teisipäev, 29. oktoober 2013

Suur trenniarmastus

Lihtsalt istun ja mõtlen, et kui hea on olla. Terve nädalavahetuse stressasin kooliasjade pärast ja eile sai üks jube asi seljatatud. Tegelikult polegi midagi ületamatut ja ma olen päris tubli tüdruk, haha. Nagu nipsust läks tuju heaks ja olin täis positiivset energiat.
Õhtul läksime sõbrantsiga trenni, pumpima. Trennis käimine on kindlasti üks neist tegevustest, mis pole kunagi vastumeelt, alati väärt oma aega. Siit hargnebki lahti küsimus, ikka ja jälle, MIKS ma trenni teen. Või kuidas ma end motiveerin trenni minema. Hmm, toon näiteks inimese kes loeb raamatuid. Ta teeb seda selleks, et see lihtsalt meeldib, on nauditav tegevus. Täpselt sama ongi minu ajendiks. Mulle meeldib.

Üks asi mis kindlasti kunagi ajendas trenni minema, oli  kaalust alla saamine ja energia kulutamine. Lihtsalt tegin seda tuima emotsiooniga, selleks et peab. No tegelikult on mul hea meel vähemalt sellegi üle, et suutsin selle "peab" mõttega end üldse trenni suruda ja äkki ilma selleta poleks minust siiani trennifänni saanud. Aga sai! Sest üks suur viga oleks olnud endale sisendada veel rohkem seda, et ah ma ei taha, mulle ei meeldi, ma ei viitsi. Negatiivsed mõtted ja ise juba eos asja ära blokeerimine ei muuda kuidagi asja lihtsamaks ega meeldivamaks. Tuleb mõelda, et ma suudan ja tahan ja saan hakkama, no matter what! Üldse igasugused vabandused ja enesepettused, "homsest hakkan korralikuks", need ei toimi ju. Kõik peaks sellest aru saama. Enne kui seda endale ei hakata teadvustama, ei muutugi midagi. Ja asi pole selles, et muutus poleks võimalik. See on alati võimalik, absoluutselt iga inimese juures. Siin mängib rolli kui väga sa seda ise tahad ja mis põhjustel sa seda teed. Kui ikka ei taha piisavalt, siis leiadki igasuguseid tobedaid vabandusi. Ja ma ei ütlegi, et mina poleks vahel üks neist tobukesteks, kes leiab vabandusi. Aga ma tean, et ma muutun paremaks. Ma tean! Ma tahan ja suudan.


Nii, nii. See on põnev ja mitmekülgne tegevus. Esiteks ma tunnen, et trenni ajal suudan ma end muust maailmast välja lülitada ja unustan kohati ära isegi kõik ülejäänud kolmkümmend inimest saalist. Seal olen lihtsalt mina, muusika, kang, pingutus ja rahulolu. Ding, ding.. vahepeal kukun tagasi reaalsusesse ja avastan ka teised saalis. Seega on absoluutselt tõestatud pingemaandus ja stressiravi see trennis käimine. Hmm, huvitav kas siis rasketel aegadel peaks 24/7 jooksma või kükkima, siis ju täitsa hea olla. Haha, see selleks.

Teiseks
mulle meeldib endale väikseid challengeeid luua ja proovile panna. Just nii töö käigus nats kangile raskust juurde kruvida või teha veel lisaks mõned kõhulihaseid, kuigi justkui ei jaksa silmagi pilgutada enam. Või jooksulindil stop nupule vajutamise asemel kiirust juurde kruttida. See on selline kohati haiglane kiiks, et töö ja valu käigus tahaks nagu veel. Samas ma ei põe ka vahepeal endale ise luues puhkepausi näiteks rühmakates, sest ma siiski ise tunnen oma keha ja vahepeal lihtsalt on vaja kuulata 5 sekundiks seda "Palun puhkust!". Näiteks mu põlved vahel karjuvad appi ja kuigi ma tean, et suudan selle tundega teha trenni lõpuni aga tean, et mõne sekundiline paus teeb mulle siiski oluliselt suurema pai. Seega ma ei näe põhjust miks häbeneda ja ise otsustada millal puhata. Kahju on vahel vaadata kuidas inimesed end liiga traumeerivad, eriti neid kes alles alustavad treenimist ja omavad üldse palju valehäbisid.

Kolmandaks
peale stressiravi on pärast trenni alati tuju vähemalt kaks astet kõrgemal.. või isegi kolm. See tuleb juba sellest, et ma olen oma kehale head teinud. Ja kõik ülejäänud tuleb iseenesest siia juurde. Teate isegi, eks.

Neljandaks
ja kindlasti väga oluliseks on füüsiline areng. Ma lihtsalt tahan paremat keha ja ma olen valmis selle nimel pingutama, kasvõi aastaid, enne kui saan hakata tulemust lihtsalt hoidma.

Mul on siht silmade ees ja ma tean mille nimel ma töötan. Ja ma tahan tunda seda tunnet mis kaasneb eesmärkide täitumisega. Midagi ei kuku niisama sülle.

Viiendaks
mulle nii meeldivad lihased ja ma tõesti naudin trenni käigus peeglisse passides nende vaatamist. Nii vähe ongi õnneks vaja! See paelub eelmise punktiga, armastan lihaseid ja veel rohkem armastan näha nende arengut. Kusjuures viimased kaks kuud olen tagasi Bodypumpi trennides, üha rohkem ja rohkem. Tegin oma esimese raskuste tõstmise ka juba (kui kedagi huvitab, siis kirjutan all täpselt milline on areng sellessuhtes olnud). If it doesn't challenge you it doesnt change you. Siin on ka jälle selline väike võitlusmoment, kui ma mõttes ennast pushin ja ergutan. Ja kinnitan endale, et praegu on valus, pärast on ilus. Ma suudan seda!

Kuuendaks
olen ma supper happy, et kõik see on minu ellu toonud väga palju toredaid inimesi. Ja uusi kogemusi. Mis kokkuvõttes aitavad mul iseennast paremini tundma õppida. Alustades treeneritest, kellelt tuleb positiivne laeng ja hulgaliselt motivatsiooni, kellega on niisama põnev lobiseda, kes on toetavad ja inspireerivad, kes ajavad tihti suu muigele. No suu muigele.. kui ma vaid oskaks sellega piirduda. Tihti pigem ikka enne "upsi" kõlab väike naerukajakas ka, haha. Ja kogemused - kooliaegadel cooperit joostes pidin ära surema ja poleks elusees arvanud, et mina lähen vabatahtlikult kuskile rahvaüritusele jooksma. No way! Rääkimata raskustega treenimisest ja päriselt ka mingite lihaste omamisest, kusjuures sealjuures veel nautides kogu värki.

Seitsmendaks tunnistan ausalt, et trennivärk vähendab oluliselt süütunnet, kui selle söömisega sutsu untsu läinud on. Sest tõsi see on, et nii mõnedki kalorid ju saab põletatud.


Kõik need väiksed asjad teevad ühe suure HEA kokku. Viimane kuu on trennigraafik päris hea, keskmiselt 4 trenni nädalas ja kasvavas tempos õnneks. Kolm kindlat trennipäeva on  esmaspäev (Attack), neljapäev (Kõht/selg/tuhar ja Bodypump), laupäev (Bodypump). Ülejäänud päevadele ma lisan kindlasti vähemalt kas ühe jõusaali päeva või BodyCombati. Vahel Griti või veel teise Attacki. Mul on trennivalik suhteliselt sõltuv ka treeneritest. Sest ikka on keegi, kes on teistest sutsukese parem. Ja peab ju endale parimat valima.


Nagu ma olen eelnevalt maininud, siis pumpimine on mu totaalne lemmik. Kuigi päris tore on ka see, et olen hakanud nautima vastupidavust ka viimastel kuudel ning üritan mixida kõike. Pumpimises on mul raskustega toimunud selline areng (august 2012- praeguseni)
kükke alustasin 5kg kangil > 10kg > 15kg > hetkel 2. nädalat 18kg
seljalihased alustasin 5kg > 10kg > hetkel 12kg
rinnalihas alustasin 3kg > 5kg > hetkel 7kg
triitseps 4kg > 5kg > hetkel 7kg
biitseps 4kg > 5kg > hetkel 7kg
väljaasted 5kg > 10kg (hetkel)
õlad kangil 6kg, hantlid 3kg

Nüüd kui ma natuke rohkem kui aasta tagasi selle trenni enda jaoks avastasin, ma tunnen et enamvähem kõik võtted on korralikult selgeks saanud. Ma olen lõpuks õppinud oma selga sirgelt hoidma. Tean kuidas mu jalad, põlved, varbad, peps peab kükkides olema, et tulemus oleks maksimaalne. Kusjuures see on naljakas, kuidas jalgade asend paar kraadi siia-sinna mõjutab seda, kuidas tuharalihas töötab. Selg on väikesest saadik mul pigem lohakalt kõveras olnud ja sellega ikka tükk tegemist olnud. Emme ikka aegaajalt tuletas meelde, et selg sirgu. Ja arst soovitas ujumistrenni. Nüüd aga kontrollin oluliselt rohkem oma keha hoiakut. Jumal tänatud, et ka aknaklaasid saalis peegeldavad hästi.. siis saab ikka igast küljest jälgida. Ja selle kõige juures on hea see, et mu üldine rüht on ka oluliselt paranenud nüüdseks.

Jõusaalis käies ma enamasti pühendun rohkem ülakehale. Soojenduseks 4-5km jooksu, siis masinatel triitseps, õlad, üla-ja alaselg ning rinnalihas. Masinate raskus varieerub 25-35kg'ni. Seejärel tulevad pikad kõhulihaste seeriad, plank. Lõpetuseks korralik venitusosa. Jõusaali trennid on ajaliselt kõige pikemad 1,5-2h.
Jõuka sessioon.


Haha, lemmik!

Energia tankimine enne ja pärast trenni on tekitanud küsimusi, siiani ka minu enda peas. Et mida, millal. Ausalt öeldes pole ma siiani seda osa oma elust korda seadnud. Lähtun lihtsalt sisetundest. Kuna ma tean, et peale trenni ma olen alati kuidagi teistmoodi motiveeritud ja üllataval kombel on isu väikene, siis ma üritan jätta oma põhi toidukorra paar tundi enne trenni. Siis on piisav energia tagatud ja toitu nii palju seeditud, et ei ole raske treenida. Kõige kohutavam on täis kõhuga trennis olla. Kui ma üldse ei jõua süüa teha, siis söön natukene enne trenni banaani. See on mu abimees nr.1 igas olukorras. Peale trenni kuskil 2h pärast mul tekib isu, millegi kerge ja värske järgi. Puuviljad, köögiviljad ja kohupiim, kodujuust. Enamasti jäävad mu trennid õhtusse ja jõuan koju kusagil 20 ajal, siis ega ma väga ei tohikski enam nii hilja uhket praadi sisse süüa.
Minu jaoks on see kõik lihtsalt enda keha tunnetamine, kuigi ma juba hakkan oma mõtteid sinna poole liigutama, et peaks rohkem läbi mõtlema, mida enne ja mida pärast trenni süüa. Ja jook, sellega on hästi lihtne - vesi. Vesi, vesi, vesi. Trenni ajal joon lihtsalt vett. Olen mingitel aegadel proovinud neid trennijooke ja ma olin päris sõltuvuses FatBurneri joogist, sellest rohelisest, aga ma ei täheldanud mingit kasu sellest. Mõtlesin, et no milleks?!  Puhas vesi rahuldab täielikult.


Mis trennitamisse veel puutub ja ma hea meelega promon, on LesMillsi Fitness Explosion 2013, mis toimub 7.detsembril ja on kindlasti mega kõva üritus. Emotsiooni poolest, pluss muidugi üks korralik trennilaupäev uute põenate kavadega. Lähemalt saab uurida asja näiteks siit. Mina lähen igatahes põnevusega, seda enam et eelmine aasta jäi minemata. Tuleb tasa teha, haha.

Mis on treenimise juures teie jaoks need plussid?





laupäev, 26. oktoober 2013

Nõnda, kui "normaalne" inimene

Ma olen viimasel ajal täheldanud, et fraasi "nagu normaalne inimene" on hakatud rohkem kasutama. Just toitumise ning elustiili kohapealt. Aga milline on see normaalne inimene siis? Eeldan, et keegi kes lihtsalt on, ajab oma asja, ei mõtle üle, ei analüüsi oma igat suutäit vaid kuulab oma keha..

Kõik on nagu ilus.. aga..hmm, see vastus rahuldab ja ei rahulda ka. Pean just iseend silmas. Ma olen nii harjunud mõtlemise, kaalumise, planeerimise ja ka oma väikeste paharettide - isudega- elama. Mõtlema, mõtlema, mõtlema. Minu jaoks ongi see normaalne, kui ma täidan oma toidupäevikut ja kodus kaalun oma toitu. Kuna nüüd see ühiskonna normaalsus mõni aeg tagasi jäi mulle pähe kummitama ja vahelduseks mõtlesin, et oleks lihtsalt tore niisama olla ja mõnuga trenni teha.

 Et hakkan siis ka normaalseks, haha. Olen viimased paar nädalat üritanud kuulata oma keha. Aga kõige naljakam on see, et minu jaoks ongi ikka tavaline süüa täpselt samasuguseid portsjone ja täpselt samasuguseid toite, kui enne. Mulle maitsebki kodujuust ja muna ja palju salatit ning puuvilja. Tõ-si-selt!

Tuleb vist tõdeda, et enne ma lihtsalt mõtlesin oma elu ebanormaalseks ja lihtsalt jumala mõttetult pressisin endale stressimõtteid pähe, justkui need peaksid ilmtingimata seal olema. Aga iga asja juurde käib ikka konks ka. Ma vana teada-tuntud maiasmokk, ikka kasutan seda vabadust ära, et ma ju nüüd võtan easymalt. Lollakas enesepettus on trüginud mu ellu ja kuidagi kergekäeliselt olen oma põski magusaga täitnud. Mul suured põsed, sinna mahub korralikult šoksi panna.

Nagu kõik on ilmselt aru saanud, on poodides röökivad kommiletid "Söö mind!" minu nõrgim lüli. Alustades, et mis see kaks teelusikatäit mustikamoosi ikka pudru peal teeb või, et väike kohuke pole ju kahjulik, ikkagist piimatoode (ilmselge lohutus! Aga peale kolme kuud see esimene kohuke oli maailmaparim asi üldse :D ) , kuni oi kui head need piparkoogid teega ikka on reede õhtul. Grrr. Ma ei tunne selliseid süümekaid, sest ma ei ole end üle söönud vaid need asjad oma menüüsse kuidagi ära sättinud ja ka korralikult trenni teinud.

Aga mind ajab lihtsalt marru, et ma mõtlen endale mingeid vabandusi välja ja tunnen, et mida rohkem jälle luban, seda suuremaks mu isud muutuvad. Nii lihtsalt on, õnneks paar päeva võõrutust ja jälle lihtsam. Siin hakkab justkui lahti kooruma see, et ma pole ikka päris n-o-r-m-a-a-l-n-e, sest normaalne inimene ju ei satu õgimishoogudesse või ei oma söögiga nii emotsionaalset sidet.

Nüüd enam ei tea üldse, mis tundeid see inimtüüp tekitab. Eks see kõik on mõtlemises kinni. Minu pahe on suhkruhullus ja kommihoolikuna on ikka lihtsam end eemale hoida. Tunnen end piisavalt palju ja lihtsalt ma peangi elulõpuni end kontrollima. Lepin sellega, et need hullused käivad mul periooditi ja keskenduma peab rohkem põhilisele eesmärgile.

Siinkohal tuleb üks ootamatu aga rõõmust rõkkav Juhuuu! Teate miks?! Sest ma avastasin ennast mõttelt ja tundelt, et suudan mõne asjaga leppida ja vähendan sellega stressi. Lepin sellega, et ma ei suuda 100% ideaalselt toituda ilmselt mitte kunagi, ma pole perfektne ja vahel on mõõna vaja, et miski jälle raputaks. Ausalt ei suuda ise ka hetkel uskuda, et neid sõnu enda käest kuulen. Oh, happy times vist jälle!


Ikkagi peitub asja võti igas inimeses erinevalt, just sellessuhtes, et kui ma tahan enda füüsilist vormi muuta, siis pean senises elus tegema teisi pöördeid, senisest erinevaid, et miski muutuks. Kusjuures mis mind jälle reaalsusesse raputas, oli see, et eile peale piparkookide (jah, ma olin ette juba arvestanud vaenlase nisuga, et kõht läbi punni nagu oleks seal kaks korvpalli sees ja muidu raske olla. Hetkel mõtlen, et hallo mõistus, miks sa üldse toodad sellist "leppimist") sissemugimist lamasin 3h liikumatult voodis, sest mul oli nii paha olla. Süda läks nii pahaks, et olin viimasel piiril ja kõhuvalu oli täpselt see sama, millega mõni aeg tagasi võitlesin.

Kõigele lisaks õhku ka polnud. Ja mõtlesin, et no kurat küll, miks ma endale nii teen! Jällegi enda keha andis ise märku, et Kiku mida sa teed minuga?!?! Võib olla ongi vahel sellist keha kuulamist vaja. Igatahes on mul hea meel, et ta just nüüd endast märku andis ja ei lasknud asjadel käest minna. Oli tore, suhkrust ja jahust ja mannavahust aeg, aga tsau-pakaa jälle!

Tuult tiibadesse!

Alustuseks ma nii igatsen blogimist. Kuidagi kaugeks jäänud aga kool ja trenn võtavad oma aja. Ning õhtuks tühjaks pigistatud sidrunist pole enam mingit kirjutajat. Mul on vaja aega ja tuhinat, niisama siuh-säuh mulle ei meeldi midagi kokku klopsida. Aga ma loodan, et saan nüüd lainele. Sest mul on jälle kuidagi nii palju jagada ja enda jaoks on seda eelkõige vaja. Kirjutamise soov nii suur, et viilin natukene kooliasjadest ja teen midagi meelepärasemat. Ai, see on nii minulik.

Väiksest Myfitnessi loosist tuli nii palju toredat vastukaja ja ideesid. Mul on super super super lahedad blogilugejad! Aitäh, et olete ja mina üritan ka olla! Mõtteid tuli nii palju, sutsu ülevoolav tunne on ja vaja neid kuidagi koondama hakata. Eks ma siis vaikselt hakkan pihta.

Otsustasin alustada oma toidupäeviku postitamist siia, mitte küll terve nädala menüüd. Sest vaevalt keegi tahab üle vaadata mu jumala viimsegi ampsu. Mõtlesin teha seda  alati neljapäeviti ja vahel laupäeva/pühapäeva kohta. Oma motivatsiooni leidsin selles, et ma ei saa ju lubada endale mingit õudukat menüüd, kui ma soovin olla eeskujuks ja motivatsiooniks peale enda ka teistele. Ehk siis ma luban sada protsenti ausalt välja tuua päeva söögi ja panustan eeskujulikuks jäämisele, et ma ei peaks piinlikust tundma, hehe.

Plaanis on veel rohkem ülevaadet oma treenimisest, eesmärkidest ja saavutustest andma hakata. Sest tundub, et mul ikka mingi progress toimub ja olen korralikult lainele saanud. Ma tegelikult ju räägiks koguaeg trennist ja siis natukene veel trennist. Nüüd on eriti vahva, et mu bestikas ka trennis käib. Mul on nii vedanud, meile meeldivad väga paljud samad asjad ja meil on nii lõbus. Sister from another mister. Põhimõtteliselt on terve klubi naerupahvakaid ja rõõmus täis, kui me pumpimas oleme. Ei ei, alles klar, trenni ajal pühendume täielikult ikka tööle. Ma pole ammu mõelnud ega tagasi vaadanud vanadesse aegadesse ja hea oleks endale meelde tuletada, et how far I've come. Ma pole küll pisike ega peenike aga ma olen ilmselt hetkel oma senise, rõhutan senise, elu parimas vormis. Ehk siis natukene sellest ka, äkki keegi leiab sarnasusi ja midagi kasulikku


Kokkuvõtteks juhatasin sisse oma uue nädala plaanid. Jälle olen täis laetud motivatsiooni ja tuleb tuld anda!


Täna peale hommikust pumpi tegin ühe päris nämma salati. Retseptike retseptike, siit ta tuleb :


Suitsukana salat
4 portsjonit 
100g kohta  72kcal, 2.48g rasva, 4.32g valku, 8.13g süsivesikuid




200g suitsukana (ostsin koiva, eemaldasin naha ja võimalikult palju rasvast ehk siis kasutasin ainult fileed)
300g viinamarju (väga hea ka virsikutega)
500g hiinakapsast
250g maitsestamata jogurtit (tegin kreeka jogurtiga, või kasutada Eesti Kergeimat majoneesi 3%)
sinep, sool
natukene sidrunimahla soovi korral

Rebisin kapsa pisikesteks tükkideks, samamoodi kana. Viinamarjad lõikasin pooleks, jogurt ja sinep ning sool peale. Kõik segamini ja jube hea tuli.



kolmapäev, 23. oktoober 2013

"Meditation is the tongue of the soul and the language of our spirit"

Otsustasin oma esimesest meditatsiooni kogemusest teha ühe pika pika postituse. See on selline mitme päeva looming, et kui tekib jälle mingi mõte, tunne.. siis tulen panen kirja. Ja neid on palju.. ilmselt. Tunnen end tõsiselt karikana, kust voolavad üle emotsioonid ja tunded. See on päris kreisi bisnes, mis hetkel toimub.

Alustan siis oma päris esimese meditatsiooniga. Seesmiselt on nii palju põnevust aga ootusi-lootusi õnneks pole endale seadnud. Okei, kui välja arvata see ootus hea tunde ees, hehe. Igatahes.. ready, set, go!

Teisipäev
. Minu esimene päris meditatsioon on nüüdseks seljataga. Emotsioonid on seinast seina. Tegelikult ma olen rahul ja ma tean, et see on algus millegile olulisele -  enesearmastusele ja väärtustamisele, see on ülim mida saavutada. Ja loomulikult ei tunne ma veel end selles mullis sees saja protsendiliselt aga tean, et see on vaid aja küsimus. Meil oli kaks meditatsiooni, esimese ajal ma tundsin voolavat energiat oma kehas, kogu keha kuumenes ja ma olin asjas sees. Tunne oli ülim. Meditatsioonist välja tulles tekkisid külmavärinad. Avatud oli kogu keha ja see kiirgas kõigest positiivsest. Teine meditatsioon on minu jaoks sutsu raskem. Selle meditatsiooni ajal pühendusime naeratusele, seesmise naeratusega tuli täita kogu oma füüsiline keha. Ja läbi värvide tuli ammutada oma kehasse häid tundeid ja tegureid. Tundub keeruline aga sel hetkel igat elundit, igat rakku tunnetades tekkisidki vastakad emotsioonid. Kõik mis seni oli minus positiivne, kergitas naeratust.. puudutades aga haavatumaid kohti, kiskus mul silmadesse pisaraid. Ma ei hakka igat oma isiklikku aspekti siin lahti harutama ja analüüsima, aga tahtsin tõdeda asjaolu, et õnne on lihtne endasse lasta. Küsimus on ruumis, selleks on vaja tekitada ruumi negatiivse arvelt, kõik vastuoluline tuleb kehast välja lasta. Aga see on raske, ilmselt sellega näengi kõige rohkem vaeva. Aga oi kuidas see on väärt seda!


Kolmapäev. Juhendaja soovitas kohe kodus ise mediteerimist alustada. Hommikuti teha selline enese avamise ja energia liikuma panemise meditatsioon. Saime ka vastavad lugemismaterjalid. Ronisin siis tekialt välja, tõmbasin kampsiku selga, sättisin end sirge seljaga mõnusasse poosi, taustaks relaxing music ja siis see algas.. üritasin end viia maailma ja seisunditesse, tunnetada valguse voolamist kehas nii palju kui võimalik. Aga üksi sedasi ise suunata oma mõtteid oli hulgaliselt raskem, kui eile juhendatud meditatsioonis. Ikka kippusid mingid argiasjad ja muud muremõtteid pähe torgatama. Aga neid trotsides tegin edasi. Kokku läks 13minutit ja ma usun, et see on hea algus päevale. Ning päev päevalt suudan üha enam end välja lülitada. Mõnus igatahes!

Neljapäev. Eile õhtul enne magama jäämist lugesin läbi esimest korda oma meditatsiooni materjali. Ja tundsin kui suur on tegelikult kõik meie ümber. Ja ma tõesti tahan sellest osa saada ja võtta elult kõik hea vastu, mida pakutakse. Selliste mõtetega jäin magama.. ja üle mitme mitme öö magasin hästi. (Nüüd ma olen meeletute peavalude küüsis, ma ei tea miks tervis mulle selliseid vimpkasid viskab viimased kuud) Igatahes täna hommikul oli teine kord iseseisvalt mediteerida. Ja ausalt öeldes tundsin ennast juba nats rohkem mullis sees, kui eile. Suutsin rohkem keskenduda ja argimõtteid rohkem eemale lükata. Täna tegin väheke omaloomingut ka vahele ja keskendusin oma keha tänamisele. Ma ei tundnud küll mingeid kuumi ega külmi judinaid kuid äärmiselt rahulikuks tegi. Samas ka tundsin mingeid tundeid, mida ma ei oska kirjeldada. Aega kulus mul selleks 18minutit. Ajast ma räägin just sellepärast, et grupis olid mõlemad meditatsioonid juhuslikult 33 minutit. Minu meelest sel ajal aeg lendab mingil teisel kiirusel. Sest ma ei oleks uskunud, et ma naudin ja suudan lihtsalt olla sedasi silmad kinni ja pühenduda end mõtetele. Kardsin ka seda iseseisvalt tegemist, et äkki kukub sedasi siuh-säuh välja. Võrdluseks näiteks ripsmehoolduses lamamine, kus mul on peale esimest 15minutit juba kopp ees ja tahaks küsida "kaua veel??". Step by step lähen asjaga edasi ja usun, et mul on palju õppida ja kogeda. Kuu pärast olen õnnelikum, uueks aastaks veel õnnelikum, poole aasta pärast olen juba vot niii õnnelik .. ja nii edasi. Põhiliseks sooviks on jõuda eneseväärtustamiseni ning osata blokeerida häirivaid tundeid. Armastada elu. Lihtsates asjades peitubki võlu!

Reede.
Tänane hommik algas samuti mediteerimisega. Loodetavasti saab sellest üks hea harjumus mu jaoks. Igatahes ei suutnud ma ennast esialgu üldse kergesti välja lülitada, kujutasin ja kujutasin ette kuidas valgus liigub aga mul ei liikunud midagi. Hah, kui naljakalt see kõlab. Juba tekkis kerge käega löömise tunne, et no ei tule midagi välja sellest. Aga siis natukene venitasin veel selle loobumisega ja ühel hetkel tundsin end asjas sees, sain edasi liikuda. Jätkasin ka täna oma keha tänamisega ning üritan end üha enam meelestada rahulolu ning armastusega enda vastu. Inimene, kes armastab end on ju üleni armastust täis ja see kiirgab teistele. Teeb armastusväärse inimese. Armastada on ju nii ilus! Pealegi määrab see elus palju, mida rohkem armastust, seda ilusamaks muutub kõik. Minul on küll vähemalt nii, et vajan seda oma ellu palju, siis on alates toitumisest kuni tujuni kõik paremas korras. Heh, nüüd hakkas mul peas kummitama Külaliste Armastus on armastus, armastus on tunne.


Laupäev. Raske oli end välja lülitada. Ilmselt asi selles, et olin siiani harjunud olema üksi ja täielikus vaikuses, aga nüüd iga krõbin ja krabin, mis teisest toast kostis, kiskus mõttetuid mõtteid pähe. Kuidagi viisi läbi pika hingamise sain end pooleldi välja lülitatud ja üritasin eemale peletada muud emotsioonid. Kuid siiski see polnud see. Ei olnud see hetk ja see tunne. Tegin küll ära oma kakskümmend minutit..aga sisemusse jäi rahutus. See rahutus kajastus ka mu pühapäevas kui ka esmaspäevas. No ei leidnud oma elementi.

Uus teisipäev. Ma nii hullult ootasin terve päeva, et oleks juba aeg kohale minna. Tunnen ennast seal nii hästi, meil on väga armas väike seltskond koos. Arutasime just täna, et kõik nii erinevad inimesed, kuidagi nii erinevat energiat kiirgavad, kuid me klapime hästi sinna ruumi kokku. Kõik suudavad end avada ja me ei tekita üksteises blokeeringuid. Kui mul esimeses meditatsioonis oli võib olla raske sõnadesse panna, mida ma tundsin, just teistele seletamise mõttes. Siis täna ma ei tundnud sellist piiritletust. Tänane teema oli emotsioonide tervendamine, siit saate lugeda täpsemalt. Jällegi kaks meditatsiooni, mis üksteisest totaalselt erinesid. Kõik, kes mind natukenegi rohkem tunnevad, teavad et ma olen väga emotsionaalne ning nendes kinni olev inimene. Üks põhjuseid miks ma meditatsiooni vastu huvi tundma hakkasin, oligi see, et ma tahan hakata lahti laskma kõigest vanast ja halvast, lasta minna üleelatud halbadel emotsioonidel. Ja lõpetada klammerdumine minevikku (järgmise nädala teemaks mineviku tervendamine). Et oleks ruumi uuele ja heale! Minu jaoks on tegemist ääretult raske ja tõsise tööga. Seda näitas ka tänane esimene meditatsioon. Ma tundsin minevikus läbi elatud emotsiooni uuesti, kohutavalt rusuv ja raske oli olla. Viis mind kohati korralikult endast välja ja rebis lahti vanu haavu. Aga ma sain lõpuks rahuldavad vastused MIKS on nii ühed, kui ka teised asjad minu elus nii, nagu need on. See andis palju mõtteainet, kindlustunnet ja usku endasse. Ma ei oska seda kõike kirjeldada mida ma tundsin, mida ma tunnen veel hetkel. Teine meditatsioon oli hulga positiivsem ja tekitaski enda ümber häid emotsioone täis aura ning sain soovida enda jaoks olulist omadust. Lõpp kokkuvõttes tulin ära hea sooja ning rahuliku tundega.

Kogu senine kogemus on nii vägev olnud! Ma tunnen ennast nii õiges kohas ja hästi. Ja huvi kasvab kogu selle vaimse maailma vastu.(Sõbraaad!! Ärge kartke, ma ei ole segi pööramas või hulluks minemas :D ) See on imeline kui palju meie sees on peidus, kui vaid oskad seda otsida. Kujutan ette, et peale selle kursuse lõppu oskan oma elu palju paremini elada ning kõigesse, mis eluteele satub, hoopis teistmoodi suhtuda. Seda ma olen alati uskunud, et kõigel on põhjus, nüüd vaja juurde õppida kuidas nende olukordadega paremini hakkama saada. Ja no ilma pullita, ma arvan et see on alles kõige algus!

Seda kõike ei saa ega oska ma sõnadesse panna, seda peab lihtsalt ise kogema. Kellel vähegi mingit huvi on, siis leidke enda jaoks võimalus lähemalt asjaga kokku puutuda. Ja kõik kes skeptiliselt suhtuvad, neil ma soovitan ükskord ometi oma eelarvamustest lahti saada ja otsustada alles siis kui asi järgi proovitud on.

Mediteerimine ei ole kuskile sekti astumine või usku pööramine, kõik on kinni iseenda mõtetes vaid. Ja mõelge palju igasuguseid mõtteid päeva jooksul meie peakestes keerleb ja kui suur osa on neil mõtetel, mille pärast tegelikult põhjuseta stressame.


Tähtis on jääda iseendaks, selle parimas variandis!







kolmapäev, 16. oktoober 2013

Myfitnessi trenni!

Mul tekkis võimalus anda ühele oma blogi lugejatest 30 päevaks Myfitnessi piiramatu külastusajaga kaart. Tegemist on minu lemmik klubiga, mis on täis nii palju head energiat ja ümbritsetud toredatest inimestest. Palju erinevaid trenne, kindlasti avastamisvõimalust.

Loodan kellegisse süstida kerget trennipisikut. Sobiva klubi saab võitja ise valida. Seega hea meelega annaksin võimaluse veel kellegil seda kogeda. Tänu võin avaldada ajakirjale TervisPluss ning vastutulelikule Myfitnessile. Selleks aga, et teil oleks mida lugeda ja loomulikult et oleks kes ikka jätkuvalt mu postitusi loeks, ootaksin kõiksuguseid teie ideid ja mõtteid. Seda kõike nii siia postituse kommentaaridesse kui ka minu Facebooki lehele, mille võite leida siit.

Ei ole mingit kohustust midagi like'da ega jagada, kuid keelatud ei ole. Pigem ootan põnevusega teie vastukaja, mis on minu jaoks oluliselt suurema tähtsusega.


Loosimise teen 22.oktoobril ja võtan võitjaga ühendust.

Olge rõõmsad ja nautige imeilusat sügist!
Kiku

laupäev, 5. oktoober 2013

Hommikuinimene

Kes ärkab ise laupäeva hommikul kell 7 ülesse, välja puhanult ja rõõmsalt? Mi-na! Nagu ma eelnevalt olen maininud, siis sügisest ma ootasin rutiini ja olen selle täitsa saavutanud. Ärkan ilma kellata varakult ülesse, kõik toimingud on päevast päeva samadel kellaaegadel.

Minu jaoks on korralik uni väga oluline
ja une arvelt ma aega ei varasta. Seitse kuni üheksa tundi sügavat und on vajalik, alla selle ei puhka välja ja üle magades on terve päev uimane olla. Tegelikult on kvaliteetne uni paljude asjade aluseks ja samamoodi toetab see nii kaalu langetamist kui ka trennis vastupidavust. Sest omast kogemusest tean, et energiapuudusel tekib isu ja hea tuju mõõdik on erroris.

Samas see sügis ja ilmselt ka krõbedama tuule puhumine imab topeltkiirusel minust energiat välja. Tunnen pidevalt pealelõunat juba väsimust ja kisub haigutama nagu väikest beebit enne lõunauinakut. Reaalselt keha karjub energia järele. Siis kisub nats laiskust välja ja mõtted jooksevad Selveri šoksiletti, et kiirelt energiat saada.

Nii pidin oma menüü üle vaatama ja paremini paika panema, et oleks rohkem vitamiine ja põhitoidukorrad ei koosneks kiiretest süsivesikutest. Võib olla peaksin haarama ka mõne vitamiini purgi järgi?! Veel olen tähele pannud pilkase pimeduse saabumisega iseenesest kvaliteetsema ja tummisema toidu järele vajadust. Nüüd nagu ei piisa kergest salatist krevettidega, vaid isutab mõnusa ahjulõhe järgi. Veel on kihk koguaeg puuvilju süüa, aga selle ma pean kontrolli alla saama, sest ikkagist süsivesikud.

Minult on küsitud, kas trennikoormuse suurenemine mu söögiisu ei suurenda. Olen nagu eitavalt vastanud. Aga samas kui ma hetkel mõtlen, siis usun et peale külma aja saabumise, on ju loogiline, et energiavaegus tekib ka osaliselt trennikordade tõusmisega. Praegune elurütm sisaldab kusagil 3-4 õhtul 1-2h intensiivset trenni,  pluss nädalavahetuste trennid ja suurem liikumine. Ma olen täielik trennifanatt kui ma maitse suhu saan.

Neljapäeviti on mul korralik lihasepäev, kus 45min KõhtSelgTuhar soojendab sisse Pumpi. Selleks ajaks on jõudnud kätte nädalas faas, kus on väsimus to the max, enda klubise vedamine kõige raskem aga trennist saadud positiivne energia kõige vajalikum. Kui ma poolunes kohale lähen, on tunne justkui ei jaksa isegi tossupaelasid siduda, et nagu help!! anyone?! Siis peale kahte tundi tuleb küsimus whuhu, mis nüüd teeme?


Tulles tagasi hommikute juurde, siis kell 7-8 ärgates on hommikusöögi söömine tavaliselt tund peale ärkamist. Keha on täiesti harjunud süsteemiga. Selleks ajaks olen ärganud, ühe teki alt teise alla roninud, munad on praetud ja kuum kohv kaisus. Mulle meeldivad need pikad hommikud ja rahulik tõusmine..kuniks jälle avastan kuidas aega-on-nii-palju kätte maksab ja väike "hommikujooks" bussile on juba igapäevane. Hea on see, et tunniplaan koolis on ka ca. kella12-16ni, mis annab ka järgnevateks toidukordadeks kindlad ajad.


Lõpuks, kui märkamatult on kätte jõudnud ilus oktoobrikuu, tunnen end süsteemis sees! Ja täitsa hea on olla. Ja suts asjadest ette tõtates on oktoobrisse nii palju kifte asju planeeritud, et jumala eest liiga igavaks ei läheks. Ma olen ülirõõmus, et saan kohe omale superlaheda (Tervitan sind, V!) trennikaaslase, keda ma hakkan motiveerima.. ja kes mind hakkab motiveerima.. ehk siis koos on kergem.

Mõtlen just seda, et vahel ikka tekib see "ei viitsi" paharett mu sisse, aga kui asi kokku lepitud, siis peab kohale minema. Ja me nüüd andsime mehesõna koos veel tublimaks hakata. Nii et see on avalik lubadus (suhteliselt ajakohane, valimislubaduste vahele, hehe).

Järgmine ilus osa oktoobrist on kümne päeva kaugusel, kui mind ootab ees esimene kahe ja poole tunnine meditatsioon. Ma olen nagu nii põ-ne-vil! Ja siis veel paar põnevat sündmust, mis küll otseselt pole ei trenni ega toitumisega seotud, kuid on lihtsalt ägedad. Leiavad mingil hetkel ka mu blogibeebis kajastust. Ennast lihtsalt tuleb vahel hellitada ju.

Mis hellitusse veel puutub, siis lõpuks ometi suutsin endale ära osta uued trennitossud ja ma olen täiesti in love. Tahan uusi pükse ka, aga kõik on nii igavad. Mustad retukad. Veel musti pükse. Mõnel on roosa triip või kollane täpp ka. Mul vaja aga midagi kreisit. Okei, nüüd ma avasin selle "tahaks" listi, siis mul on vaja, rõhutan sõna vaja, naiste treeningkindaid (pumpimiseks). Aga nende valik on peaaegu olematu. Ehk keegi teab mõnda head salapaika, kus ma võiksin ilusad kindaid leida, võib mulle märku anda.



Lõpetuseks tahtsin veel üle pika aja jagada retsepti. Röstitud peedi salat kitsejuustuga. See mu lemmik. Caesarisalati fännide kõrval olen mina just selle salati suur austaja. Õnneks suuremas osas on restokate menüüs see esindatud. Lõpuks otsustasin ise ka proovida. Retsept allpool ootamas.



Igatahes nüüd on aeg nii kaugel, et tuleb end sirutama hakata ja Viktori bodypumpi minna. Eelmisel laupäeval juba vihjas mulle, et lähen valesse trenni, haha. Teen siis täna vigadeparandust. Mis saaks olla veel mõnnam, kui lemmiktrenn päikselisel laupäevahommikul!


Ilusat nädalavahetust kõikidele, mu kullapaid!
Kiku


Röst-peet kitsejuustuga u.4 portsu

1 pakk babyspiantit (rukola, lollo-rosso jne salatimixid sobivad)
3 keskmist peeti
150g kitsejuustu (sobib ka feta)
4 suurt küünt küüslauku
3spl oliivõli
1spl mett
pool sidrunit
2spl palsamiäädikat
sool, pipar
80g kreekapähkleid

Röst-peedi salat

Koorisin ja tükeldasin peedid mõnusateks ampsudeks, segasin küüslaugu, 1 supilusika oliivõli ja sutsu palsamiäädikaga, soola ja pipart tunde järgi. Panin ahjuvormi sisse fooliumi, siis viskasin peale peedid ja katsin täiesti kinni ka pealt fooliumiga. Ning panin kuskil 50-60min ahju 200C.
Järgmiseks segasin kastme poole sidruni mahl, 2spl oliivõli, 1spl mett ja 1spl palsamiäädikat. Kui peedid olid valmis lasin neil sutsu jahtuda. Laotasin beebispinati taldrikule, seeärel peet, siis juust (ka kitsejuustu võiks tegelikult ära küpsetada), seejärel niristasin üle kastmega ning kõige peale kreeka pähklid. Ja palun väga, valmis, laske heal maitsta :)



Uued 5.0 beebid
Good morning!
Sügiiiis!