühel või teisel on ikka kõik nii lihtsalt tulnud ja miks minul ei ole. Ahjaa, selle asja nimi on kadedus. Ühel hetkel peaks see kadedus ju üle viskama. Mul läks küll hari punaseks, et ma ei viitsi lõpmatuseni kadetseda. Süstisin omale positiivsus tõmbab positiivsust suhtumise ja just seda sama asja ma soovitan kõikidele, kes tunnevad, et neil on kübeke õnne elust puudu.
Tõsiasi on see, et tahetakse nii väga teistele elada aga ei suudeta seal juures end armastada ja väärtustada, siis veel vähem jätkub seda kõike ka teiste jaoks. Sa ei saa jagada midagi sellist, mida sul omal ei ole. Ma ei väsi kordamast seda, et kõik algab inimesest endast. Keeruline nagu surra-murra komm.
Oh, ei ole! Lihtsalt sa oled ilus ja hea inimene, tore oled ka. Leia endas see õnn ja ausalt ka, üllatud kui palju armastust sinu sisse mahub. Heh, tegelikult see ei mahugi lõpuks ära, seda hakkab ikka teiste jaoks ka jaguma. Seda päris armastust. Nii hea on hommikul ärgata ja olla õnnelik. Nautida kohvilõhnaga täituvas toas hommikusööki. Olla nii tänulik selle uue päeva eest. Teadmine, et mul on ümber palju tähtsaid inimesi ja hoolimist. Mul on võimalus muuta iga päev parimaks päevaks oma elus. Sest ma lihtsalt ei virise enam nii palju kui varem.
Kirjutasin siin oma lõputööd, pinge oli max levelil ja tundsin end ebakindlalt. Natukene virisesin, kui ikka ja jälle pidin midagi muutma. Korra jorisesin, järgmisel hetkel ütlesin endale, et teen seda enda jaoks ja ma saan hakkama. See kõik on minu enda puhul ka uus. Eelmine aasta ma oleks samas olukorras kuus korda suuremas stressis olnud ja pinget rohkem kruvinud. Aga milleks?! Elu on lill, mida rohkem s*tta, seda paremini õitseb. Ja nii pööradki kõik halva heaks. Jälle vaatan iseendasse ja näen, mis on muutunud.
Mind ikka aegajalt paelub see inimese sisemus, mis pakub nii paljut oma nähtamatuses. Sattusin hommikul Terevisioonist kuulma, et õhtul on eetris saade depressioonist (Teaduspalavik: Must meel 1/3 täna ETV 2 kell 22.15). Minu jaoks see teema võõras pole ja see pole ka mingi saladus, et mind on saatnud tugev masendus. Seega pole võõras ei see tunne ja ega mõistmine, aga ma näen enda ümber, kui raske on teistel seda haigust tajuda. Seda on isegi raske mõista neil, kes selle küüsis on. Kuulasin ja kukkusin nagu kivi järvepõhja. Aga ei, ma mitte ei tundunud kuidas mul nüüd depressioon sees üles ärkas vaid pigem ma tundsin seda tänu tunnet selle üle, et olen oma eluõppetunnid ära kasutanud ja nende teadmisega oskan ma sellesse musta meele värki arusaadavalt suhtuda. Ja mõtted jälle kukkusid rändama..
Miski ei saaks olla parem, kui inimesed oskaksid oma elu nö. õigesti elada enne, kui nad peavad elama üle midagi traagilist, mis nende arusaami muudavad. Mina ei saa sellega hiilata, et ma olen kogu elu osanud olla eluterve. Aga ma saan anda endast ja oma kogemusest ehk midagi edasi..
Päeva päeva järgi saan ma aru, et kõik siin ilmas algab iseendast. Ma olen sellest ennegi rääkinud.. Nii palju kui sa ise teed ja kui palju soovid, kõik mida oskad ja julged küsida, milliseid riske võtta ning kui hästi sa end tunda (mõtlen siin head tuju kui ka enda tundma õppimist kui võrdseid seltsilisi) soovid. Kui ma saaks anda ühe võime igale inimesele, siis minu jaoks oleks oluline, et iga inimene suudaks enda sisse vaadata. Ma julgen väita, et minu ümber pooled inimesed on selleks suutelised ja nemad on õnnelikud, teised oskavad näha aga vaid teisi enda ümber.. Pole see midagi nii aegade ammuses kui ma arvasin, et enesearmastus tähendab seda oled ikka üks egoistlik kullakarra roosamanna printsess. Sina ja maailm. Hmm, seetähendab mina ja maailm.
Kui ma sõrmed silmade eest ära libistasin, sain aru, et mul on uus loogika. Need inimesed, kes oskavad end armastada, näevad enda sisse ja tajuvad kui palju õnne nende sisse mahub, nemad armastavadki ennast. See ei muuda inimest okasseaks, kes ringirullides kõike ettejäävat torgata võib. Enesearmastus ei ole häbiasi ja seda ei peaks keegi peitma. Mina näen seda kui ühe tugeva inimese tunnust.
Nüüd ma pean viskama väikse vimka ja tegema kõrvalpõike ning teile ühe valemi avaldama. Üksõhtu peika rääkis tarka juttu sellest, milline on õnne valem. Vajadusteja võimaluste suhe. Kui võimalused suudavad vajadused katta, oledki õnnelik. Balance is the key. Ma arvan,et see on päris tõsi. Ülemõtlemine- usun et paljude jaoks päris tuttav teema. Ma olen näiteks supernäide ülemõtlemises ja no sellest on kuradi raske end võõrutada. Kui ise mõtled probleeme juurde ja keskendud sellele, mida pole, ongi raske rahul olla. Pigem võiks nagu oma keskendumisvõimet hoida ka ilusasti vati sees ja keskenduda eelkõige nendele väärtustele, mis olemas on. Sest iga üks on oma õnne sepp ja kokkuvõttes me ise loome oma maailma. Loomulikult peab perspektiivi ka olema ja salamisi oma unistusi püüdma. Aga see on ju palju toredam siis, kui suudad seda teha õnnelikuna, kui teed seda mustas meeles.
Tulles tagasi peidus enesearmastuse juurde, siis ma olen kindel, et igal inimesel on võime end väärtustada ja armastada. Kui midagi läheb pahasti ja pisar tuleb, siis see näitabki, et tunded on olemas. Koguaeg ei saa teisi inimesi esikohale seada, ei eneseohverduse mõttes kui ka teistest sõltumises. Oma muredes ja rõõmudes ainult teisi inimesi näha, siis kaotad enda täitsa ära. Mina ei taha ennast küll ära kaotada.
Mulle meeldib olla mina ise. Ma tõesti meeldin endale oma hulluses, tarkuses, toreduses ja egoismis. Kuskilt ma olen tekkinud just sellisena ja just sellisena ma olema ka pean. Ma ei tea, võib olla emme valis lisandeid või need olid juba väikse lisapakina kaasas. Kaasa need igatahes on mulle antud ja kellegi teise peale ei hakka ka neid raiskama. Ikka omale, ikka omale tuleb hoida. Vahel ma tunnen, et ma olen liiga mina ise ja teen sellega ehk teistele liiga. Samas ma ei pea enam vajalikuks, et ma peaks end teiste pärast muutma. If you can't handle me at my worst you dont deserve me at my best. Ma saan alati proovida olla parem inimene, aga jällegi selleks, et ma tunnen end ka siis paremini. Tegelikult on minus palju head ja hoolivust ka, seda lihtsalt jagub teistele. Ja mul ei ole kahju, kui ma saan kellegi teise päeva kuidagi paremaks muuta. See enesearmastus ja mina ise olemise värk ei tähenda, et ma oma elu kujundada ei saaks ja oma õnne rajada. Mulle meeldib olla õnnelik. Ja mida enam ma selliselt elan, seda vähema ma haakun negatiivsusega. Ma torisen ikka ja mulle vahel meeldib jonnida ja kohati ma ei ole rahul asjadega, aga ma ei eelda kogu selles õnnelikus elus ideaalsust.
Üks asi, mis mind siiani muidugi hämmastab, on see, et inimesed ikka veel puistavad oma võltsi eneseuhkust ja enesekindlust maailma. Kõik asjad on toredad seni, kui need pole valed. Kuskilt läheb ikka piir. Tean mitmeid inimesi, kes muudkui räägivad kui head nad on ja kui väärtuslikud nad on, et maailm ei saa kohe ilma nendeta. Mul on alati selline tunne, et kui asjad on liiga üle pulseerivad, siis need pole enam päris korras.
Näiteks keedad kartuleid ja vesi muudkui mulksub üle potiääre, siis see on märk sellest, et äkki keeraks kuumust maha, muidu see vesi on hetkega sealt potist läinud ja kes neid põhjakõrbenud kartuleid ikka tahab.
Mina näen selles lihtsalt seda, et iseendast nähakse läbi kellegi teise silmade. Et ollakse loonud mingid absurdsed ootused endale ja võrreldakse end teistega, ise nähes ebavõrdsust. Või siis lihtsalt ei suudeta endale tunnistada, et oma õnnetuses ainult teiste süüdistamine ei muuda enda jaoks miskit paremaks. Ja siis see tuleb kindlasti ära peita vastandliku käitumisega. Miks oma aega raisata millelegi sellisele, mida pole tegelikult olemas. Kui tegelikult võiksid olla päriselt sina ise enda pärast. Olla keegi. Keegi, kes ongi nii väärtuslik, kui ta olla soovib.
Samas ei saa ma öelda, et ma ei mõistaks seda, mis seda ajendab tegema. Ma olen ka just selles enda halvas elus süüdistanud teisi, kasvõi selliselt süüdistanud, et küll ühel või teisel on ikka kõik nii lihtsalt tulnud ja miks minul ei ole. Ahjaa, selle asja nimi on kadedus. Ühel hetkel peaks see kadedus ju üle viskama. Mul läks küll hari punaseks, et ma ei viitsi lõpmatuseni kadetseda. Süstisin omale positiivsus tõmbab positiivsust suhtumise ja just seda sama asja ma soovitan kõikidele, kes tunnevad, et neil on kübeke õnne elust puudu.
Tõsiasi on see, et tahetakse nii väga teistele elada aga ei suudeta seal juures end armastada ja väärtustada, siis veel vähem jätkub seda kõike ka teiste jaoks. Sa ei saa jagada midagi sellist, mida sul omal ei ole. Ma ei väsi kordamast seda, et kõik algab inimesest endast. Keeruline nagu surra-murra komm.
Oh, ei ole! Lihtsalt sa oled ilus ja hea inimene, tore oled ka. Leia endas see õnn ja ausalt ka, üllatud kui palju armastust sinu sisse mahub. Heh, tegelikult see ei mahugi lõpuks ära, seda hakkab ikka teiste jaoks ka jaguma. Seda päris armastust. Nii hea on hommikul ärgata ja olla õnnelik. Nautida kohvilõhnaga täituvas toas hommikusööki. Olla nii tänulik selle uue päeva eest. Teadmine, et mul on ümber palju tähtsaid inimesi ja hoolimist. Mul on võimalus muuta iga päev parimaks päevaks oma elus. Sest ma lihtsalt ei virise enam nii palju kui varem.
Kirjutasin siin oma lõputööd, pinge oli max levelil ja tundsin end ebakindlalt. Natukene virisesin, kui ikka ja jälle pidin midagi muutma. Korra jorisesin, järgmisel hetkel ütlesin endale, et teen seda enda jaoks ja ma saan hakkama. See kõik on minu enda puhul ka uus. Eelmine aasta ma oleks samas olukorras kuus korda suuremas stressis olnud ja pinget rohkem kruvinud. Aga milleks?! Elu on lill, mida rohkem s*tta, seda paremini õitseb. Ja nii pööradki kõik halva heaks. Jälle vaatan iseendasse ja näen, mis on muutunud.
