Mõtlen siin mitmendat päeva selle üle, miks siis tunduvad teiste elud paremad kui enda oma. Kui palju leiad sina end ühel päeval mõtlemast teiste peale. Teiste elude. Kuidas teistel on ikka kõik nii ilus elus. Ja hästi. Teada tuntud tuttavad mõtted kuidas sellel naabrimehel on parem velg autol, kuidas sõbranna keksib oma kahemeetristel jalgadel sinu unistuste figuuriga ringi, kuidas vanal koolikaaslasel lihtsalt sünnist saadik on kuldlusikas suus olnud ja ta ülelinna tegija on.. vähemalt oma meelest, kuidas poejärjekorras kadestad järjekorrakaaslase veatud nahka, kuidas pargis jalutades näed kuidas õnnelikud lapsed isadega jalkat taovad.. Mõtled kadedusega sellele kuidas teised kaalust alla saavad, lõbutsevad, näevad head välja, raha voolab uksest ja aknast sisse. Reisivad, õpivad, arenevad ja naudivad elu. Ja siis põrnitsed end kulm kortsus nagu Napoli mastifil, miks sinul nii ja naa kehvasti on. Loomulikult kuulub sinna teiste elude kadestamise ja enda oma kirumise juurde mõtlemine, et oi kui mul on oleks see-teine-kolmas, siis ma teeks seda ja toda.
Lugesin paar päeva tagasi Sally postitust ja tundsin kuidas ma ise olen nii palju ennast sinna t e i s t e eludesse kujutanud-kadestanud. Ja kui just ei kujuta end Beyonce'na unistuste elu elamas, siis just nagu Sallygi mainis, et elad tulevikus. Aga ei, jumala võimatu, et elaks vähemasti tänases päevaski. Mõtted on ikka ülehomses või aastas 2018. Ja see ülehomne ongi kättesaamatu, sest kohe kui ülehomsest saab täna tuleb uus ülehomme. Ma arvan, et see on suhteliselt jama. Loomulikult on paratamatu, et osad asjad oma elus tuleb ette planeerida aga selle juures ei tohiks ära unustada tänast päeva. Just praegu kohe lai naeratus ette manada ja olla õnnelik selle hetke üle.
Mul tekkis küll kohe see reaktsioon, et kammoooon Kiku! Kohe, kui need mõtted, miks teiste elu parem on kui minu oma, enam peast ära ei läinud. Hakka elama, nagu tegelikult ka. Praegu ja enda elu. Tegelikult me sünnime päris võrdsete paljaste porganditena siia ellu. Mõne lutipudelit katavad uhked kalliskivid, aga võibolla see sama beebi 20 aasta pärast tahab elada kuskil onnis metsa sees. Tal on jumala ükskõik nendest kividest. Teisel pole mitte midagi, isegi korralikku sooja kodu ja armastavaid vanemaid pole, aga ta võitleb kogu hingest oma! unistuste eest ja elab oma elu sinna paika, kus tal pole aega su teemantitega kaetud lutti kadestadagi.
Ma olen nii kaua oma elust raisanud selle peale, et mõtlen miks mul on kõik halvasti, kuidas minuga koguaeg juhtub. See ei tule nüüd kellelegi üllatusena, et kui palju ma olen mõelnud miks mina ei suuda saada end unistuste vormi, mille ettekujutus on tekkinud mul teiste naiste kehadest.
Samas palju olen ma üleüldises mõttes oma elus oma unistuste eest võidelnud? Eee, mul on piinlik tunnistada aga ma olen väga palju lähtunud oma elus sellest teistemaailmast ja teistele meeldimisest ja nendest üldistest "õigetest" valikutest. Ma ei ole teinud eriti midagi ekstreemset, et oma unistusi täide viia. Ma olen olnud päris laisk. Ja peitunud selle katsumuste ja feilimiste hirmu taha. Nagu ootaks millal see kullast labidas mu jalge ette kukub. Aga tegelikult on see võimalus üks miljonist, et ma kuldlabida otsa koperdan. Ja siis ma kadestan neid, kes on läbi tule ja vee käinud selle nimel, et nende unistused on saanud nende reaalsuseks. Tegelikult on see absurd. See mitte oma elu elamine. Muidugi selles teiste roosas mullis me unustame neid kadedaid mõtteid mõeldes selle ära, et me ei tea mis nende inimeste sees on toimunud, kui palju neil on olnud raskusi ja kas see kõik, mis meile imelisena paistab on ka seda tegelikult.
Aga see, et mul on nii palju minu jaoks loomulikke kuid asendamatuid inimesi ja asju elus, millest keegi teine minu kõrval vaid unistab. See, et keegi kuskil pargipingil elab "minu" elu. Ma pean selle eest olema tänulik. Sest minul on midagi, mida teistel ei ole. Minu elu. Ja mul on võimalus nüüd ja kohe tegema hakata midagi, mis mind teeks õnnelikuks. Miks raisata aega mõtetele miks ei ole mul blablabla'sid vaid visata saba jalgevahelt uhkelt püsti ja lõpuks elama hakata. Niimoodi, et ma oleksin õnnest punnis õunake, kuhu kadeduseussil ruumi pole.
Lugesin paar päeva tagasi Sally postitust ja tundsin kuidas ma ise olen nii palju ennast sinna t e i s t e eludesse kujutanud-kadestanud. Ja kui just ei kujuta end Beyonce'na unistuste elu elamas, siis just nagu Sallygi mainis, et elad tulevikus. Aga ei, jumala võimatu, et elaks vähemasti tänases päevaski. Mõtted on ikka ülehomses või aastas 2018. Ja see ülehomne ongi kättesaamatu, sest kohe kui ülehomsest saab täna tuleb uus ülehomme. Ma arvan, et see on suhteliselt jama. Loomulikult on paratamatu, et osad asjad oma elus tuleb ette planeerida aga selle juures ei tohiks ära unustada tänast päeva. Just praegu kohe lai naeratus ette manada ja olla õnnelik selle hetke üle.
Mul tekkis küll kohe see reaktsioon, et kammoooon Kiku! Kohe, kui need mõtted, miks teiste elu parem on kui minu oma, enam peast ära ei läinud. Hakka elama, nagu tegelikult ka. Praegu ja enda elu. Tegelikult me sünnime päris võrdsete paljaste porganditena siia ellu. Mõne lutipudelit katavad uhked kalliskivid, aga võibolla see sama beebi 20 aasta pärast tahab elada kuskil onnis metsa sees. Tal on jumala ükskõik nendest kividest. Teisel pole mitte midagi, isegi korralikku sooja kodu ja armastavaid vanemaid pole, aga ta võitleb kogu hingest oma! unistuste eest ja elab oma elu sinna paika, kus tal pole aega su teemantitega kaetud lutti kadestadagi.
Ma olen nii kaua oma elust raisanud selle peale, et mõtlen miks mul on kõik halvasti, kuidas minuga koguaeg juhtub. See ei tule nüüd kellelegi üllatusena, et kui palju ma olen mõelnud miks mina ei suuda saada end unistuste vormi, mille ettekujutus on tekkinud mul teiste naiste kehadest.
Samas palju olen ma üleüldises mõttes oma elus oma unistuste eest võidelnud? Eee, mul on piinlik tunnistada aga ma olen väga palju lähtunud oma elus sellest teistemaailmast ja teistele meeldimisest ja nendest üldistest "õigetest" valikutest. Ma ei ole teinud eriti midagi ekstreemset, et oma unistusi täide viia. Ma olen olnud päris laisk. Ja peitunud selle katsumuste ja feilimiste hirmu taha. Nagu ootaks millal see kullast labidas mu jalge ette kukub. Aga tegelikult on see võimalus üks miljonist, et ma kuldlabida otsa koperdan. Ja siis ma kadestan neid, kes on läbi tule ja vee käinud selle nimel, et nende unistused on saanud nende reaalsuseks. Tegelikult on see absurd. See mitte oma elu elamine. Muidugi selles teiste roosas mullis me unustame neid kadedaid mõtteid mõeldes selle ära, et me ei tea mis nende inimeste sees on toimunud, kui palju neil on olnud raskusi ja kas see kõik, mis meile imelisena paistab on ka seda tegelikult.
Aga see, et mul on nii palju minu jaoks loomulikke kuid asendamatuid inimesi ja asju elus, millest keegi teine minu kõrval vaid unistab. See, et keegi kuskil pargipingil elab "minu" elu. Ma pean selle eest olema tänulik. Sest minul on midagi, mida teistel ei ole. Minu elu. Ja mul on võimalus nüüd ja kohe tegema hakata midagi, mis mind teeks õnnelikuks. Miks raisata aega mõtetele miks ei ole mul blablabla'sid vaid visata saba jalgevahelt uhkelt püsti ja lõpuks elama hakata. Niimoodi, et ma oleksin õnnest punnis õunake, kuhu kadeduseussil ruumi pole.
Tundsin ennast ära. Ma olen samasugune. Ma alavääristan end pidevalt ja meeletult KADESTAN teisi. See on jube. Samamoodi mõtlen pidevalt tulevikule stiilis "Kui ülikool on lõpetatud, SIIS ma hakkan elama ja saan õnnelikuks.". Tegelikult ei saa sellise suhtumisega mitte kunagi õnnelikuks. Teiste elud ei ole tegelikult sellised nagu need meile väljastpoolt tunduvad. Ka mulle on öeldud, et mul on kõik olemas ja kindlasti saab minust tulevikus väga edukas inimene - oh, kui nad vaid teaksid...
VastaKustutaKõik on meie endi peades kinni. Tuleb oma suhtumist tõsiselt muuta, näha asju positiivselt ja mitte üle mõelda. Küll siis läheb kõik hästi.
Täpselt nii ongi! :)
KustutaMe kellegagi just mingi blogi kommenteeriumis arutasime, et ikka mõtled, et kui võtad nii või naa palju kallust alla, vot siis oled õnnelik. Kui bikiinikeha käes, siis kõik loksub paika. Tühjagi! Kui see eesmärk käes, siis ei näe seda õnne ikka mitte kuskilt tulemas. Ja nii ongi, tuleb osata õnnelik olla just siin ja praegu, just nende inimeste ja seisukordadega nagu on. PRAEGU! :)
VastaKustutaTeoorias on muidugi hästi lihtne. Ma armastan oma keha sellisena nagu ta on, tõepoolest, kuigi see ei ole maailmamastaabis just perfektne, aga minu jaoks on. Sellest hoolimata kipun ma end vahel teistega võrdlema, aga see on kõige hullem enesehävitusviis, mis üldse olla saab. Me näeme teistes vaid välimist ilu, aga mitte kunagi ei tea kui õnnetud nemad on, kui palju nad on vaeva näinud, et see klaar nahk või prink pepu saada, võib-olla mees peksab neid, äkki ta leinab kedagi, korjab õhtul pudeleid, mis iganes. Seega proovime vähem võrrelda ja olla rahul endaga sellisena nagu me oleme! :)
Mõtteid tulebki suunata, kui leiad end võrdlemast siis tuleb kohe haarata sellest kinni, et ei ei! Mina olen mina ja jään endaks. Eks see võtab aega, ümberõppida sellest "teised" maailmast "mina" maailma elama minna. Aga see on tehtav ja lõppudelõpuks oleme me tegelikult kõik erakordsed ja ainulaadsed, ilusad inimesed :)
KustutaAmen, sister! Väga hea postitus. :)
VastaKustutaJee! :)
KustutaMul oli tol päeval, kui ma selle postituse kirjutasin, totaalne breakdown, täiesti lampi. Õnneks tulin sellest välja ruttu ja sain aru, et mul on ju nii palju, mille üle õnnelik olla ja nagu sa ütlesid, et siis kuskil on keegi, kes unistab sellest, et tal oleks "minu elu". Seda ei tohi ära unustada.
VastaKustutaSamamoodi on ka mul, ma ei ole tegelikult pidanud millegi nimel, mis mul on, tohutult vaeva nägema. Kõik on tegelikult tulnud kuidagi iseenesest. Ma olen ju seega väga õnnelik inimene. Miskipärast aga kipub see ikkagi ära ununema ja tekib see "nälg" saada kiiremini, kaugemale, kõrgemale.
Oh, Sally, ma saan täpselt aru mis sa mõtled. Eks mulgi on elus nii palju antud aga lihtsalt ongi see nälg rohkema järgi see mis pimestab ja paneb unustama selle, et elaks praeguses hetkes oma maailmas ja oleks tänulik selle kõige eest, sest äkki ühel hetkel ei ole neid asju enam ja siis on juba hilja. Aga me oleme tublid tüdrukud ja ma olen kindel, et me suudame hästi palju end ise kasvatama hakata, kuna me oleme siiani juba päris suuri mägesid liigutanud! :)
Kustuta