neljapäev, 8. detsember 2016

Kuidas õnn meie õuele saabus..

Või noh, rohkem ühines väike kutt meiega ja tegi seda siiski õue asemel sünnitusmajas.
Mõtlesin lõpuks, et on see aeg, kui võiks selle sünniloo kirja panna. Pole veel päris meelest läinud aga minuti täpsusega meeles ka pole.

Kevin rääkis koguaeg, et kutt tuleb tema sünnipäevaks. Mina vaidlsein vastu, et 2.septembril hoian jalad ristis, kuna igal ühel olgu ikka oma päev. Ise olin rohkem seda meelt, et tuleb varem. Tähtaeg oli 26.august. Aga kui kutt oli juba neli nädalat varem ilusti fikseerunud, siis ma olin juba augusti algusest saadik nii valmis. Iga päev oli SEE päev. Aga mida polnud, seda polnud.

Kuniks...

Esimese septembri hommikul viisin proovid ära ja pidin poodi minema. Õhupalle ja küünlaid ja koogiasju ostma, et Kevini sünnaks valmistuda. Kuna Jussu ei lase libedalt kodust välja, siis mõtlesingi, et jube hea kohe hommikul kõik toimetused ära teha.

Aga sisetunne käskis polikliinikust koju tagasi tulla. Kuidagi nii tuli tunne peale, et tahan koju. Mul polnud ei halb ega midagi. Ainult see koju minemise tunne. Noh, veerand tundi peale koju jõudmist sain aru, miks ma siia tulin. Valus oli. Ja seekord see üks väike valu muutis mu ärevaks. Facebook lahti, emme ja Kevini chatid lahti. Et mul oli valu. Ja vot, järgmise veerand tunni pärast oli uus.. ja uus ja uus. Kõigil ärevust kui palju.

Lõunaks kamandasin Kevini koju. Et noh, moraalset tuge vaja. Ma ei tahtnud enam üksi olla. Samas hullu ka polnud. Paar tundi valutasime kodus koos. Sain kõik ilusti üle hingatud ja kodus veel mõistlikult olla. Polnudki nii hull. Kell kolm helistasin siis papsile, et: " tsau issi, on sul aega mind sünnitama viia?!" Kujutan ette kuidas teisel pool toru tal kõrvad liikusid. See oli kõne, mida ta teadis et tuleb aga milleks vist päris valmis ei olnud. Põhimõtteliselt, et "ou kuule sa hakkad kohe vanaisaks ja su uus roll tuleb minu jaoks päris valulikult. Äkki aitad hädast välja?"

Peale kolme olime esimest korda, jah just esimest, vastuvõtus. Mulle tundusid valud kuskil 3-4 minuti tagant, samas täiesti üleelatavad. Mõtlesin, et mis see sünnitamine siis ära ole. Hoogu tõmbas maha aga see, et emaka avatus oli vaid sentimeeter. Samas jah, valu oli skaalal 1-2/10st kah. Jääte sünnituseelsesse või lähete paariks tunniks koju vanni? Ee, koju vanni. Tund aega vanni. Ebamugav. See on kindel, et vannis sünnitamine pole mulle. Valud läksid päris kisama panevaks. Kevin oleks juba 20x minuga haiglasse tagasi läinud. Aga ma ei lubanud kedagi kutsuda. Laseme ikka tervel majal edasi kuulda, et meil hakkas protsess pihta. Siis komandör teiselt poolt lahte ka juba kamandas, et minge haiglasse. Mina ajasin ikka sarvi vastu, et mis sinna ikka nii vara minna. Kell oli juba kuskil seitse saamas, kui ma olin ise šokis, et mis hääl mu seest välja võib tulla. Ebareaalne karu möirgamine.

Ilm oli ilus, haigla max 500m kaugusel aga no vot polnud seda jalutamise isu peal. Isa auto tundus ka kuidagi kitsavõitu. Vilkuritega ikka tuus haiglasse saabuda. Seal andsin ka kohe valjul häälel teada, et ma olen tagasi. Õnneks oli sünnitustegevus ka piisav, et lubati sünnitusosakonda end sisse seada. Avatus oli 4cm aga valud olid rängad. Palusin 15nminutit, et saaks tukkuda. Aga keegi väga seda võimalust mulle ei pakkunud. Valu ajal ma karjusin ja valutu minuti ajal mõtlesin, et pole hullu..kuni tuli uus.

Oh jumal, kui valus võib üks valu olla. Siin hakkasin tegema vigu, hinge kinni hoidma. Vist, ma arvan. Sest saabus kaua kardetud paanika, et ma ei saa hingata ja ma suren ära. Tulid pisarad ja kohustuslik "ma ausalt ei jaksa enam selle pulliga tegeleda". Ma muidugi haiglasse saabudes oma 4 cm avatuse ja minutiste tuhudega sain kiiresti aru, et ma ei ela seda üle. Et ma tahan leevendust ja palusin võimalusel epiduraali. Eks olin selle kohta kriitikat eelnevalt ka lugenud aga tundsin, et vajan seda, et need järgnevad kuus-seitse tundi kuidagi üle elada.Puhata, sest kaua kahe rummikoogi peal ei sünnita. Ehk siis loo moraal kõikidele tulevastele sünnitajatele: palun sööge korralikult ja puhake, seni kuni saate!

Selle avatusega pidi eeldatavalt veel ca. 7h minema, et beebi sünniks. No ei või olla! Tulebki teisel septembril.

Esimene õnn saabus õuele sellega, et epiduraal mõjus nii lõdvestavalt, et valud asendusid poole tunniga pressimise tundega. Tundsin, et elu parim otsus oli lasta see endale teha. Ja siis ma seal kraapisin kõik oma jõuvarud, mis kuude jooksul söödud kaneelirullidest ja jäätisest kogunenud olid, ja punnitasin oma väikse kuti siia maailma. Kell oli 21.16. oli 1.september. Tuli ikka ära! Meie väike Hugo, 50 cm ja 3706 grammi ja täitsa oma päeval ja terve ja ilus kutt.

Kõige ilusam ja imelisem asi! Suur töö oli tehtud ja saime õnnelikult üksteisega lõpuks lähemalt tutvust teha. Me tegime selle ära! Koos, Kevin oli terve aja minuga ja täpselt nii, nagu mul vaja oli. Ma ei öelnud ühtegi kurja sõna ega roppust ega saatnud teda minema. Nii õnnelikud ja väsinud. Kaisutasime seal, kuni saime sünnitusjärgsesse palatisse.

Meil lõpuni ei vedanud ja pidime ema-lapse palatiga leppima. Jäin esimeseks ööks üksi. Ma ei maganud silmatäitki. Lihtsalt vaatasin oma last. Ja minu olukord oli ka üsna kesine. Õnneks olid ämmakad kõik nii abivalmid ja meie sünnituskogemus oli niivõrd normaalne, kui selles olukorras olla sai. Sünnitus on tehtav. Suurema trauma sain taastumisest, ma ei olnud valmis, et see on nii ränk ja võtab nii kaua aega.

Aga nüüd kolm kuud hiljem kannan endaga kaasas vaid seda imelist esimese hetke tunnet, kui sain oma poja kaissu!

teisipäev, 8. november 2016

Jõulud! Oeh oota, alles on november..

Jõuludeni on täpselt 46 päeva. Et siis põhimõtteliselt on jõulud käes? Jah? Ei? Hakkame piparkooke küpsetama? Sussid aknale? Riputame kulla-karra ja paneme kapsad pliidile? Ei?! Mis? Vara veel? Nouuuuu...

Ma nii hullult ootan seda jõuluaega ja paks lumevaip viskab ootusele ainult hagu juurde. Reaalselt unistan, et saaks jõulunännidega kasti konkust välja tuhnida ja kodu täitsa ära ehtida. Ja nii unistades lappan Pinterestis jõuluteemasid hommikust õhtuni. Ma olen nii jõuluinimene ja see on ausalt lemmik aeg aastas. Jah, on külm ja talv ja pime. Aga selles kõiges on nii palju ilu. Paksud langevad lumehelbed, pimeduses kumavad küünlad, krõbetate piparkookide lõhn, kuusepuud ja akna taga piiluvad päkapikud ja mandariinidest punnis kõht. Ma jumala hea meelega usuksin veel siiralt ka päkapikkudesse ja ootaks õhtul ärevalt millega see väike mehike mind hommikul üllatab. Tahaks juba seda maagiat oma pojaga jagada ja seda õnnelikku põnevust täis sära tema silmades näha, mis jõulud endaga kaasa toovad.


See on nii ilus maagiline aeg nii silmadele kui hingele. Inimesed on armsamad, sõnad on soojemad ja lähedustunne on sel ajal kuhjaga kohale tulnud. Ma ei tea kuidas teiega lood on, aga minu jaoks on kõik jõuludega seonduv hea energia allikas. Paneb aastale mõnusalt hubase lõpu peale. Aga tundub, et ka teiste inimeste hinges on soojus ja sealt tuleb tahe teha head, sest just jõuluajal hakkavad ka igasugused heateo maaniad peale. Head võiks teha, tähendab peab tegema aastaringselt, aga ma ei leia selles midagi paha, et igas aastas on aeg, kus tehakse palju head.

Jõuluaeg on minu jaoks kindlasti aeg lähedastega ja sel aastal on jõulud eriti erilised, sest meie perre on lisa tulnud. Ma tean, et Hugo ei saa veel midagi aru ja veelvähem jääb talle meelde, aga hinges on ikka tunne, et tahan et meie pere esimesed jõulud koos oleks täiuslikud. Noh, mu kolm kutti kodus teevad ise nii või naa selle täiuslikuks.. aga ise tahan maksimaalselt panustada, et oleks mõnus idüll.

Meeleolu loomiseks on minu jaoks must have lõhnaküünlad, piparkookide küpsetamine ja kaunistamine, jõuluehete üleküllus. Ma olen täiega selliste ameerikalike jõulupuude fänn, kus ehteid on rohkem kui kuhjaga. Samas minu teine pool on minimalist, seega leiame kuldse kesktee selles osas, kaalukausiga rohkem on uhkem suunas, haha. Sel aastal muidugi pean kuusepuust loobuma, sest suure tõenäosusega teeb Juss, meie koer, sellega üks-null. Võtab selle puu täiega ette. Nuuks-nuuks.
Nüüd ma siis mõtlengi, kuhu ja kuidas kõik oma üliilusad kuuseehted riputada. Ilmselt võtan ette midagi sellist.



allikas: Pinterest


Aga praegu ongi kõige suurem mure see, et kas võiks juba alustada selle jõuluhullusega kodus. November on nagu õrritamiseks loodud, et nagu nii lähedal aga samas kaugel. Igal pool väljas vaikselt luuakse juba jõulumeeleolu. Poed on päkapikke ja põhjapõtru täis, aga samas pole sünnis kodus veel jõulukarda kuusele keerutada. Et äkki keegi keeraks nüüd sujuvalt kalendris lehekülje detsembrile. Ma ei oota ainult seda ühte jõuluõhtut vaid kogu seda perioodi, advendist advendini ja kolmanda ja neljandani. Suurest ootamisest olen reaalselt kilo piparkooke sisse puginud ja esimese glögi (alkoholivaba) joonud. Õhtul voodis, kui lapsed tuttu pandud (meil on üks karvesem ka), sööme voodis mandariine. Ma tean, et ei ole kaugel see aeg kui Whami Last Christmasist kaasa laulan ja pingsalt Üksinda kodus filmi vahin. Ühed ja samad asjad, aga ma ikka ei tüdine nendest. Vastupidi see on see üks ja sama hea turvaline ja kindlapeale tulev jõulutunne, mis nende "traditsioonidega" kaasa tuleb. Haadihaaha. Hing nii januneb, et saaks "ametlikult" jõuluajaga alustada. Samas ma põhimõtteliselt ei ole seda enne 1.detsembrit teinud. Sel aastal teeme avapaugu esimesel advendil. Kuigi hea meelega viskaks praegu läpaka kõrvale ja otsiks need lumehelbekesed ja jõulutulekesed välja.

Aga ei, ma pinin Pinterestis ideesid edasi ja tiksun ikka sinna ametlikku jõuluaega ära kokku kogutud ideedega. Võib olla peaks Hortesesse ka inspiratsiooni koguma minema. Ja no pole välistatud, et puht juhuslikult sealt midagi koju kaasa ka tuleb. (Kevin, seda sa poleks pidanud vist nägema..)


kolmapäev, 26. oktoober 2016

Pooldunud

Ma olen tahtnud blogida sellest ajast saadik, kui olin viimaseid päevi rase.. mõtteid ja ideid on olnud rohkem kui mul kahel käel sõrmi. Aga siin ma nüüd olen. Mitu kuud hiljem. Ja hoopis teises rollis. Ema rollis.

See on  u s k u m a t u  kui kiiresti saab aeg edasi minna. Alles oli mu kõht nagu maakera. Ma virisesin nagu tüüpiline ma-jään-elu-lõpuni-rasedaks rase. Siis nagu välk selgest taevast /samas jumala ette teada, et kohe-kohe/ kukkusin hommikul  valutama ja õhtuks oli mul kaisus maailma armsaim inimene - minu beebi.

Beebs saab kohe kahe kuuseks. Ulme. Ma olen iga päev hommikust õhtuni nii hämmingus. Et mul on laps, ma olen ema. Vahepeal ikka jõuab kohale ja siis teine päev vaatan teda ja mõtlen, et see ei saa lihtsalt reaalne olla. Ta kasvas minu kõhus ja nüüd ta on siin. Nagu täitsa päriselt on siin ja päris beebi. Teeb häält ja puha. Sööb suure isuga. Noh, pole kahtlustki ju et minu beebi. Ulme, ma ütlen, ulme!

Päevad lendavad ja on toredad. Mind on õnnistatud väga heas režiimis lapsega. Ma ei tea kuidas see kell nüüd kolm korda kiiremini käima hakkas võrreldes näiteks raseduse lõpuga. Ma justkui ei tee päevad otsa midagi. Samas kuidas ma ei tee. Ma olen ema. Ühest küljest on see kindlalt täiskohaga töö ja enamatki. Teisest küljest ilmselt elu toredam puhkus, kui sul on kaaslaseks kõige armsamat häält tegev ja naeratav punnpõskne nunnupall. 

Mul on nii palju igasuguseid mõtteid peas. Küll emotsioonid seoses sünnitusega, oma superissist mehega, elust beebiga, hirmud ja rõõmud, kuidas ma polnud valmis sünnitusjärgseks taastumisperioodiks. Ilmselt see on normaalne, et kogu mu maailm koosneb pea terves ulatuses beebiasjadest. See on nüüd see periood, kus kallid omad inimesed peavad silmad kinni pigistama ja kannatlikult vastu pidama, kui ma tundide viisi mähkmejuttu ajan. Hah, no vast nii hull ka pole.

Eks ma vaikselt tasapisi lasen mõttevoolul minna ja paiskan oma mõtted laia maailma valla. Kes tahab, see loeb kuidas me hästi elame.

Ma tegelikult tahan öelda ühe suure aitähhi kõikidele, kes on meiega olnud alates uue eluetapi algusest. Südamest tänulik ja õnnelik selle üle, mis mul elus on. Rohkem KES mu elus on. Mul on ainult kiidusõnad Pelgulinna sünnitusmajale, oma perekonnale ja sõpradele! Te olete nii toredad ja meil on sellepärast nii toredalt hea olla!

kolmapäev, 27. juuli 2016

Ettekujutus ja tegelikkus rasedusest.

Rasedus on asi, mida saab mõista üdini vaid siis, kui seda on ise kogetud. Selles olen ma tänu esimese beebi ootusele veendunud. Vahel on muidugi kahju, et meespool ei saa kogeda neid tundeid, mida kõhubeebi kasvamine ja liigutused minus tekitavad. Aga samas, ma ei tea ka seda tunnet, mis temal minu liikuvat pallikest katsudes tekib.

Enne rasedaks jäämist olin ma oma peas ikka igasugused asjad välja mõelnud, et kuidas see kõik olema saab ja milline ma olen. Ma olen oodatust oluliselt vähem tegutsenud-hullunud-mõelnud. No nagu 180 kraadi plaanitust erinevalt.

Esiteks arvasin, et ma kukun lugema. Loen kõiksuguseid võimalikke raamatuid, alates sellest kuidas olla rase ja lõpetades sellega, kuidas kasvatada normaalne laps. Pean tõdema, et olen ühte raamatut sirvinud, mis ma raseduskeskusest kaasa sain. Kui ma jõudsin täpsustavate joonisteni, kuidas ma oma sõrmi ja keha hoidma pean, et beebit imetada.. Siis ma teadsin, et ma ei hakka ju ometi ühes käes beebit hoidma ja teisega raamatust järge ajama. Loodan ikka ema instinkti peale siin. Ehk siis tundsin, et ei ole mõtet igasuguseid õpikuid kokku ostma hakata.

Ka foorumites olen ma suhteliselt vähe käinud, ainult midagi konkreetset otsimas. Põhiline tugi on olnud mul teiste rasedate blogid, kus mulle on meeldinud nädalaid võrrelda. Enda rasedusnädalat ja kellegi teise oma. Mul pole oluliselt palju inimesi kõrval, kes oskaksid kaasa rääkida. Kuhu on jäänud minu sõbrannade beebibuum, ah? (See on küsimus teile ja täiesti tõsiseltvõetav ka) 

Beebigrupp. Olin sellest kuulnud ja see tundus kohustuslik raseduse osa. Saad koguaeg kõike jagada omasugustega. See on kindlasti tore. Ka mina otsisin peale triipude kättesaamist kohe üles augustibeebid 2016. Paari nädala möödudes tundsin, et see ei ole ikkagi mulle. Ma saan aru, et alati kõigil ei lähe asjad mööda head rada ja rasedusega kaasneb kurbust ja valusaid hetki. Aga ma tundsin selles hetkes, et minuga on kõik hästi ja teiste kurvad kogemused mõjuvad mulle negatiivselt, siis ma lihtsalt ei tahtnud endas igasuguseid hirme tundma hakata. Eriti esimestel raseduskuudel, kui kõik on niigi veel selline ebakindel. Ja hiljem ma lihtsalt ei oleks tundnud end seal grupis omana. Seega ei ole mul terve raseduse jooksul olnud ühtegi omasugust kõrval.

Mitterasedana arvasin, et rasedusaegsed vaevused on iiveldus/oksendamine ja väsimus. Et need tuleb kuidagi üle elada, haha. Noh, sünnitusvalud on eraldi teema muidugi. Aga kuna Hugo siblib kõhus veel, siis selles osas ei oska ma kaasa rääkida. Tulles tagasi raseduse vaevuste juurde, siis võta näpust, neid on rohkem kui iiveldus ja väsimus! Ma suutsin olla üks neist vähestest, kellel mitte ei kao vaid süveneb migreen. Rasedana pole sellele ka mingisugust erilist ravi. Ja tagasi on täiesti arvestatavad seljavalud, mis meenutavad kooliaega, kui koolikotti pidi tassima. Või siis te ei kujuta ette ka, kui kiiresti võib tekkida meeletu pissihäda. Ja samakiirelt kaduda. Ja siis jälle kindlameelselt tagasi olla. Ootamatult ründavad mind pussnoad jalgevahel. Need lähevad nädal nädalalt valusamaks. Elu esimesed päris jalakrambid on mind ka mõnel ööl tabanud. Ja need on esimesed asjad, mis pähe tulid. Aga tegelikult mulle ikkagi meeldib rase olla.

Paljud teavad mu kaaluprobleemi, mis mind on üle poole mu elust saatnud. Ütlen ausalt, et üks suur hirm oli, et võtan meeletult kaalus juurde. Et lihtsalt kui mulle muidu meeldib süüa, siis rasedana kindlasti ma ei söö mitte vaid kahe eest. Vaid lausa kolme. Ja siis võtangi 30kg juurde. Tegelikult on nii, et süüa tuleb ikka ühe eest aga korralikult. Söön palju värsket ja sellekõrval ei hakka varjama, et kommi ja kooki olen viimase kaheksa kuuga söönud oluliselt rohkem, kui varasemalt. Mul on kaalu juurde tulnud 10 kg ringis, ma ei tunne absoluutselt mitte mingisuguseid süümekaid ühegi ampsu pärast, mis ma teinud olen. Mu keha on minu üllatuseks hoopis teistmoodi toimima hakanud. Ja kokkuvõttes olen ma õnnelik.

Söömise teemaga jätkates, siis ma arvasin, et rasedusega käib kaasas kindlasti mingi kiiksuga isu. Nagu heeringas vahukoorega või kriit. Aga mul pole mitte ühtegi veidrat isu olnud. Raseduse alguses tahtsin rasvast, pizza ja burks ning friikad olid aukohal. See aga möödus. Läbivaks isuks on olnud ehk sai. Röstsai võiga, croissantid, kaneelirullid, koogikesed ja küpsised.

Beebiasjade kokkuostmise osas olin täiesti kindel, et ma pean oma pooled riided ära viima, sest kapis pole muidu ruumi. Või siis Kevini ketsid maha müüma, et asjade jaoks raha saada. Oh, siis tuleks ju ruumi ka..
Ma olen riideid minimaalselt ostnud. Isegi pigem vähe. Nii üllatav, et ma olen selles osas iseenesest nii ratsionaalselt mõelnud. Sest beebi asjad on nii ülinunnud ju tegelikult. Samas ma pean tunnistama, et mul on enda maitsele päris raske leida ägedaid beebikuti riideid. Selles osas on mul mõningad kiiksud. Ma ei taha üleni sinises beebit ja ma pole huvitatud ka suurtest värvilistest piltidest.
Vankri ja voodi ostsime ka alles kuskil kuuaega tagasi. Eile panin nimekirja kokku, mida veel vaja on. Tegelikult vajalikku kraami on veel küll ja küll. Aga minus on nii palju dilemmasid, et kas osta üks või teine. Kas osta beebile tekk või magamiskott. Milline vann, kas kohe rinnapump.. oeh.

Reedel saab mul 36 nädalat täis ja vaikselt mõtlen haiglakoti kokkupanekule. Sinisilmsena arvasin, et saan oma väikse roosa spordikotiga asja aetud aga eile kinnitasin Kevinile, et meil on kohvrit vaja. 
Vaatasin erinevaid liste, mida keegi kaasa pakkinud on ja tegin nende seast omad valikud. Kusjuures, ei plaani võtta sadat erinevat komplekti riideid ei endale ega beebile. Meie kodu on 5 minuti kaugusel sünnitusmajast. Ei näe probleemi, et keegi meist, ehk Kevin, vajadusel kodust läbi lippab.

Ma olin loonud endast pettekujutelma kui tulevasest ideaalsest rasedast. Klišee. Tegelikult olen oluliselt rohkem ikka oma tavalist ideaalset elu elanud. Olles suures vaimustuses beebi liigutustest ja vaadates oma supernunnut kõhtu, pluss see meeletu ootus.. See kõik on nii tore ja mulle on sellest piisanud. 

Ei jõua ära oodata kohtumist oma väikse mõnglikesega! 



teisipäev, 12. juuli 2016

Tagasiteel.

Endale mitte nii suureks üllatuseks tundsin eile, et hoolimata kindlast lõpust, taasavan ma selle aadressi, viskan mõned väikesed muudatused sisse ja lasen oma mõtted valla. Täpselt nii täna läkski. 
Tunne on miski, mida ei saa vägisi tekitada. See kas on nii.. või pole nii. Minuga on tunne, et mulle meeldib rääkida. Ma tahan rääkida. Ja ma teen seda. Kas igapäev või kord poole aasta jooksul. Noh, ikka nagu siis, kui ma tahan.

Oli hetki, kus ma tundsin, et tahaks öelda aga pole nagu õigeid sõnu. Või pole see aeg õige. Või teemad on liiga miskid, mis pole need, mida öelda. Peitusin vabanduste ja ettekäänete taha. Ja mitte teiste, vaid enda eest oli vaja peitu pugeda. Miks vaja oli, seda teab ei-tea-kes ei-tea-kusagil.

Rolli mängisid igasugused muutused elus. Minus endas ja minuga seonduvas. Ma ei oska veel päris täpselt kommenteerida ega lahti mõtestada, mis asi see elu on. See, millega ma ärkan ja magama lähen. On miski, milleta ei saaks, see on kindel.

Aga ma tean täpselt, et Toit,trenn,kogemused on suurt rolli mänginud kõiges, mis mind on toonud tagasi siia.Sellisena. Selliste mõtetega, selliste arvamustega, sellise väljendusviisiga.
Olen mingis mõttes tagasiteel, aga mitte et tagasi minna alustatud teeotsa, vaid et lihtsalt vana asja endaga uuesti kaasa võtta. 
Ma tunnen, et mul on siiski midagi öelda. Rääkida pühapäevast, potililledest, kõnnitud vahemaadest, salatist, puksivast beebist või kütuse hinnast, nalja teha ja niisama lobiseda. 
Kui ma varasemalt olin oma igapäevaste mõtetega enamasti toidul ja trennil, mul olid eneseotsimise ajad ja pidevad võitlused nende vahel, kes ma olen ja kes ma olla tahan, siis nüüd ma tunnen, et elus on veel palju muudki. Paljud tühimikud, mida ma kunagi trenni ja toitumisega täita püüdsin, on täitunud millegi palju erilisemaga.
Ei tea kas olen kohale jõudnud iseendana või olen andnud loobumisvõidu oma kunagistele unistustele. Lihtsalt vanaks saanud või on tegemist mistahes x-asjaga. Liikumisest pean ma siiani lugu ja mitmekesine toitumine on samuti elu loomulik osa. Aga need teemad on liiga kitsad võrreldes sellega, mis elus veel mainimist väärt on.

Ma tahtsin otsa lahti teha natukene sissejuhatavalt, juhuks kui keegi tuleb siia.. ja otsib midagi. Siit võib leida kirjutusi, millest mina lihtsalt rääkida tahan. Ikka ja jälle eelkõige iseenda pärast. Aaah, kui egoistlik eks.