Puhatud ja mängitud

Ma teadsin, et ma olen natukene ära kadunud.. aga ma täitsa ehmusin, et nii kaua. Jätkuvalt on aeg mul linnuke, kes lendab käest. Aga kui tuhinat peale ei tule ja midagi minu seest välja pugeda ei taha. Siis ma vägisi ei oska. Minu blogi peab olema ja ongi üleni mina.

Aga jõulud olid. Puhkus ja präänik. Ma olen hull jõuluinimene. Alustades ehtimisest, lõpetades kilode kaupa piparkookide küpsetamise ja tundide viisi jõululaulude kuulamisega.

Minult nii palju küsiti enne jõule juba, kuidas ma süüa kavasten. Ilmselt oli mu näos üks suur küsimärk - mismõttes kuidas?! Üldiselt jõuludel söön laua taga oma kallite inimestega jõulusööke. Ikka ma tahaks ju hapukapsast ja verivorsti süüa. Esiteks on see traditsioon ja osa jõuludest. Ma ei pidanud mitte kuidagi vajalikuks asendada neid millegi muuga, et jõule tähistada. Siis juba oleks võinud niisama oma tavalist sööki ka süüa.
Asi on siinkohal pigem kogustes ikka. Ja nüüd jõuan selleni, et järgmiseks "rusikareegliks" suurel osal on see jõululauas ülesöömine.  See on see koht, kus ma väikse möönduse teen ja eiran "traditsioonilist ülesöömist", haha. Jaksasin väga mõnusalt jõululauast püsti tõusta. Kõikidel jõululõunatel ja õhtusöökidel. Jaa.. neid oli mitu. Kui täitsa aus olla, siis ikka süda läikis, vaid korra, peale oma esimese enda tehtud šokolaadi fondanti ära söömist, sest see oli niii maitsev aga nii rammus. Ma ei pidanud tundma mitte mingeid süümepiinu.  Vot täpselt nii ongi minu arust normaalne. Süüa mida tahad aga mitte nii palju kui sisse mahub.

Süümekatega edasi minnes. Siis veetsin oma jõulud Soomes. Mis tähendas max  lebotamist, mitte midagi tegemist, söömist.. söömist..veel mõned filmivaatamised. Mul olid päris mõnnad 6 päeva. Ja appi appi! Mitte nii mõnnad ka -  kuus päeva ilma trennita. Aga ma iga jumala päev igatsesin ja unistasin, millal ma saan Myfitti. Ja mõtlesin kadedusega teistele, kes samal ajal trennis olid. Kerge põdemine tekkis küll.
Ma ikka kalkuleerisin peas enamvähem kalorid kokku, et omaksin kontrolli mingil määra..Vist ei oskagi enam päris analüüsimata elada. Kõik need kringli ja piparkoogi kalorid ka. Ja midagi ülemõistuse ei läinud. Isegi kui päev või kaks oli natukene magusam, kui tavaliselt.. mõtlen, et mis siis. Ega need mind kohe veerevaks palliks ei muutnud. Või siiski.. äkki ikka natukene muutsid. Aga! selle vea ma parandan kohe ära.
Kaalunud ma end pole. Mul pole aimugi kas mul on lisandunud kilo, kaks, kolm. Või olen nullis. Või üldse kena üllatus oleks mind ootamas seal numbrites. Aga ma väldin liigset stressi. Peale paari päevast normaalset režiimi, siis peaks alles klar olema.

Nüüd olen tagasi kodus ja ühtlasi ka back on track. Läksin eile siis lõpuks suure hurraaga Bodypumpi. Ja tõstsin raskuseid. Ja ma olin ju nii puhanud ja energia kõik kulutamata. Minu jaoks on kvaliteetne ja pikk ööuni enamasti reegel number üks, aga vahel kukub teisiti välja. Ööund oli eile küll väga vähe ja väsimus oli sellest peal, aga see oli nii väike mure. Mõttes oli ainult üks - NO MA ALLES NÄITAN!
Vot sulle nalja, aga ma olin suhteliselt juhm peale soojenduslugu, kui ma tundsin üle kogu keha värinat. Juba!!

Ding-ding!
Ilmselt mu keha ei jõudnud mu mõtetele järgi. Eee, hallo kosmos! Võid mu keha sealt puhkuselt tagasi saata.. ma ise olen juba kohal ja valmis! Need kuus päeva võrdusid minu keha puhul ilmselt mõne inimese mõne kuu või isegi aasta pikkuse trenni pausiga. Kui teen iga päev või nädala kohta 6-8 trenni ja siis järsku jäetakse ilma, siis see lõi kõik errorisse vist.
Täpselt selline tunne oli trennis, nagu poleks kunagi enne ennast liigutanud. Kuhu oli kaudunud mu võhm ja jaks. Mul tekkis enda peale selline pahur olek, et võta kokku ennast Kiku! No ikka mega veider oli see minu jaoks. Asi polnud ainult jõuetuses, vaid ka mu aeglastes liigutustes. Väiksest jänkust sai tigu. Teod üldiselt ei meeldi mulle.

Aga võib olla oli tegemist lihtsalt halva päevaga. Tänae uus päev ja uued väljakutsed. Kavatsen ikka täie rauaga panema hakata nii palju kui võimalik. Õhtusse plaanisin ära juba Griti ja Pumpi. Burn, fat, burn! Kõik koogipoisid tuleb välja teenida. Ka tagant järele, hehe.

Üldiselt on see aasta lõpp nagu aasta lõpp ikka. Mingid otsad tuleb kokku tõmmata, liiga kokku ei tõmba samas midagi. Ülevaatlikult ajas tagasi minnes on üks päris kift aasta olnud. Ma saan tegelikult päris uhke ja rahul olla. Igasuguseid tõususid ja mõõnasid on ette tulnud. Aga lõppude lõpuks on iga asi vajalik olnud. Ja "lohutan" end sellega, et what's meant to be, will always find a way to be.

Nagu ikka, siis kui rahulikuks läheb, tuleb jälle uued plaanid välja genereerida. Et ikka oleks elus see miski. Ja ärevus uue aasta ja uute plaanide ees on suur. Seesmiselt säriseb üks rakett juba pikemat aega ja ootab õhku laskmist. Tunnen, et tuleb kõva pauk. Aga sellest kõigest ma räägin varsti..

Loodan, et kõikidel on olnud imeline jõuluaeg ja aastalõpp! Uude aastasse veel rohkem eesmärkide täitumist ja kindlat meelt, lõbusaid hetki ja armsaid inimesi. Loomulikult veel paremaid eluviise ja tervislikemaid valikuid. Ja mis kõige tähtsam - palju palju ARMASTUST! Nii enda kui ka teiste vastu :)

Nüüd lõppu tulistan ühe pildihunniku vahepealsest jõuluajast!

Vahvat ja elamuste rohket aastate vahetumist kõigile, mu armsad!

Kiku

Trenni, trenni, trenni!

Hommikusöögiks muna vol. miljon

Beebi sai kuudi

Minu jõulukringel

Jõuluhommikul jätkuvalt täitsa tervislik hommikusöök

Šokolaadi fondant - vahel ju võib.

Päkapiku töökoda

Kodu

Esimene jõuluõhtu

Vahelduse võlu

Täna üle mitme mitme nädala oli treener Kendra jälle oma õigel kohal ja andis pumpi. Mis pani mind mõtlema sellele, et mul on küll tekkinud lemmikud lemmikud treenerid, kelle trennides kohal olen. Aga! Tegelikult ei tohi jääda kinni kusagile ühte punkti.

Vahepeal on olnud igasuguseid asendustreenereid ja viimasel ajal olen sattunud kuue erineva treeneri juurde pumpima. Avastasin võlu, mis sellega kaasneb.

Igal treeneril on olnud oma nägemus asjast ja seetõttu pööravad ka erinevatele harjutustele erinevat tähelepanu. Sellesmõttes, et üldiselt ikka kõike näitavad korrektselt ette aga vastavalt treenerile, jäävad neile saalis olevate inimeste puhul erinevad vead pinnuks silma. Kes palub põlvi hoida pehmetena, kes selga sirgena. Kes kükkides suruda läbi kanna ja kes biitsepsit tehes rannet sirgenda.

Kui kõik need murepunktid endale kõrvataha panna ja ennast kontrollida, siis on vigastuste võimalus väikene ja iga liigutus, iga pingutus läheb õigesse kohta.

Mingi aeg oli see kui jälgisin, et põlved ei läheks üle varvaste. Nüüd tuleb see iseenesest. Ei kipugi kuskile ninali kukkuma, haha. Täna Kendra rõhutas kükke tehes, kui varbad välja poole natukene olid, et põlved läheksid samas suunas. Ütlen ausalt, et polnud selle peale väga ise mõelnud ja täna pöörast rohkem tähelepanu sellele. Asi toimis! Tundsin suuremat pingutust tuharas..asi läks õigesse kohta!

Kift, et üldse on meie ümber tekkinud nii palju treenereid. Ja tegelikult on kõik omamoodi vinged ja motiveerivad!

Õnnest ja uhkusest ja lihtsatest asjadest.

Vaatasin kiire pilguga oma postitusi üle. Tegelikult paigutuse ja lõikude sättimiseks, et oleks parem lugeda, kui keegi peaks vanades postitustes veel tuhlama. Ja leidsin end selle kohe täis saava viie kuu jooksul ikka ühest ja teisest äärmusest. Küll ma kilkan ülevoolavalt õnnetundest, järgmine hetk istun kassiahastust tundes nagu õnnetuse hunnik. Ehk ma olen keskmisest emotsionaalsem inimene. Iga ilus asi elus on minu jaoks kordades ilusam ja iga draama on maailma lõpp. Täitsa tunnen iseennast ära, haha.

Aga teate mis. Ma arvan, et nii ongi normaalne. See kõik on muutnud mind täpselt selliseks inimeseks, kes ma pole kunagi varem olnud. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt palju tugevam.

Ja mis siis, et vahepeal üks jama teise järel! Sest lõpus skoorib hea ikka.

Üritan küll rohkem õppida elama selles ühes ajas - olevikus- mis parasjagu käsil on, aga mõtted siiski rändavad siia ja sinna. Selleski proovin näha head. Esiteks tegutseda saan ju ainult praegu, samas saan ajas tagasi vaadates analüüsida toimunut ning õppida sellest, mida vaja muuta. Noo.. kui ma vaid oskaks oma vigadest ka päriselt õppida, haha. Tulevikust leian aga motivatsiooni ja eesmärke.. Tulevik annab võimaluse unistada sellest, mida olevik pole veel andnud. Pole ma ju veel jõudnud omadega sinna mäele, kus ma tunneks enese sees "Olen kohal!". Kindlasti kunagi jõuan sinna tippu, kus kohast avastan uued mäed, mis seniste unistuste taha varju jäänud on. Võib olla kõlab see kõik veidikene klišeena. Aga kui ma aasta-kahe-kolme pärast avastan end mäelt ja that's it. Siis oleks ju pööraselt igav.

Mis puutub möödunud aega kiikamisse, siis vau! Ma poleks eelmisel aastal uskunud millist tugevat tunnet ma tunnen. Olen ülesse leidnud tahtejõu, enesekindluse, usu (mitte et ma mingisse usku oleks pööranud ).
Lihtsalt ma tean, et olen võimeline paljudeks asjadeks, kui ma ise piisavalt tahan ja olen valmis selle kallal vaeva nägema.
Ütleme nii, et olen põhimõtteliselt terve elu arvanud, et enesekindlus saab tulla ainult ilusa välimusega. Loomulikult tuleb ka ideaalse keha omamisest seda juurde, ega see arvamus päris nulli ei ole läinud. Aga...Endale suureks suureks üllatuseks leidsin (suutsin leida) selle hoopis millestki muust. Ma ei ole küll peenike, ilmselt üldsuse silmis ikka väike armas paksuke. Ma teen ise enda üle fatty naljasid aga tõesti naeran ise siiralt, mitte ei ürita nende taha kuidagi varjuda või otsida haletsust. Seda ei vaja ma enam ammu.

Olen tugev tüdruk! Mul on lihased, vastupidavus,jõud. Mu keha on arenguvõimeline. Tunnen uhkust oma musklite üle ja kuigi ma pole väike, siis keha hakkab ikka mingit vormitud kuju võtma, jee.
Ma jaksan raskuseid tõsta ja ma suudan joosta üle 5km. Need on minu jaoks saavutused ja ma tunnen enda üle uhkust. Ja siit kasvabki enesekindluse sammas minu sisse. Ma olen enamus aega keskendunud sellele, mis mulle endas ei meeldi ja nii ei saagi kunagi meeldima hakata. Ikka klaas on pool täis, mitte pool tühi. Nüüd kui ma näen enda juures neid toredaid külgi, mis mulle meeldivad. Siis ma armastan end palju rohkem ja tunnen ennast iseendana palju paremini.

Ma olen täna nii palju oma elu peale mõelnud. Mitte, et ma seda koguaeg ei teeks. Jõulukuu on poole peal ja vaikselt ongi hea teha tagasivaade aastasse. Polnud ammu see aeg, mil mängisid rolli hoopis teised väärtused. Ei mõtle ainult šokolaaditahvleid.
Olen hämmingus kui palju võib muutuda elus väga lühikese aja jooksul. Öeldakse, et need inimesed on õnnelikud, kes teevad asju, mida armastavad. See on lihtsalt nii tõsi!

Ma armastan nii väga igat oma trennikorda. Viimasel ajal aina kasvab kordade arv ja ma tahan veel ja veel. Mitte ainult kaloripõletamise eesmärgil. Vaid sinna on kaasatud mu tore myfiti pere. Mulle meeldivad inimesed mu ümber. Blogi on mulle tähtis. Need asjad ei ole ammu minu jaoks lihtsalt mingi hetke emotsioon. Olles õigel ajal õiges kohas, olen enda ümber loonud oma imelise maailma. Kõike teen meeletu naudinguga ja minu suurimad unistused, soovid, tahted - kõik on seotud selle maailmaga. See ongi see, mida ma teha tahan. Vähemalt lähimatel mitmetel mitmetel aastatel. Kõige selle keskel tunnen ma end rahulolevalt, õnnelikult ja turvaliselt.

Nii äge on tunda, hoolimata kõikidest jamadest, end õnnelikuna, sest tegelikult on nii palju head toimunud!

Terve aasta on mulle nii palju õpetanud ja mind kasvatanud. Minu kallis kallis emme ja teised kullatükid ehk oskavad enim näha minuga toimunud muutusi. Minu sees on üks suur soe koht, mis on täis tänulikkust. Ma olen nii nii tänulik ja õnnelik! Kõik mu kallid toetavad lähedased, uued tuttavad, inimesed kes leiavad minust motivatsiooni ja inimesed kes mind inspireerivad. Mu armsad treenerid. Amazing, kui palju see kõik annab!

Uute tuttavate puhul pean eelkõige silmas teisi blogijaid ja tervisefriike, kellega olen igapäevaselt suhtlema hakanud. Omaringi inimestega on nii äge lobiseda ja seal juures teada, et neile ka päriselt meeldib nendest asjadest päriset ka sama palju rääkida, kui minule endalegi. Äge, või mis?!

Täna näiteks tundsin oma õnnemolekulide ülevoolavaust juba enne hommikust trenni. Ihihi ja hahaha. Üldse oli ekspromt trenni minek. Reede hommikune bodypump.. miski ei kõla paremini võiks öelda. Davai, teeme ära! Trenn ise oli eriline, sest kaks mu lemmik treenerit olid koos. Ja minu lemmik trenn. Viktor andis esimest korda uue täis kava pumpi. Powerit oli täie rauaga. Kõrval pumpis saalis kaasa mu teine lemmik lemmik treener Kris-Marie. Teisel pool mu BFF.  Tuju nii laes. Soojendusloo ajal tekkis juba tibutagi selga, sest esile kerkisid emotsioonid Fitness Explosionilt. Oh my!
Sujuvalt mainin ära, mis on äge ja hea, et Bodypumpis on ülisheff see 88 kava. Lood on mõnusad, hea on trenni teha. Harjutused on uued ja põnevad. Ja mulle meeldib alguses eriti see väike ärevus, kui kõik veel täpselt selge ei ole. Lohutuseks squattimine ja väljaasted pole megakillerid. Kuigi kükkide tegemine tegelt mulle meeldib. See põletav tunne on nauditav. Aga välja astete ajal ma kirun maa alla neid ja mul on nii valus vahepeal. Aga "enne valus, pärast ilus," Viktori legendaarsed sõnad. Sealt see ilus peps ju tulema hakkab. Minu suureks suureks õnneks on kõhulihaste osa korralikult raskem, kui eelmises kavas. Burn, burn, burn. Loodetavasti on kolme kuu pärast näha seda põlemist. Ja mis mulle veel hullupööra meeldib on käte treenimine. Need on trenni ajal juba päris ilusasti lihastes.
Bodypump vist ei tüüta mind kunagi ära. Esieks hea on see kolme kuu kaupa kava värk, selle ajaga saab end proovile panna, arengut jälgida ja just kui sutsu igavaks jääma hakkab.. tuleb uus.

Nüüd on aeg magama minna. Hetkel kõlab mõte mõnusast unest, pikast hommikust koos meganämma breakfast in bed 'iga, hommikustest trennidest (Pump ja proovin Attacki uue kava ka ära) jne -  I M E L I S E L T.

Ma armastan oma mõnusaid laupäevi. Ja kvaliteet aega oma inimestega. Jälle koht väikestest asjadest palju rõõmu tunda.

Teile kõigile mu armsad inimesed, ütlen ma suure aitähi, et olete minuga. Ja soovin teile ilusat nädalavahetust!


Teie Kiku

Inspiratsioon

Ma ei kujuta ette ka mitmeid tunde ma olen veetnud fitnessi inimeste Instagrammides ja terviseblogijate jutte lugedes. Palju on selliseid meeldivad ja ikka-jälle lugema kiskuvaid inimesi. See on tegelt metsik kui suureks see maailm kasvanud on. Nii naiste kui meeste seas. Nii teismeliste kui ka kolme-neljakümne aastaste tublide emmede seas. See on nii vägev, moodustab meist (jaa, ma tunnen end osana sellest) ühe ägeda armsa fitfami.

Siiski mul on mõningad konkreetsed inimesed, kes on tõeliselt minu inspiratsiooniks. Kelle lood ja pildid ma lahti võtan, kui tunnen vajadust motivatsioonilaenguks. Samas olen nii kui niii piisavalt uudishimulik, et mitu korda päevas uuendusi tsekkida. Minu kiiks vist.

Eesti terviseblogijatest on minu vaieldamatult suurimaks eeskujuks Heidi Tarkpea, kelle blogi leiad SIIT. Esiteks on see uskumatu, kui palju sarnasust ma leian enda ja tema mõtetes. Postitusi lugedes on koguaeg "Jaa, mul on ka nii!", "No täpselt!" "Issand, kas tõesti on kellegil veel nii?!" "Tõsi. Tõsi...tõsi. Jaa see on ka tõsi.."  See tähendab, üks asi on mõttemaailma klappimine, teine asi igasuguste muude olukordade sarnasus. Me elame täiesti erinevaid elusid, päevaplaanid on kahtlemata erinevad. Aga paralleele saan tuua juba  armastusest ja suhtumisest selle elustiili vastu, mis omakorda on loonud sellise sideme. Siin on rolli mängiv osa ka sellel, et alati see sarnasus ei kajastu täpselt samades mõtetes. Aga lihtsalt läbi lugedes tuleb mõttesse, et "oi nii saab ka ja kui järele mõelda.. siis nii ju ongi."
Ja loomulikult mitte vähem tähtsam pole Heidi tublidus. See sihikindlus ja järjepidavus. Lihtsalt kiirgab seda kõike positiivset.

Eile lugedes Heidi postitust (loodan, et Sa ei pahanda, et ma sellest siin räägin) "Näljatundest, ainevahetusest, low-carb toitumisest ja rasvapõletusest." , oli jälle see äratundmise ja mõtlema panemise koht. Et minul on ka ju nii.
Tean täpselt, kui hea tunne on see, kui kõht on mõnusalt tühi. Ja ma ei tea, kas ma olen kuidagi alateadvuses saanud mõjutusi Heidi katsetustest. Aga ma olen isegi neid erinevaid toitumis variante katsetanud ja pean samamoodi tunnistama, et ükski äärmus pole hea. Kusjuures süsivesikute vähendamine on minu ainevahetust samuti oluliselt aeglasemaks muutnud, samas kaalu alandamisele on kasuks tulnud ja üldise enesetunde ka paremaks/kergemaks muutnud. Üritan leida oma kuldset keskteed.

Tegelikult milleni ma jõuda tahtsin, on see, et tuleb leida endale eeskuju ja motivaator. Kelle asjad panevad tõsiselt mõtlema, ideed lendama ja aitavad oma olemasoluga enda sihti silme ees hoida.

Veel üheks suureks eeskujuks on mulle üks 17 aastane Rootsist päris neiu, kelle ma avastasin Instagrammi avarustest, kasutaja Fitspooration.
Pisikesest tüdrukust on saanud tugev lihastes noor naine, kellest õhkab tahtejõudu ja nii äge on tema arengut jälgida. Ja loota, et ma ka suudan step by step end nii heasse vormi viia.

Suur motivaator on veel üks Rootsi tüdruk, kes on minust aasta noorem. Tegemist on Linn Larssoniga (Instagrammis linnlaarsson) , kes on Body fitness atleet. Suured sihid ja meeletu töö. Tal on küll juba way too much seda lihasmassi ja selle taha kaob minu jaoks isiklikult naiselik võlu ära. Aga sellegi poolest väga suur respekt talle ja inspiratsiooni leian ma palju temast.

Mul on kusagil 15-20 inimest, kelle tegemistel ja arengul igapäevaselt silma pean hoian ja end täiesti ära unustan sinna maailma. Aga mulle meeldib!

Liuglen ühest äärest teise

Nüüd kukkus üks paras ports vabalt võtmist minu teele (Päris rajalt maha pole kaldunud, lihtsalt ma ei analüüsi igat suutäit ja ma ei pea siinjuures silmas seda "ah homsest hakkan" või muid vabandusi ka. Ma ei lohuta end millegi ajuvabaga, sest ausalt öeldes ma lihtsalt olen). Loomulikult on hea, kui suudan kõike rahulikult suhtuda, peaks seda pinget ja stressipoissi vähem eksisteerima. Aga minu puhul see ka ei toimi.

Nimelt viimasel ajal olen sujuvalt tõstnud oma trennikoormust, nii kordade arvu kui ka kasutatavaid raskuseid. Põhimõtteliselt 3-4 trennipäevast on saanud 5-6 trennipäeva nädalas, sealjuures veel ühel päeval mitu trenni. See kõik on super! Viimase kuuga olen ma ise korralikult endas muutusi näinud. Käed ja õlad hakkavad juba ilma  lihast pingutamata kuju võtma, samuti jalad on teinud l-õ-p-u-k-s mingi milligrammise muutuse, haha. Ka seljalihased on muutunud tugevamaks, mis omakorda kergendab kõhulihaste treenimist ja arengut. Ainult, et see kõhupolster on jubedalt end minu külge klammerdanud. Palun küll laia maailma vaatama minna tal, aga võta näpust!

Kõik tundub justkui toredana?!

Minu sisse on tekkinud selline vaikne tunnete keeris. Ma ei tea kas asi on mingis klõpsus, mis minu sees käinud on. On see kasu, mis tekkis meditatsioonist. Stabiliseerumine. Või mul on muid pingeid elus niivõrd palju, et ma suudan ära blokkida kõik errorid seoses toidu ja trenniga. Kusagilt peab mingit sorti maandus tekkima. On see mu keha automaatne kaitse või olen ma enda ülemõtlemise kusagile maha unustanud?!

Mul selle söömisega selline ühest äärmusest teise loksumine. Ei ole see mulle kasu ega kahju toonud. Ma olen lihtsalt söönud tunde järgi, nagu NORMAALNE inimene peakski seda tegema. Mõni päev kukub välja ideaalselt. Mõistlikult kaloreid, tuju hea, kõht täis. Mõnel päeval jääb kuidagi kesiseks. Arvestades näiteks 1000kcal, sealjuures tugevat trenni tehes.
Ja siis papahh, loomulilkult minu puhul kukub sisse päevi kus energiadefitsiidist võib vaid unistada. Mul ei ole mingit meeletut õgimishoogu või masendussöömist tulnud. Ja ma ei tunne üldse mingeid süümekaid. Ka ei otsi ma mingit lolli lohutust kusagilt.. Ma ei tea, see on kuidagi NII imelik minu puhul.

Söömisega just viimasel kuul on kaasnenud mu veidrus. No peale seda detoxit on mingid kiiksud peal. Tegelikult olen ma päris tubli ka olnud. Ütleme nii, et 50:50, pooled päevad olen tubli ja teised pooled on suht kräpp see värk.
Ma ei ole enam meeletu puuviljasöödik. Põhimõtteliselt neutraalselt asja vaadates sõin ma neid ebanormaalselt palju. Nüüd olen sujuvalt süsivesikute hulka madalamale viinud. Ikka oluliselt palju, asendanud heade rasvadega. Teate, isegi munakollaseid söön ja liha ka natukene rohkem. Ja see toimib... toimiks megahästi, kui kõik päevad oleks vennad.

Aga ei ole.

Esiteks ma olen häiritud sellest, et kui ma söön ära ühe Muahi jogurti, mis on täis süsivesikuid, mul ei teki pahat tunnet. See pole ju mina?! Kiku ei oska asju nii tsillilt võtta. Okeeeei, see vist kõlab päris imelikult, et mul tekib stress, sest mul ei ole stressi?! Whaaat's going on?! Minu sisse poeb tegelikult tobe hirm. Et mis siis kui ma kaldun rajalt välja, enesele märkamatult olen äkki kusagil vanas mustas augus tagasi. Oh my, seda ma ju ei taha mitte mingil juhul. Ja isegi kui see mu kehakaalule mitte kuidagi ei mõju, siis mentaalselt on haavav. Sest minu hea enesetunne sõltub just headest valikutest. Samas ma nagu ei tunne ju halvasti end, see ju häiriski. Ma ütlen -  asi on imelik.

Trennikoormuse suurenemisega on suhteliselt loogiline, et ka söögiisu kasvab. Võib olla on asi osaliselt ka selles, et ma vahepeal söön liiga vähe?! Ja siis mingil hetkel keha on päriselt energiast tühi ja vajab korralikult toitainetega varustamist. Aga ma ei taba ära seda õiget stop hetke, kui kõht on tegelikult juba piisavalt täis. Ja siis söön jälle liiga palju. Näiteks ma söön surmkindlalt igal hommikul hommikusööki. Siis juhtub, et päeva otsa ma nagu unustan süüa..kuniks on õhtu. Tean, et olen olnud söömata ja sujuvalt krõbistan paki mandleid sisse. Jaa 150g näksimist ei tundu hull. Kusjuures ma võib olla ka selleks ei tunne süümekaid, et rahuldan isu pähklitega või paari-kolme-nelja-kümne datliga. Või kodujuustuga. Siin on aga rolli mängiv koht just kokkuarvutatud kaloritel, mis peale seda "ma pole ju täna söönud" suhtumist lõhki kasvab.

Liuglemine sõltub tegelikult sellest, kas on trennipäev või mitte. Trennipäevadel on üldiselt nii, et ma olen supertubli. Esiteks ma ei saa täiskõhuga trenni teha ja peale trenni ma söön alati korralikult. Ja mul pole isusid. Aga trennist puhkepäevadel tuleb see kurjam mu sisse ja ma söön vist end nulli, haha.

Miks ma üldse nendele mõtetele tulin, tekkisid möödunud nädalale tagasi vaatamisest. Kahjuks ma jõudsin trenni ainult neljal päeval. Kool röövib oma aja. Ja üks teine tobe probleem veel- Myfitnessis on trennid nii üle bronnitud. Ootes 15. või üldse 27. olla on tavaline. Ja vahel isegi olles ootes esimene kohale minna, lootuses et see üks koht ikka vabaneb.. tuleb ikka leppida, et ruumi pole ja riided uuesti ära vahetada. Aga nüüd taipasin, et kui ma ennast ei liiguta, siis on suurem tõenäosus, et ma söön. Lihtsalt seda aega tekib 3-4 tunni võrra juurde ja põhimõtteliselt üks lisa toidukord lihtsalt lipsab vahele.

Samas ma räägin iseendale vastu. Ma ei tea. Segadus tekib. Mulle meeldib vist rohkem endaga range olla. Eriti juhul kui see kannab vilja ja ma ei astu oma piiridest üle. Siis saan ennast kiita ikka, et kui tubli ma olen. Nüüd on endal ka tunne, et ma tahan problmeeme juurde mõelda. Või ma lihtsalt peaks rohkem planeerima hakkama. Või küsima "kas mul on tõesti seda piparkooki vaja?" Või vastupidi õnnelik olema, et süümekaid pole. On üldse põhjust neid tunda?! Äkki läheb lihtsalt üle.

Ütleme nii, et uus päev ja uus nädal. Tunnen end juba praegu kergemini, kui mõtted jagatud. Isegi kui ma neid päris täpselt väljendada ei suutnud.
Kogun motivatsiooni veel rohkem juurde, töötan rohkem eesmärkide kallal ja loodan, et sellega loksub asi jälle minu jaoks meeldivasse stabiilsusesse. How bad do you want it, Kiku?

Terviseblogijad

Tere kõik see pere ja ilusat 2.adventi!

Ilmselt saan ma end au ja uhkusega pidada üheks Eesti terviseblogijaks ja mis veel vahvam, et meid on tegelikult siia kogunenud juba päris mitu. See on super tore, kuna saab ju järeldada, et tervislikud eluviisid on muutumas üha olulisemaks. Ja kuidas saakski selline elustiil mitte meeldida, või mis?! Tekkimas vaikselt selline oma armas ringkond. Üks asi on rääkida enda vaimustusest sõprade/perega aga hoopis teine on seda teha inimestega, kes jagavad samasuurt ülevoolavat kirge trenni, toitumise ja enese arendamise üle.  Asja vürtsitab veel  kõikide välja kujunenud see miski "oma", mis teeb meid eriliseks.

Noored mõtlevad pead on ikka ühed head pead. Nimelt me Elariga tulime ideele korraldada üks vägev headest emotsioonidest, tervisest, rõõmust, põnevusest pakatav päev just meile, terviseblogijatele. Oleks ju päris tore saada üks päev kõik koos kokku, teha trenni ja lobiseda tundide viisi asjadest, mida me kõik ühiselt armastame ja naudime.

Siinkohal teeksingi lühidalt ja konkreetselt üleskutse kõikidele terviseblogijatele,


KAS TE OLEKSITE HUVITATUD SELLISEST ÄGEDAST ÜHISELT VEEDETUD PÄEVAST JA ÜRITUSEST?

Explosion

Oh my, ma olin nii kaua oodanud seda päeva ja TÄNA siis lõpuks jõudis kätte aeg, mil LesMills rahvusvaheliste treeneritega toodi koju kätte ja esitleti uusi kavasid. Oh, happy day!

Kusagil nädala otsa oli ärevus sees. Ootasin nagu väike laps jõuluvana (hehe, jõulude suhtes ma ka nii kui nii veel beebike). Eile trenni ei teinud, kuigi oleks tahtnud. Aga ajaliselt ei jõudnud. Päev oli kiire ja mõistlik. Vara tuttu ja vara ülesse täna. Okei, mu poole seitsmene äratus lihtsalt ei helisenud aga õnneks polnud ma üksi ja kõik sujus. Või no peaaegu. Kas see tõesti pidi täna nii olema - mu vasak põlv oli erroris. Valus ja valutas. Teadsin, et võtan korraliku riski ja kas üldse õhtul veel võimeline kõndima olen.. eks paistab. Surusin valutunde tagaplaanile. Hommikukohv ja söök.. ja ärevus kasvas.. ja kasvas... ja kell jõudis üha lähemale, et startima hakata. 

Jõudsime siis Audentesesse. Loomulikult oli vaja parimad kohad saada ja vara kohal ka nii kui nii. Juba kukkusin keksima ja naerma. Nii nii hea tuju oli. Heeeey, siiani on! Õnnemolekulid möllasid kehas juba paljast mõttest, et kohe saab pumpima hakata. Ja uus kava, jejeeee. Kolm kuud sama asja muutus juba tiba igavaks.

Stepipingid olid tihedalt paika pandnud, rahvast mõnusalt kohale tiksunud. Kõik lemmiktreenerid ja muidu toredad näod vaatasid vastu. Uhkusega vaatasin palju tuttavaid nägusid oli minu koduklubist seal. Korralikud trennihaid oma laupäeva hommikust trenni nautimas. Kahjuks mul jäi muidugi ka paari inimesega kohtumata, keda siiralt näha oleks tahtnud. Aga küll need vead saavad ka parandatud!

Ja siis see hakkaski. BodyPumpi 88 kava. Ma olin tracklisti enne läbi kuulanud ja korralik küte ikka. Tõin oma tavalised raskused ja asjad ja kõik oli megamõnus. Pingutus oli kõva  Aga ma olin nii suures tuhinas ja tegutsemis indu täis, et ma vahepeal suutsin veits valed raskused panna mõtetesegaduses. Või no mis valed. Lihtsalt mu musklitel tuli sutsu rohkem kuuma anda, haha. Aga hakkama sain. See on põhiline! Uus kava meeldib, lood meeldivad. Põlvevalu tõttu hoidsin hambad ristist kükkide ja väljaastete ajal, fingers crossed, et annab järgi.
Seetõttu ma väga hullu ei pannud ja tegin vaid  Cxworksi trenni ka  ja tsillisin niisama. Väike varajane jõuluvana tuli ka küll, mis muutis mind eriti happyks. Plaanisin GritPlyot ka proovida, aga eks siis teine kord. Ja kuna ma polnud ainukene, keda tervis alt vedas, siis lõppes lõunaks meie jaoks üritus ära.

Aga kokkuvõttes on kõik megacool!!! Lihstalt kui paar-kolmsada inimest korraga trenni teeb. Muusika on KILLER (Peale järgimist kolme kuud peaks kükkidest vähemalt poole ilusam peps vormitud olema). Treenerid laval ergutavad ja toovad rõkkava rõõmu näole. Teed asja mida kogu oma väikse kiirelt tuksuva südamega armastad. Siis lihtsalt oledki näpud püsti whuhuhuu ja pausi ajal sheigid rõõmust.

Nii nii tore laupäev ja ma loodan, et kõigile teistele, kes kohal käisid meeldis ka väga väga! Ja paneme siis hullu jälle järgmised kolm kuud uue/uute kavaga/kavadega!


Kiku

Neljapäeva toidupäevik 7.12.2013

Häbi aga jälle väikse hilinemisega toidupäevik. Tõsiselt aeg lihtsalt libiseb käest.. ja nii käest, et isegi süüa pole aega haha.

Hommikusöök 3 muna praadisin 30g singiga, kõrvale spinat tomat kurk ja piimakohv.

 

Lõunaks umbes 150g ahjukartulit ja 150g hapukapsas kooli sööklas.

Vahepalaks 200g ricottat

Õhtusöögiks peakapsast kuskil kolm peotäit (stressikas ja päeva otsa unistasin patustamisest ja piparkookidest, aga võta näpust! Õhtul peale trenni käras kapsas näksimiseks küll. )



Ja palju vett ja teed päeva jooksul.

Seekord siis selline neljapäev.