Päevad emana

Elu beebiga tähendab teatavat rutiini. Sööme-mängime-magame. Tegelikult sinna vahele mahub palju muud ka. Ja see kõik on emme-issi enda algatada, muidugi põhitegelane dikteerib suures osas kuidas ja mida.

Kutt magab magusat und. Loodan, et ei hõiska enne õhtut ja saan tunnikese seda oma aega. Lihtsalt kohv on veel soe ja tore on olla vaikselt vihmakrabina saatel.. lihtsalt olla ja teha midagi suvalist. Muidugi peaks seda uneaega ära kasutama ja põrandaid pesema. Aga noh, olen aru saanud, et kahjuks see sodi ei jookse eest ära.
Loodetavasti ei sõna ära midagi, aga meie beebi on imelaps. Kõik imestavad kui rahulik, rõõmus ja hea laps ta meil on. Aga pidi nii olema, et kui vanemad on rahulikud, siis on beebi ka. Tehke siit omad järeldused, hehe. Ma saan omale normaalsed unetunnid öösel, ma ei pea eriti krokodillipisaraid kuivatama ja ka päevased tegemised saan kuti kõrvalt ära teha. Gaasimuredest ei tea me midagi, öö ja päev on õiges rütmis, esimene hammast tuli vaid suurema kaisutamisvajadusega.. elu on lill peab tunnistama.

Elumuutus, mis saabus esimesel septembril, ei ole sundinud mul kardinaalselt oma elu ümber mängima. Noh jah, muidugi see oma aeg ja iseenda poputamine jääb rohkem sinna tuleviku kanti. Õnneks tuleb kevad ja kutt on ka juba suurem, mul on hirme beebiga käimise ees aina vähem. Mis annab võimaluse rohkem tegutsemiseks. Ehk leiame ka aja, et üle kõva poole aasta saaks end lille lüüa ja peikaga deidile minna.

Mul on kuidagi nii, et mida rohkem ma teen, seda rohkem ma jõuan ja seda parem on mu tuju. Samas on ikka häbiväärselt palju neid päevi, kus ma käitun nagu oleks pool aastat magamata-söömata jonnipunn ja ei saa seetõttu isegi pesumasinat tööle vajutada. Mida ma ilmselgelt ei ole oma imelapse kõrvalt. Ja siis tekib see tobe nõiaring, et iga päevaga teen vähem, siis tunnen end veel loiumalt ja siis vapsee üldse ei jaksa midagi teha.

Teine päev hakkan kohe hommikul pihta. Kraamima, mängima, lapsega trenni, lapsega jalutama, ise trenni, söögid valmis, jõuame peikaga isegi mõne filmi ära vaadata. Oleme mõned korrad kohvikus käinud, vahel külas. Proovisime isegi väiksele rabamatkale minna, millest kutt väga ei arvanud midagi. Igasuguseid tegemisi saab ette võetud. Päevad on lookas. Nii hea tunne on. Ei ole mingit mandumist.
Ja siis ärkan järgmine päev selle paganama laiskusega. Ja logelen lihtsalt kuti kõrval põrandal. Kaisutame ja mängime ja lobiseme. Kraanikausist pesen nõud 10 min enne peika kojutulekut ära, et mingigi inimlikkus talle vastu vaataks, kui koju jõuab. Et ma lihtsalt ennast saaks natukenegi tegusana tunda.

Loll on see, kes vabandust ei leia. Ja minu peamine vabandus on see, et ma olen beebiga kodus ja ma ei peagi mitte midagi tegema peale temaga tegelemise. Nendel päevadel, kus ma kõik ära teen, siis räägin endale, et beebiga kodus olles on võimalik olla väga tegus, ilma et tema selle all kuidagi kannataks.

Täna on nii palju hea päev, et käisime kutiga beebide ujumises ja ma üle pika aja sain oma blogi jälle avada. Ja õhtul ootab ees trenn. Pesukorvis on küll pesemist ootavaid riideid ja alati on midagi koristada, aga kasutan seda tuduaega niisama tsillimiseks.

Elu.

Üks ja ainus keha

Ma olen oma elu parimas vormis. Ja ometi ei ole mul mu unistuste peenikesi jalgu ega sixpacki. Aga see keha on kandnud üheksa kuud enda sees inimest, see keha on minu jaoks ilusam kui kunagi varem. Ja ometi on mu kõht pehmem, kui mõnel teisel ajal olnud on.

Ma arvan, ei-ei, ma tean, et minuga on nii seesmiselt, kui välimiselt toimunud üüratult muudatusi. Mul on olnud terve elu see keha ja kaaluteema nagu ameerikamäed. On olnud paremaid aegu, on olnud paksemaid aegu. On olnud söömishäired, on olnud ületreenimist. On olnud spinatilehti ja on olnud paar veini nädalavahetustel.

Suhted

See, miks ma ennast enda kehas olen ebamugavalt tundnud ei ole ainult minu enda algatus, vaid ka see, mis on välismaailmast tulnud. Mind ei ole kunagi massiliselt keegi kaalu pärast norinud. Kuid ma olen elus saanud mõned teravad kommentaarid vastassugupoolelt. Need mõjusid mulle halvasti. Ma tundsin, et ma pole piisavalt hea ega ilus ühegi mehe jaoks. Vähemalt enne, kui ma olen peenikene, nagu mu kõik sõbrannad. Ja see rikkus ära olulisema- olla ilus eelkõige ise enda jaoks. Ma ei tahtnud olla see "ahjaa, see su suur sõbranna." See muutis mind aastateks väga ebakindlaks. Süüdistasin igas ebaõnnestumises enda keha. Ilmselt see kõik mõjutas minu iseloomu. Ebakindlus oli kaugele tuntav. Klammerdusin. Ja tundsin kadedust. Aastaid võrdlesin ennast teistega ja unistasin, et tahan ka selline ja selline olla. Et miks just mina pean see paks olema ja miks ma ei suuda saada peenikeseks jne.

Tegelikult annab see siiani mõnes mõttes tunda.Üks asi on sellega rahu teha, aga teine asi on unustada. Ma arvan, et selliseid tunnete riivamisi ei saa unustada. Niisiis lihtsalt aeg parandab haavad. Mulle tundub siiani vahel ilmvõimatu, et keegi võib mind näha ilusana. Sest ma pole ju peenike. Nagu ilu võrduks ainul ja ainult peenikese kehaga. Sest tegelikult on ka peenikesed kehad erinevad, igal ühel on omad head ja vead. 
 No ja siis mina mõtlen, et kuidas see võimalik on, et K ei ole häiritud mu tummistest jalgadest. Kui ta ütleb mulle ilusaid sõnu, siis ühest küljest olen ma meelitatud, et miks ta peaks mulle valetama. Teisest küljest mõtlen, et kas see saab tõesti võimalik olla. Aga tegelikult on see tore, olen oluliselt enesekindlamaks muutunud. Loomulikult ei peaks see enesekindlus sõltuma teiste arvamusest. Samas vahel, kui endal kõik lööb kõikuma, siis on hea positiivne süst ja äratus, kui näed, et keegi teine usub sinusse. Kui juba keegi teine seda teeb, siis viimane aeg ikka ise ka seda teha.
Ma jorisen K´le koguaeg, et appi ma olen nii paks ja issand peaks trenni minema, või oi ma tahaks kooki, aga ei tohi. Siiis.. Ausalt öeldes ma teen seda rohkem niisama virisemise vajadusest. Lõõpides. Et lihtsalt jaurata. Ma ilmselt mingi kunstjonnija vms. Samas, ma kujutan ette kui tüütu see talle on. "Kallis, sa ei ole paks.." Ups, sorri. 

Praeguseks hetkeks ma ei pea end enam nii kõlbmatuks inimesena ja naisena. See tuleb sellest, et mul on keegi kõrval, kes on toeks ja kes armastab mind lõputult just sellisena. Ja see laseb kergemalt hingata, sest ma ei pea enam muretsema selle pärast, et kas ma olen kellegi jaoks ligitõmbav. Või kuidas selleks saada. Ma tean, et ma olen. Ja kergemalt hingamise all ma ei mõtle, et tanu alla ja võin end paksuks ja lodevaks süüa. Vastupidi, ma tahan ikka paremaks muutuda, aga lihtsalt hea enesetunde nimel. Mida  mõjutab ka see, kuidas mu elukaaslane minusse suhtub ja mind näeb.

Kaalunumber

Numbrid on need, millest ma avalikult ei ole kunagi rääkida tahtnud. Just nendest, mis mulle paratamatult kaalult vastu vaatavad. Isegi mitte oma peenematel aegadel. Sest see number pole ühiskonnas kindlasti "peenike". Täna ma tahan need kaardid ka välja laduda. Kuigi ma tunnen siiani hirmu, numbrite ees. Aga ma tahan sellest hirmust ka lahti lasta.
Mu tippkaal on olnud 77kg kunagi kuskil 16 aastasena. Blogimise kõrgajal trennisõltlasena kaalusin 66 kg. Enne rasedust 69,5kg, sünnitama läksin ma arvan kuskil 83kg ja tänaseks olen numbriga 67,5-68 kohanenud. 
Jah, ma kindel, et see number on vähemalt poolte, kui mitte enamuse jaoks üks paks kaalunumber. Tegelikult on vahe sellel kui ma kunagi kaalusin 66kg ja kui ma näiteks nüüd kaalun 66 kg. 
Aga see on number, mis muutub kui ma teen trenni ja söön tervislikult, või muutub peale kooke ja kommi. Samas kannan ma täiesti keskmist riidesuurust M või 38, mu kehamassiindeks on normaalne KMI 24,3 ja mul on lihased, selle väikse voodri all. Nii palju siis numbritest. See on täiesti uus tunne, ausalt numbritest rääkida. Uuuh. 

Rasedus

Enne rasedust oli aeg kus ma üritasin endale kõike keelata, siis vaikselt lubasin endale igast nänni, aga selle arvelt kuidagi üritasin ka vähem süüa. Mul on koguaeg olnud nii erinevad etapid. Olen ühes nii kindel, samas ei märka, et jälle on mul uued "tõekspidamised".
Rasedusaeg oli mul kõige kaootilisem aeg viimasel ajal just söömise ja liikumise suhtes. Kuna mu kaal tõusis väga normaalselt, siis tuli vist kõik šokolaadid ja kommid ette ära süüa. Samas olin ma rase just kevad-suvi perioodil ja sõin hästi palju värsket ka. Ja tarbisin palju vett. Muidugi vastukaaluks liikumine oli mul minimaalne. Alguses üritasin trennis käia, aga ma ei tundnud selleks mingisugust motivatsiooni. 
Ausalt, siis isegi sel hetkel, kui ma ise ikka täiega sõin oma sõnu, ma ei kahelnud hetkekski, et tervislik eluviis on õnne alus. Ma olen kindel, et oleks ma vähem šokolaadi söönud ja rohkem liikunud, oleks ma oluliselt energilisem ja rõõmsameelsem olnud. Samas ei pidanud ma tervislikuks seda, et piiran oma söömist ja isusid, hakkan stressama, tujud kõiguvad ja riskin sellega, et mul tulevad söömishood.

Sest ma ei mäleta millal ma viimati ei suutnud söömist lõpetada. Mul ei ole olnud ca kaks aastat ühtegi kompulsiivse toitumishäire episoodi. Vähemalt sellist tõsist, mis mind rivist välja viiks. Ning meeles oleks. Ja selle üle ma olen rohkem kui õnnelik. Ma arvan jätkuvalt, et ma elan selle haigusega mingis mõttes elu lõpuni aga lihtsalt seda on võimalik teha teadlikult ja sellega hakkama saades. Siis olengi nagu peaaegu terve. Jee.

Sünnitusjärgne aeg, imetamine ja tagasi trenni

Ma olen need neli-viis kuud peale sünnitust ka ikka loorberitel puhanud. Ma ei ole ühtegi dieeti alustanud ega beebikilodega võitlema pidanud. Imetamine teeb oma tööd minuga hästi, raseduskilod kukkusid kolinal maha ja siiani ükskõik mida ma söön, kaal püsib samana.

Mul on päevade lõikes kaloraaz olnud väga erinev. Vahel on 1000 kcal ja vahel on 3000kcal. Keskmiselt tuleb ikka 2000kcal. Mul see kaloriarvestamine ikka kuidagi nii sees, et umbestäpselt arvutan neid igapäevaselt kokku. Aga päris üles märkinud ja toitu kaaluma hakanud ma pole. Samas mõtted mõlguvad, et why not seda teha?!

Keha on teinud läbi igasuguseid muutuseid ja hakanud toimima erinevalt sellest, kuidas enne rasedust toimis. Esiteks imetamine kulutab oma osa energiast, teiseks on lapsega jalutamine kui ka üldse tema tassimine-tõstmine-kussutamine korralik workout. Oma osa on ehk ka hormonaalsel muutusel. Ja ma usun, et päris suur roll on mõtlemises. Ma ei põe enam. Seega ma ei stressa ja mu keha ei ole stressis. Ta ei võta igat piitsutamist rünnakuna. Ei hoia kramplikult kinni igast grammist ja samas ei hoia enda juures ka igat natukene-liiga-palju-söödud-kommi-kooki-šokolaadi. Mina ei ahista teda enam oma negatiivsete tunnetega ja tema ei näita mulle oma võimu. Selle mõtlemise ja ülemõtlemisega on ka ilmselt lihtsalt nii, et mul kulub see energia kusagile mujale. Mul on palju olulisem asi, millele mõelda. Minu beebi. 

Ma ei ole selline uue aasta lubaduste tegija kunagi olnud. Aga eelmise aasta lõpus mõtlesin ma küll, et jaanuarist ma lähen tagasi trenni. Ja jälgin rohkem, et minu valikud oleksid paremad. Et enda enesetunnet paremaks muuta. Ja jaanuar on läbi, aga ma kavatsen siiski veel trenni minna. Ka veebruaris.. ja märtsis. Ja aprillis, ja..

Ma olen elus ikka päris mitu trenni teinud, aga nüüd kui ma Myfitnessi uksest sisse astusin, tundsin end kui võõrkeha. Ei osanud istuda ega astuda. Ma ei tea mis valehirm minusse oli pugenud. Läksin rühmatrenni ja viimasesse ritta. 
Aga see tunne, mis peale esimest trenni tuli, oli nii mõnus. Tuju oli laes, lihased olid valusad. Ma olin nii rõõmus. Enesekindlus tuli tagasi.  Ja kui ma järgmine kord juba julgelt jõusaali läksin, tundsin, et ma olen täiega omas elemendis. Ei olnudki elevant portselanipoes. Raud ja raskused on ikka minu teema. Ma lähen nii hea tujuga trenni ja tulen sealt veel paremaga tagasi. Keha tänab mind selle eest ja mul on toredam peeglisse vaadata. Mis oli eriti tore, et mu lihased hakkasid raskuste all isegi välja piiluma. Nii vähe on õnneks vaja.

Ma ei tea, mis tuleb homme. Ma ausalt ei saa olla kindel selles, et ma ei satu uuesti söömishäirete küüsi, et mu suhtumine toitu ja enda kehasse muutub äärmuslikult ebaterveks. Samas ei saa olla kindel, et ma ei saa veel tervemaks, nii vaimses kui ka füüsilises mõttes.

Aga ma tean, mida ma mõtlen täna. Ma tahan olla parem, energilisem, rõõmsam. Et iga homme oleks parem kui eile. Aga elada selle nimel täna. Ma ei saanud mitte ainult lapsevanemaks. Vaid sain palju küpsemaks inimeseks. Suhtumine on nii palju stressivabam. Ja palju kergem on elada nii. Ma loodan, et ma suudan seda suhtumist ja tunnet endaga kaasas hoida igavesti. 

Mida ma tunnen täna, kui ma vaatan peeglisse? Ma ei tunne end üldse halvasti. Mu sääred läksid peenemaks, kui kunagi varem. Mu kintsudel on mõned uued venitusarmis aga oh seda rõõmu, mu kõhtu ei kaunista mitte ükski. Mul ei ole kuskil üleliigset välja veninud nahka aga mul on väike padjake kõhul. Ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma ei tahaks paremas vormis olla. Ma olen siiani vaimustuses trimmis ja toonuses kehast. Sellepärast ma trenni tegema hakkasingi uuesti. Aga see, et mul seda hetkel veel ei ole, ei tähenda et ma tänasel päeval enda keha vihkaksin. Loomulikult ei ole kõik päevad vennad, mõni päev on ilusam kui teine.
Aga no pagan võtaks, see keha kandis üheksa kuud endaga kaasas ühte äärmiselt armast beebit ja sealjuures veel pressis välja selle.. ja sealjuures ei kaasnenud sellega katastroofi ja sada kilo naise ilu. Ma olen tänulik. Aitäh keha, et sa üks kord tegid mulle üllatuse ja ma luban, et ma ei unusta seda kunagi ja hoian sind hellalt!

Mul on õppetunnid eilsest, mul on rahulolu tänasega ja mul on sihid homseks. Ma olen terve ja õnnelik naine. Mulle meeldib teisi ilusaid inimesi jälgida ja koguda inspiratsiooni. Ma asendan hea meelega suhkrupommi Pfofeeli jogurtiga, tunnen ennast kergemana.(Ma olen nende uute Valio Profeelide tulihingeline fänn. Kes pole proovinud, siis soovitan karamelli ja ahjuõuna!)
Ma ei taha saada enam kellekski. Vaid olla lihtsalt rahul. Rahul, kui ma kaalun kilo rohkem, rahul olla, et tunnen vahel koogitüki pärast süümekaid, sest teine kord valin midagi kergemat. Ja üks teine kord rassida trennis end hingetuks.

Teate, selle kõige nimi on tasakaal.