Võlutud perekond

Tööpäeva lõpus oli tunne, et palun transportige mind siis ekraanitagant mu voodisse, sest minus pole muud järel kui väsimus.. Trotsides seda, trampisin jala poodi ja koju. See on tegelikult häbiväärne, et ma töötan põhimõtteliselt kodust max 15 minuti kaugusel ja ma kasutan autot või ühistransporti. Kallis inimene, milleks sulle need kaks jalga on antud, aru ma ei saa?! .. küsib see hääl minu peas. 

Ma pidin kodus sebima hakkama, sest muidu ma vegeteerikski kuni uuesti tööle minemise ajani voodis. Hakkisin köögis usinalt peeti ja kaalikat, peas keerlesid igasugused mõtted. Mõned mõtted hakkasid kohe nii vudinal jooksma, et ma tundsin.. tundsin et mul on vaja.. vaja neid panna kusagile. Ma tundsin üle väga pika aja, et põmaki! Ma  t a h a n  blogida. Aga mitte üldsegi ei taha ma sellest mitteblogimisest ja blogimisest heietada. Need asjad käivad täpselt nii loomulikult, nagu need ise käia tahavad.

Igatahes oli vaja kiiresti see peet jalust ära ahju saada, seega pidid käed kiirelt nagu Usain Bolt'i jalad käima hakkama. Kõik! 

Ma teen süüa. Enda perele. Ma tunnen head tunnet. Et mul on keegi, kellele süüa teha. Söök-söök.. miks mul pooled head ideed mingit pidi alati söögiga seotud on. Hmm, ilmselt on meil mingi sõnuseletamatu suhe omavahel, haha.

Lääge tõde, et meil on kõigil perekond ja me ei saa seda valida. Nagu valid sõpru, et tere sa meeldid mulle, saame sõbraks. Ja nii elu lõpuni. Ma olen õnnega koos, et välk ja pauk ma sündisin just sellesse ühte perekonda, mida ma teadupärast ise ei valinud. Või siiski, äkki me teeme neid valikuid kuskil mujal, kellegi teisena, enne kui me just iseendana siia ilma sünnime. Mine sa tea! Sest ma jumala kindlalt tahtsin just oma emme kõhus kasvada.

Mul ei ole suurt perekonda ega 100+ inimesega suguvõsa kokkutulekuid. Aga minu ümber on palju soojust ja armastust ja hoolimist. Üks inimene võib anda teinekord rohkem kui kuus inimest kokku. Aga! ma tegin täna suurepärase avastuse, et me saame ka oma perekonda luua. Teha selles osas mingigi valik südame järgi. Perekonda, seda teise ringi oma, mis ehk mingil hetkel paneb aluse ka uue ringi-satsi-põlve tekkimisele.

Aga ühe teise perekonna ma oma elus saan siiski ise luua. Ma olen teinud elus vähemalt kolm head valikut, üks nendest on minu peika.  Ma ei käinud teda valimas päris nii, nagu punast õuna poeletil. See oli mingi tõsisem ja mõistuseväline valik. Tunne valis.

Ma oleks võinud leida selle äratundmise ja klapi ju ka kellegi teisega, kunagi varem ja luua hoopis midagi muud. Aga mis vahet sel on. Ma olen praeguses hetkes oma eluga rahul rohkem, kui ma oskasin endale ette üldse kujutadagi. Justkui paradiisi sattumine, et oled piltidelt vaadates tundnud kui imeline paik see on aga sinna sattudes on emotsioonid kordades siiramad ja uskumatumad.

Ja teate mis on pull lugu selle juures. Mu peika ei tulnud mu ellu teps mitte üksi, ta tõi endaga kaasa terve kamba karvaseid ja sulelisi. Tegelikult täitsa inimesed, toredad ka veel pealegi. Ta nimetab neid perekonnaks ja mina olen oma sammud ka seadnud selle suunas, et nendest saaks ka minu perekond.

Nähtavasti ongi see perekond, mis on tulnud läbi valiku. Tänu ühele hetkele, ühele kohtumisele, ühele sõnale või ühele tundele. Loomulikult ei valinud ma oma peikale ema ja ühtlasi omale ämma ega mehevenda, aga põhimõtteliselt ma oleksin nii kui nii valinudki need samad inimesed. Haha.

Ühteäkki ma avastasin end kusagilt, kus oli rohkem inimesi kui üks. Palju sidemeid, suhtust, soojust, nalja ja kokkuhoidmist. Nägin järsku kuidas lõngakera oli ümber suure vardapundi ümber keritud ja polnud otsa ega äärt. Risti-rästi oli kõik omavahel seotud. Ja mina üksik varras olin mingil imetabasel moel sinna kinni jäänud. 

Ma arvan, et kuna ma olen õdede-vendadeta pere ainukeste laste laps, siis see suure pere värk mõjub mulle veel eriti kuidagi võimsalt. Nagu filmis aga et päriselt. Natukene nagu udune aga samas nii selge.  Ja umbes sedasi, et ma olen endale alati õde-venda ju igatsenud. Et tahaks ka kedagi sõbraks, kes oleks päris oma oma, mida miski ei muuda. 

See selline diip tunne, mis tekib perekonnaga, kes päevapealt tekkis. Elasin üle kahekümne aasta teadmata, et terve punt vahvaid inimesi eksisteerib. Ja ei osanud unistada, et just selliste persoonidega ma kellegi sünnipäeva tähistan, nalja teen või maailma asju arutan. 

"Eile ma ei teadnud, homme ei kujuta elu ilma ette."

Midagi, mis sisaldab ohtralt šokolaadi.. läheb alati.

Tegin nädalavahetusel kooki. Lihtsalt, et teha kooki ja lihtsalt oma maailma parimale emmele. Ja gluteenita. Paiskasin sellest pildi oma instagrammi ja selle imeline väljanägemine tõmbas, aga uskuge! See maitse tõmbab veel rohkem. See on nii nii šokolaadine, rammus ja magus ja niii hea! Pealt krõmpsuv,seest pehme siidise kreemiga. 

Viskan siia ka retsepti, et kõik kellel vähegi tahtmist. kasvõi saabunud septembri puhul väike maiuspala valmis teha, saaksid seda teha.

Põhimõtteliselt palju pole vaja.. kõigest üle poole kilo šokolaadi. Ups.


 
Põhi
250 g šokolaadi (panin piimašoksi ja tumeda pooleks)
6 suurt muna
150 g  suhkrut
150 g toasooja võid
75 g jahvatatud mandleid

Kreem
400 g toasooja toorjuustu
100 g suhkrut
150 g šokolaadi
mõned peotäied vaarikaid (mistahes muud marjad on ka head, sobivad oma hapuka maitsega selle rammusa koogi juurde ideaalselt)

Glasuur
200 g šokolaadi
70g võid

***

Sulata šokolaad vesivannil ja lase natukene jahtuda. Vahusta munakollased suhkruga heledaks vahuks. Vahustades lisa vähehaaval toasoe või, seejärel šokolaad ja jahvatatud mandlid.

Teises kausis vahusta munavalgeid kuni see enam kausist välja ei kuku, kui kausi peakohal tagurpidi keerad.  Klopi kuskil neljandik munavalgevahust šokolaadisegu hulka ning seejärel sega spaatliga õrnalt ülejäänud. Vala 26 cm läbimõõduga vormi. Hea oleks, kui teed äärede võiga ja paned küpsetuspaberi ka, sest mul kippus ilma nendeta vormi kinni jääma.
Küpseta ahjus 180 kraadi juures 45-50 minutit. Ära ehmata, kook on äärtest krõbe aga keskelt täitsa pehme, isegi veidi märg veel. Nüüd vara suts kannatust ja lase vormis jahtuda, enne kui seda kaheks kihiks lõikama hakkad.

Kreemi jaoks sulata šokolaad ja lase natuke jahtuda. Vahusta toasoe toorjuust suhkruga ning sega vispliga segades hulka ka sulatatud šokolaad. Jahtunud kook eemalda vormist ja lõika horisontaalselt pooleks. Aseta pealmine kiht taldrikule. Määri kreem põhjale, aseta marjad ja siis sellele teine koogikiht. Hoia paar tundi külmas ja valmista glasuur. Selleks sulata šokolaad vesivannil, lisa juurde või ning sega. Vala glasuur koogile ja lase taheneda. Mina lasin üleöö, ja hommikuks oli kook superluks!

Nämma!

Plaan A ja plaan B

Iga jumala kord, kui ees on mingi üritus või mis iganes asi, mis oma olemuselt kuidagi rutiinist väljaspoole mõjub, hakkab mu aju genereerima. Mõtted koonduvad selle ühe asja ümber. Olgu selleks siis sõbrannadega peole minek, mõte hea õhtusöök valmistada või peika sünnipäev.

Mulle nii meeldib plaanida. Ja mõelda. Ja siduda neid oma tobedate või vähem tobedate unistustega. Lihtsalt, esiteks kujutan end sellesse hetke ja see muutub nii reaalseks, et justkui tunneksin sellega kaasnevat füüsiliselt. Just nii "päris", et kui tuisutormis kujutad end palmialla, siis kõikjal on päikselõhn ja soe tuul paitab põski ja merevesi jahutab varbaid. Nagu sedasi.. täitsa nagu päris. Ilmselt on see midagi kummalist.

Ja siis plaanin ja kujutan.. ette ja taha, et kuidas siis olema saab.

Peika sünnipäev on nädala pärast. N ä d a l a! Ilmselt kui ta mõtleks heal juhul sünna päeval, mis õhtuks süüa teha.. Rääkimata üldse sellest, et tuleks sellepeale, et kui oluline on, et salvrätikud mätšiks laual ilutsevate lilledega ja  kust leiaks selle õige tordi retsepti, siis läheks tema lihtsalt Selkusse ja viskaks paki pähkleid, külma ale'i ja esimesed plasttopsid korvi,  mis üldse ei sobi meie õhupallidega.. aaaaand so what?!  Siis selle kõrval kammin ma läbi erinevaid blogisid, mõtlen kas võtta värvilised joogikõrred või vanad head mustad kokteilikad. Olen nii õhinas. Mida kõik söövad. Vanakooli kartulisalat.. või midagi fancyt? Kuidas teha minimaalsega maksimaalset. Kas teha imal sünnaparty ja kruvida üle.. peomütsid ja pasunad. Või teha üks minimalistlik härra 26.

Tunnen end nii omas mullis, muredest ja igapäeva jamadest eemal, kui ma midagi plaanin. Iseenesest see mõtlemine väsitab ja muudab mõned tagumised juuksekarvad ilmselt halliks. Aga see on minu element. Ma tahan oma kujutluspildist sujuda reaalsuseks. Olles nüüd varbaotsani aus, siis ma tahaks koguaeg seda teha. Midagi korraldada ja planeerida. Mõte jookseb kiirelt nagu hirmunud hiir, et äkki siin on nüüd midagi, mille üle peaks pead vaevama. Kas sellega annaks midagi teha, et saakski koguaeg midagi planeerida ja korraldada. Ja lõpuks näha ümberringi naeratavaid nägusid, kuna minu kokku klopsitud juustukook viib keele alla ja tore õhtu on inimesed rõõmsaks teinud.

Nii tore on planeerida ja mõelda!

Söök ja reis

Käisime peikaga ja veetsime nädala oma suvepuhkusest Inglismaal juuli algul. See oli selline puhkus, millest oleks tahtnud veel omakorda puhata. 



Ütleme nii, et käed rüpes just ei istunud. Ausalt öeldes ma ilmselt ei oskagi kuskil kodust kaugel niiviisi puhata, et lebaks ja kõlgutaks varbaid. Ei, selle asemel tuleb päevas ikka kümme või kaksteist või seitseteist kilomeetrit maha tatsata. Ma lihtsalt ei raatsi aega raisata. Päeva lõpuks olin ma uudishimust täpiline, et mitu sammu õun kokku on lugenud. Mida ma puhkusel olles veel ei oska, õigemini ei taha osata, on söögile mõtlemine. Just selles mõttes, et ma ei mõelnud nii igat ampsu võttes.. et kas ma ikka peaks selle burksi nahka pistma... või mida ma selle kebabi asemel võtaks, või kas mul on vaja kõiki neid erinevaid siidreid läbi katsetada. 

Ma polnud ausalt viimase nelja aasta jooksul ka nii palju haara-kaasa sööki söönud ja kohe kindlasti mitte veel nii süümekate vabalt, kui nüüd. Aga siin ma leidsingi asjades tasakaalu. Ma liikusin palju ja sõin mis tahtsin. Ja ma võtsin veel kogu selles positiivsuses ühe kilo alla. Ma arvan, et minusugusel probleemsel inimesel toidu-kaalu-tujude suhtes, ei oleks saanud asi positiivsem olla.

Kolm asja olid mulle Inglismaal eriti meelt mööda. Esiteks oli nii palju erinevaid puuvilju ja köögivilju poes saadavad. Ja erinevatel viisidel. Salatimixe igasuguseid erinevaid, palju variante marju ja puuvilju parajas portsus kohe söömiseks ja sealjuures polnud see ülepeakallis. Teine asi mis mulle hästi istus, oli see, et väljas süües oli menüüs ära toodud ka energia sisaldus. Näiteks burrito oli 1300kcal aga naked variant oli 700kcal. See tegi otsustamise hulga lihtsamaks, sest tegelikult ei oska peas ette kujutada, palju miski sisaldada võib. Kuigi ma burritot ei söönud, aga see eest läätsekarrit, mis viis keele alla. Ja ma teadsin täpselt mis energia minu sisse saabus ja kuidas see maatasa teha.
Mulle hästi meeldiks, kui Eestis ka väljas söömas käies oleks menüüdes need välja toodud.

Ja kolmas asi oli oli suur põld, kus me ühel vihmasel hommikul käisime. Saime ise igasugust manti oma käega korjata. Porgandist brokolini, hernest vaarikani. Käid korjad omale värsket kraami ja pärast maksad. Mulle täiega meeldis see pull.






Eks ikka vahel on taevas sinisem ja muru rohelisem, et saab roosades pilvedes hõljuda. Mõnus! Puhata on mõnus ja veel mõnusam on see, et ma võtan elu suure ampsu võrra vabamalt, kui varem.

Uus vana

Niidikesed kisuvad mind pikemat aega siia. Need on tugevamad, kui mõte see paik lukku panna. Miski minus ei lase lahti lasta sellest oma kohast. Ma olen muutuv protsess, päev päevalt, kuust kuusse ma küpsen nagu suvine maasikas, selleks õigeks. Aeg on teinud oma töö, see mis oli kord number üks, on nüüd number kaks või number kakskümmend. Ja tegelikult alustasingi ühelt kohalt just seetõttu, et mu hing ihkas jõuda kusagile, kus ma polnud veel seisnud.

Paar aastat tagasi tundsin ma suurt armastust ja õnne, mis kaasnes kalorite põletamise ja uute heade asendamisega. Mu silmad, käed ja jalad, mu mõistus oli fokuseeritud täielikult sellele, et ma ei laseks päevagi mööda, ilma linnukesteta, mis ma enda füüsilise pingutuse soorituse taha sirgeldada saaksin ning, et mu taldrikule oleks asetatud võimalikult palju erinevust. Sellel hetkel sai mu rong mägisel raudteel rohelise tule. Sellest kasvas välja pidev tõestamisvajadus. Oh ei, ma ei tahtnudki niivõrd endale tõestada, vaid oma mahasurutud olekus teistele, et ma olen saavutaja. No see selleks. Igatahes ühel hetkel raudteerööpad olid muutunud karuselliks, mis pani pea ringlema.

Nüüd ma telepordiks end siuh-säuh just praegusesse hetke. Minus on palju armastust ka praegu. Ma ei ole end elus veel kindlamana tundnud kui hetkel. Minu elus on kõik täpselt nii hästi, kui ma soovin. Kõiksugused mured, millega ma viimased paar-kolm aastat võidelnud olen, on muutunud minu jaoks pseudoprobleemideks.

Olen kasvanud ja usun, et sellega muutub minu elumuusika edaspidine viis. Ma tahan kirjutada, jagada oma õnne ja oma rõõme, kurbust ja raskust, mis läbi erinevate emotsioonide minu ellu eksivad või hoopis tee leiavad. Mina olen ikka mina, rõõmuga ma jagan oma head trennipäeva, oma keha arengut või mõnda to die for retsepti köögikatsetustest. Mul on jätkuvalt mõtteid, mis seonduvad sõnaga tervislik ja ma ei ole unustanud, et kahjuks ei ole kalor väike paharet, kes öösiti kapis riideid väiksemaks õmbleb. Aga! Aga mulle meeldiks jagada ka oma emotsiooni pargis peetud pikniku kohta, toredate sõprade, loomaaias käimise või mis tahes muu isikliku teema kohta, kui ma tunnen, et see tekitab minus inspiratsiooni. See on see koht, tadadadaa, kus ma ilmselt ei kuulu enam lihtsalt terviseblogijate kategooriasse, kui hommikune bodypump ja spinatismuuti, vaid, et õnnelik on tervislik.


Ma tahan olla siin just sellena, kellena ma end tunnen.

Ilusat suve jätku ja järgmiste lobisemisteni!
Kiku

Enesearmastus peidust väljas ja peidus

" Self love, self respect, self worth. There is a reason they all start with "self." You can not find them in anyone else. " 

Mind ikka aegajalt paelub see inimese sisemus, mis pakub nii paljut oma nähtamatuses. Sattusin hommikul Terevisioonist kuulma, et õhtul on eetris saade depressioonist (Teaduspalavik: Must meel 1/3 täna ETV 2 kell 22.15). Minu jaoks see teema võõras pole ja see pole ka mingi saladus, et mind on saatnud tugev masendus. Seega pole võõras ei see tunne ja ega mõistmine, aga ma näen enda ümber, kui raske on teistel seda haigust tajuda. Seda on isegi raske mõista neil, kes selle küüsis on. Kuulasin ja kukkusin nagu kivi järvepõhja. Aga ei, ma mitte ei tundunud kuidas mul nüüd depressioon sees üles ärkas vaid pigem ma tundsin seda tänu tunnet selle üle, et olen oma eluõppetunnid ära kasutanud ja nende teadmisega oskan ma sellesse musta meele värki arusaadavalt suhtuda. Ja mõtted jälle kukkusid rändama.. 

Miski ei saaks olla parem, kui inimesed oskaksid oma elu nö. õigesti elada enne, kui nad peavad elama üle midagi traagilist, mis nende arusaami muudavad. Mina ei saa sellega hiilata, et ma olen kogu elu osanud olla  eluterve. Aga ma saan anda endast ja oma kogemusest ehk midagi edasi..

Päeva päeva järgi saan ma aru, et kõik siin ilmas algab iseendast. Ma olen sellest ennegi rääkinud.. Nii palju kui sa ise teed ja kui palju soovid, kõik mida oskad ja julged küsida, milliseid riske võtta ning kui hästi sa end tunda (mõtlen siin head tuju kui ka enda tundma õppimist kui võrdseid seltsilisi) soovid. Kui ma saaks anda ühe võime igale inimesele, siis minu jaoks oleks oluline, et iga inimene suudaks enda sisse vaadata. Ma julgen väita, et minu ümber pooled inimesed on selleks suutelised ja nemad on õnnelikud, teised oskavad näha aga vaid teisi enda ümber.. Pole see midagi nii aegade ammuses kui ma arvasin, et enesearmastus tähendab seda oled ikka üks egoistlik kullakarra roosamanna printsess. Sina ja maailm. Hmm, seetähendab mina ja maailm. 

Kui ma sõrmed silmade eest ära libistasin, sain aru, et mul on uus loogika. Need inimesed, kes oskavad end armastada, näevad enda sisse ja tajuvad kui palju õnne nende sisse mahub, nemad armastavadki ennast. See ei muuda inimest okasseaks, kes ringirullides kõike ettejäävat torgata võib. Enesearmastus ei ole häbiasi ja seda ei peaks keegi peitma. Mina näen seda kui ühe tugeva inimese tunnust.

Nüüd ma pean viskama väikse vimka ja tegema kõrvalpõike ning teile ühe valemi avaldama. Üksõhtu peika rääkis tarka juttu sellest, milline on õnne valem. Vajadusteja võimaluste suhe. Kui võimalused suudavad vajadused katta, oledki õnnelik. Balance is the key. Ma arvan,et see on päris tõsi. Ülemõtlemine- usun et paljude jaoks päris tuttav teema. Ma olen näiteks supernäide ülemõtlemises ja no sellest on kuradi raske end võõrutada. Kui ise mõtled probleeme juurde ja keskendud sellele, mida pole, ongi raske rahul olla. Pigem võiks nagu oma keskendumisvõimet hoida ka ilusasti vati sees ja keskenduda eelkõige nendele väärtustele, mis olemas on. Sest iga üks on oma õnne sepp ja kokkuvõttes me ise loome oma maailma. Loomulikult peab perspektiivi ka olema ja salamisi oma unistusi püüdma. Aga see on ju palju toredam siis, kui suudad seda teha õnnelikuna, kui teed seda mustas meeles. 

Tulles tagasi peidus enesearmastuse juurde, siis ma olen kindel, et igal inimesel on võime end väärtustada ja armastada. Kui midagi läheb pahasti ja pisar tuleb, siis see näitabki, et tunded on olemas. Koguaeg ei saa teisi inimesi esikohale seada, ei eneseohverduse mõttes kui ka teistest sõltumises. Oma muredes ja rõõmudes ainult teisi inimesi näha, siis kaotad enda täitsa ära. Mina ei taha ennast küll ära kaotada. 

Mulle meeldib olla mina ise. Ma tõesti meeldin endale oma hulluses, tarkuses, toreduses ja egoismis. Kuskilt ma olen tekkinud just sellisena ja just sellisena ma olema ka pean. Ma ei tea, võib olla emme valis lisandeid või need olid juba väikse lisapakina kaasas. Kaasa need igatahes on mulle antud ja kellegi teise peale ei hakka ka neid raiskama. Ikka omale, ikka omale tuleb hoida. Vahel ma tunnen, et ma olen liiga mina ise ja teen sellega ehk teistele liiga. Samas ma ei pea enam vajalikuks, et ma peaks end teiste pärast muutma. If you can't handle me at my worst you dont deserve me at my best. Ma saan alati proovida olla parem inimene, aga jällegi selleks, et ma tunnen end ka siis paremini. Tegelikult on minus palju head ja hoolivust ka, seda lihtsalt jagub teistele. Ja mul ei ole kahju, kui ma saan kellegi teise päeva kuidagi paremaks muuta. See enesearmastus ja mina ise olemise värk ei tähenda, et ma oma elu kujundada ei saaks ja oma õnne rajada. Mulle meeldib olla õnnelik. Ja mida enam ma selliselt elan, seda vähema ma haakun negatiivsusega. Ma torisen ikka ja mulle vahel meeldib jonnida ja kohati ma ei ole rahul asjadega, aga ma ei eelda kogu selles õnnelikus elus ideaalsust. 

Üks asi, mis mind siiani muidugi hämmastab, on see, et inimesed ikka veel puistavad oma võltsi eneseuhkust ja enesekindlust maailma. Kõik asjad on toredad seni, kui need pole valed. Kuskilt läheb ikka piir. Tean mitmeid inimesi, kes muudkui räägivad kui head nad on ja kui väärtuslikud nad on, et maailm ei saa kohe ilma nendeta. Mul on alati selline tunne, et kui asjad on liiga üle pulseerivad, siis need pole enam päris korras.
Näiteks keedad kartuleid ja vesi muudkui mulksub üle potiääre, siis see on märk sellest, et äkki keeraks kuumust maha, muidu see vesi on hetkega sealt potist läinud ja kes neid põhjakõrbenud kartuleid ikka tahab.
Mina näen selles lihtsalt seda, et iseendast nähakse läbi kellegi teise silmade. Et ollakse loonud mingid absurdsed ootused endale ja võrreldakse end teistega, ise nähes ebavõrdsust. Või siis lihtsalt ei suudeta endale tunnistada, et oma õnnetuses ainult teiste süüdistamine ei muuda enda jaoks miskit paremaks. Ja siis see tuleb kindlasti ära peita vastandliku käitumisega. Miks oma aega raisata millelegi sellisele, mida pole tegelikult olemas. Kui tegelikult võiksid olla päriselt sina ise enda pärast. Olla keegi. Keegi, kes ongi nii väärtuslik, kui ta olla soovib. 

Samas ei saa ma öelda, et ma ei mõistaks seda, mis seda ajendab tegema. Ma olen ka just selles enda halvas elus süüdistanud teisi, kasvõi selliselt süüdistanud, et küll ühel või teisel on ikka kõik nii lihtsalt tulnud ja miks minul ei ole. Ahjaa, selle asja nimi on kadedus. Ühel hetkel peaks see kadedus ju üle viskama. Mul läks küll hari punaseks, et ma ei viitsi lõpmatuseni kadetseda. Süstisin omale positiivsus tõmbab positiivsust suhtumise ja just seda sama asja ma soovitan kõikidele, kes tunnevad, et neil on kübeke õnne elust puudu.

Tõsiasi on see, et tahetakse nii väga teistele elada aga ei suudeta seal juures end armastada ja väärtustada, siis veel vähem jätkub seda kõike ka teiste jaoks. Sa ei saa jagada midagi sellist, mida sul omal ei ole. Ma ei väsi kordamast seda, et kõik algab inimesest endast. Keeruline nagu surra-murra komm. 

Oh, ei ole! Lihtsalt sa oled ilus ja hea inimene, tore oled ka. Leia endas see õnn ja ausalt ka, üllatud kui palju armastust sinu sisse mahub. Heh, tegelikult see ei mahugi lõpuks ära, seda hakkab ikka teiste jaoks ka jaguma. Seda päris armastust. Nii hea on hommikul ärgata ja olla õnnelik. Nautida kohvilõhnaga täituvas toas hommikusööki. Olla nii tänulik selle uue päeva eest. Teadmine, et mul on ümber palju tähtsaid inimesi ja hoolimist. Mul on võimalus muuta iga päev parimaks päevaks oma elus. Sest ma lihtsalt ei virise enam nii palju kui varem. 

Kirjutasin siin oma lõputööd, pinge oli max levelil ja tundsin end ebakindlalt. Natukene virisesin, kui ikka ja jälle pidin midagi muutma. Korra jorisesin, järgmisel hetkel ütlesin endale, et teen seda enda jaoks ja ma saan hakkama. See kõik on minu enda puhul ka uus. Eelmine aasta ma oleks samas olukorras kuus korda suuremas stressis olnud ja pinget rohkem kruvinud. Aga milleks?! Elu on lill, mida rohkem s*tta, seda paremini õitseb. Ja nii pööradki kõik halva heaks. Jälle vaatan iseendasse ja näen, mis on muutunud. 

Hommikuks

Mul on üks lemmik hommikusöök, mis ei nõua hommikul rohkem aega kui selle söömisele kulub. Ehk siis üleöövedelenud kaerahelbed. Ma ei teagi kas see on mu jaoks nagu müsli jogurtiga või külm puder. Igatahes see julmalt maitseb mulle.

See on nii imelihtne, eriti hea kiireks hommikuks või lihtsalt siis kui tahaks viimase minutini end tekiall rullida. Aga mitte jääda söömata või leppida kioskist kaasa haaratud ampsuga.


Üleöö vedelenud kaerahelbed saad nõnda, kui kallad kausipõhja u. 50g täisterakaerahelbeid, tükeldad peale umbes pool suurt hästi valmis banaani, niristad paar teelusikatäit mett ja kallad üle 200g keefiriga. Siis segad kõik ühtlaseks, kahvliga.. et seda banaani sutsu purustada. Kõige otsa puistasin paraja peotäie metsamarju ja panin kausikese külmkappi tudule. Hommikul "kokkasin" umbes 30 sekundit köögis - võtsin kausi ja raputasin kookoshelbeid peale ning valmis!

Üks teine hea variant on keefir asendada Alpro kookosjoogiga ja juba õhtul kookost sisse raputada. Hommikune raffaello. Ja ja ja lisandid! Mandlid, rosinad, šoks, halvaa, maasikad, õun, kaneel... laske vaim vabaks!

Lobamokk

Hei, hei, heeei! Tuleb täiesti random postitus aga ma lihtsalt tahtsin vestelda, no küll monoloogi, aga ajab asja ikka ära. Mul lihtsalt sees on nii suur kirjutamise vajadus, miljon mõtet keerlevad nagu tivoli karusellid peas.

Mul on nii hea meel, et kevad on saabunud nii akna taha, kui südamesse. See kevad on sarnastel iga aastasele kevadele mulle selline ellutärkamise ja rõõmu tooja, olles sealjuures hoopis midagi muud. 

Kohe kohe on saabumas tõsine kergendus, sest jee jee, ma olen oma õpingutega lõpuks! üle kivide ja kändude ja aastate ja laisklemise ja unetute ööde ja šokolaaditahvlite, seal maal, et võin oma bakatöö ära köita! Ma ausalt ei suuda ise ka uskuda, et selline asi lõpuks võimalik on ja ilmselt varsti saabub pingelanguspillimine pingelangusnaermisega käsikäes!

Pole küll viimased kuud hommikust õhtuni ainult kirjutanud, aga ikkagi, see kripeldamine, tähtajad ja mõte, kas ma ikka saan hakkama, on tõsised takjad tagumikus ja tekitavad mingi jama kokku ja pole nagu muuks energiat. Et käin tööl, natukene tsillin peikaga, korra trehvan sõbrantsidega ja ülejäänud aja vegeteerin. Aga finiš paistab! 

Ma tunnen, et mul on vaja siit munakoorest end välja toksida ja jälle elama hakata. 

Jaa, emme, siit tuleb nüüd pikk "ma tahan" voor.

Ma tahan regulaarset trenni. Ma lõpetasin Myfitnessis oma lepingu ära, klubist välja astudes tõmbas meele härdaks, mul on jubedad raskused asjadest lahti laskmisel, aga ma tundsin, et asi on end ammendanud. Ma ei tahtnud enam käia seal klubis, ma ei tahtnud üldse seal olla, mul tekkis end sundides seal olema paanikahoog esimest korda elus ja see oligi piisav märk. See on see koht "suhte" lõpus, kus öeldakse, et asi polnud Sinus, Myfit, asi oli täiesti minus. Haha. See ei tähenda muidugi, et ma trenni tegemise maha jätan. Ei, ei. Ma tean, et mu trennipisik oli nagu mesikäpp talveunes ja nüüd on wakey-wakey aeg. Päike sirab taevas ja on aeg rulluiskudelt tolm maha pühkida, jooksutossudele kuuma anda ja mitmetunniseid jalutuskäike pidada. Ühe lõpp on teise algus. Sügisest on mul uus mõte, Meritoni spordiklubi. Kes käib, kuidas muljed, jagage minuga oma kogemust!

Ma tahan käia turul värsket kraami ostmas. Lihtsalt tahaks ainult erinevate köögiviljade ja marjade ja puuviljadega oma köögi üle valada. Aina rohkem värsket kraami hakkab saabuma. Ma ei jõua neid magusaid mureleid ja mahlaseid nektariine ja värsket tilliga keedukartulit ära oodata. Selle eest teeb keha ka pai.

Ma tahan päikese käes vedelemist. Jah, ma tean, et see kollane täpp seal taevas ei ole nii tervislik ja blablabla. Aga ma jällegi elan vaid korra, kõike ei saa karta ja kui ma oma sinilille karva nahka vaatan, siis see lihtsalt nutab peesitamise järgi.

Ma tahan tunda end kergelt ja tervislikult. Siinkohal ma tegelikult olen juba poolteist kuud jälle kaloreid lugenud. Nüüd mõtlete kindlasti, et mis selles tervislikku on ja mul jälle obsession söögiga. See ei ole nii. Ma olen väga suure töö ära teinud viimase kolmveerand aastaga. Julgen endale lausuda vaid kiidusõnu, sest ma tean kus ma olin enne oma mõttemaailmaga ja kus ma olen hetkel. Seega ei ole mu toidupäeviku pidamises ei midagi haiglast. Kõik on hoopis teisiti kui varem. Ma ei keela endale midagi, aga mulle meeldib seda ülevaadet omada. Läheb ükspäev see number natukene suuremaks, siis läheb. Aga ma olen lihtsalt sellest teadlik. See on sama nagu toidu koostisainete vaatamine või mis tahes muu asja suhtes järje pidamine. Jah, ma üritan hoida kaloritega väikes defitsiiti, sest mul on jätkuvalt mõned lisakilod, mis f ü ü s i l i s e l t on minu jaoks ebamugavad. Mul on raske olla ja ka ebamugav, kui riided pitsitavad. Ma saaks osta ka suuremaid numbreid, aga ma ei taha oma lemmik pükstest näiteks loobuda, või minna pesuosakonnast supipotisuuruses rinnahoidjaid ostma, mis olgem ausad ei näe just kõige ilusamad välja. 

Ma ei taha oma häirega enam madalseisu sattuda ja selleks olen ma teadlik ja kaine mõistusega kogu selle söögivärgi suhtes. Ma saan siiralt öelda, et see hetke hiigelnumber kaalul jätab mu külmaks aga peegelpildis tahan siit sealt natukene kohendada. Ma ei arva, et see kohe oleks midagi valet või haiglast, kui ma lihtsalt tahan end veel ilusama ja seksikamana tunda. Eks mind motiveerib ka see, et tahan kooli lõpetamisel kanda kleiti vastavalt sellele, milline kleit mulle meeldib, ilma et ma seal nagu väike michelin välja näeksin. Ja tore on see, et mul on selle 1.5 kuuga ca. 1.5-2 kg maha läinud aga ma tunnen juba end rohkem trimmis ja vähem punnis. Samas ei salga, et natukene on hämming säilinud, et millest see kaal tõusis poole aastaga 8 kg ja miks see enam ära ei lähe. Ma ei söö enam mingeid pille ega ADsid, mul ei ole enam depressiooni ega õgimishoogusid. Ma olen oma eluga rahul ja õnnelik. Ma tõesti olen. Ja ma loodan, et mu keha jõuab mu mõistusele järgi ja saab aru, et pole vaja karta. Samas pole ei mingit ahastust, võtan vabalt ja küll loksub kõik sina paika, kus ma olen rahul. Ma arvan, et ma olen oma tujude, porgandi ja sefiiri vahel leidnud tasakaalu.

Ma tahan olla mina. Teate küll, see roosamannas elav rõõmupallike, kes kõigest rõõmu tunneb, elu naudib ja seda jagab teiega. Blogides! Ma nii igatsen seda tuhinat, seda blogimise tuhinat. Aga ma tean, et ma olen seni teinud õiget asja, avastanud selle kirjutamise enda jaoks, ma teen seda hingega. Ja isegi, kui on perioodid kus ma kuude kaupa ei leia endas seda tungi, siis see tuleb tagasi. See on minu armas blogibeebi, keda ma ei hülga. Kuigi ma ütlen ausalt, et mul on tekkinud mõtteid, et tõmbaks otsad kokku.. aga seda viimset tõuget ei ole universumist mulle tõugatud.

Need on need ühed mõtted-tunded-tujud-tahtmised, mis täna arvutiekraanile maha potsatasid..

Aitäh, minu maailm, et sa oled just selline, nagu sa oled :)

Hind,mis on oma hinda väärt.

Vaatasin ära ühe dokfilmi seoses tervisliku toitumisega ja toiduainete tööstusega, Food, Inc. (2008). Ja mul peas hakkas välkuma üks suur sügavalt punane küsimärk.

Tervislik toit on ikka veel, meie 21.sajandil, inimeste jaoks kättesaamatu ja võõras teema. See on kallis. See ei müü end ikka veel kui tervis. Inimesed valivad tihtipeale odavama söögi, rämpstoiduputkast burksi, sest see on kiire ja odav ja täidab kõhtu. Ma ei saa hukka mõista inimesi, kellel on rahaliselt kitsas ja nad hoiavad kokku. Aga kas ikka hoiavad? Kas hoiavad ikka õige asja pealt?

Minu jaoks on tervislik toitumine ainus loogiline variant, ma ei oska toidupealt kokku hoida ja hindan toidu kvaliteeti üsna kõrgelt. Ma olen valmis maksma tihtipeale topelt kui ma tean, et sellest kallimast variandist on mu kehal kordades rohkem kasu, kui poole odavamast tootest. Loomulikult pole see üks ühele alati nii. Ja mul ei kasva rahakott puuga seljas. Aga lihtsalt sellised asjad on minu teadlikud valikud ja eks kuskil mujal tuleb kokkuhoiupoliitikat rakendada. Ja ma ei arva, et minu käitumismaneer pole ratsionaalne. Ja teate miks?

Just seda sama filmi vaadates, kui perekond sõi rämpstoitu, kuna nad said seda endale lubada nii, et vähese rahaga oli neli kõhtu täis, olles sealjuures haiguste käes vaevlevad, sain ma aru, et olen omadega või sees. Nimelt polnud perekonnal raha, et osta pirne ja kapsast ja muid köögivilju, samal ajal kui tänu burgerite, koola ja friikate sissepugimisest oli keha alla andnud, pereisa võitles diabeediga. Diabeediga, mis nõuab ravimeid ja ravimeid peab ostma üüratute summade eest. Kokkuvõttes toidupealt kokkuhoitud raha kulutatakse ravimitele, lisaks veel halb enesetunne. Mina aga toitun 80/20 tervislikult, ma ei pea mitte ühtegi ravimit sööma, ma olen õnnelik ja terve ja ma usun, et ka rahakott on seetõttu kokkuvõttes tervem.

Vahel on ikka jahmatav, nagu külma vett oleks kraevahele saanud, kui vaatad enda ümber ringi ja avastad, et teised ei näegi seda maailma sellisena, nagu see on läbi minu värviliste silmade. Siis on natukene kurb ja natukene selline, et jubedalt tahaks midagi teha. Jälle see missioonitunne, et tahaks maailma paremaks paigaks muuta. Et kõigil oleks elu kvaliteetne. Näidata teistele kui ilus ja hea on tervislikult elada.

Võib olla on asi selles, et kui inimesed ei otsi ise mingisuguseid teistsuguseid aspekte, siis nad ei oska ka näha alternatiivseid viise ega oska puudust tunda millestki, mida neil pole. Teisest küljest hüppavad uksest ja aknast sisse igasugused tervisliku toitumise ja liikumisega seotud kampaaniad ja programmid. Et kas tõesti on võimalik, et kuna mina olen asjas nii sees, siis ma märkan nende küllust aga inimesed kes pole ise pidanud vajalikuks, on justkui silmaklappidega või nende kampaaniate "värv" on värvitu ja need ei jää silma..

Läks siin paar õhtut tagasi poodi jäätist!!! ostma, kuna jälle that time of the month ja et mitte mööda seinu üles kraapida, on lihtsam need päevad-kaks seda süüa, mida mõistus väga ei tahaks. No see selleks.
Kes olen mina, et kedagi nüüd arvustada ja ma absoluutselt ei parasta kedagi, pole ma ka teab mis tervislikkuse etalon ja supervormis, aga seistes seal riiulite juures, jäid mulle kaks tüdrukut silma. Vanust oli neil ehk tosin ja paar lisaks. Ühel nendest polnud tegemist üleliigsete kilodega, vaid juba tervisele liiga tegeva ülekaaluga. Ja seda on kurb vaadata.

Mind paneb mõtlema ka see, et olukorrad on nii kriitiliseks muutunud. Kas lähedastel pole siin oma osa ja kuidas panna inimesi mõistma, et see pole lihtsalt asi, millega mängida. Võib olla peaks natukene rohkem enda ümber inimesi märkama ja peale märkamise ka midagi ette võtma,kui sa näed, et asi on üle käte läinud. Võtta lihtsalt üks sügav hingetõmme ja rääkida probleemist. Kaua saab pead liivaalla peita, kui samal ajal murekoorem seljas litsub su laiaks?!
Asi pole enam selles, et on jube pitsa isu ja vot sööngi, vaid selles, et loomulikult peab inimene sööma aga eelkõige ikka terve olema.

Üks asi on välimus ja enesehinnang ning enesetunne, teine asi on aga tervis. Sellega ei tasuks kindlasti mängida. Teine tüdruk oli lihtsalt natukene kobedast kobedam. Aga miks ma neid sedasi märkasin oli see, et kui kolmas tsipsipakk sinna 2 liitriste koolade vahele lendas, tuli kange tahtmine öelda, et ärge tapke end ise.. ande enda kehale ja tervisele võimalus elada!
Plikatirtustest ei kiirgunud välja just ahhetamapanevat rõõmu ja sära, et oleks energiliselt kiljanud kui ilus elu on. Mitte, et ma seal jätsitops käes oleks õnnest ise üles-alla hüpanud.. aga saate ehk mu poindile pihta.

Täitsa tore uus kampaania "Köögiviljad kaalu ei kasvata" :)

Kokaklubi

Mul oli äärmiselt vahva kogemus koos terve portsu toredate noorte inimestega üks workshop teha. Ühel päeval potsatas mu postkasti klassiõelt kirjake, et mis ma arvaksin mõttest, kui teeksin Kesklinna Noortekeskuses noortega süüa, midagi tervislikku ja ägedat. Ma ei kahelnud hetkekski, et sellest pakkumisest kinni haarata. Leppisime kokkusaamise kokku ja panime plaani paika.

Mõni aeg tagasi ühel õhtul saimegi Kesklinna noortekas kokku -  mina, noored ja söök. Mõtlesin, et mis oleks lihtne ja samas midagi teistmoodi tavalist, mida koos kokata. Pakkusin variandiks lillkapsa põhjal pitsat teha. Kellele ei maitseks siis pitsa?! Ja magusaks kaerahelbe-maapähklivõi küpsised šoksitükkidega. Ehk siis võimalikult palju erinevat kasulikku kraami kokku panna.


Isiklikult ma olen makaroni, kiirnuudli, pelmeeni, keeduvorsti, tšipside, kummikommide ja Nestea perioodist 10 aastat eemal olnud ja kuidagi sinisilmselt arvasin, et selline toitumine ongi sinna 10 aasta tagusesse aega pidama jäänud. Aga tegelikult toit, mis ei sisalda meile vajalikku toitaineteportsu põhimõtteliselt üldse, on paratamatult siiani tegelikult paljude perede ja laste igapäevaseks kõhutäieks. Kui mul brokkolit nähes hakkavad neelud käima, siis kahjuks väga paljudel tõmbab nina krimpsu. Tänu eelarvamustele ja kogenematusele, et see ei pruugi üldse nii "roheliselt" maitseda.. Kõike tervislikku saab teha väga väga maitsvalt. Näitseks lillkapsas pitsakatte alla ära peita on igal juhul timm variant võrreldes tavalise taignaga. Just selleks ma sellise valiku toiduosas mõtlesingi teha.

Kas ma olen esineja - arvan, et pole absoluutselt esineja tüüp, mul lihtsalt ei ole mingisugust esinemise kogemuste pagasit ette näidata. Ja aus olla, siis tundsin hirmu, et kuidas ma räägin ja mida ma räägin. Sain aga kohe aru, et mingit plaani ma ei saa ette mõelda ja mingit presentatsiooni ma ise endast kohe kindlasti tegema ei hakka. Ja siis lihtsalt jutt tuli nii nagu tuli. Tegelikult mulle meeldis see asja eestvedamine kui selline. Rääkisin endast, sellest miks ma üldse avastasin enda jaoks tervisliku toidu, oma kaaluprobleemidest, blogimisest ja kõigest mis sellega meelde tuli. Teiste küsimused aitasid mu lobale hästi kaasa ja üsna peagi ma tundsin end juba täitsa inimlikult. Tegelikult mul oli väga tore. Kirss tordil oli õhtu lõppedes midagi väga armsat kuulda, et ma olen juba praegu ilus. Ma tegelikult ei tundnud, et ma oleks kuidagi ennast mahategevalt või ebakindlalt või rahuolematult näidanud, aga võib olla kuskilt ikka paistis see välja, et mul oma välimusega mingit sorti enesekindluse probleemid. Samas kuuldes midagi nii lihtsalt ja siirast, siis ma ei taha kohe kindlasti vaidlusse laskuda, hehe.

Mis kokkamisse puutus, siis mul polnud halli aimugi, mis sellest kompotist välja tuleb. Esiteks ma polnud kunagi kedagi nii suures mahus juhendanud, ikka tahtsin, et kõik saaksid midagi teha ja, et lõpptulemus oleks ikka arvestatav. Ma kipun teistega koos kokates koguaeg ise kõike tegema ja kartsin, et ma ei suuda oma tegutsemistahet sel korral ka alla suruda. Vedas ja ma vist peale lillkapsast vee pressimise ei teinudki midagi vaid muudkui lobisesin. Õnneks kõik noored, kes kohale tulid, olid asjalikult, toredad ja tublid. Mina jäin nendega küll väga rahule. Loodan, et nemad minuga ka. 

Mul on nii hea meel, et meie väikses Eestis on nii palju tublisid ja ägedaid ning ambitsioonikaid noori, nagu minu klassiõde Renate, kelle eestvedamisel väga ägedaid üritusi lastele ja noortele tehakse. Ära maga oma võimalust ja võimeid maha, kui sulle meeldib tegutseda, lõbutseda ja teiste noortega aega veeta, mine õpi noorsootööd, ausalt ka, sest selliseid ägedaid inimesi võiks ju palju rohkem olla. Siis oleks rohkem tegutsemist ja seda enam toredaid elamusi ja rõõmsaid inimesi. Vaata videot! ja sa näed kui hästi noorsootöötajad end tunnevad. Mul ei teki kepsutavat Kevinit vaadates kahtlustki, kas ta on oma tööga rahul või mitte. Ja mõtle, äkki see on just sulle midagi.

Nii hea soe tunne on sees, et ma sain ka oma väikse panuse anda. Mul polnud mõned kuud tagasi aimugi, mis ägedaid asju noortekeskustes tehakse ja ausalt tekkis väike kurb tunne sisse, et ma oma tiinekaperioodil sellisesse kohta ei sattunud. Teisest küljest ma loodan, et mul tekib veel võimalusi mingites ägedates projektides kaasa lüüa!

Kesklinna Noortekeskuse tegemistega saate olla kursis siin . Miks mitte vahetada tundide viisi Facebookis passimine ja niisama vegeteerimine linnaaiandus klubi või karaoke õhtu vastu?!

Unista väikselt, et rõõmsalt suurte unistuste püüdmisel kasvada.

Ma ei kujuta ette, kas teised elavad päriselt ka nii stabiilset elu, nagu väljast vaadatuna tundub või olen mina lihtsalt tormise mere merineitsi. Mul on kogu elu nokk kinni ja saba lahti. On vist aeg leppida selle pulliga ja selles ebastabiilsuses olla ka lihtsalt go with the flow suhtumisega.

Selge peaga mõeldes on mul ju kõik hästi aga nagu kiuste pean koguaeg ülereageerima või ise endale mingeid pseudoprobleeme genereerima. Midagi on.. teistmoodi. Ma ei saa öelda, et valesti, aga sees on selline rahutu okastega täpike. Haiget ei tee aga annab endast märku. Õnneks hakkan vist nüüd ükskõiksusest ja väsimusest toibuma ja "õnneks" lähen põlema nagu säraküünal ja järgmisel hetkel olen aeglaselt kulgev lumehelbeke. No näete, Kiku on tagasi businessis.

Nali naljaks -  mulle meeldib rutiinis elada ja samaaegselt avastan et ohoo! mul on vaja muutust. Kiiresti ja kardinaalset. Ju ma siis olengi selline, kes pikalt ikka ühe asja juures ei pikuta. Teen südamega oma asja täpselt nii kaua, kuni see mulle rahuldust pakub. Ja natukene pressin veel aga no kaua sa ikka pressid peale. Nii ma siin suurest maeiteamismatahan "masendusest" valasin üksõhtu selliseid krokodillipisaraid üksi kodus, et naabrid ilmselt arvavad, et mu ellu küttis mingi hiiglaslik draama sisse. Tünga said paraku, ma vabandan! Kiku lasi kõigest auru välja. Aga mul oli vaja emotsionaalset puhastust. Hmm, nüüd ma kõlasin ikka vist päris veidralt?! Mina ei tea kuidas teistega on, aga mul on alati vähemalt kolm ja pool kilo kergem olla peale piripilli-liisu papist kiisu olemist. Nii ma siis pillisin. Süüa tehes, koristades, pesemas olles nagu vana lollakas. 

Blablablaaa. Kuhu ma jõuda tahtsin on see, et pisardamise vahele mõtlesin, et millest ma siis puudust tunnen. Ja millised on need igasugused uhked unistused, mis vajavad täide viimist. Jõudsin oma mõtetega sinna, et tegelikult kõik unistused ei pruugi üldse suured olla ja veel vähem ebatõenäolised. No näiteks ma tõesti võin unistada sellest, et minust saab printsess. Täitsa selline päris, kellel on kroon ja uhke printsessikleit ja kelle tööks ongi printsess olemine. Või näiteks, et ma kunagi elan kuskil teisel planeedil. Vaid, et ma unistan varahommikust, jalutades paljajalu kastemärjal aasal, õrn soe tuul ja linnulaul ja see oh-see-võiks-kesta-igavesti rahutunne sees. Ilma kohustuste ja kiirustamiseta. Pole mingi kättesaamatu unistus aga ma ei tea, kas sedasorti hommik mu suvepäevadesse satub.. enne kui selle hea tundega seal aasal seisan ja heinakõrrega peikat kõditan. Lõputunnistusega lehvitamine pole ka näiteks üldse paha plaan. Või väike nädalalõpp spas või uus soeng?!

Tabasin end teolt, kui uhke unistajana, et mulle meeldib unistada igasugustest asjadest, vahepeal tulevad ikka nii x asjad pähe. Unistamine on minu jaoks kõik see, millele mõeldes saadavad mind sõnad ma tahaks, ma sooviks, ma oleks, ma saaks.... Väikestest ja lihtsatest asjadest unistades ja täide viies saab igasugustest pisiasjadest rõõmu tunda. Mida rohkem rõõmu ma aga oskan asjadest tunda, seda õnnelikum inimene ma olen. See unistamise ja ettekujutamise protsess ise on kuidagi nii meeldiv minu jaoks. Ma sukeldun sinna sisse sedasi, et unustan end hetkedeks päris maailmas täitsa ära. Unistades hirmuäratavaid ja hetkel päris uskumatuna tunduvaid unistusi, peab natukene oma tsoonist välja tulema. Vaeva nägema, strateegiaid kasutama ja tegema midagi, mida seni pole teinud. Et need unistused oleksid ühel päeval reaalsus. Sellised tõsised plaanid-mõtted-soovid pakuvad pikemas perspektiivis rohkem pinget ja ärevust. Siin aga ma jään uskumuse juurde, et see protsess ise toob endaga kaasa veel paljude teiste asjade täitumise ja enesearendamise mis tahes kujul, mis muudab aga iseend küpsemaks. Nii hea on tunda end targema ja kogenenumana, minu meelest on see ajaga kaasnev privileeg. Vanemad ja targemad, teate küll.

Ja vahel ühte suurt salasoovi püüdes mingil hetkel taipad, et see ei ole enam miski, mille ma pean saavutama. Teekonnal avastad võib olla hoopis midagi uut, mis ahvatlust tekitab. Võib olla on see never ending story ja minu puhul suhteliselt tõenäoline hüpata ühelt asjalt teisele ja nii mööda lasta tuhat unistust..
Ma ei suuda meelde tuletada kus kohast või kelle kohta ma kuulsin-lugesin mõtet, mis mind kummitab. Oma sõnadega ma ütleks, et võta endale nii suur siht, mis tundub täiesti võimatu saavutada. Ja hakka sellele järgi minema. See toob endaga kaasa imesid ja sa kunagi ei tea enne, kui ei proovi, milleks sa suuteline oled. Oeh, ausalt siinkohal ma tunnen, et ma tahaks elama hakata.

Kõigest ja mitte millestki

Mul tuli lihtsalt tuju lobiseda. Palju lobiseda. Sellest kuidas läheb, mis teoksil ja lihtsalt random asjadest, mis pähe torkavad. Ma pole hetkel mingil deepil mõttelainel aga öelda on ikka miskit.

Alustan siis ikka sellest, et kuidas mul läheb. Tänan küsimast, mul läheb paremini kui varem.

Langetasin paar otsust ka. Esiteks mulle piisas nüüd antidepressantidest, ma tundsin, et see liigne ükskõiksus, mille laviini alla ma mattusin nagu kärbes piitsa alla, oli mulle hoopis uueks stressiallikaks. Kui naeruväärne, et see, et mulle stressi ei tekkinud tekitas mulle stressi. Like whaat?! Lähemalt seisnes asi selles, et ma olin tõsine tuim tükk, mul oli nii suva kui ma sõin vahel paki komme (see milleni ma end kasvõi roomates viia soovisin) ja mul oli suva kui ma mõnel päeval sõin kaks banaani ja topsi jogurtit. Ma olin häiritud sellest suvaline olemisest. Kuskilt ikka jookseb see piir, et natukene peaks asjad korda ka minema. Ainukene asi, mis korda läks, et saaks magada. Meeletu väsimus ja uni ei kadunud selle poole aastaga ära. Kaua ma jõuan magada. Tahaks muud ka teha ja elust rõõmu tunda. Aga ma unistasin voodist ja tuduaega tuli võtta nii hommikuste toimetuste arvelt, sõpradega kokkusaamise arvelt kui ka üldiselt trenni arvelt. Ei-ei, see pole kohe kindlasti mina. Ja kohe kindlasti ma ei lase endale jälle tühjast kohast tobedat stressipisikut sisse. Nii ma siis otsustasin, et selle asjaga on ühel pool.

Step by step vähendan oma AD'de doosi, et mitte päevapealt keha šokeerida. Ja ma tunnen end sealjuures väga hästi ja kindlalt. Ma tean ju millest need söömishood tegelikutl alguse saavad. Stressist. Ja seda tuleb vältida. Arvan, et selle poole aastase kompotiga ma olen päris palju end tundma õppinud ja ma saan hakkama oma asjadega.

Tegelikult ma olen päris tänulik sellele, et selline kehv aasta mind päris põhja viis. Jamas olles tundub see ei kunagi lõppev õudus aga kaks jalga tugevalt alla saades olen päris tänulik. Ma olen end nii palju kasvatanud ja arendanud ja muutnud tänu sellele kõigele. Tunnen end päris küpse tomatina juba siin kasvuhoones. Mul pole mitte millegi üle viriseda, ma tunnen end hästi, mul on oma mõnus kodu, mul on töö mis mulle meeldib, mu koolilõpetamine on käeulatuses, mul on maailma kõige kallim pere ja kõige ägedam peika,  kõige nunnum kuts, parimad sõbrad ja ma tean, et kõik mis mulle ei meeldi, on ajutine. Kõike saab ju muuta. 

Kui korraks toitumise teemasse sukelduda, siis ma sõin viimasel ajal lihtsalt neid asju mis mulle maitsesid. Nagu kõik teavad, maitseb mulle magus kõige rohkem. Siis mu päevased söögid olidki võib olla vaid magusad hommikuhelbed ja šoks ja puuviljad. Õnneks polnud need sellised appi ma e suuda lõpetada hood. Vaid lihtsalt vahel lõunaks tahvel Geishat. Teine päev sõin köögivilju ja muna ja peekonit. Lihtsalt oli nii nagu oli. Aga siis käis ikka plõks ja mõtlesin, et võiks nüüd vahelduseks jälle natukene rohkem keskenduda sellele, et toit oleks mitmekülgne ja kasulik mulle. Et mul oleks energiat, tuju oleks hea, kõht poleks punnis ja ma oleksin rahul. Süües kasvab isu ja ma pean lihtsalt päeva pealt magusa söömise täitsa ära lõpetama, et ma saaks järjekordselt puhtalt lehelt alustada. Mis siin ikka, kevade puhul väike puhastus ei tee ka paha. Ostsin omale korraliku mahlapressi ja lasin mõnuga kolm päeva kehast mahlakesi läbi. Nüüd on nii hea olla ja koogisöömisel suudan külma südamega ei öelda, sest mul pole vaja seda süüa. Saan selle söömise ka nüüd reaalseks, siis on ehk energiat ja kõike jälle rohkem. Tean, et mu kehale meeldib see.

Ma olen vist oma viimaste aastate tippkaalus aga see ka ei tekita stressi, Tean küll, et pluusid rinnust pitsitavad ja käed on ka mehised aga ma tean, et see on ka ajutine. Samas pükse ma kannan ikka sama suurust mis enne põhimõtteliselt. Ei tea kus see loogika on, ise arvaks et see suurus peaks mul küll 42 olema aga ilusti mahun 38 pükstesse. Suurimad murekohad ongi tissid ja käsivarred. Ainult see riiete pull tekitab natuke pahameelt. Leian poest jackpoti ja kõik on timm, seni kuni asi jõuab rindadeni. Lihtsalt need on mu keha jaoks suured. Ma ei saa aru miks mõnda asja antakse kuhjaga ja teist ikka näpuotsaga. Kuhu jäid mu suured pruntis huuled näiteks?! Võib olla oli tegemist eksitusega ja mu huuled läksid ka valesse kohta - jah, ikka sinna partiisse. Paljud kindlasti peavad mind peast soojaks, et ma sellise asja üle virisen. Aga no mingi virin ikka peab asja juurde ilmselt käima.

Ja see on nii super kui avastad ühel hetkel, et need mured mis mind nii musta masendusse kandsid tõesõna enam seda ei tee. Lihtsalt kui on nii praegu siis on, selle asemel et kurvastada, ma hoopis mõtlen et kuidas paremaks muutuda. Annan aega ja ei vihasta enda peale, kui mu homsest hakkan saab ülehomme. Lihtsalt küll on kõigel oma aeg ja koht. Ei oska kirjeldada seda tunnet, et need asjad ei mõju järsku enam mulle halvasti. See poleks nagu mina või see tundub ajutisena, et lihtsalt see pole võimalik peale kõiki neid aastaid, et see hiigelnumber kaalul ja polster kõhul mulle kassiahastust ei "kingi". Eks ma ikka igatsen oma eelmise suve vormi aga kui mu kehal neid kilosid lambist juurde oli vaja, siis küll ühel hetkel kehal neid enam vaja ka pole. Kõik päevad pole vennad ja vahel ma ikka tunnen end jube koledalt ja paksult. Aga ma ei lase sellel emotsioonil endast võimust võtta. Enam mitte! Teisel päeva tunnen end ilusa naisena. Vaatan oma pepsi peeglist ja lehvitan oma juukselakka. Mina lihtsalt hakkan tervislikult toituma ja trenni tegema. Ja olen ilus isegi oma koleduses. 

Ma olen meeletult tänulik oma FB grupile, kus me kõik selle toitumishäirega kokku kogunenud oleme. Lihtsalt see on koht, kus tõesti mõistetakse ja toetatakse. Ja seal saan ma tihtipeale kinnitust, et mu kahtlused on asjatud.

Mõtlen ikka, et mina ja mu plõksud. Käis plõks, et jälle vaja muutust. Ei laskunud kaua oodata. Paar sisemist võitlust, kahtlused tuli  maatasa teha ja voilaa! Järgmine peatukk palun! Kindlasti oli see õige otsus enda keha ja sisetunnet kuulata. Ma tean, et oli. 

Ma olen üdini tänulik ka oma kaaslasele, saan temalt nii palju energiat ja usku juurde. Kindlasti on see mingil määral see vajaka jäänud enesekindlus, mida ma tänu temale olen leidmas, mis mind aitab. Mis asja minu jaoks eriti meeldivaks teeb on see, et lootus ja positiivsus tuli enne teda ja tema justkui kinnitab seda.

Üks tore asi oli veel. Kirjutasin paari leheküljelise loo märtsikuu Tervis Plussi ajakirja. Täpsemalt loo minust ja söögist ja toitumishäirest. Ma loodan, et see avab nii mõnegi inimese jaoks mingi uue vaate või ukse. Ma olen tänulik, et Tervis Plussi peatoimetaja Evelin Kivilo-Paas tuli minu ideega kaasa ning oli nõus minu lugu avaldama. Kui kasvõi üks inimene tundis end ses loos ära ja sai sellest abi ning tema elu muutub paremaks, on minu missioon täidetud. 

Ma lihtsalt tahaks nii väga teisi aidata. Ma tean mida nad läbi elavad ja ma tean, et sellest on vaja välja võidelda. Mis kõige tähtsam, sellest häirest on võimalik paraneda.

Peale selle ma tundsin kuidas mulle meeldib kirjutada ja oma mõtteid jagada. Ausalt selline tunne, et tahaks pidevalt mingites projektides osaleda ja kui suurelt unistada, siis ma hea meelega kirjutaks tihti kuskil oma kolumnit. Unistama peab suurelt ju! Tegelikult on veel üks väike projektike mind ees ootamas, varsti räägin ka sellest! 

Ma olen nii õnnelik praegu! Ma saadan Sinule ja Sinule, kohe kindlasti ka Sinule kübeke õnne laiali! Olge rõõmsad mu kullapaid, ilusat nädalavahetust ja eriti kaunist pühapäeva kõikidele õrnema soo esindajatele!

Teie Kiku

Täna sööme kooki ja homme sööme kooki..

Kuna juba suuremaks kirjutamiseks läheb, siis mõtlesin, et kirjutan siia ka ühe mini-jutu. Sellise kuidas-pean-lõputööd-kirjutama ja mul-on-stress-max-levelil ja päästke-mind-stressisöömisest asemel, mis kõik veel minust välja karjuda tahaks, otsustasin stayida positiivsena ja kirjutada hoopis üks köögi-koogi jutt. Jaah, ma alustasin oma mõnusat §§§ täis laupäeva hoopis küpsetamisega.

Kaks põhjust, esiteks tahtsin teha päeva alustuseks midagi mõnusat ja mulle ju nii väga meeldib küpsetada. Teiseks, et mul oleks kommikarbi asemel mingi mõnusalt tervislik alternatiiv, mis mulle enda ampsamisega lisapingeid ei tekitaks.

Voilaa! Mõeldud-tehtud!

Porgandikook tatrajahust

4 suurt porgandit riivitult

3dl tatrajahu

3 muna

50ml kreekapähkliõli

1,5 tl küpsetuspulbrit

4 spl mett

1tl vanillit

1-2tl kaneeli

350-400ml puhast apelsinimahla

pool tl soola

Kõigepealt vahustasin munad, lisasin kõik kuivained ja apelsinimahla. (Minul jäi taigen üpriski paks, soovi korral või vett või mahla juurde lisada) Mikserdasin ühtlaseks massiks, seejärel lisasin õli ja mee, mikserdasin uuesti ühtlaseks ning kõige lõpuks segasin sisse riivitud porgandid. Porgandeid meeldib mulle ka alati palju panna, et kook jääks selline niiske ja pigem porgandine kui jahune.

Siis kallasin segu koogivormi ja panin 1 tunniks 185C kraadiga ahju.

Koogi katsin toorjuustu-mee seguga. Toorjuustu võib jätta lisamata või asendada vahustatud kookoskreemiga. Järgmine kord lisan kindlasti veel rosinaid ja kreekapähkleid taignasse.

 

See on nii hea, et võib tekitada sõltuvust. Ma sõin kohe kaks tükki ära, noo nii hea oli. Nüüd saab rahus tähtsatele kooliasjadele keskenduma hakata.

Mõnusat maiustamist laupäeva puhul!

Sõna jõud

Mul ikka neid sõnu kukub päris priskelt suust välja. Nii palju, et tekib üks mitte-iial-otsa-lõppev lobisemine. Võin oma inimesed päris tundide pikkuse pula ja mulaga üle kallata. Õnneks mulle vahel sähvatab mingisugune "päris" teema ka mõtetesse ja juhtub, et räägin asjalikku juttu ka, no nii tasakaaluks niisama pläustile.. aga tegelikult on iga sõna taga midagi, mingi emotsioon, soov, mõte, tegu.. mis iganes. Pole oluline kas tõsine diskussioon elulisel teemal või pullimisejutt end muinasjututegelasena kujutades.

Olukord, kus mingil põhjusel on vaja mõned tähed kokku panna ja paar sõna poetada, ei pane meid alati mõtlema, ei kuulaja ega lausuja poolelt, mis kaaluga need sõnad olla võivad.

Erinevates situatsioonides me käitume oma loomulikust instinktist ja tavast vastavalt. Loodetavasti ikka intelligentsete inimestena. Isegi lollusi tehes tuleks oma arukus säilitada. Vähemalt mina arvan nii. Teoorias hea, praktikas.. annan endast parima. Aga kui on tekkinud situatsioon, kus oma sõnad valla päästad, siis tea, et kellegi jaoks võib nendel sõnadel ikka palju suurem roll olla, kui lihtsalt ringikeksivatel ABCdel.

Asi kisub sinnakanti, kus on diip, no veits rohkem diip kui anekdoote rääkides. Eile vestlusesse langedes inimesega, kelle ees mul on suur respekt, tundsin kuidas emotsioonid pääsesid valla. Ei, asi polnud selles, et ma oleks mingit ilusat ülistusjuttu või mingeid väga jahmatavaid uusi tõdesid kuulnud. Ma kuulsin täiesti tavalisi sõnu, asju, mida ma tean isegi. Aga miks nendel sõnadel oli minu jaoks suur tähtsus? Kõige lihtsamalt - mul on vaja neid sõnu kuulda. Vahel ei piisa mingitest asjadest mõtlemisest, uskumisest, lugemisest. Vaid on vaja kuulda neid õigel ajal õigelt inimeselt.

Tavaline vestlus, kus kaks inimest omavahel räägivad. Mingil teemal, mida mõlemad osapooled jagavad. Elust. Unistustest. Eesmärkidest. Kõige lihtsamatest tõdedest. Jutukaaslane lihtsalt avaldab oma arvamust, sest tekkinud on kahe inimese vahel olukord, kus see on asjakohane. Ilmselt keegi ei mõtle enne iga mõtte välja ütlemist, mis see endaga kaasa toob. Ideaalis küll peaks enne mõtlema, siis ütlema. Või kas ikka peaks? Kardan, et asi läheks liiga keeruliseks. Liiga läbimõelduks ja kaalutletuks. Kaoks ära loomulikkus. Maailmast kujuneks üks iseloomutu tehislik park. Seega jäägem ikka spontaanseks. 

Milleni ma sihin, kui ma parasjagu tähti ei sihi, on see, et ühe inimese lihtsad sõnad võivad enda pagasis palju rohkemat vedada. Minuga just nii juhtuski. Tuli sõna. Tuli teine. Kokku tuli lause. Kuulsin. Kuulasin. Võtsin teadmiseks. Võtsin uuesti teadmiseks. Tuletasin meelde. Tundsin kindlustunnet. Tundsin rahulolu. Tundsin end hästi. Asi oli õigetes sõnades, särava ja eduka inimese käest kuuldus, see oli see hetk, mil oli minu aeg saada julgustust, motivatsiooni ja tuge.

Ja mis mulle kõige rohkem eilsest vestlusest meeldivalt meelde jäid, olid et oma mõtete ja mõtlemisega kujunebki meie elu ehk ei tohi endaga olla liiga karm. Ning, et oma unistustest ja soovidest tuleb kõva häälega rääkida, neid kuuldakse ja need täituvad. Julge küsida abi ja sind aidatakse.

Rääkige ja kuulake, selles peitub hulga rohkem kui me oma igapäevamelus tähele paneme.

See "elu või asi.." story

Mõtlen siin mitmendat päeva selle üle, miks siis tunduvad teiste elud paremad kui enda oma. Kui palju leiad sina end ühel päeval mõtlemast teiste peale. Teiste elude. Kuidas teistel on ikka kõik nii ilus elus. Ja hästi. Teada tuntud tuttavad mõtted kuidas sellel naabrimehel on parem velg autol, kuidas sõbranna keksib oma kahemeetristel jalgadel sinu unistuste figuuriga ringi, kuidas vanal koolikaaslasel lihtsalt sünnist saadik on kuldlusikas suus olnud ja ta ülelinna tegija on.. vähemalt oma meelest, kuidas poejärjekorras kadestad järjekorrakaaslase veatud nahka, kuidas pargis jalutades näed kuidas õnnelikud lapsed isadega jalkat taovad.. Mõtled kadedusega sellele kuidas teised kaalust alla saavad, lõbutsevad, näevad head välja, raha voolab uksest ja aknast sisse. Reisivad, õpivad, arenevad ja naudivad elu. Ja siis põrnitsed end kulm kortsus nagu Napoli mastifil, miks sinul nii ja naa kehvasti on. Loomulikult kuulub sinna teiste elude kadestamise ja enda oma kirumise juurde mõtlemine, et oi kui mul on oleks see-teine-kolmas, siis ma teeks seda ja toda.

Lugesin paar päeva tagasi Sally postitust ja tundsin kuidas ma ise olen nii palju ennast sinna  t e i s t e  eludesse kujutanud-kadestanud. Ja kui just ei kujuta end Beyonce'na unistuste elu elamas, siis just nagu Sallygi mainis, et elad tulevikus. Aga ei, jumala võimatu, et elaks vähemasti tänases päevaski. Mõtted on ikka ülehomses või aastas 2018. Ja see ülehomne ongi kättesaamatu, sest kohe kui ülehomsest saab täna tuleb uus ülehomme. Ma arvan, et see on suhteliselt jama. Loomulikult on paratamatu, et osad asjad oma elus tuleb ette planeerida aga selle juures ei tohiks ära unustada tänast päeva. Just praegu kohe lai naeratus ette manada ja olla õnnelik selle hetke üle.

Mul tekkis küll kohe see reaktsioon, et kammoooon Kiku! Kohe, kui need mõtted, miks teiste elu parem on kui minu oma, enam peast ära ei läinud. Hakka elama, nagu tegelikult ka. Praegu ja enda elu. Tegelikult me sünnime päris võrdsete paljaste porganditena siia ellu. Mõne lutipudelit katavad uhked kalliskivid, aga võibolla see sama beebi 20 aasta pärast tahab elada kuskil onnis metsa sees. Tal on jumala ükskõik nendest kividest. Teisel pole mitte midagi, isegi korralikku sooja kodu ja armastavaid vanemaid pole, aga ta võitleb kogu hingest oma! unistuste eest ja elab oma elu sinna paika, kus tal pole aega su teemantitega kaetud lutti kadestadagi.

Ma olen nii kaua oma elust raisanud selle peale, et mõtlen miks mul on kõik halvasti, kuidas minuga koguaeg juhtub. See ei tule nüüd kellelegi üllatusena, et kui palju ma olen mõelnud miks mina ei suuda saada end unistuste vormi, mille ettekujutus on tekkinud mul teiste naiste kehadest.
Samas palju olen ma üleüldises mõttes oma elus oma unistuste eest võidelnud? Eee, mul on piinlik tunnistada aga ma olen väga palju lähtunud oma elus sellest teistemaailmast ja teistele meeldimisest ja nendest üldistest "õigetest" valikutest. Ma ei ole teinud eriti midagi ekstreemset, et oma unistusi täide viia. Ma olen olnud päris laisk. Ja peitunud selle katsumuste ja feilimiste hirmu taha. Nagu ootaks millal see kullast labidas mu jalge ette kukub. Aga tegelikult on see võimalus üks miljonist, et ma kuldlabida otsa koperdan. Ja siis ma kadestan neid, kes on läbi tule ja vee käinud selle nimel, et nende unistused on saanud nende reaalsuseks. Tegelikult on see absurd. See mitte oma elu elamine. Muidugi selles teiste roosas mullis me unustame neid kadedaid mõtteid mõeldes selle ära, et me ei tea mis nende inimeste sees on toimunud, kui palju neil on olnud raskusi ja kas see kõik, mis meile imelisena paistab on ka seda tegelikult.

Aga see, et mul on nii palju minu jaoks loomulikke kuid asendamatuid inimesi ja asju elus, millest keegi teine minu kõrval vaid unistab. See, et keegi kuskil pargipingil elab "minu" elu. Ma pean selle eest olema tänulik. Sest minul on midagi, mida teistel ei ole. Minu elu. Ja mul on võimalus nüüd ja kohe tegema hakata midagi, mis mind teeks õnnelikuks. Miks raisata aega mõtetele miks ei ole mul  blablabla'sid vaid visata saba jalgevahelt uhkelt püsti ja lõpuks elama hakata. Niimoodi, et ma oleksin õnnest punnis õunake, kuhu kadeduseussil ruumi pole.

Reality check

Oopsi-doopsi, mul jälle aeg lendab kui liblikad kevadise päikse käes. Pidasin maha võitluse palaviku ja nohuga. Polnud aastaid ühtegi sellist külmetust põdenud aga ühel hetkel kehal vist vaja ikka see vastu pushimine lõpetada ja lasta kehal kuumeneda. Nädala aega rajalt maas ja mitte midagi tegemist. Liitrides tee joomist padjahunniku vahel andes telekapuldile tuld ma just nimetangi selleks mitte millegi tegemiseks.

Uus aasta saabus kindla meele ja hea tujuga üldjoontes. Üldse on rõõmus olla. Kuskilt on mulle jälle roosad prillid ette kukkunud. Ma olen kindlalt see roosasuhkruvati-mannavahu-maailma inimene. Eks ma olen tänulik endale ja oma inimestele. Ma lubasin endale, et isegi kui kõik muu sakib, siis vähemasti olen ma ise enda vastu hea. Mulle ausalt öeldes meeldib mu uus suhtumine või õigemini selle õppimise teekond. Ma ei väsi uskumas ka seda, et mida rohkem head usud ja panustad, seda rohkem seda tõmbad. Elu näitab seda ise.

Täna mul toimus selline üllatuslik avastus iseenda sees, kui ma meie tugigrupi postitust kommenteerisin. Psühholoog soovitas mul end regulaarselt kaaluda, et oleks ülevaade. Nii ma siis selle sammu uuel aastal tegin, kuigi ausalt ei tahtnud üldse kaaluda ennast. Papahh, number oli iseenesest kreisi. Aga teate mis, number on kreisi-kole-suur-paha aga ma ei näe ennast peeglist sellisena nagu ma seda numbrit kaalul näen. Ma arvan, et see on esimene suur samm, mis päriselt mul sellest häirest paranemise suunas minna aitab. Ise ka üllatasin kui hea tunde see mu sisse voolis, jeee.

Sisse on tekkinud selline tunne, et mul hakkavad need mõtted paranema, et ma saan esialgu endaga sõbraks, siis lihtsalt ei ketra enam neid halbu mõtteid peas. Ja vahel kui need söögiisud ründavad ning isegi kui ma olen terve paki komme pintslisse pistnud, ei tunne ma neid suuri süümekaid. Pole nagu mõtet koguaeg negatiivselt suhtuda asjasse, see ei tee head. Ja ehk siis ükskord, kui kogu see karusell mu sees on paigale jäänud ja mu kehal ning mõistusel pole vaja märku anda painavate isudega, et midagi valesti on, söön ma kolm kommi. Lihtsalt selleks, et need on head.

Ma olen praeguseks hetkeks unustanud selles suhtes igasugused väga suured söömise piiramised. Ma söön nii intuitiivselt, et mõni päev olen täiesti raw vegan ja teisel päeval mõnusa portsu muna ja peekonit. Ma laiemas pildis ikka üritan Roberti soovitusi jälgida ja sellega järjepeal olla, aga mitte nüüd 100%. Kalorihulgad loogika järgi on väga ebastabiilsed, vahel ikka väga vähe ja teinekord on päevane energiadefitsiit täitsa nullis. Tunnen end hästi.

Mul on tõsine smuutihullus peal.. jagan teiega oma hetke kõige lemmikumat igahommikust vitamiinipommi:

Suur peotäis spinatit
puhast õunamahla u. pool klaasi 
2 kiivit
1 pirn
pool greipi



Mul saab sellest kõht nii täis ja üldse hea kerge tunne on. Selline päeva alustamine manab terveks päevaks hea terve tunde. Rõõõõõõõõmsa!