Ma ilmselt ei ole olnud kunagi õnnelikum inimene, kui ma olen seda praegusel hetkel, sest ma pole ennast varem nii palju armastanud. Usun, et kõik mis peab tulema, tuleb. Ja miski ei satu meie eludesse põhjuseta. Samamoodi on mingil põhjusel inimesed erinevad. Olen korduvalt oma peas mõelnud, et miks just mina. Miks üks või teine asi just minuga peab juhtuma.
Seda küsisin ma ka endalt hetkel mil tundus, et tegemist on ääretult suure vea või halva naljaga, kui kaks seitset mind kaalult otsekui ründasid. Jah, minu tippkaal 2008 aasta sügiseks oli 77kg.. ümardamine ikka ülesse, et peaaegu 80kg. See oli minu jaoks nii valus, et ma ei mäleta esimesest Kaalujälgijate koosolekust mitte midagi peale selle, kui pärast bussiga koju sõites lahinal nutsin. Teadsin ju ise küll, et siit ja sealt natukene üle, aga kodus kaalu polnud ja seepärast läksingi sinna gruppi, aga et tegemist korraliku ülekaaluga (KMI 27,98, lähedamal rasvumisele kui normaalkaalule) oli tol hetkel karm reaalsus.
Samas tagantjärele mõeldes olin ma ise ikka korralikult vaeva näinud. Sõin praktiliselt ainult rämpsu, tegelikult sõin kõike aga meeletustes kogustes, mingi 10 võikut ja suur karp jäätist, või öösel pizza ja 200g šoksi nahka pista polnud probleem. Endalgi rõve mõelda praegu. Kuigi ma olin selleks ajaks teadlik, et minu probleemiks on kerge kaalust juurde võtmine, siis tuimalt sõin. Mäletan ka neid õhtuseid teleka ees küpsiste krõbistamist ja magusa jäätee joomist, siis mu jaoks oli see raskustunne kõhus nii normaalne. Eks ma virisesin ja kurtsin emmele ja sõbrannadele, et ma olen nii paks, aga see oli juba selline standard värk ja ega keegi ei tahtnud mulle seda kinnitades liiga teha. Vastusteks tuli ikka, et ei ole midagi hullu ja eks ma ise lootsin, et ehk siis polegi. Praegu enda kogemusele tuginedes tuleks alati oma lähedastele anda märku, et oleks aeg miskit ette võtta. Varem alustada on palju lihtsam. Ja sellega tegelikult teete teene, kuigi see võib esialgu jõhker tunduda.
See, et ma KJgrupiga liitusin, tuli lihtsalt ühest hetkest kui internetiavarustes sellest lugesin ja tundsin, et Nüüd! või mitte kunagi. Mul käivad kõik asjad tuhinaga ja kui ma kohe härjal sarvist ei haara, on asjaga tuksis. Minu puhul kehtib tegutsedes suuresti see, et ei loe eilne ega homne, vaid tänane. Otsustasin, et septembrist hakkan käima. See oli just sellel hetkel see õige ja vajalik käik. Hetkel ma näiteks ei tunne, et see oleks toimiv lahendus. Praegu vajan midagi muud. Käisin iga nädal korralikult kohal, ostsin hunniku vajalikke raamatuid, täitsin oma toidupäevikut. Läksin trenni. Esimese nädalaga sain 1,7 kg maha, teisega 1,3kg. Veebruariks olin kaotanud juba 11kg. Nii rõõmus. Praegu sellele mõeldes tunnen siirast rõõmu ja õnnetunnet. Siiani. Vägevalt suurt tuge sain oma superemmelt, kes algusest peale toetas mu plaane ja tegutsemist ning võimaldas seda kõike.
See valus tunne mis mind esimesel korral tabas oli täpselt selline, et ma ei saa kunagi õnnelikuks ja ma pole midagi väärt. Kohutav lootusetuse tunne. Aga tuli uus päev ja lihtsalt pidin mõtlema, et kas ma tõesti tahan sedasi end tunda või ma annan endast maksimumi ja hakkan tööle. Mõeldud - tehtud. Ma olen endale nii tänulik, võibolla ma poleks hetkel siin kus ma olen. Tihkan mõelda, et põhjus miks mind nii valus löök tabas, oli vajadus mind kahe jalaga maapeale tuua. Oleks tegemist olnud etteaimatava numbriga kaalul, poleks ehk minus tekkinud nii suurt entusiasmi sellest lahti saada ja võib olla varsti juba käega löönud. Seega elaksin hoopis õnnetu ja täiesti teise inimesena. Sest üks asi on see, et kaotasin kilosid, mis mind muidugi väga rõõmustab aga teine on enesekindlus ja avatus. See tunne, et ma tahan suhelda ja inimestega koos olla ja ma ei põe. See on minu jaoks juba suur võit! Mis sest, et mul on veel teed, mida käia.. aga sellest juba teine kord.
Seda küsisin ma ka endalt hetkel mil tundus, et tegemist on ääretult suure vea või halva naljaga, kui kaks seitset mind kaalult otsekui ründasid. Jah, minu tippkaal 2008 aasta sügiseks oli 77kg.. ümardamine ikka ülesse, et peaaegu 80kg. See oli minu jaoks nii valus, et ma ei mäleta esimesest Kaalujälgijate koosolekust mitte midagi peale selle, kui pärast bussiga koju sõites lahinal nutsin. Teadsin ju ise küll, et siit ja sealt natukene üle, aga kodus kaalu polnud ja seepärast läksingi sinna gruppi, aga et tegemist korraliku ülekaaluga (KMI 27,98, lähedamal rasvumisele kui normaalkaalule) oli tol hetkel karm reaalsus.
Samas tagantjärele mõeldes olin ma ise ikka korralikult vaeva näinud. Sõin praktiliselt ainult rämpsu, tegelikult sõin kõike aga meeletustes kogustes, mingi 10 võikut ja suur karp jäätist, või öösel pizza ja 200g šoksi nahka pista polnud probleem. Endalgi rõve mõelda praegu. Kuigi ma olin selleks ajaks teadlik, et minu probleemiks on kerge kaalust juurde võtmine, siis tuimalt sõin. Mäletan ka neid õhtuseid teleka ees küpsiste krõbistamist ja magusa jäätee joomist, siis mu jaoks oli see raskustunne kõhus nii normaalne. Eks ma virisesin ja kurtsin emmele ja sõbrannadele, et ma olen nii paks, aga see oli juba selline standard värk ja ega keegi ei tahtnud mulle seda kinnitades liiga teha. Vastusteks tuli ikka, et ei ole midagi hullu ja eks ma ise lootsin, et ehk siis polegi. Praegu enda kogemusele tuginedes tuleks alati oma lähedastele anda märku, et oleks aeg miskit ette võtta. Varem alustada on palju lihtsam. Ja sellega tegelikult teete teene, kuigi see võib esialgu jõhker tunduda.
See, et ma KJgrupiga liitusin, tuli lihtsalt ühest hetkest kui internetiavarustes sellest lugesin ja tundsin, et Nüüd! või mitte kunagi. Mul käivad kõik asjad tuhinaga ja kui ma kohe härjal sarvist ei haara, on asjaga tuksis. Minu puhul kehtib tegutsedes suuresti see, et ei loe eilne ega homne, vaid tänane. Otsustasin, et septembrist hakkan käima. See oli just sellel hetkel see õige ja vajalik käik. Hetkel ma näiteks ei tunne, et see oleks toimiv lahendus. Praegu vajan midagi muud. Käisin iga nädal korralikult kohal, ostsin hunniku vajalikke raamatuid, täitsin oma toidupäevikut. Läksin trenni. Esimese nädalaga sain 1,7 kg maha, teisega 1,3kg. Veebruariks olin kaotanud juba 11kg. Nii rõõmus. Praegu sellele mõeldes tunnen siirast rõõmu ja õnnetunnet. Siiani. Vägevalt suurt tuge sain oma superemmelt, kes algusest peale toetas mu plaane ja tegutsemist ning võimaldas seda kõike.
See valus tunne mis mind esimesel korral tabas oli täpselt selline, et ma ei saa kunagi õnnelikuks ja ma pole midagi väärt. Kohutav lootusetuse tunne. Aga tuli uus päev ja lihtsalt pidin mõtlema, et kas ma tõesti tahan sedasi end tunda või ma annan endast maksimumi ja hakkan tööle. Mõeldud - tehtud. Ma olen endale nii tänulik, võibolla ma poleks hetkel siin kus ma olen. Tihkan mõelda, et põhjus miks mind nii valus löök tabas, oli vajadus mind kahe jalaga maapeale tuua. Oleks tegemist olnud etteaimatava numbriga kaalul, poleks ehk minus tekkinud nii suurt entusiasmi sellest lahti saada ja võib olla varsti juba käega löönud. Seega elaksin hoopis õnnetu ja täiesti teise inimesena. Sest üks asi on see, et kaotasin kilosid, mis mind muidugi väga rõõmustab aga teine on enesekindlus ja avatus. See tunne, et ma tahan suhelda ja inimestega koos olla ja ma ei põe. See on minu jaoks juba suur võit! Mis sest, et mul on veel teed, mida käia.. aga sellest juba teine kord.
