You are as happy as you choose to be

Ma olen kunagi uurinud seda külgetõmbeseaduse värki ja vaadanud mitmeid kordi The Secret filmi. Eks siis suures eufoorias olen mõelnud, et oh küll ma hakkan nüüd ainult nendele asjadele mõtlema, mida ma saada tahan ja küll siis kõik tuleb kui aeg on. Haha, oleks see vaid nii lihtne..

Esiteks ma unustan üldiselt jube kiirelt selle positiivsetele mõtetele keskendumise ära, pluss ega see päris nii lihtsalt ei tule ka, et mõtlen ilusatest asjadest ja need potsatavad kohe kohale.

Jaah, karm tõsiasi on see, et  tuleb ise vaeva näha, tuleb olla positiivne ja õnnelik. Teha kõike enda heaks.

Aga see kõik toimib! Päris ausalt kohe. Ma ei tea kust kohast või miks, aga ma tunnen viimasel kuul, et vaja kõik negatiivsed asjad oma elus ära klaarida. Kas asi on mu AD'de mõjus, õiges ajastuses, õigetes inimestes mu ümber või milles iganes.. aga miski on ajendanud mind üle olema oma emotsioonidest, uhkusest ja piiritletud mõtlemisest.

Ma tunnen, et olen palju paremat väärt ja et heale ruumi teha alustasin ma päris reaalselt teed selle suunas. Ma olen oma elust välja jätnud inimesed, kes mõjuvad mulle negatiivselt. On inimesi, kes lihtsalt ei klapi minu eluga kokku ja ma olen ise täpselt nii hea, kui heade inimestega ma end ümbritsen. Panen siis rõhku oma inimestele.

Teisest küljest mõne inimese ja asjaga olen jälle mingisuguse sideme tekitanud, kuna tunnen et olukord mõjuks jälle laastavalt mulle muidu.

Ma olen end nii palju ületanud ja kaevanud mineviku asjad üles, neid uurinud-analüüsinud, kokku pakkinud ja jätnud need seljataha. Sinna, kus nende koht on.

Vahepeal mõtlen, et on mul vaja neid asju teha. Need äkkimõtted välgatavad pähe, et voh! see häirib mind ja kuidagi tuleb see lahendada. Kahtlen ja jääb kripeldama. Ja siis mõtlen, et mul pole mitte midagi kaotada. Ja ma olen ausalt mega uhke sellepärast enda üle, tunnen kuidas ma muutun iga päevaga aina paremaks ja õnnelikumaks inimeseks. Iga astutud samm süstib minusse nii ääretult palju positiivsust ja motivatsiooni, et see kõik kiirgab minust välja.

Ma tean, et alati pärast mõõna tuleb tõus ja kuna ma olen oma muredest välja tulemas, siis tunnen end tugevamana kui kunagi varem. Ja seeläbi olen ka väga palju nõus panustama sellesse, et oleksin õnnelik.

Ma pole end ma ei tea mis ajast saadik nii õnnelikuna tundnud kui hetkel. Kui keegi küsib kuidas mul läheb, siis mul läheb väga hästi. Päriselt.

Kogu jutu point on see, et kui ise oled valmis oma ellu head laskma ja ei keskendu asjadele mis on halvasti, siis lähebki paremaks. Selle jõul saab koguaeg oma muresid lahendada, kuni lõpuks oled oma eluga rahul. Jah, see ei juhtu üle öö. Ega paari päevaga. Aga see juhtub.

Kõik on väärt õnnelikku elu. Armastust ja rõõmu. Häid inimesi, head tuju. Põnevaid seiklusi. Et iga elatud hetk oleks elamist väärt. Lihtsalt ise tuleb leida tee nende asjade võluni.

Häid inimesi leidub ehk kuidas minust sai jõusaaliplika, kes hakkab hommikuks peekonit sööma.

Trenni meeldib mulle väga teha. See on päeva parim osa, raske-lõbus-ülihea feeling. Isegi kui vahel on väsimus nii suur, et unistan ainult voodisse patjade vahele kukkumisest või lihtsalt on laiskuseuss sisse pugenud. Siis mitte kunagi ma ei kahetse trenni minemist. Alati ükskõik kui suurt väsimust ma ka ei tundnud, peale trenni positiivne energia ja enesetunne olemas. Suudaks alati selle mõnusa järelmaiguga end trenni meelitada, hehe.

Ja ammu olin ma mõelnud, et tahaks oma treeninguid jõusaalis jätkata. Eks ma olin saalis trenni teinud. Aga täiesti suvaliselt. Ma ei ole kunagi läbi mõelnud ja mingit süsteemi loonud oma jõusaali aegadel, kuidas treenida. Nüüd ma teadsin, et vajan süsteemi ja plaani. Ja head inimest kellelt nõu küsida.

Ma ei tea kas mõttejõul või usul, et kõik läheb nii nagu minema peab, on nii suur jõud, mis tõesti tõmbab mu soove mulle ligi.

Ühel päeval kirjutas mulle Erkki. Mina ei teadnud, kes tema on ja tema ei teadnud väga ka seda, kes mina olen. Jutu käigus selgus, et meil on midagi ühist. Meie elu täidab ühine armastus  - trenn. Klappisime kuidagi hästi, rääkisin ausalt mis seisud on minuga ja oma soovist jõusaalis tõsist trenni tegema hakata. Midagi aimamata, mis juhtuda võib oma suu lahti tegemise tagajärjel.

Erkki ei lasknud mul väga pikalt rääkida, kui pakkus juba mulle oma abi. Ma ei tea millega ma olen need head inimesed oma ellu ära teeninud. Temal on teadmisi kuidas treenida ja mul on tahe enda keha heasse vormi viia. Peale oskuse mulle minu elu esimene jõusaalikava kokku panna,  on ta lihtsalt nii tore inimene.

See kuidas ma tundsin, et ta tahab mind aidata ja usub minusse, andis mulle enesele usku ja motivatsiooni juurde. Ma tean, et palju vaeva ja raskusi toob meile hea lõpptulemuse. Ma ei oska sõnadesse panna, kui tänulik ma olen Erkkile, et sedasi abistab mind. Ma saan koguaeg temale toetuda ja viriseda ja rõõmu jagada. See on nii oluline minu jaoks, kui inimesed on olemas ja toetavad. Ma hindan seda väga.

Mis treeningutesse puutub, siis ma fännan saalis rassimist. Mu kava jaguneb kaheks erinevaks ja naudin igat sekundit sellest. Kava läbi tehes tunnen mõnusat rahulolu ja mu endorfiinide tase on laes. Esiteks on gymis nii põnev ja äge trenni teha. Seal pole minuga sama harjutust veel 20 inimest kaasa tegemas vaid pean ise end motiveerima pingutama. Seega on lõpuks see rahulolu ja hea enesetunne eriti vägevad.

Muidugi on praegu veel kõik uus ja huvitav. Õigete raskuste leidmine on suhteliselt katse-eksituse meetodil välja kujunenud. Ja saan öelda, et ma olen korralikult alahinnanud oma võimeid. Ma olen ikka päris heas vormis ja tugev tüdruk, haha. Esimest korda elus saan kükkima hakata "päris" raskustega. Kui seni oli max raskus kükkidel mul Bodypumpis 20kg, siis nüüd alustan topeltraskusega. Jõuludeks võiks seal juba vaikselt kolmekordne raskus olla. Sealt tuleb damn hot butt ükskord.



Peekoni söömiseni jõuan jällegi tänu suure südamega inimesele. Usun, et enamus Eesti inimeste seas, kes on kaaluteemas sees, ei kõla võõralt nimi Robert Nool ning on end ehk Raudse Tervise leheküljelt leidnud.

Ka minu jaoks polnud midagi võõrast. Aga ühel õhtul oma e-kirju vaadates leida sealt Roberti kiri, oli mulle ootamatu. Robert oli lugenud mu blogi ja pakkus mulle abi. Nimelt oli ta alustamas just uut 90-päevast väljakutset ning soovis sellega ka mind aidata.

Mulle tegelikult ei jõudnudki kohe päris kohale peakese sisse, et mis toimub. Ma lihtsalt olin ise nagu üllatusmuna sisse sattunud tol hetkel. Et nüüd sedasi, lihtsalt inimesed on nii abivalmis ja head. Aga ei, tegelikult olin ma meeletult õnnelik kui ma tema kirja läbi lugesin.

Ma tundsin, et kui ma sellisest sülle kukkunud võimalusest kinni ei haara ja ei võta siirast abi vastu ja ühtasi end ise ei aita. Siis ma peaks küll üks tobupea olema. Olin nõus selle teekonna ette võtma.

Miks ma üldse kahtlema hakkasin, oli hirm. Piiramise, keelamise, katsetamise ja muu sellise ees. Et järsku on see pigem asjaolusid raskendav. Just toitumishäire kohapealt. Samas just sellest paranemiseks Robert mulle abi pakkuski ju.

Kõhklused suurenesid esimesi materjale lugedes. Siinkohal saan oma ülemõtlevad aju "tänada". Haarasin kinni sellest ühest mõttest, et ma ei tohi enam kaerahelbe putru süüa ja tundsin juba ahistatud olekut. Keskendusin igasugustele ei-dele ja hakkasin koha neid keelavaid mõtteid endasse tekitama. Siis sain aru, et selline mõtteviis ei vii kusagile. Tegelikult ma hea meelega söön häid rasvu, häid valke ja mõistlikult häid süsivesikuid. Miks ma peaks enne proovimist üldse hakkama alla andma.

Tegelikult ei ole Roberti põhimõtted minu jaoks üldse nii vastuvõetamatud ja uued. Pole mingeid äärmusi ega ekstreemsusi ka. Normaalset toitu normaalsetes kogustes. Häid rasvu, liha ja täiskõhu tunnet oma igapäevaellu tagasi. Ilmselt oligi mul vaja natukene aega võtta, süveneda ja läbi seedida kõik. Lahti lasta oma stampmõtetest. Siis sain ise ka aru, et pole mõtet nii palju lasta oma mõtetel enda üle võimust võtta. Toitun tervislikult, annan enda kehale head kütust ja panen oma keha paremini töötama.

Robert ise on nii toetav ja julgustav. See juba, et soovis aidata ja siiralt anda oma panus sellesse, et saaksin oma raskustest võitu, on nii tänuväärt asi. Ta tunneb huvi, annab nõu ja on olemas oma nõu ja jõuga. Suur aitäh!

Ma tundsin juba ammu, et ma ei ole enam nii tugev, et saaksin üksi hakkama. Hakkasin abi otsima ja abi tuli ka ise minuni. Inimene peab olema avatud, sest siis saavad tulla asjad temani. Mulle ülioluline, et inimesed oleksid minu jaoks olemas. Mul on vaja nende head sõna, julgustamist, motiveerimist, abi ja nõuandeid. Ma tean, et tegutsema ma pean ise, aga teadmine, et need inimesed tahavad olla abiks, annab mulle endale tugevust ja tahet.

Rõõmsamaks

Hakkasin ühel hetkel lahti laskma sellest negatiivsusest ja vabanenud ruum hakkas heade asjadega täituma. Küll ei otsustanud ma lihtsalt ja kergelt, et aitab jamast. Koguaeg aina kuhjasin ja kuhjasin neid halbu mõtteid, probleeme, üksindust ja stressi endasse. Olin küll üpriski kummist aga ükski kumm ei veni lõpmatuseni ja ühel hetkel enam ei jaksanud. Jumal tänatud, et ei jaksanud. Lendasin ikka jõhkralt kildudeks kogu oma eluga. Ausalt see viimane aasta on olnud mu elus üks raskemaid, samas ka palju õpetanud ja tugevaks muutnud. Ükski asi ei ole ju juhuslik ja mitte miski ei jookse mööda külgi maha.

Võiksin hakata tagant järgi parastama, et ammu oleks olnud aeg halbadest emotsioonidest ja pingest lahti lasta. Aga alati ei ole see nii lihtne. Iga asja jaoks on oma aeg ja koht. Ja kõik läheb just nii nagu minema peab.

Ilmselt on sulaselge tõde ka see, et ilma nende kadalippude läbimiseta ei oskaks ma hinnata uusi võimalusi ja väiksemaidki positiivseid asju-hetki elus.

Üks asi on viinud teiseni ja täpselt tänu kõikidele juhustele, sündmustele, otsustele olen hetkel paigas, kus olen ja elan elu, mida elan. Samas on edasine tulevik ju samamoodi sõltuv praegustest otsustest ja sündmustest.

Alustan sellest, et hakkasin ennast ise aitama. Lihtsalt sellega, et lasin välja kõik oma emotsioonid, mõtted, tunded. Tulin maailma ette oma toitumishäirega. Mida kergemaks muutub, seda rohkem ma tunnen, et tahan nendest pahadest asjadest, mis sees närivad, lahti laksma hakata. Iseenda pärast. Sisemist rahu soosides. Paiskasin kõik selle universumisse. Tunnen, kui palju see asjadest lahti laskmine on mind aidanud. Pannud laskma end ka teistel aidata.

See on täiesti I M E L I N E  kui palju toredaid ja abivalmis inimesi meie ümber on. Neid, kes tegelikult ka hoolivad. Positiivsus tõmbab positiivsust. Ja sedasi saabki maailma paremaks paigaks muuta.

Minuga toimunu on toonud mu ellu palju uusi, häid inimesi. Uusi võimalusi. Andnud mulle võimaluse alustada terveks saamise teekonda. Näidanud, et ma pole üksi. Ja pannud omakorda tahtma mind omakorda ka teisi aitama. Tahaks seda positiivsust kogu maailmaga jagada, mis mulle järk-järgult osaks saanud on.

Ma olen jälle vaikselt iseendaks saamas. Minu sisse hakkab tekkima usk ja lootus, motivatsioon.. tunnen rõõmu ja leian oma näolt naeratuse.



"Everybody wants happiness, nobody wants pain, but you can't have a rainbow without a little rain."

Mõtteid on, sõnu ei leia

Kirjutan ja kustutan.. kirjutan ja kustutan.. kirjutan ja jälle kustutan. Ühest küljest on tunne, et nii palju on öelda. Pea on mattunud erinevate emotsioonide ja tujude alla. Aga teisest küljest ei leia ma neid sõnu, mis peegeldaksid kõike seda. Lühike jutt, siis lühike jutt.

Ma olen viimasel ajal nii selles toitumishäire maailmas sees. Nii enda mures kui ka kõikide kaaskannatajate omas. Mul on kindel eesmärk leida võimalusi, kuidas ühiskond oleks teadlikum, kaasa arvatud õgimishoogude all kannatajad, et milline on see probleem ja kuidas lahendada. See lihtsalt ei pea olema üks elu osa, sellest saab lahti.

Ma külastasin arsti ja võin öelda, et olen ametlikult häire all kannatav inimene. Siit algab ka ühtlasi minu päris raviteekond. Eks iga ühe jaoks on see oma viis kuidas ravida ja asja lahendada. Hetkel mina tunnen, et tahan saada abi kõige lihtsamast meditsiinist, ravimitest ja teraapiast. Ja ma ise usun sellesse. Ilmselt see ongi peamine, et ise tahan ja usun. Ja see pole mul esimene kokkupuude ja ma olen teadlik sellega seonduvatest asjaoludest. Loomulikult on ka igasuguseid muid võimalusi, aga hetkel valisin mina enda jaoks sellise tee. Ma loodan, et see aitab mind.Võib olla tulevikus, kui näen asju natukene rõõmsamates toonides suudan ennast aidata ka mingeid teisi viise kasutades.

Praegune plaan on depressiooni leevendamine ja mõtlemise lihtsamaks muutmine ehk siis antidepressantide võtmine. Ma olin end selleks valmistanud ette, kuigi nagu ka psühhiaater ütles, et tegemist natukene "nokk kinni saba lahti" olukorraga, kuna AD´d võivad jällegi kaalu tõsta jne. Aga olen nõus neid ohverdusi tegema, et lõpptulemus oleks terveks saamine.

Loomulikult lihtsalt ühe tableti sisse võtmine probleemi ei lahenda. Selleks hakkan käima psühholoogi juures, kes on spetsialiseerunud minusugustele inimestele, sealt edasi juba ka toitumisteraapia. Selle pani psühhiaater väga kiirelt paika. Kuna ma tundsin end viimase kabinetis väga kindlalt ja turvaliselt, siis ma olen väga lootusrikas ja põnevil edasise suhtes. Aja sain detsembri algusesesse, seega tuleb vaikselt ise endaga hästi läbi saada ja oodata.

Ma olen viimasel ajal ära kaotanud selle rõõmu jagamise, mis tuleb trenni ja niisama elu nautimise osast.. tunnen kuidagi, et ehk olen liiga kaldunud sellesse probleemi lahkamise äärmusesse. Ja see pole enam justkui mina. Eks mul on selles osas omad põhjused ka, millest ehk kunagi hiljem räägin. Aga üldises plaanis ma üritan jälle tulla tagasi iseendana ja näha muud enda ümber, mida teiega jagada. Ehk mul hetkel veel selline time-out periood ja kogun end kokku vaikselt. Edaspidi üritan kahte asja paralleelselt jagada, nii seda osa millele mu blogi põhineb - ehk siis elustiil ja sellega seonduvad mõtted-tegemised, kui ka jagan oma paranemise teekonda.

Paneme vaikselt pooltühjad klaasid ikka pool täis!