Ma olen tahtnud blogida sellest ajast saadik, kui olin viimaseid päevi rase.. mõtteid ja ideid on olnud rohkem kui mul kahel käel sõrmi. Aga siin ma nüüd olen. Mitu kuud hiljem. Ja hoopis teises rollis. Ema rollis.
See on u s k u m a t u kui kiiresti saab aeg edasi minna. Alles oli mu kõht nagu maakera. Ma virisesin nagu tüüpiline ma-jään-elu-lõpuni-rasedaks rase. Siis nagu välk selgest taevast /samas jumala ette teada, et kohe-kohe/ kukkusin hommikul valutama ja õhtuks oli mul kaisus maailma armsaim inimene - minu beebi.
Beebs saab kohe kahe kuuseks. Ulme. Ma olen iga päev hommikust õhtuni nii hämmingus. Et mul on laps, ma olen ema. Vahepeal ikka jõuab kohale ja siis teine päev vaatan teda ja mõtlen, et see ei saa lihtsalt reaalne olla. Ta kasvas minu kõhus ja nüüd ta on siin. Nagu täitsa päriselt on siin ja päris beebi. Teeb häält ja puha. Sööb suure isuga. Noh, pole kahtlustki ju et minu beebi. Ulme, ma ütlen, ulme!
Päevad lendavad ja on toredad. Mind on õnnistatud väga heas režiimis lapsega. Ma ei tea kuidas see kell nüüd kolm korda kiiremini käima hakkas võrreldes näiteks raseduse lõpuga. Ma justkui ei tee päevad otsa midagi. Samas kuidas ma ei tee. Ma olen ema. Ühest küljest on see kindlalt täiskohaga töö ja enamatki. Teisest küljest ilmselt elu toredam puhkus, kui sul on kaaslaseks kõige armsamat häält tegev ja naeratav punnpõskne nunnupall.
Mul on nii palju igasuguseid mõtteid peas. Küll emotsioonid seoses sünnitusega, oma superissist mehega, elust beebiga, hirmud ja rõõmud, kuidas ma polnud valmis sünnitusjärgseks taastumisperioodiks. Ilmselt see on normaalne, et kogu mu maailm koosneb pea terves ulatuses beebiasjadest. See on nüüd see periood, kus kallid omad inimesed peavad silmad kinni pigistama ja kannatlikult vastu pidama, kui ma tundide viisi mähkmejuttu ajan. Hah, no vast nii hull ka pole.
Eks ma vaikselt tasapisi lasen mõttevoolul minna ja paiskan oma mõtted laia maailma valla. Kes tahab, see loeb kuidas me hästi elame.
Ma tegelikult tahan öelda ühe suure aitähhi kõikidele, kes on meiega olnud alates uue eluetapi algusest. Südamest tänulik ja õnnelik selle üle, mis mul elus on. Rohkem KES mu elus on. Mul on ainult kiidusõnad Pelgulinna sünnitusmajale, oma perekonnale ja sõpradele! Te olete nii toredad ja meil on sellepärast nii toredalt hea olla!
See on u s k u m a t u kui kiiresti saab aeg edasi minna. Alles oli mu kõht nagu maakera. Ma virisesin nagu tüüpiline ma-jään-elu-lõpuni-rasedaks rase. Siis nagu välk selgest taevast /samas jumala ette teada, et kohe-kohe/ kukkusin hommikul valutama ja õhtuks oli mul kaisus maailma armsaim inimene - minu beebi.
Beebs saab kohe kahe kuuseks. Ulme. Ma olen iga päev hommikust õhtuni nii hämmingus. Et mul on laps, ma olen ema. Vahepeal ikka jõuab kohale ja siis teine päev vaatan teda ja mõtlen, et see ei saa lihtsalt reaalne olla. Ta kasvas minu kõhus ja nüüd ta on siin. Nagu täitsa päriselt on siin ja päris beebi. Teeb häält ja puha. Sööb suure isuga. Noh, pole kahtlustki ju et minu beebi. Ulme, ma ütlen, ulme!
Päevad lendavad ja on toredad. Mind on õnnistatud väga heas režiimis lapsega. Ma ei tea kuidas see kell nüüd kolm korda kiiremini käima hakkas võrreldes näiteks raseduse lõpuga. Ma justkui ei tee päevad otsa midagi. Samas kuidas ma ei tee. Ma olen ema. Ühest küljest on see kindlalt täiskohaga töö ja enamatki. Teisest küljest ilmselt elu toredam puhkus, kui sul on kaaslaseks kõige armsamat häält tegev ja naeratav punnpõskne nunnupall.
Mul on nii palju igasuguseid mõtteid peas. Küll emotsioonid seoses sünnitusega, oma superissist mehega, elust beebiga, hirmud ja rõõmud, kuidas ma polnud valmis sünnitusjärgseks taastumisperioodiks. Ilmselt see on normaalne, et kogu mu maailm koosneb pea terves ulatuses beebiasjadest. See on nüüd see periood, kus kallid omad inimesed peavad silmad kinni pigistama ja kannatlikult vastu pidama, kui ma tundide viisi mähkmejuttu ajan. Hah, no vast nii hull ka pole.
Eks ma vaikselt tasapisi lasen mõttevoolul minna ja paiskan oma mõtted laia maailma valla. Kes tahab, see loeb kuidas me hästi elame.
Ma tegelikult tahan öelda ühe suure aitähhi kõikidele, kes on meiega olnud alates uue eluetapi algusest. Südamest tänulik ja õnnelik selle üle, mis mul elus on. Rohkem KES mu elus on. Mul on ainult kiidusõnad Pelgulinna sünnitusmajale, oma perekonnale ja sõpradele! Te olete nii toredad ja meil on sellepärast nii toredalt hea olla!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar