Hind,mis on oma hinda väärt.

Vaatasin ära ühe dokfilmi seoses tervisliku toitumisega ja toiduainete tööstusega, Food, Inc. (2008). Ja mul peas hakkas välkuma üks suur sügavalt punane küsimärk.

Tervislik toit on ikka veel, meie 21.sajandil, inimeste jaoks kättesaamatu ja võõras teema. See on kallis. See ei müü end ikka veel kui tervis. Inimesed valivad tihtipeale odavama söögi, rämpstoiduputkast burksi, sest see on kiire ja odav ja täidab kõhtu. Ma ei saa hukka mõista inimesi, kellel on rahaliselt kitsas ja nad hoiavad kokku. Aga kas ikka hoiavad? Kas hoiavad ikka õige asja pealt?

Minu jaoks on tervislik toitumine ainus loogiline variant, ma ei oska toidupealt kokku hoida ja hindan toidu kvaliteeti üsna kõrgelt. Ma olen valmis maksma tihtipeale topelt kui ma tean, et sellest kallimast variandist on mu kehal kordades rohkem kasu, kui poole odavamast tootest. Loomulikult pole see üks ühele alati nii. Ja mul ei kasva rahakott puuga seljas. Aga lihtsalt sellised asjad on minu teadlikud valikud ja eks kuskil mujal tuleb kokkuhoiupoliitikat rakendada. Ja ma ei arva, et minu käitumismaneer pole ratsionaalne. Ja teate miks?

Just seda sama filmi vaadates, kui perekond sõi rämpstoitu, kuna nad said seda endale lubada nii, et vähese rahaga oli neli kõhtu täis, olles sealjuures haiguste käes vaevlevad, sain ma aru, et olen omadega või sees. Nimelt polnud perekonnal raha, et osta pirne ja kapsast ja muid köögivilju, samal ajal kui tänu burgerite, koola ja friikate sissepugimisest oli keha alla andnud, pereisa võitles diabeediga. Diabeediga, mis nõuab ravimeid ja ravimeid peab ostma üüratute summade eest. Kokkuvõttes toidupealt kokkuhoitud raha kulutatakse ravimitele, lisaks veel halb enesetunne. Mina aga toitun 80/20 tervislikult, ma ei pea mitte ühtegi ravimit sööma, ma olen õnnelik ja terve ja ma usun, et ka rahakott on seetõttu kokkuvõttes tervem.

Vahel on ikka jahmatav, nagu külma vett oleks kraevahele saanud, kui vaatad enda ümber ringi ja avastad, et teised ei näegi seda maailma sellisena, nagu see on läbi minu värviliste silmade. Siis on natukene kurb ja natukene selline, et jubedalt tahaks midagi teha. Jälle see missioonitunne, et tahaks maailma paremaks paigaks muuta. Et kõigil oleks elu kvaliteetne. Näidata teistele kui ilus ja hea on tervislikult elada.

Võib olla on asi selles, et kui inimesed ei otsi ise mingisuguseid teistsuguseid aspekte, siis nad ei oska ka näha alternatiivseid viise ega oska puudust tunda millestki, mida neil pole. Teisest küljest hüppavad uksest ja aknast sisse igasugused tervisliku toitumise ja liikumisega seotud kampaaniad ja programmid. Et kas tõesti on võimalik, et kuna mina olen asjas nii sees, siis ma märkan nende küllust aga inimesed kes pole ise pidanud vajalikuks, on justkui silmaklappidega või nende kampaaniate "värv" on värvitu ja need ei jää silma..

Läks siin paar õhtut tagasi poodi jäätist!!! ostma, kuna jälle that time of the month ja et mitte mööda seinu üles kraapida, on lihtsam need päevad-kaks seda süüa, mida mõistus väga ei tahaks. No see selleks.
Kes olen mina, et kedagi nüüd arvustada ja ma absoluutselt ei parasta kedagi, pole ma ka teab mis tervislikkuse etalon ja supervormis, aga seistes seal riiulite juures, jäid mulle kaks tüdrukut silma. Vanust oli neil ehk tosin ja paar lisaks. Ühel nendest polnud tegemist üleliigsete kilodega, vaid juba tervisele liiga tegeva ülekaaluga. Ja seda on kurb vaadata.

Mind paneb mõtlema ka see, et olukorrad on nii kriitiliseks muutunud. Kas lähedastel pole siin oma osa ja kuidas panna inimesi mõistma, et see pole lihtsalt asi, millega mängida. Võib olla peaks natukene rohkem enda ümber inimesi märkama ja peale märkamise ka midagi ette võtma,kui sa näed, et asi on üle käte läinud. Võtta lihtsalt üks sügav hingetõmme ja rääkida probleemist. Kaua saab pead liivaalla peita, kui samal ajal murekoorem seljas litsub su laiaks?!
Asi pole enam selles, et on jube pitsa isu ja vot sööngi, vaid selles, et loomulikult peab inimene sööma aga eelkõige ikka terve olema.

Üks asi on välimus ja enesehinnang ning enesetunne, teine asi on aga tervis. Sellega ei tasuks kindlasti mängida. Teine tüdruk oli lihtsalt natukene kobedast kobedam. Aga miks ma neid sedasi märkasin oli see, et kui kolmas tsipsipakk sinna 2 liitriste koolade vahele lendas, tuli kange tahtmine öelda, et ärge tapke end ise.. ande enda kehale ja tervisele võimalus elada!
Plikatirtustest ei kiirgunud välja just ahhetamapanevat rõõmu ja sära, et oleks energiliselt kiljanud kui ilus elu on. Mitte, et ma seal jätsitops käes oleks õnnest ise üles-alla hüpanud.. aga saate ehk mu poindile pihta.

Täitsa tore uus kampaania "Köögiviljad kaalu ei kasvata" :)