kolmapäev, 21. jaanuar 2015

See "elu või asi.." story

Mõtlen siin mitmendat päeva selle üle, miks siis tunduvad teiste elud paremad kui enda oma. Kui palju leiad sina end ühel päeval mõtlemast teiste peale. Teiste elude. Kuidas teistel on ikka kõik nii ilus elus. Ja hästi. Teada tuntud tuttavad mõtted kuidas sellel naabrimehel on parem velg autol, kuidas sõbranna keksib oma kahemeetristel jalgadel sinu unistuste figuuriga ringi, kuidas vanal koolikaaslasel lihtsalt sünnist saadik on kuldlusikas suus olnud ja ta ülelinna tegija on.. vähemalt oma meelest, kuidas poejärjekorras kadestad järjekorrakaaslase veatud nahka, kuidas pargis jalutades näed kuidas õnnelikud lapsed isadega jalkat taovad.. Mõtled kadedusega sellele kuidas teised kaalust alla saavad, lõbutsevad, näevad head välja, raha voolab uksest ja aknast sisse. Reisivad, õpivad, arenevad ja naudivad elu. Ja siis põrnitsed end kulm kortsus nagu Napoli mastifil, miks sinul nii ja naa kehvasti on. Loomulikult kuulub sinna teiste elude kadestamise ja enda oma kirumise juurde mõtlemine, et oi kui mul on oleks see-teine-kolmas, siis ma teeks seda ja toda.

Lugesin paar päeva tagasi Sally postitust ja tundsin kuidas ma ise olen nii palju ennast sinna  t e i s t e  eludesse kujutanud-kadestanud. Ja kui just ei kujuta end Beyonce'na unistuste elu elamas, siis just nagu Sallygi mainis, et elad tulevikus. Aga ei, jumala võimatu, et elaks vähemasti tänases päevaski. Mõtted on ikka ülehomses või aastas 2018. Ja see ülehomne ongi kättesaamatu, sest kohe kui ülehomsest saab täna tuleb uus ülehomme. Ma arvan, et see on suhteliselt jama. Loomulikult on paratamatu, et osad asjad oma elus tuleb ette planeerida aga selle juures ei tohiks ära unustada tänast päeva. Just praegu kohe lai naeratus ette manada ja olla õnnelik selle hetke üle.

Mul tekkis küll kohe see reaktsioon, et kammoooon Kiku! Kohe, kui need mõtted, miks teiste elu parem on kui minu oma, enam peast ära ei läinud. Hakka elama, nagu tegelikult ka. Praegu ja enda elu. Tegelikult me sünnime päris võrdsete paljaste porganditena siia ellu. Mõne lutipudelit katavad uhked kalliskivid, aga võibolla see sama beebi 20 aasta pärast tahab elada kuskil onnis metsa sees. Tal on jumala ükskõik nendest kividest. Teisel pole mitte midagi, isegi korralikku sooja kodu ja armastavaid vanemaid pole, aga ta võitleb kogu hingest oma! unistuste eest ja elab oma elu sinna paika, kus tal pole aega su teemantitega kaetud lutti kadestadagi.

Ma olen nii kaua oma elust raisanud selle peale, et mõtlen miks mul on kõik halvasti, kuidas minuga koguaeg juhtub. See ei tule nüüd kellelegi üllatusena, et kui palju ma olen mõelnud miks mina ei suuda saada end unistuste vormi, mille ettekujutus on tekkinud mul teiste naiste kehadest.
Samas palju olen ma üleüldises mõttes oma elus oma unistuste eest võidelnud? Eee, mul on piinlik tunnistada aga ma olen väga palju lähtunud oma elus sellest teistemaailmast ja teistele meeldimisest ja nendest üldistest "õigetest" valikutest. Ma ei ole teinud eriti midagi ekstreemset, et oma unistusi täide viia. Ma olen olnud päris laisk. Ja peitunud selle katsumuste ja feilimiste hirmu taha. Nagu ootaks millal see kullast labidas mu jalge ette kukub. Aga tegelikult on see võimalus üks miljonist, et ma kuldlabida otsa koperdan. Ja siis ma kadestan neid, kes on läbi tule ja vee käinud selle nimel, et nende unistused on saanud nende reaalsuseks. Tegelikult on see absurd. See mitte oma elu elamine. Muidugi selles teiste roosas mullis me unustame neid kadedaid mõtteid mõeldes selle ära, et me ei tea mis nende inimeste sees on toimunud, kui palju neil on olnud raskusi ja kas see kõik, mis meile imelisena paistab on ka seda tegelikult.

Aga see, et mul on nii palju minu jaoks loomulikke kuid asendamatuid inimesi ja asju elus, millest keegi teine minu kõrval vaid unistab. See, et keegi kuskil pargipingil elab "minu" elu. Ma pean selle eest olema tänulik. Sest minul on midagi, mida teistel ei ole. Minu elu. Ja mul on võimalus nüüd ja kohe tegema hakata midagi, mis mind teeks õnnelikuks. Miks raisata aega mõtetele miks ei ole mul  blablabla'sid vaid visata saba jalgevahelt uhkelt püsti ja lõpuks elama hakata. Niimoodi, et ma oleksin õnnest punnis õunake, kuhu kadeduseussil ruumi pole.

kolmapäev, 14. jaanuar 2015

Reality check

Oopsi-doopsi, mul jälle aeg lendab kui liblikad kevadise päikse käes. Pidasin maha võitluse palaviku ja nohuga. Polnud aastaid ühtegi sellist külmetust põdenud aga ühel hetkel kehal vist vaja ikka see vastu pushimine lõpetada ja lasta kehal kuumeneda. Nädala aega rajalt maas ja mitte midagi tegemist. Liitrides tee joomist padjahunniku vahel andes telekapuldile tuld ma just nimetangi selleks mitte millegi tegemiseks.

Uus aasta saabus kindla meele ja hea tujuga üldjoontes. Üldse on rõõmus olla. Kuskilt on mulle jälle roosad prillid ette kukkunud. Ma olen kindlalt see roosasuhkruvati-mannavahu-maailma inimene. Eks ma olen tänulik endale ja oma inimestele. Ma lubasin endale, et isegi kui kõik muu sakib, siis vähemasti olen ma ise enda vastu hea. Mulle ausalt öeldes meeldib mu uus suhtumine või õigemini selle õppimise teekond. Ma ei väsi uskumas ka seda, et mida rohkem head usud ja panustad, seda rohkem seda tõmbad. Elu näitab seda ise.


Täna mul toimus selline üllatuslik avastus iseenda sees, kui ma meie tugigrupi postitust kommenteerisin. Psühholoog soovitas mul end regulaarselt kaaluda, et oleks ülevaade. Nii ma siis selle sammu uuel aastal tegin, kuigi ausalt ei tahtnud üldse kaaluda ennast. Papahh, number oli iseenesest kreisi. Aga teate mis, number on kreisi-kole-suur-paha aga ma ei näe ennast peeglist sellisena nagu ma seda numbrit kaalul näen. Ma arvan, et see on esimene suur samm, mis päriselt mul sellest häirest paranemise suunas minna aitab. Ise ka üllatasin kui hea tunde see mu sisse voolis, jeee.

Sisse on tekkinud selline tunne, et mul hakkavad need mõtted paranema, et ma saan esialgu endaga sõbraks, siis lihtsalt ei ketra enam neid halbu mõtteid peas. Ja vahel kui need söögiisud ründavad ning isegi kui ma olen terve paki komme pintslisse pistnud, ei tunne ma neid suuri süümekaid. Pole nagu mõtet koguaeg negatiivselt suhtuda asjasse, see ei tee head. Ja ehk siis ükskord, kui kogu see karusell mu sees on paigale jäänud ja mu kehal ning mõistusel pole vaja märku anda painavate isudega, et midagi valesti on, söön ma kolm kommi. Lihtsalt selleks, et need on head.

Ma olen praeguseks hetkeks unustanud selles suhtes igasugused väga suured söömise piiramised. Ma söön nii intuitiivselt, et mõni päev olen täiesti raw vegan ja teisel päeval mõnusa portsu muna ja peekonit. Ma laiemas pildis ikka üritan Roberti soovitusi jälgida ja sellega järjepeal olla, aga mitte nüüd 100%. Kalorihulgad loogika järgi on väga ebastabiilsed, vahel ikka väga vähe ja teinekord on päevane energiadefitsiit täitsa nullis. Tunnen end hästi.

Mul on tõsine smuutihullus peal.. jagan teiega oma hetke kõige lemmikumat igahommikust vitamiinipommi:

Suur peotäis spinatit
puhast õunamahla u. pool klaasi 

2 kiivit
1 pirn
pool greipi




Mul saab sellest kõht nii täis ja üldse hea kerge tunne on. Selline päeva alustamine manab terveks päevaks hea terve tunde. Rõõõõõõõõmsa!