reede, 17. märts 2017

Päevad emana

Elu beebiga tähendab teatavat rutiini. Sööme-mängime-magame. Tegelikult sinna vahele mahub palju muud ka. Ja see kõik on emme-issi enda algatada, muidugi põhitegelane dikteerib suures osas kuidas ja mida.

Kutt magab magusat und. Loodan, et ei hõiska enne õhtut ja saan tunnikese seda oma aega. Lihtsalt kohv on veel soe ja tore on olla vaikselt vihmakrabina saatel.. lihtsalt olla ja teha midagi suvalist. Muidugi peaks seda uneaega ära kasutama ja põrandaid pesema. Aga noh, olen aru saanud, et kahjuks see sodi ei jookse eest ära.
Loodetavasti ei sõna ära midagi, aga meie beebi on imelaps. Kõik imestavad kui rahulik, rõõmus ja hea laps ta meil on. Aga pidi nii olema, et kui vanemad on rahulikud, siis on beebi ka. Tehke siit omad järeldused, hehe. Ma saan omale normaalsed unetunnid öösel, ma ei pea eriti krokodillipisaraid kuivatama ja ka päevased tegemised saan kuti kõrvalt ära teha. Gaasimuredest ei tea me midagi, öö ja päev on õiges rütmis, esimene hammast tuli vaid suurema kaisutamisvajadusega.. elu on lill peab tunnistama.

Elumuutus, mis saabus esimesel septembril, ei ole sundinud mul kardinaalselt oma elu ümber mängima. Noh jah, muidugi see oma aeg ja iseenda poputamine jääb rohkem sinna tuleviku kanti. Õnneks tuleb kevad ja kutt on ka juba suurem, mul on hirme beebiga käimise ees aina vähem. Mis annab võimaluse rohkem tegutsemiseks. Ehk leiame ka aja, et üle kõva poole aasta saaks end lille lüüa ja peikaga deidile minna.

Mul on kuidagi nii, et mida rohkem ma teen, seda rohkem ma jõuan ja seda parem on mu tuju. Samas on ikka häbiväärselt palju neid päevi, kus ma käitun nagu oleks pool aastat magamata-söömata jonnipunn ja ei saa seetõttu isegi pesumasinat tööle vajutada. Mida ma ilmselgelt ei ole oma imelapse kõrvalt. Ja siis tekib see tobe nõiaring, et iga päevaga teen vähem, siis tunnen end veel loiumalt ja siis vapsee üldse ei jaksa midagi teha.

Teine päev hakkan kohe hommikul pihta. Kraamima, mängima, lapsega trenni, lapsega jalutama, ise trenni, söögid valmis, jõuame peikaga isegi mõne filmi ära vaadata. Oleme mõned korrad kohvikus käinud, vahel külas. Proovisime isegi väiksele rabamatkale minna, millest kutt väga ei arvanud midagi. Igasuguseid tegemisi saab ette võetud. Päevad on lookas. Nii hea tunne on. Ei ole mingit mandumist.
Ja siis ärkan järgmine päev selle paganama laiskusega. Ja logelen lihtsalt kuti kõrval põrandal. Kaisutame ja mängime ja lobiseme. Kraanikausist pesen nõud 10 min enne peika kojutulekut ära, et mingigi inimlikkus talle vastu vaataks, kui koju jõuab. Et ma lihtsalt ennast saaks natukenegi tegusana tunda.

Loll on see, kes vabandust ei leia. Ja minu peamine vabandus on see, et ma olen beebiga kodus ja ma ei peagi mitte midagi tegema peale temaga tegelemise. Nendel päevadel, kus ma kõik ära teen, siis räägin endale, et beebiga kodus olles on võimalik olla väga tegus, ilma et tema selle all kuidagi kannataks.

Täna on nii palju hea päev, et käisime kutiga beebide ujumises ja ma üle pika aja sain oma blogi jälle avada. Ja õhtul ootab ees trenn. Pesukorvis on küll pesemist ootavaid riideid ja alati on midagi koristada, aga kasutan seda tuduaega niisama tsillimiseks.

Elu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar