Auhinnagala

Tõtõtõtõõ.. parampapaa. Liebster Award. 

Omad hoiavad ikka kokku ja on läinud auhindade jagamiseks, mida üks blogija tunnustusena teisele edastab. Auhind on mõnusalt omapärane - üks blogija vastab viiele küsimusele, mis on talle esitatud ja valib välja järgmise "ohvri", kelle suunas tunnustuseks oma küsimused tulistada. Uhkusega saan öelda, et Margit ehk Nourish, Train & Flourish on välja valinud minu järgmiseks auhinna saajaks. Suur aitäh Margit, see tähendab mulle palju! Jess! Ma olen auhinnatud blogija! How cool is that!

Enne kui ma suudan tõsiselt välja mõelda õiged ja ausad vastused, tahan ma jagada oma väikest õnnetunnet. Ma olen lihtsalt nii tänulik, et olen leidnud enda ümber nii vahvaid inimesi. Ja saan tunda seda ühtekuuluvustunnet teiste tervise/spordi/kaalulangetajate blogijatega. Ma olen nii uhke, et teid on nii palju ja nii tublisid inimesi selle pisikese Eesti kohta. Kõige suurem kummardus on mul Margiti, Heidi, Henry ja Elari ees. You rock my world!

Ja nüüd.. SIIT NAD TULEVAD! Küsimused käsikäes vastustega:

1.Kirjelda oma elu 5 aasta pärast. Olen õnnelik, sest ma ei ole jätnud kasutamata ühtegi head võimalust ja pole kartnud võtta riske. Ma olen palju õppinud ja tean paremini kui kunagi varem, mida edasi teha ja saavutada tahan. Noh, need pisikesed võidukesed on kindlasti juba olemas. Olen saanud korralikult kõrvetada ka, aga hea kaalub alati halva ülesse. Kui ma juba praegu tunnen, et olen viimase aastaga vaimselt nii palju kasvanud ja arenenud, siis ilmselt viie aasta pärast olen sellest välja kasvatada suutnud väga kindla, tugeva ja targa naise, kes elab elu mida armastab. Kusagile ei ole kadunud armastus sportimise vastu, vastupidi see valdab suuremat osa minu ajast. Ma olen isiklikus elus saavutanud piisavalt eesmärke ja unistusi, et täita suure pühendumisega veel üks soov - aidata teisi. Ja nii lihtsalt olekski mu elutöö selline, mida teen kogu oma hingega. Heh, tegelikult ma ju pühendan enamus ajast oma perele ja suurimale kingitusele - olla maailma parim emme oma päris enda beebile. See on ühtlasi ka minu suur soov mõeldes tulevikku, olla eelkõige hea naine ja väga hea ema. Luua oma perele hea kodu ja pakkuda täisväärtuslikku elu. Mees, lapsed, koerad, oma kodu ja ühised tegevused. Aga mis kõige tähtsam - palju palju armastust!

2. Milline on sinu kõige suurem trenniga seotud eesmärk, mis endale seadnud oled? Ei teagi kas nimetata neid eesmärkideks või milleks, aga mul on mõtted, mille kavatsen teoks teha. Uhuhuu, ma ei ole küll jooksjate listi kuuluv plikatirts aga ma tahan kunagi öelda, et olen läbinud maratoni. Ma ei tea, kas see juhtub aasta-kahe või viie pärast, aga ma teen selle ära kunagi! Aga mis päris eesmärki ja unistust puudutab, siis suurimaks eesmärgiks oleks üks korralik võidetud karikas. Kus, milles, millal.. sellest rääkimise aeg pole veel kätte jõudnud.

3.Kirjelda üht meeldejäävat seika oma lapsepõlvest. Ma olen 90ndate titt ja nii õnnelik selle üle. See ongi juba meeldejääv kui teistmoodi oli kõik siis vs. praeguse aja lastega. Sain väikse röövlina päevad otsa õues mängida, pikad suved maal veeta. Ilusaid multikaid vaadata. Selliseid joonistatud ja naljakaid. Ma olen ainuke laps aga mul polnud mitte kunagi igav. See oli nagu päris ikka! Ja korraldanud olen ma pisikesena ka korralikult. Kraanikaussi kinni jäämisest kuni juuste lõikamiseni. Nii umbes nelja-viieselt. Kogu lapsepõlv on olnud meeldejääv tänu selle ehedusele. Ja tekitab nii sooja tunde sisse.

4. Nimeta 3 oma lemmikraamatut, põhjenda valikut. Piinliku hetke auhind läheb siin ka mulle. Ma olen nii crappy raamatute lugeja. Ma ei ütle, et see oleks mingi vastumeelt asi või et aega poleks, mis on minu meelest eriti loll vabandus. Aga millegi pärast ma ei leia end just väga tihti lehekülgi keeramas. Loomulikult on olnud raamatuid, mis mulle on meeldinud ning mida on raske olnud käest ära panna, enne kui läbi loetud. Ei hakka ma siin midagi kokku luiskama ka. Välja oskan tuua vaid "Dorian Gary portree", mis tegelikult ka hullult on meeldinud. Just sellepärast, et oli segu ebanormaalsusest ning kuldsetest elutõdedest. Realistlikult kreisid, õelad kuid samas säravad. "Kui me oleme õnnelikud, siis oleme alati head, aga kui me oleme head, siis pole me mitte alati õnnelikud. " O.Wilde

5. Milline on sinu lemmiktsitaat / moto? Miks? Küsimus, millel on kõige lihtsam vastata. Ma olen igasuguste tsitaatide fänn. Ja mul on kindlad põhimõtted, mida ma usun.

 "What´s meant to be, will always find a way to be." on see, mida ma ikka ja jälle endale korrutan, eriti kui mu maailm on sassis nagu pudru ja kapsad. Mõte, mis käib elu lõpuni minuga kaasas . Olen lootusetu saatusesse uskuja. Usun, et igal asjal on oma aeg ja koht. Kõikidel on oma saatus, elu veeretab täpselt need asjad meie eluteedele, mis on meile mõeldud. On raskemad ja kergemad eluetapid, aga see kõik on kasvatanud ja õpetanud just selliseks inimeseks meid, nagu me antud hetkel oleme. Leian ka seda, et iga katsumus on kogemus ja igas halvas on midagi head. Loomulikult ei arva, et ise peaks lihtsalt istuma ja ootama, mis nüüd järgmiseks tuleb. Tegutsema peab, aga kui midagi ikka pole määratud juhtuma, siis see ei juhtu. Veel. Juhtub siis, kui selleks on õige aeg.

Minu poolt kindel autasu saaja on Elari ehk Tervislik Elari blogi . Siin pole vaja pikka juttu ilmselt mitte kellelegi selgitamiseks. Ta on lihtsalt nii tubli ja edukas juba nii noorena, et ma ei kujuta ette, kuhu tema oma viie aasta pärast jõudnud on.. Ma olen lihtsalt nii uhke, et minu inimeste ringkonda selline tegelane kuulub! Nõustun Margitiga, et nüüd alles see raske osa algab.. et leida need õiged küsimused.

Naudi võitu, Elari!

Minu küsimused siis kukkusid nõnda välja:

 1. Mis oleks see üks asi mida sa tahaksid elus teha, aga usud, et ei tee kunagi?

2. Kui sa peaksid andma vastsündinule, kellel puudub mingisugune elukogemus, ühe nõuande, siis mis see oleks?

3. Kas sa oled rohkem pühendunud sellele, et sa teeksid asju õigesti või teeksid õigeid asju?

4. Kui sa ei teaks kui vana sa oled, siis kui vanaks sa end peaksid, miks?

 5. Iga päev on uus kogemus. Mida oled tänasest päevast õppinud?

Oi, see on alles suurte muutuste algus!

Üks asi, mis kuulub ilmselt kümne lemmiku asja alla maailmas, on laupäeva hommikud. Mulle nii meeldib ärgata vara, päike vaikselt teavas siramas. Süüa oma mõnusat hommikusööki ja lihtsalt tunda end õnnelikuna. Blogimiseks on see olnud läbi aegade mu lemmik hetk. See laupäeva varahommik..

Muidugi erutust tekitav on viimasel ajal laupäevahommikune "kaalumiskohustus". Ausalt öeldes olen ma reede õhtul juba ärevil, sees on hull lootus positiivsele vastukajale, samas kriibib hinge väike hirm, et milline see reaalsus on.

Ärkasin täna jube vara, häbiväärselt vara nädalavahetuse kohta.. jälle.. ning vedelesin jälle mõnusa tunnikese niisama. Aga no tuhin oli nii suur sees ja tegin kaks sammu voodist välja - kaalule.

Viis nädalat sai täis ja ma olen endast maha jätnud 3.1kg! Ma olen väga rahul. Lõpuks miski, mis päriselt sujuvalt koguaeg mõjub. Tõsiselt ma olen ise uhke, õnnelik ja motiveeritud. Ja nii tänulik Viktorile, et mind õigele teele juhtinud on!
Sest enam pole kaugel see number, mida ma pole ilmselt aastaid oma kaalul näinud. 


Saan sellest surnud punktist üle ja nädala-kahe pärast on juba minu "uus mina" saanud alguse.Sealjuures veel arvestan seda, et mul pole kunagi nii palju lihasmassi ka olnud. Ehk siit saan välja lugeda enda jaoks, et rasvaprotsent on kohe kohe aegade väikseim. Nii lahe lihtsalt.

Samas see "uus mina" on ikka veel alguses aga tõesti jess! seekord ma täidan oma eesmärgi. Hopefully on see suve alguseks käes, kui samas rahulikus kuid edasiviivas tempos jätkan.

Toitumise suhtes üritan ette plaanida oma söögid ja see toimib kõige paremini. Pole kahe nädala jooksul mitte ühtegi halba päeva olnud. Ainult see, et ma olen iga päev 1.5-2.5h trenne teinud ning energiakulu on korralik. Seega 1600kcal on koguaeg väheks jäänud ja söön 1800kcal enamasti. Alguses tundsin end pahasti, sest tundus, et olen söömisega nii piiri peal. Võiksin ju ikka süüa miinimumi mitte maksimumi. Aga ellimineerisin selle tobeda mõtte. Sest reaalselt ju tunnen, et mul on väsimus ja jõuetus tekkimas ning nälg on, mitte pole asi isus. Ja kuna ma ise näen ka, et 1800kcal sisse söömisega asi ju toimib täiesti normaalselt ja energia puudus kaob, siis tuleb oma keha ikka kuulata.


Viimasel kahel trenni sessioonil olen sutsu nüristunud tunnet tundnud, aeg nagu venib ja pole päris see õige emotsioon. Ja kuna ma pole viimasel paaril nädalal mitte ühtegi puhkepäeva teinud, otsustasin täna puhata. Noh, niisama logeleda ja sõpradega aega veeta. Aga päev on alles poisike ja ma ei imesta kui õhtuks ikka oma sammud Myfitti sean, haha. Samas tegelikult ma tean, et keha vajaks seda ja vaim ka. Nii et pean ikka täna selle plaani maha matma. Oeh, dilemma.

Igatahes kokkuvõtteks ma ei oska kirjeldada seda kõike, mis minuga viimase viie nädala jooksul toimunud on. Ma olen lihtsalt nii rahul ja õnnelik. Hoolimata, et see pole kergelt tulnud ja olen ikka närvitsenud ka sellel lühikesel teekonnal piisavalt palju. Aga arvestada, et peale aastat niisama suht tühja rühkimist ja katsetamist ikka oma nullpunktis olla, siis on edu selle viie nädala kohta küll ja rohkem veel.

Mille üle mul ohjeldamatult hea meel veel oli, oli see, et mõned päevad tagasi mu BFF, kes polnud mind väga näinud viimasel ajal, ütles et ma olen väiksemaks jäänud. Alguses põiklesin vastu, et ah ei tea, ei ole ma midagi. Aga kui sealt tuli "kuula mind, mis ma ütlen," siis ju on mingi tõepõhi asjal ikka. Ja see mu suurim soov ongi juu, visuaalselt parimas vormis olla. Mitte kaaluda mingi kindel arv kilosid. Igatahes oli mulle väga väga tähtis seda kuulda ja eriti temalt. Kelleltki, kes on aastaid mu hala kuulanud ja ära kannatanud, näinud et midagi pole kunagi samas paremaks muutunud. Aga seekord koos minuga usub minusse. Jeeee! Kallis oled, Veronts!

ILUS ON ELADA! Oh, kuidas mulle meeldib seda ikka ja jälle tunda.


Kiku

Kõik algab sinust endast, kullake!

Mul keerlevad igasugused motivatsiooni ja sihikindlusega seotud mõtted peas. Mis on see, mis motiveerib või kust leida motivatsiooni?! Sellised küsimused lendavad aina rohkem minu postkasti aadressi suunas.

Lühidalt -  see on MISKI, mis tuleb SINU seest. Seda ei saa teisele inimesele selgeks teha, luua ega tekitada, kui inimene enda sees pole ise seda üles leidnud või luua suutnud.

Alustaksin üldse sellest, et lugesin hommikukohvi kõrvale Elari intervjuud Noorte Häälele, mille leiate siit. Mulle meeldis väga väga üks mõte, mille Elari välja tulistanud on: ""Rohkem headust ja teiste märkamist! Elu on keskmiselt 70 aastat pikk - liiga väikene aeg, et olla halb inimene." Nii õige ja hea mõte päeva alustamiseks, eriti lõpp.

Kuna minu meelest algab kõik ise endast, siis tuleks eelkõige olla enda vastu hea, ennast armastada ja austada, hoolida oma kehast, suhtuda positiivselt elu igasse katsumusse, mis teele veeretatakse. Kõigest on midagi õppida ja pole mõtet silmi kinni pigistada. Just läbi kogemuste on võimalik leida endas see MOTIVATSIOON, mida meist paljud otsivad. Ja alles siis, kui suudad olla enda vastu hea inimene, suudad seda olla kogu maailma jaoks.

Elu on lühike, me ei saa ühtegi mööda lastud võimalust ega hetke tagasi. Mõtled, et oleks ma alustanud pool aastat tagasi või poleks ma 3 kuud tagasi alla andnud, oleksin ma seal, kus tegelikult olla tahaksin. Nii on elus kõikide asjadega. Aga, et mitte järgmise poole aasta pärast ikka veel sama asja mõelda, siis me saame alustada kohe, nüüd ja praegu. Et need kõik ees olevad päevad oleksid täis rõõmu ja enesekindlust, häid hetki ja häid inimesi.

Kui koguaeg mõelda, et ma ei saa ja ei suuda ja ei oska, anda alla igale isule, siis ju oled rohkem võlutud sellest kreemikoogikesest kui väiksemast püksipaarist. Sind motiveerib see koogike end rohkem sööma ja see 5 minuti hea enesetunne on suuremaks motiks, kui suruda hetkeks alla see emotsioon, võidelda endaga ja mõelda suuremas plaanis. Nädala, kuu või aastate pikkusele heale enesetundele, kui tunned end oma kehas hästi. Täpselt nii kaua, kui ise päriselt ka ei usu endasse ja sellesse, et kõik on võimalik kui vaeva näha ja võidelda, ei saa midagi muutuda.


Mul on võtnud see aastaid, et tõesti saan öelda, et see motivatsioon tuleb mu enda seest. Ma tunnen, et ma tahan ise enda jaoks olla ilus ja terve. Ma tahan proovida ja astuda mugavus tsoonist välja selleks, et testida milleks ma võimeline olen.
Sellised asjad mind isiklikult ei motiveeri, et suveks saledaks või tahan sellele või tollele meeldida. Jah, mul on suvel hea lühikesi pükse kanda või rannas peesitada, kui ma olen heas vormis, aga mu enda pärast. Ma tunnen ennast hästi oma kehas ja siis mul on juba ükskõik kas ma teistele meeldin või mitte. Aga kui mind ikka häirib üle püksi värvli punnitav kõhuke ja teised seda isegi ei märka, siis samamoodi on mul ükskõik mis teised arvavad. Ma ju ise pole rahul!
Kui sa ise sealjuures ei tunne, et sa teed seda enda pärast, siis ei teki sul ikka endaga seda sidet ja sõprust. Ning suvel on suhteliselt üks kõik kas sa oled peenikene või paks, õnnelik või õnnetu. Ja teised inimesed- kui ikka enda jaoks ei tee ja oled ebakindel, siis teised tajuvad seda ebastabiilsust ja kokkuvõttes ei ole see ka teiste jaoks niivõrd oluline

Mul käib absoluutselt iga päev mõtetest läbi, et appi kuidas tahaks kommikarbi pintslisse pista, unistan sellest magusast maitsest suus ja kujutan ette kuidas ma neid kõiki asju söön. Aga see jääbki kuskil 90% ulatuses ainult mõtteks. Ja ma olen nii uhke enda üle! Ja tänu sellele ma näen tulemusi ja see on see mida ma ju soovin. See omakorda tõestab, et mu otsused kannavad vilja ja käitun õigesti. Sest tunnen end juba pikemas perspektiivis paremini.

Minu nõuanne motivatsiooni leidmiseks oleks selline :

1. Usu endasse! Kõik on võimalik, see ei peagi olema lihtne. Mõtle kui palju muid katsumusi ja palju raskemaid meie eluteedele satub ja millega me hakkama saame. Saame ka hakkama nende üleliigsete kilode kaotamisega. Sa pead aru saama, et keegi teine ei tee seda sinu eest ära.

2. Räägi endaga! Jah, kasvõi kõva häälega küsi mida sa tahad, mida sa oled nõus tegema selleks, milleks sa ei ole suutnud siiani end kokku võtta, mis on sinu suurimad hirmud, millistel hetkedel on kõige raskem. Kirjuta see kasvõi üles, korruta endale iga päev.

3. Otsi tuge! Leia enda ümber need inimesed, kes sind aitavad ja nõustavad. Kes raputavad su maa peale, kui vaja. Kes on olemas, kui vaja pisaraid pühkida või kellega saad rõõmust kilkavalt õnnelik olla, kui oled edukas. Olgu selleks siis mees või naine, sõber või sõbranna, personaaltreener või kasvõi mina. Inimene, kes sind ülese upitab mitte ei too negatiivsusega alla. Selleks ongi oluline leida, keegi kes päriselt ka mõistab. Sellistele "ah kuule, mis see üks koogitükk ikka teeb" või "jälle su järjekordne dieet jah.." inimestele pole lihtsalt mõtet kurta. Kui nad ei saa aru ja ei tahagi saada, siis pole mõtet rääkida ja oma tuju sellega halvaks teha. Ma tean täpselt kellega kui palju ma millestki rääkida saan. Ja mul on tänu neile inimestele nii kindel ja tugev tunne, et saan hakkama.

4. Tee seda enda pärast kogu eluks. Mitte ära keskendu koguaeg hetke isudele ja laiskusele. Kui sul murdub kinga konts või auto mootori rihm läheb puruks, siis Napoleoni kook ega kast õlut ei paranda seda ausõna.

5. Iga tagasilöök on osa plaanist! See raputab aeg-ajalt paika, paneb analüüsima mis valesti on ning aitab reel püsida. Kui koguaeg hästi läheb, siis see on inimese loomuses, et muutud mugavamaks. Hakkad endale jälle rohkem lubama, kui kaalul muutust ei näe. Ja põmm! Märkamatult võid olla alguspunktis tagasi. Aga kui vahel on asjad halvasti, siis paneb see head rohkem hindama. Mina näiteks oma pluss-nädalatel tunnen nii suurt motivatsiooni, et ekstra tubliks hakata, et järgmine nädal jälle vihast punnis silmadega kaalu jõllitama ei peaks. Vaatan üle oma toidupäeviku ja trenniisu kahekordistub. It keeps me going!

6. Tehke pilte! Pildistage end igast küljest ja siis mõne aja möödudes uuesti. Ausalt te võite üllatuda, sest end igapäevaselt nähes ei taju alati palju muutunud on. Aga kui on olemas "fotosüüdistus", siis it works!

Mul oli endal näiteks üllatuseks, kui võrdlesin eelmise suve ja paari päeva tagust pilti oma kõhust. Peeglist ise vaadates arvasin, et olen täpselt samasugune aga pildipealt oli ikka väikest erinevust näha.

MA OLEN NÕUS ALATI OMA NÕU JA JÕUGA AITAMA, RÄÄKIMA, ABISTAMA. Nii palju kui ma vähegi oskan ja suudan. Kirjutan alati oma kogemusest, mis on minuga toimunud ja toiminud. Ma olen nii rõõmus, kui saan kedagi aidata. Ma tean ise kui väga on vahel vaja kellegi nõu ja ma olen selle tee kõik ise läbi teinud, kui väga lost on olla. Seega ärge üldse kartke ega tundke mingit valehäbi, vaid aidake ennast ja laske end aidata!

SA SUUDAD SEDA!

Ma olen parem kui olin eile

Üks, kaks, kolm, neli.. neli nädalat ehk esimene kuu on möödas, kus olen kontsentreeritud  r a s v a p õ l e t u s e l e. Ma olen päris rahul ja õnnelik. Kõik ei ole olnud sugugi lust ja lillepidu, selle esimese kuu sisse on langenud nii paigal püsimist kui ka kaalutõusu. Mul on olnud tujukas ja kohati emotsionaalselt pingeline aeg. Mingisse katastroofilisse õgimisse ma õnneks langenud ei ole, loomulikult 100% kõik päevad ei ole olnud ideaalsed just toitumise kohapealt. Trenniga on kõik väga väga hästi. Aga ikkagi kokkuvõttes kui lõpp (no hetkel tegelikult esimese bloki lõpp alles) on hea, siis on kõik hea.

Esimese kuu tulemuseks olen langetanud 2.5kg, mis on minu enda jaoks hea tulemus. Tasa ja targu, siis peaks see kõik ju tegelikult palju paremini edaspidi ka püsima, mis ongi minu eesmärk. Ainult paremaks muutuda. Kui edaspidi läheks kõik sama tempoga, siis juuni keskpaigas peaksin ma tahtma rõõmuga mööda randa ringi kepsutada. Ma nii nii loodan, et see on nii! Mõõtudes on muutust nii palju, et vöökohalt olen kaotanud 2cm ja nabalt mõõtes 4cm väiksemaks jäänud. Kehaanalüüs näitas ka, et kõhupiirkonnas on rasva % sutsuke üle, siis on see ainult hea.

Eelmisel nädalal tegin esimese kokkuvõtte ka treenerile, kusjuures olin tegelikult jumala kurb seda tehes. Sest siis oli tegemist mul väikse kaalutõusuga ning ma ei saanud aru, kuidas see kõik nii raskelt läheb. Viktor vaatas üle mu toidupäeviku ja ütles, et talle meeldib üldiselt see, mida ta seal näeb. Toitumisega on tõusud ja mõõnad, vahepeal kuidagi sujuvalt ei jälginud enam nii täpselt mikrotoiduainete suhet ja ta soovitas mul seda rohkem jälgima hakata. Kuna ma trenni teen korralikult, ei tundunud veel mõistlik kaloraaži vähendada.
Aga tema positiivne tagasiside kuidagi süstis jälle minusse motivatsiooni ja mul isegi ei tule mõttesse käega lüüa. Ükskõik kui kaua see aega ka võtma ei peaks, siis ma ei jäta jonni enne kui peeglisse vaadates näen seal keha, mis mulle meeldib. Sel korral on mul usk endasse suurem kui kunagi varem ja see tahe on ka kuidagi teistmoodi. Pluss nii palju toetavaid ja minusse uskuvaid inimesi minu ümber panevad mind ennastki veel enam uskuma, et I get it!

Tegelikult see toitumine on täiesti normaalne ja pole mingi enesepiitsutamine ega nälgimine. Seega ma peaks ikka päris loll olema, kui käega lööksin. Sest tean, et paljalt trenni tegemisega ma ei saavuta midagi. Ja vahel endale ma ikka luban ka midagi "keelatud". Ilma süümekateta.

Ja trenn! Uskumatu aga mulle on täiesti meeldima hakanud mu pikad jõusaalis higistamised. Eks siin oli alguses tegemist jälle mingisuguse jonnimisega ja ise olin pähe võtnud, et mulle meeldib ainult pumpida. No siiani naudin ma Bodypumpi, see on nagu maiuspala 2x nädalas mulle. Aga ülejäänud 7x ehk siis iga jumala päev isegi peale BP trenni, on mul 90 minutit rasvapõletust. Enamasti treenin siiski lindil aga juba olen hakanud proovima ka teisi masinaid ja täitsa mõnus on treenida. Kokku selle ühe kuuga on olnud 42 tundi trenne, olen täitsa rahul. Ausalt öeldes ma aina rohkem naudin ja armastan trenniaega ning ma ei kujuta väga ette enam, et üle ühe päeva suudaksin puhata nädalas. Isegi seda teen äärmisel vajadusel või lihtsalt võimaluse puudumisel.

Uus nädal, uued trennid, uued väljakutsed, uued võimalused. Kõiges üritan anda endast parimat, et homme saaksin jälle öelda, et ma olen parem kui eile.


 
Happy new week! 

Kiku

Naiselik agoonia

Elu on rõõmus, möödub päev, möödub teine, kuniks.. on jälle see aeg kuus saabunud. Period. Ja naised teavad millest ma räägin. Kuna igasse kuusse kuulub see üks nädal, kus hormoonid möllavad nagu ei kunagi varem, leidsin end mõtlemast, mis siis täpselt minuga toimub. Täpsemalt siis nädal enne seda aega, millega naisterahvaid "õnnistatud" on.

See on täiesti kaootiline, milliseks närvipuntraks ma muutun. See kiirgab igast küljest, pealaest jalatallani, minust välja. Ja siis ma olengi kukkunud sinna musta kapslisse, nõiaringi..

Hetk, mil taipan, et suudan iseendale nii häiriv olla aga mitte kuidagi ei saa enda eest ära ka põgeneda. Kusagile roosasse mannavahtu, nii nagu mulle enamasti meeldib olla ja elada.
Kõik asjad ärritavad ja see omakorda ärritab. Tuju on nullis. Okei, olen aus - sajaga miinuses. Midagi teha ei taha aga samas lihtsalt olla on liiga närvesööv tegevus.

Õnneks on trennitegemise võlu ainukese asjana säilinud. Kuigi pean tõdema, et ümbritsevad inimesed ei muuda mind just positiivsemaks. "Palun ärge rääkige minuga, palun ärge isegi vaadake mu poole.." Haha, tõsine mõrra periood.

Ja loomulikult mõjutab see kogu mu eluviisi, kaasa arvatud mu rasvalangetuse protsessi. Söömise ja söögini viib mind täpselt kaks niiti. Üks niit ongi see puhas päevadega kaasnev söögiisu, kus pole mitte mingit vahet mida ma söön. Umbes selline, et võiks paberit ka süüa, peaasi et suu käiks. Ja siis krahman kõige esimesena ette juhtuvaid asju. Olgu selleks siis kurk, müslikarbist välja nokitud rosinad, lonks piima või tahvel šoksi. No kui tobe on sedasi veel toidupäevikut täita!

Kui ma nüüd mõtlen, siis see on täiesti jabur isu. Lihtsalt mingi hullumeelne vajadus. Ja see pole isegi nagu see lohutussöömine, sest reaalselt ei pea see söök olema üldse maitsev. Peaasi, et hammas peale hakkaks. Nüüd ma olen õppinud sellega sedasi toime tulema, et terve nädal küpsiseid koos karbiga ei sööks, venitama välja end päeva, jõudes selle teise niidini, millal olen max level pahuras tujus ja reaalselt isu, nüüd juba SUHKRUISU on kasvanud nii rängaks, et olen nõus mööda seinu üles ronima. Siin on see reaalne emotsionaalne söömine, aga parem üks päev halba toitumist kui iga päev võidelda enda tujuga ja natukene alluda sellele isu survele.


No ja siis see kaal. Esiteks päevade ajal kipub väga paljudel naistel siis kilo-kaks-kolm tõusma. Tean tean, et see on vesi kehas. Seda on tunda ja näha. Keha on paistes ning raske on olla. Kohutav jama ma ütlen! Aga sellel kaalul ei tohi end küll lasta morjendada, sest see on mööduv nähtus ja teiseks pole ju see õnneks rasv. Samas siin sutsu kripeldab see ülesöömine ka. Aga päris kilode kaupa see kaal nii kui nii tõusta selle arvelt ei saa.
Grrr, aga tuletan meelde, et need närvid närvid on ka juba endast märku andnud.. ehk siis ikkagi see lollus kaalunumbri näol võib kurjaks ajada. Kõik ju ärritab.. Sellega ma siis üritan ikka ka tööd teha, et need negatiivsed mõtted ei võtaks võimu mu üle. Seega katsun end juba ette valmistada emotsionaalselt, et kaalumine ei pruugi rõõmustav tulla. Ja lohutan end sellega, et küll siis järgmine nädal on juba asi ilusam.

Kokkuvõtteks kuna sellest nii kui nii pääsu ei ole, siis tuleb sellega õppida elama nõnda, et see võimalikult vähe muud jama endaga kaasa tooks. Ehk siis klaas on alati pool täis. Suudaks need tujud ja emotsioonid ka veel kuidagi ära lahendada..

Aga tegelikult nüüd juba, on elu jälle ilus! Rõõmu tuleb tunda igast väiksest asjast, need loevadki kõige rohkem. Käes on kevad, päike ja soojus.. aina paremad ajad ees. Rohkem saab väljas liikuda ja aega veeta, nii kaua on valge. Nautige kallikesed!

ILUS ON ELADA!

Teie Kiku

Brownie koogike

Kuna ma ise olen täiesti fänn ja paistab, et ka teistele maitseb ning huvi tuntakse palju, siis toon teieni veelkord oma selle ubadest tehtud brownie retseptikese:


2 purki musti ube ilma vedelikuta (poodidest soovitan vaadata kas Kaubamaja toiduosakonda või Prismasse, seal Organic firma oma)
2 muna + 1 munavalge
40g kakaod
1spl kookosõli
1tl küpsetuspulbrit
0.5 tl soodat
magustajaks agaavi siirupit maitse järgi (või mett või steviat) vist panin u. 3 spl
sörts piima(kasutasin sojapiima nt).

Kõik blendris ühtalseks massiks. -
Siis vormi, soovitatavalt neljakandilisse, peale maitseb mulle panna mustikaid. Aga siin on ka fantaasia koht.
Ahju 35 min 180C

Maha jahtudes lõigata ruudukesteks ja mulle maitseb see järgmisel päeval kõige rohkem.
Eriti maitseb see maitsestamata jogurti ja maasikatega.

Head katsetamist ja head isu!