Ettekujutus ja tegelikkus rasedusest.

Rasedus on asi, mida saab mõista üdini vaid siis, kui seda on ise kogetud. Selles olen ma tänu esimese beebi ootusele veendunud. Vahel on muidugi kahju, et meespool ei saa kogeda neid tundeid, mida kõhubeebi kasvamine ja liigutused minus tekitavad. Aga samas, ma ei tea ka seda tunnet, mis temal minu liikuvat pallikest katsudes tekib.

Enne rasedaks jäämist olin ma oma peas ikka igasugused asjad välja mõelnud, et kuidas see kõik olema saab ja milline ma olen. Ma olen oodatust oluliselt vähem tegutsenud-hullunud-mõelnud. No nagu 180 kraadi plaanitust erinevalt.

Esiteks arvasin, et ma kukun lugema. Loen kõiksuguseid võimalikke raamatuid, alates sellest kuidas olla rase ja lõpetades sellega, kuidas kasvatada normaalne laps. Pean tõdema, et olen ühte raamatut sirvinud, mis ma raseduskeskusest kaasa sain. Kui ma jõudsin täpsustavate joonisteni, kuidas ma oma sõrmi ja keha hoidma pean, et beebit imetada.. Siis ma teadsin, et ma ei hakka ju ometi ühes käes beebit hoidma ja teisega raamatust järge ajama. Loodan ikka ema instinkti peale siin. Ehk siis tundsin, et ei ole mõtet igasuguseid õpikuid kokku ostma hakata.

Ka foorumites olen ma suhteliselt vähe käinud, ainult midagi konkreetset otsimas. Põhiline tugi on olnud mul teiste rasedate blogid, kus mulle on meeldinud nädalaid võrrelda. Enda rasedusnädalat ja kellegi teise oma. Mul pole oluliselt palju inimesi kõrval, kes oskaksid kaasa rääkida. Kuhu on jäänud minu sõbrannade beebibuum, ah? (See on küsimus teile ja täiesti tõsiseltvõetav ka) 

Beebigrupp. Olin sellest kuulnud ja see tundus kohustuslik raseduse osa. Saad koguaeg kõike jagada omasugustega. See on kindlasti tore. Ka mina otsisin peale triipude kättesaamist kohe üles augustibeebid 2016. Paari nädala möödudes tundsin, et see ei ole ikkagi mulle. Ma saan aru, et alati kõigil ei lähe asjad mööda head rada ja rasedusega kaasneb kurbust ja valusaid hetki. Aga ma tundsin selles hetkes, et minuga on kõik hästi ja teiste kurvad kogemused mõjuvad mulle negatiivselt, siis ma lihtsalt ei tahtnud endas igasuguseid hirme tundma hakata. Eriti esimestel raseduskuudel, kui kõik on niigi veel selline ebakindel. Ja hiljem ma lihtsalt ei oleks tundnud end seal grupis omana. Seega ei ole mul terve raseduse jooksul olnud ühtegi omasugust kõrval.

Mitterasedana arvasin, et rasedusaegsed vaevused on iiveldus/oksendamine ja väsimus. Et need tuleb kuidagi üle elada, haha. Noh, sünnitusvalud on eraldi teema muidugi. Aga kuna Hugo siblib kõhus veel, siis selles osas ei oska ma kaasa rääkida. Tulles tagasi raseduse vaevuste juurde, siis võta näpust, neid on rohkem kui iiveldus ja väsimus! Ma suutsin olla üks neist vähestest, kellel mitte ei kao vaid süveneb migreen. Rasedana pole sellele ka mingisugust erilist ravi. Ja tagasi on täiesti arvestatavad seljavalud, mis meenutavad kooliaega, kui koolikotti pidi tassima. Või siis te ei kujuta ette ka, kui kiiresti võib tekkida meeletu pissihäda. Ja samakiirelt kaduda. Ja siis jälle kindlameelselt tagasi olla. Ootamatult ründavad mind pussnoad jalgevahel. Need lähevad nädal nädalalt valusamaks. Elu esimesed päris jalakrambid on mind ka mõnel ööl tabanud. Ja need on esimesed asjad, mis pähe tulid. Aga tegelikult mulle ikkagi meeldib rase olla.

Paljud teavad mu kaaluprobleemi, mis mind on üle poole mu elust saatnud. Ütlen ausalt, et üks suur hirm oli, et võtan meeletult kaalus juurde. Et lihtsalt kui mulle muidu meeldib süüa, siis rasedana kindlasti ma ei söö mitte vaid kahe eest. Vaid lausa kolme. Ja siis võtangi 30kg juurde. Tegelikult on nii, et süüa tuleb ikka ühe eest aga korralikult. Söön palju värsket ja sellekõrval ei hakka varjama, et kommi ja kooki olen viimase kaheksa kuuga söönud oluliselt rohkem, kui varasemalt. Mul on kaalu juurde tulnud 10 kg ringis, ma ei tunne absoluutselt mitte mingisuguseid süümekaid ühegi ampsu pärast, mis ma teinud olen. Mu keha on minu üllatuseks hoopis teistmoodi toimima hakanud. Ja kokkuvõttes olen ma õnnelik.

Söömise teemaga jätkates, siis ma arvasin, et rasedusega käib kaasas kindlasti mingi kiiksuga isu. Nagu heeringas vahukoorega või kriit. Aga mul pole mitte ühtegi veidrat isu olnud. Raseduse alguses tahtsin rasvast, pizza ja burks ning friikad olid aukohal. See aga möödus. Läbivaks isuks on olnud ehk sai. Röstsai võiga, croissantid, kaneelirullid, koogikesed ja küpsised.

Beebiasjade kokkuostmise osas olin täiesti kindel, et ma pean oma pooled riided ära viima, sest kapis pole muidu ruumi. Või siis Kevini ketsid maha müüma, et asjade jaoks raha saada. Oh, siis tuleks ju ruumi ka..
Ma olen riideid minimaalselt ostnud. Isegi pigem vähe. Nii üllatav, et ma olen selles osas iseenesest nii ratsionaalselt mõelnud. Sest beebi asjad on nii ülinunnud ju tegelikult. Samas ma pean tunnistama, et mul on enda maitsele päris raske leida ägedaid beebikuti riideid. Selles osas on mul mõningad kiiksud. Ma ei taha üleni sinises beebit ja ma pole huvitatud ka suurtest värvilistest piltidest.
Vankri ja voodi ostsime ka alles kuskil kuuaega tagasi. Eile panin nimekirja kokku, mida veel vaja on. Tegelikult vajalikku kraami on veel küll ja küll. Aga minus on nii palju dilemmasid, et kas osta üks või teine. Kas osta beebile tekk või magamiskott. Milline vann, kas kohe rinnapump.. oeh.

Reedel saab mul 36 nädalat täis ja vaikselt mõtlen haiglakoti kokkupanekule. Sinisilmsena arvasin, et saan oma väikse roosa spordikotiga asja aetud aga eile kinnitasin Kevinile, et meil on kohvrit vaja. 
Vaatasin erinevaid liste, mida keegi kaasa pakkinud on ja tegin nende seast omad valikud. Kusjuures, ei plaani võtta sadat erinevat komplekti riideid ei endale ega beebile. Meie kodu on 5 minuti kaugusel sünnitusmajast. Ei näe probleemi, et keegi meist, ehk Kevin, vajadusel kodust läbi lippab.

Ma olin loonud endast pettekujutelma kui tulevasest ideaalsest rasedast. Klišee. Tegelikult olen oluliselt rohkem ikka oma tavalist ideaalset elu elanud. Olles suures vaimustuses beebi liigutustest ja vaadates oma supernunnut kõhtu, pluss see meeletu ootus.. See kõik on nii tore ja mulle on sellest piisanud. 

Ei jõua ära oodata kohtumist oma väikse mõnglikesega! 

Tagasiteel.

Endale mitte nii suureks üllatuseks tundsin eile, et hoolimata kindlast lõpust, taasavan ma selle aadressi, viskan mõned väikesed muudatused sisse ja lasen oma mõtted valla. Täpselt nii täna läkski. 
Tunne on miski, mida ei saa vägisi tekitada. See kas on nii.. või pole nii. Minuga on tunne, et mulle meeldib rääkida. Ma tahan rääkida. Ja ma teen seda. Kas igapäev või kord poole aasta jooksul. Noh, ikka nagu siis, kui ma tahan.

Oli hetki, kus ma tundsin, et tahaks öelda aga pole nagu õigeid sõnu. Või pole see aeg õige. Või teemad on liiga miskid, mis pole need, mida öelda. Peitusin vabanduste ja ettekäänete taha. Ja mitte teiste, vaid enda eest oli vaja peitu pugeda. Miks vaja oli, seda teab ei-tea-kes ei-tea-kusagil.

Rolli mängisid igasugused muutused elus. Minus endas ja minuga seonduvas. Ma ei oska veel päris täpselt kommenteerida ega lahti mõtestada, mis asi see elu on. See, millega ma ärkan ja magama lähen. On miski, milleta ei saaks, see on kindel.

Aga ma tean täpselt, et Toit,trenn,kogemused on suurt rolli mänginud kõiges, mis mind on toonud tagasi siia.Sellisena. Selliste mõtetega, selliste arvamustega, sellise väljendusviisiga.
Olen mingis mõttes tagasiteel, aga mitte et tagasi minna alustatud teeotsa, vaid et lihtsalt vana asja endaga uuesti kaasa võtta. 
Ma tunnen, et mul on siiski midagi öelda. Rääkida pühapäevast, potililledest, kõnnitud vahemaadest, salatist, puksivast beebist või kütuse hinnast, nalja teha ja niisama lobiseda. 
Kui ma varasemalt olin oma igapäevaste mõtetega enamasti toidul ja trennil, mul olid eneseotsimise ajad ja pidevad võitlused nende vahel, kes ma olen ja kes ma olla tahan, siis nüüd ma tunnen, et elus on veel palju muudki. Paljud tühimikud, mida ma kunagi trenni ja toitumisega täita püüdsin, on täitunud millegi palju erilisemaga.
Ei tea kas olen kohale jõudnud iseendana või olen andnud loobumisvõidu oma kunagistele unistustele. Lihtsalt vanaks saanud või on tegemist mistahes x-asjaga. Liikumisest pean ma siiani lugu ja mitmekesine toitumine on samuti elu loomulik osa. Aga need teemad on liiga kitsad võrreldes sellega, mis elus veel mainimist väärt on.

Ma tahtsin otsa lahti teha natukene sissejuhatavalt, juhuks kui keegi tuleb siia.. ja otsib midagi. Siit võib leida kirjutusi, millest mina lihtsalt rääkida tahan. Ikka ja jälle eelkõige iseenda pärast. Aaah, kui egoistlik eks.