Üks ja ainus keha

Ma olen oma elu parimas vormis. Ja ometi ei ole mul mu unistuste peenikesi jalgu ega sixpacki. Aga see keha on kandnud üheksa kuud enda sees inimest, see keha on minu jaoks ilusam kui kunagi varem. Ja ometi on mu kõht pehmem, kui mõnel teisel ajal olnud on.

Ma arvan, ei-ei, ma tean, et minuga on nii seesmiselt, kui välimiselt toimunud üüratult muudatusi. Mul on olnud terve elu see keha ja kaaluteema nagu ameerikamäed. On olnud paremaid aegu, on olnud paksemaid aegu. On olnud söömishäired, on olnud ületreenimist. On olnud spinatilehti ja on olnud paar veini nädalavahetustel.

Suhted

See, miks ma ennast enda kehas olen ebamugavalt tundnud ei ole ainult minu enda algatus, vaid ka see, mis on välismaailmast tulnud. Mind ei ole kunagi massiliselt keegi kaalu pärast norinud. Kuid ma olen elus saanud mõned teravad kommentaarid vastassugupoolelt. Need mõjusid mulle halvasti. Ma tundsin, et ma pole piisavalt hea ega ilus ühegi mehe jaoks. Vähemalt enne, kui ma olen peenikene, nagu mu kõik sõbrannad. Ja see rikkus ära olulisema- olla ilus eelkõige ise enda jaoks. Ma ei tahtnud olla see "ahjaa, see su suur sõbranna." See muutis mind aastateks väga ebakindlaks. Süüdistasin igas ebaõnnestumises enda keha. Ilmselt see kõik mõjutas minu iseloomu. Ebakindlus oli kaugele tuntav. Klammerdusin. Ja tundsin kadedust. Aastaid võrdlesin ennast teistega ja unistasin, et tahan ka selline ja selline olla. Et miks just mina pean see paks olema ja miks ma ei suuda saada peenikeseks jne.

Tegelikult annab see siiani mõnes mõttes tunda.Üks asi on sellega rahu teha, aga teine asi on unustada. Ma arvan, et selliseid tunnete riivamisi ei saa unustada. Niisiis lihtsalt aeg parandab haavad. Mulle tundub siiani vahel ilmvõimatu, et keegi võib mind näha ilusana. Sest ma pole ju peenike. Nagu ilu võrduks ainul ja ainult peenikese kehaga. Sest tegelikult on ka peenikesed kehad erinevad, igal ühel on omad head ja vead. 
 No ja siis mina mõtlen, et kuidas see võimalik on, et K ei ole häiritud mu tummistest jalgadest. Kui ta ütleb mulle ilusaid sõnu, siis ühest küljest olen ma meelitatud, et miks ta peaks mulle valetama. Teisest küljest mõtlen, et kas see saab tõesti võimalik olla. Aga tegelikult on see tore, olen oluliselt enesekindlamaks muutunud. Loomulikult ei peaks see enesekindlus sõltuma teiste arvamusest. Samas vahel, kui endal kõik lööb kõikuma, siis on hea positiivne süst ja äratus, kui näed, et keegi teine usub sinusse. Kui juba keegi teine seda teeb, siis viimane aeg ikka ise ka seda teha.
Ma jorisen K´le koguaeg, et appi ma olen nii paks ja issand peaks trenni minema, või oi ma tahaks kooki, aga ei tohi. Siiis.. Ausalt öeldes ma teen seda rohkem niisama virisemise vajadusest. Lõõpides. Et lihtsalt jaurata. Ma ilmselt mingi kunstjonnija vms. Samas, ma kujutan ette kui tüütu see talle on. "Kallis, sa ei ole paks.." Ups, sorri. 

Praeguseks hetkeks ma ei pea end enam nii kõlbmatuks inimesena ja naisena. See tuleb sellest, et mul on keegi kõrval, kes on toeks ja kes armastab mind lõputult just sellisena. Ja see laseb kergemalt hingata, sest ma ei pea enam muretsema selle pärast, et kas ma olen kellegi jaoks ligitõmbav. Või kuidas selleks saada. Ma tean, et ma olen. Ja kergemalt hingamise all ma ei mõtle, et tanu alla ja võin end paksuks ja lodevaks süüa. Vastupidi, ma tahan ikka paremaks muutuda, aga lihtsalt hea enesetunde nimel. Mida  mõjutab ka see, kuidas mu elukaaslane minusse suhtub ja mind näeb.

Kaalunumber

Numbrid on need, millest ma avalikult ei ole kunagi rääkida tahtnud. Just nendest, mis mulle paratamatult kaalult vastu vaatavad. Isegi mitte oma peenematel aegadel. Sest see number pole ühiskonnas kindlasti "peenike". Täna ma tahan need kaardid ka välja laduda. Kuigi ma tunnen siiani hirmu, numbrite ees. Aga ma tahan sellest hirmust ka lahti lasta.
Mu tippkaal on olnud 77kg kunagi kuskil 16 aastasena. Blogimise kõrgajal trennisõltlasena kaalusin 66 kg. Enne rasedust 69,5kg, sünnitama läksin ma arvan kuskil 83kg ja tänaseks olen numbriga 67,5-68 kohanenud. 
Jah, ma kindel, et see number on vähemalt poolte, kui mitte enamuse jaoks üks paks kaalunumber. Tegelikult on vahe sellel kui ma kunagi kaalusin 66kg ja kui ma näiteks nüüd kaalun 66 kg. 
Aga see on number, mis muutub kui ma teen trenni ja söön tervislikult, või muutub peale kooke ja kommi. Samas kannan ma täiesti keskmist riidesuurust M või 38, mu kehamassiindeks on normaalne KMI 24,3 ja mul on lihased, selle väikse voodri all. Nii palju siis numbritest. See on täiesti uus tunne, ausalt numbritest rääkida. Uuuh. 

Rasedus

Enne rasedust oli aeg kus ma üritasin endale kõike keelata, siis vaikselt lubasin endale igast nänni, aga selle arvelt kuidagi üritasin ka vähem süüa. Mul on koguaeg olnud nii erinevad etapid. Olen ühes nii kindel, samas ei märka, et jälle on mul uued "tõekspidamised".
Rasedusaeg oli mul kõige kaootilisem aeg viimasel ajal just söömise ja liikumise suhtes. Kuna mu kaal tõusis väga normaalselt, siis tuli vist kõik šokolaadid ja kommid ette ära süüa. Samas olin ma rase just kevad-suvi perioodil ja sõin hästi palju värsket ka. Ja tarbisin palju vett. Muidugi vastukaaluks liikumine oli mul minimaalne. Alguses üritasin trennis käia, aga ma ei tundnud selleks mingisugust motivatsiooni. 
Ausalt, siis isegi sel hetkel, kui ma ise ikka täiega sõin oma sõnu, ma ei kahelnud hetkekski, et tervislik eluviis on õnne alus. Ma olen kindel, et oleks ma vähem šokolaadi söönud ja rohkem liikunud, oleks ma oluliselt energilisem ja rõõmsameelsem olnud. Samas ei pidanud ma tervislikuks seda, et piiran oma söömist ja isusid, hakkan stressama, tujud kõiguvad ja riskin sellega, et mul tulevad söömishood.

Sest ma ei mäleta millal ma viimati ei suutnud söömist lõpetada. Mul ei ole olnud ca kaks aastat ühtegi kompulsiivse toitumishäire episoodi. Vähemalt sellist tõsist, mis mind rivist välja viiks. Ning meeles oleks. Ja selle üle ma olen rohkem kui õnnelik. Ma arvan jätkuvalt, et ma elan selle haigusega mingis mõttes elu lõpuni aga lihtsalt seda on võimalik teha teadlikult ja sellega hakkama saades. Siis olengi nagu peaaegu terve. Jee.

Sünnitusjärgne aeg, imetamine ja tagasi trenni

Ma olen need neli-viis kuud peale sünnitust ka ikka loorberitel puhanud. Ma ei ole ühtegi dieeti alustanud ega beebikilodega võitlema pidanud. Imetamine teeb oma tööd minuga hästi, raseduskilod kukkusid kolinal maha ja siiani ükskõik mida ma söön, kaal püsib samana.

Mul on päevade lõikes kaloraaz olnud väga erinev. Vahel on 1000 kcal ja vahel on 3000kcal. Keskmiselt tuleb ikka 2000kcal. Mul see kaloriarvestamine ikka kuidagi nii sees, et umbestäpselt arvutan neid igapäevaselt kokku. Aga päris üles märkinud ja toitu kaaluma hakanud ma pole. Samas mõtted mõlguvad, et why not seda teha?!

Keha on teinud läbi igasuguseid muutuseid ja hakanud toimima erinevalt sellest, kuidas enne rasedust toimis. Esiteks imetamine kulutab oma osa energiast, teiseks on lapsega jalutamine kui ka üldse tema tassimine-tõstmine-kussutamine korralik workout. Oma osa on ehk ka hormonaalsel muutusel. Ja ma usun, et päris suur roll on mõtlemises. Ma ei põe enam. Seega ma ei stressa ja mu keha ei ole stressis. Ta ei võta igat piitsutamist rünnakuna. Ei hoia kramplikult kinni igast grammist ja samas ei hoia enda juures ka igat natukene-liiga-palju-söödud-kommi-kooki-šokolaadi. Mina ei ahista teda enam oma negatiivsete tunnetega ja tema ei näita mulle oma võimu. Selle mõtlemise ja ülemõtlemisega on ka ilmselt lihtsalt nii, et mul kulub see energia kusagile mujale. Mul on palju olulisem asi, millele mõelda. Minu beebi. 

Ma ei ole selline uue aasta lubaduste tegija kunagi olnud. Aga eelmise aasta lõpus mõtlesin ma küll, et jaanuarist ma lähen tagasi trenni. Ja jälgin rohkem, et minu valikud oleksid paremad. Et enda enesetunnet paremaks muuta. Ja jaanuar on läbi, aga ma kavatsen siiski veel trenni minna. Ka veebruaris.. ja märtsis. Ja aprillis, ja..

Ma olen elus ikka päris mitu trenni teinud, aga nüüd kui ma Myfitnessi uksest sisse astusin, tundsin end kui võõrkeha. Ei osanud istuda ega astuda. Ma ei tea mis valehirm minusse oli pugenud. Läksin rühmatrenni ja viimasesse ritta. 
Aga see tunne, mis peale esimest trenni tuli, oli nii mõnus. Tuju oli laes, lihased olid valusad. Ma olin nii rõõmus. Enesekindlus tuli tagasi.  Ja kui ma järgmine kord juba julgelt jõusaali läksin, tundsin, et ma olen täiega omas elemendis. Ei olnudki elevant portselanipoes. Raud ja raskused on ikka minu teema. Ma lähen nii hea tujuga trenni ja tulen sealt veel paremaga tagasi. Keha tänab mind selle eest ja mul on toredam peeglisse vaadata. Mis oli eriti tore, et mu lihased hakkasid raskuste all isegi välja piiluma. Nii vähe on õnneks vaja.

Ma ei tea, mis tuleb homme. Ma ausalt ei saa olla kindel selles, et ma ei satu uuesti söömishäirete küüsi, et mu suhtumine toitu ja enda kehasse muutub äärmuslikult ebaterveks. Samas ei saa olla kindel, et ma ei saa veel tervemaks, nii vaimses kui ka füüsilises mõttes.

Aga ma tean, mida ma mõtlen täna. Ma tahan olla parem, energilisem, rõõmsam. Et iga homme oleks parem kui eile. Aga elada selle nimel täna. Ma ei saanud mitte ainult lapsevanemaks. Vaid sain palju küpsemaks inimeseks. Suhtumine on nii palju stressivabam. Ja palju kergem on elada nii. Ma loodan, et ma suudan seda suhtumist ja tunnet endaga kaasas hoida igavesti. 

Mida ma tunnen täna, kui ma vaatan peeglisse? Ma ei tunne end üldse halvasti. Mu sääred läksid peenemaks, kui kunagi varem. Mu kintsudel on mõned uued venitusarmis aga oh seda rõõmu, mu kõhtu ei kaunista mitte ükski. Mul ei ole kuskil üleliigset välja veninud nahka aga mul on väike padjake kõhul. Ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma ei tahaks paremas vormis olla. Ma olen siiani vaimustuses trimmis ja toonuses kehast. Sellepärast ma trenni tegema hakkasingi uuesti. Aga see, et mul seda hetkel veel ei ole, ei tähenda et ma tänasel päeval enda keha vihkaksin. Loomulikult ei ole kõik päevad vennad, mõni päev on ilusam kui teine.
Aga no pagan võtaks, see keha kandis üheksa kuud endaga kaasas ühte äärmiselt armast beebit ja sealjuures veel pressis välja selle.. ja sealjuures ei kaasnenud sellega katastroofi ja sada kilo naise ilu. Ma olen tänulik. Aitäh keha, et sa üks kord tegid mulle üllatuse ja ma luban, et ma ei unusta seda kunagi ja hoian sind hellalt!

Mul on õppetunnid eilsest, mul on rahulolu tänasega ja mul on sihid homseks. Ma olen terve ja õnnelik naine. Mulle meeldib teisi ilusaid inimesi jälgida ja koguda inspiratsiooni. Ma asendan hea meelega suhkrupommi Pfofeeli jogurtiga, tunnen ennast kergemana.(Ma olen nende uute Valio Profeelide tulihingeline fänn. Kes pole proovinud, siis soovitan karamelli ja ahjuõuna!)
Ma ei taha saada enam kellekski. Vaid olla lihtsalt rahul. Rahul, kui ma kaalun kilo rohkem, rahul olla, et tunnen vahel koogitüki pärast süümekaid, sest teine kord valin midagi kergemat. Ja üks teine kord rassida trennis end hingetuks.

Teate, selle kõige nimi on tasakaal.

Vastustering

Istun siis õndsas üksinduses mõnusa teetassi taga, tuba kumab küünlavalgusest ja mõtlen, et miks ma koguaeg ei taju seda rõõmu pisikestest asjadest. Elu oleks koguaeg palju parem. Aga ei, kukun stressama ja unustan palju toredat, mis mu elus on.

Nii hea on olla lõpuks tagasi kodus Eestis, mitmekuune pagulus on läbi, mul on täitsa oma kodu ja ma tunnen, et siit saab ainult hästi minema hakata. Mida ma kõige rohkem igatsesin oli trenn Myfitnessis ja uskumatu kui suureks üks igatsus kasvada võib nelja kuuga. Seal see trennis käimine on midagi rohkemat kui lihtsalt trenn, ma olen seal palju pühendunum ja motiveeritum. Esimeses trennis, kui ma pupmimas käisin, mul oli terve trenn suu kõrvuni ja külmavärinad käisid üle kere, sest ma olen kohas mis mulle on koduks saanud ja tegin asja. mida ma väga armastan. See enesetunne oli kirjeldamatu.

Selle trennist pärineva motivatsioonisüsti näitena võin tuua tänase situatsiooni. Hommikust saadik oli jäätiseisu ja  mõtlesin, et õhtul peale trenni võtan poest ühe mõnusa potsiku. Jah, just veel suure jäätise ka. Ma olin kõik mõtted sellele häälestanud ja ülejäänud päevamenüü läbi mõelnud, et see jäätis sinna ära mahutada, haha. Ja peale trenni - põmm! - 1:0 oli selle isuga. Ma tundsin, et mul ei ole vaja seda, tahtsin ühte korralikku salatit ja natukene kohupiima puuviljaga. Et mul oleks nii vaimselt kui füüsiliselt kerge tunne. Uhket tunnet tundsin, sest need õiged valikud peaksid koguaeg iseenesest enda seest tulema. Mitte mingi tugeva võitluse või siis õgimishoogude näol.

Peale mõnusat Combatitrenni kerge õhtusöögike :)

Ma tunnen, et vaikselt hakkab kooruma minu jaoks lahti ka mõttemaailm seoses toitumishäirega ning suudan mõistusega üha rohkem tööd teha. Ja mitte niivõrd neid pingeid ja negatiivseid mõtteid enda sees kasvatada. Tegelikult on mulle kõik uksed avatud, ma saan trenni teha, ma saan normaalselt toituda, sest ma lihtsalt ise ei osta endale koju komme ega saiakesi. Üksi elamise rõõmud, haha. Ja mis veel olulisem, minu ümber on nii palju toetavaid inimesi, lähedasi kui ka täiesti võõraid. Mina lihtsalt pean nende poole pöörduma.

Üritan luua stabiilsust ja selles püsida, arusaades et kõik päevad ei ole vennad ja see ongi normaalne.

Tegelikult plaanisin natukene teie küsitud küsimustele vastata. Mul endal ka põnev, pole ammu nendesse küsimustesse ise ka süvenenud. Esimesed pooled võtan siis ette ja siit nad tulevad...


Anonüümne  "Mitu kg on võimalik 14 päevaga kaotafa?" Tervisliku toitumise ja trenniga, kus on tekkinud energiadefitsiit, siis 1-2 kg on normaalne langus.

Margit Partei  "Millal esimene jooksuvõistlus plaanis on? Sa jääd nii paljust heast ilma, tule ruttu võistlusradu avastama. ;)" Tegelikult suvel oma suures jooksutuhinas ma plaanisin SEB jooksust osa võtta, ideaalis lootsin poolmaratoni joosta. Aga kuna ma ei viibinud Eesti ja lõpuks ka vaimselt kokku jooksin omadega, jäid need plaanid katki. Ma loodan, et see pisik on püsivalt end minu sisse istutanud ja ma järgmisel aastal nii mõnestki osa võtan. Ma ausalt vaatan kadedusega seda, kuidas sa neid võistlusi naudid ja kui tubli sa oled Margit!

Helin Veskiväli "Miks sa nii harva kirjutad? Lugesin hiljuti sinu varasemaid postitusi ja tekkis küsimus, miks sa ii kuvaks oled jäänud? Ma ei oskagi öelda, et miks harva. Ma kirjutan siis, kui mul tuleb selleks tunne ja tuju. Ma ei näe põhjust, miks ma peaks mingist kohustusest tihedalt kirjutada lihtsalt mingit postitust valmis kirjutama. Blogi peegeldab mind ja ju ma siis olen sedasi kuivaks muutunud, see pole ainukene asi elus, mis ma teen ja tahan selle tegemist eelkõige enda rõõmuks jätkata :)

Kattrina Lõssenko "Kas nüüd on eesmärgiks bikiini fitnessi vormi saada?" Hetkel on eesmärgiks endaga rahu luua, õppida enda keha armastama ja vaikselt viia end paremasse vormi. Aga ma ei hakka eitamagi, et tegelikult on see minu üks salajane suur unistus.

Mannu "mis on Sinu lemmiktrenn?" Lemmik trenn on piisavalt raske, et hambaristis sekundeid loen, millal läbi saab. Aga mul on armastus ikka Bodypumpi vastu, see istub mulle hästi :)  Ja jooksmine on mõnus me-time.

Liisi Laanemets "Isegi see väike aeg mis me sinuga koos veetsime, tegi mulle selgeks, kui äge naine sa oled. Nii südamlik. Ja need nõrkused millest sa endapuhul räägid ei paista mitte kuskilt otsast välja. Tugev ja edukas. Küsimus sulle tibin, et tahtmine on suur, aga kuidas mina selle kõigega küll algust saaks teha ?! ;)" Liisi, sa oled nii armas, aitäh! Selle kõigega algust tegemine peabki tulema enda seest tuleva motivatsiooniga alustada. Kui mõte on olemas, et tahaks algust teha, siis rohkem pole vaja. Lähed ja teed, ja kui maitse suhu saad, siis on raske peatuda, hehe.

Kristina Z "Mida sa täpsemalt ülikoolis õpid ja mis Su tulevikuplaanid on? :)" Õpin ülikoolis õigust ja loodan selle nüüd kohe lõpetada. Aga tulevikuplaanide kohapealt on mul kõik aknad ja uksed avatud. Ilmselt mul vaja natukene elada veel, et lõpuks tunda ära see õige tee :)

Laura Marie:" Kui palju on blogimine ja blogilugejate toetus sind aitanud eesmärkide saavutamiseni? Kui palju on tervislik eluviis muutnud sind? Palju edu edaspidiseks! :)" Aitäh! Blogi ja sellega kaasnev on andnud mulle väga palju motivatsiooni, tuge ja usku. Kindlasti olen tänu sellele palju edukam ja sihikindlam, sest blogilugejate toetus on uskumatult tugev ja positiivne, kui juba teised usuvada minusse nii palju, siis ma pean seda ise ka tegema. Seda abi ma ei oska isegi sõnadega kirjeldada, ma olen lihtsalt väga tänulik kõigile ja kõigele! Tervislik elusviis on muutnud mind kindlasti palju kindlameelsemaks, sihikindlamaks, teadlikumaks, tugevamaks.. ühesõnaga nii seest kui väljast palju ilusamaks inimeseks :)

Sellised said siis vastused esimesele poolele, varsti annan vastused ka ülejäänutele :)

Nautige seda ilusat sügiseaega! Ilusat pühapäevaõhtut ja edukat uut nädalat kõigile teile armsatele, kes olete minuga!

Teie Kiku

Naine poes, naine trennis

Käisin siin paar päeva poodides. Peale kolme-nelja-viie-kuue tunnist shoppamismaratoni olid jalad väsinud, kõht tühi ja üldse oleks nagu voodisse pikali tahtnud. Minu jaoks see võrdub küll sellise rahuliku trenniga. Kõnnid ühest poest teise, kuhjad ilusaid asju (hunnikutes spordiriideid, sellest aga hiljem..) oma kätele, kuni kisub raskeks. Siis seisad selle hunnikuga proovikabiini ees järjekorras, kasvatades sealjuures kannatust. Lähed just vabanenud kabiini, kust väljub teine omasugune. Siis hakkab pulssi tõstev trenn pihta -  kiiresti riided seljas, esimene komplekt selga, komplekt seljast, järgmine selga, järgmine seljast.. kuues komplekt selga.. ei suuda otsustada, proovin korra neljandat uuesti. Nii palav ja kitsas hakkab, üritan otsustada. Mõtlen, olen, otsustan. Panen enda vanad mugavad teksad jalga, lükkan varbad kingadesse. (Tegelikult tahaks oma nike'e ja liibukaid.) Lähen riietuskabiinist välja. Oi, need on ju päris lahedad püksid. No ja hakkab pihta uuesti.. Ja mulle meeldib shopata. Nii palju plusse leidub selle juures, alates enda liigutamisest, uute asjade üle rõõmustamisest kui ka lihtsalt mõtted on mujal.

Viimasel ajal on igasse high street fashioni poes tekkinud ka workout clothesi osakond. Ja seal on tegelikult päris ägedad trenniriided. Pole küll ei Nike ega Reebok (lugu saate siit kuulata :D ) märk nende trenniriiete sees, aga see pole üldse olulinegi. Hind on neil ka hoopis sõbralikum. Valik on nii suureks kasvanud.

Igasuguseid erinevaid kirjusid, ägedate detailide või lõigetega.. tahaks neid kõiki koguaeg endale juurde ja juurde saada. Mida omapärasem, seda coolim. Ma justkui muud ei näekski ja oleks poodi sisenedes hüpnoosis, jalad ja pilk kisub iseenesest liibukate ja spordirinnakate poole. Praegu näiteks kripeldavad ühed mustad trennitunked. Kui äge see veel on, haha.

Kusjuures ma tunnen end kõige ilusamana ka just spordiriietes. Kui ma kleite ja kampsuneid proovin, pole see vaatepilt tihti selline, et oh jess, need istuvad ideaalselt.. aga siis kisun mingid mugavad lühkarid ja maika, näiteks täiesti roosa ja peaaegu palja seljaosaga selga, ja voilaa!! Tahaks nagu koguaeg ainult neid riideid kanda. Minust ongi vaikselt saamas see dressi-tossu inimene vist, haha.

Mulle meeldib, kui mul on valik. Kuna ma veedan arvestatava osa oma igast päevast trennis, siis mul peab olema ka selles mitmekesisus. Esiteks ma tahan end tunda mugavalt trenniriiete sees. Oluline on kuskilt midagi ei kisuks, saaks hüpata ja karata, ilma et midagi ära kukuks, vajuks, kisuks. Sama moodi nagu iga päev ei taha kleiti kanda, on mul trennisaalis ka vaheldust vaja. Kohe kindlasti mitte ei meeldi mulle igav püks ega mitte matchivad riided. Kas tahan olla üleni mustas või hoopis saali kõige värvilisem papagoi. Üldiselt mulle meeldivad värvilised riided ja tüdrukute värvid ja lillekesed ikka kõige rohkem. Ja ma usun, et naudin ka trenni tegemist rohkem ning motivatsiooni on rohkem, kui igate pidi on hea olla. Seega leian, et ka trennis käies on oluline, et riided seljas oleksid mugavad, puhtad ja ilusad.

Peale korralikku higistamist on vaja neid riideid pesta, ma ei kujuta ette mis ühest särgist paari kuuga saaks, kui seda iga päev pesta. See ka kindlasti oluline, kuidas neid trenniriideid hooldada. Ma olen mõne asjaga jube kiiresti üks-null teinud selletõttu. Ja siis hakkab küll kahju, kui peale kuut aega peab minema viskama.

Jalanõudega on natukene teine lugu. Neid ma nii suvaliselt osta ei saa. Trennitossud peavad olema ikka jalas ülimugavad. Nende kvaliteet peab olema tasemel ja oma funktsiooni maksimaalselt täitvad. Ja ka tossu valides ma ei kavatse igavaks jääda. Tegelt mida kreisim, seda vägevam. Minu südame on võitnud Nike, nii mugavuse, kvaliteedi kui ka ilusa välimuse poolest. Neid kahjuks ma nii tihti lubada ei saa, need on nats suurem investeering kui üks väike särgike.

Ma mäletan seda aega, kui alustasin trennis käimist. Mul oli täiesti ükskõik mis mul seljas on, lihtsalt mingid retud ja maika, tavaline rinnahoidja ja mingid sportlikku tüüpi jalanõud. Ma lihtsalt ei osanudki midagi muud tahta. Esiteks polnud see spordiklubis käimine nii tähtis ja igapäevane minu jaoks, teiseks tundus mõttetu kulutada spordiriietele raha. Aga mida aeg edasi minema hakkas, seda rohkem ma otsisin mugavust ja mitmekesisust kuni nüüd olen jõudnud sinna maale, et peale trenni riiete ma ei näe poodides midagi, haha. Ja tegelikult ma tahaks neid kordades rohkem osta, sest need on nii ilusad ja mugavad seljas..

Kas keegi ühineb minu trenniriiete vaimustusega?

Lõpetan unistamise ja asun tööle

Hommikul ärgates oleks oodanud tõusvat päikest, mis suundub kõrgele sirama, mille saatel hommikusööki süüa. Aga mis seal ikka, laupäeva hommik peab ikka mõnus ja pikk ärkamine olema. Pikk ta oli, sest välja ma magasin ja ma-ei-tea-mis-mul-viga-on, et ma laupäeval kell 6.30 ärkasin. Vedelesin tunnikese veel küll voodis, aga no ikkagi.
Selline mõnus rahutunne on sees, kergelt segatud ärevusega. Valasin kuuma kohvi tassi ja nüüd on aeg kaheks lemmik tegevuseks - blogimiseks ja hommikusöögi söömiseks, hehe.



Eile ma mingi ülevaate andsin, et mis mul on plaanis. Tegelikult hetkel ei olegi enam õige kasutada sõna "plaanis", vaid mille nimel nüüd töötan. Aga sellises tunnete ja emotsioonide üleküllasuses ma ei jõudnudki konkreetselt lahti seletada, kuidas oma järgmised kolm kuud veedan. Esialgu leppisime Viktoriga kokku, et perioodiks kujuneb aeg, mis peaks lõppema siis suve algul. Suveks vormi?! Haha, rohkem plaanin ikka kogu eluks. Kui peale neid kuukesi olen saavutatud rahul, siis vaatame mis edasi saab.

Niisiis järgmised kuud ma panen põhirõhu rasva vähendamisele kehas. Üritan kõike kombineerida nii trennis kui toitumises, et rasvapõletus oleks maksimaalne, sealjuures ma KINDLASTI ei taha grammigi oma lihasest kaotada.

Toitumise poole pealt polegi asi midagi nii hullu. Pigem ma nüüdsest söön palju rohkem ja erinevamaid asju, kui nüüd viimasel poolaastal, kui mu põhitoit oli salat, muna ja kodujuust.

Ma hakkan jälle riisi sööma ja leiba sööma. Minu jaoks on see suur muudatus, ma vana võikude fänn olin teraviljalised nii välja lükanud oma menüüst. Mul oli peas koguaeg nagu mingi hääl mis karjus, et süsivesikud ja teravili - EI EI EI. Eks see kõik oli ümber ringi ammutatud infost mulle sisse talletunud. Aga kui Viktor mu käest küsis, et miks ma neid ei söö. Teate, ausalt ma ei osanud ühtegi adekvaatset vastust välja mõelda. Ma tean miks ma ei söö valget nisujahu ja valget riisi, sest mul on peale neid kõhus raske ning punnis tunne. Aga miks ma näiteks ei söö täistera rukkileiba või pruuni riisi. Miks ma nii minimaalselt söön tatart ja isegi viimasel ajal kaerahelbe putru süües süümekaid tundsin. Ma ei tea.. Ja nüüd korrutan endale, et häid süsivesikuid on vaja ja ma olen ju koguaeg arvanud, et normaalne on kõike süüa, et miks ma ise nii ei teinud. Oeh, küll mul on iseendaga ikka raske, haha.

Teine asi toitumises, mis on suurem muutus, on vähendada loomseid valke ja asendada neid suuremas osas taimsetega. Seega ma ei loobu millestki, ma vähendan lihtsalt jogurti ja muna osakaalu, söön rohkem ube ja pähkleid. Igapäevasemalt oleks õigem sõna, mitte rohkem, et nüüd söön 200g kohupiima asemel 200g pähkleid, ei ei.

Kolmandaks üritan hakata rohkem vahet tegema kiiretel ja aeglastel süsivesikutel ning seetõttu panen rõhku ka sellele, mis toiduaineid ma koos söön. Üldse praegu õpetan end rohkem planeerima ja ette läbi mõtlema, miks ma midagi söön. Katsumus on puuviljadega, neid ma ikka kaldun üle tarbima, aga eks kõik harjutamise asi. Siit ma jõuan sellele planeerimisjutuga kahe asjani.
Esiteks ma jaotasin oma päevase kalorihulga, mis varieerub 1600-1800kcal päevas, kõikide toidukordade vahele ära. Päeva esimeses pooles rohkem, õhtul vähem. Et ei tekiks seda, et õhtuks jätan 1500 kcal ja hakkan hunnikutes sisse lahmima. Sellega omakorda kujuneb välja mul kuskil 5-6 väikest söögikorda, kõht on koguaeg normaalselt täis, näljatunnet ega ülesöömist pole. Üritan nüüd 3-4h tagant midagi ikka ampsata.
Teiseks, mida ma ausalt kunagi sedasi pole jälginud, on igal toidukorral õige süsivesikute, rasvade ja valgu suhe. Süsivesikuid ühel toidukorral max 60g ja valke 30g, millest siis 20g taimsed ning 10g loomsed. See vajab ilmselt kõige rohkem hetkel mul tähelepanu, aga ma saan hakkama.

Toidutegemise kohapealt otsustasin hakata veidikene, no kuskil 4-5 portsu näiteks, toitu ette tegema. Korraga on lihtsam teha ja siis õiged portsud kokku panna. Ning siis on alati võtta see söök õigel ajal ja ei saa peituda laiskuse taha ning mingit mõttetut sööki süüa. Näiteks kaalusin kuskil kümneks päevaks 15-20g kaupa mandlid ära ja panin miniclipi kotikestesse. Kiirelt vaja aint kotti visata ja vahepala iga kell õiges mahus võtta.

Loomulikut hakkasin jälle täitma toidupäevikut ning kaaluma mitte silmaga hindama oma toitu. Seda eelkõige selleks, et oleks ülevaade ja kontroll, nagu ikka. Ning, et Viktor saaks analüüsida hiljem, mis on õige ja mis vale, juhul kui tulemused pole ootuspärased. Või lihtsalt näeks, et olen jumala õigel teel.

Kui ma eile suutsin kogu selle asja oma peas läbi töötada, siis ma jõudsin ise tagasi ühe aastate taguse tegevuseni. Nimelt kui ma olin Kaalujälgijate liige, siis ma sõin ju ka kõike (pean silmas ka leiba, pastat, riisi.. täistera muidugi) ja ma võtsin väga hästi alla. Nüüd üksi oma kõik erinevad teadmised kokku korjatud ja rakendatud, üksluiseks muutudes, mitte mõhkugi alla ei saanud seda rasvaprotsenti. Seega, see kõik kõlab ju soosivalt, jeeee.

Ühe vale arusaama tahaksin veel lahti seletada. Nimelt olen ma eelnevalt rääkinud, et ei usu lühiajalistesse projektidesse ja dieetidesse, et pigem ikka elukestev tervislik normaalne eluviis. Aga nüüd ma justkui oleksin dieedil?!
Tervislik eluviis jääbki kestma ja sellega ma oskan oma kaalu hoida. Ka peale seda veits rangemalt toidu jälgimise perioodi, mille tulemusena ma vähendan oma rasvprotsenti ja just sellisel viisil, kuna hetkel pole muu minu jaoks toiminud. Ma jätkan ikka ainult parema ja tervislikuma enda suunas, et mul oleks hea elada. Ma ei oma absoluutselt sellist suhtumist, et ma pean kiiresti ja ruttu 10 kilo alla saama ja siis nägemist kõik see jälgimine ja mõtlemine! Kui ma ei taha kõike oma vaeva ja valu nullida, siis ma lihtsalt peangi kogu elu mõtlema, mida ma söön.
Ja pealegi ma ei ole mingil rangel dieedil, sest ma ei keela endale ju midagi. Ma lihstalt jälgin mida ja millal ning koguseid. Lihtsalt, et oleks selge, et ma jätkuvalt olen oma arvamuse juures ja teen seda, mis hetke seisuna parima variandina kõlab.

Teine osa mis sinna rasvapõletusse puutub, on loomulikul trenn. Siinkohal ma olen natukene kurb ka, aga ma teadsin tegelikult seda ette. Põhimõtteliselt jääb mõneks ajaks pumpimine kõrvale, no paar x nädalas ma ikkagi jätkan oma lemmikuga. Ma lihtsalt armastan seda trenni kõige rohkem ja ma ei taha ega kavatsegi kogu lõbu rikkuda. Aga 4-5x nädalas näeb mind siis jõusaalis, kardiomasinatel, 60-70% pulsiga maksimaalsest pulsist, treenimas. Treeningseansid on 60-90 minutit pikat.
Ma tean, et ma ei tohiks end ette juba negatiivselt meelestada ja rõhuda sellele, kui nüri trenn see on. Vaid peaksin meelde tuletama rohkem, et see on väärt seda! Eks ma teen oma mõttemaailmaga natukene veel tööd ja teen need trennid maksimaalse pühendumusega ära. Vaja ju see atleet sealt rasvapolstri alt kätte saada, nagu Viktor ütles.

Väga kõrge pulsiga trennides käimisel ei näinud Viktor hetkel üldse mingit mõtet. Ehk siis olen päästetud Attackimisest, haha ja kalli Combati jätan ka mõneks ajaks kõrvale.

Teisipäeviti ja laupäeviti on pumbipäev, ülejäänud päevadel jõusaal. Ilmselt pühapäeva õhtuid lõpetan mõnusa Bodybalance´ga jätkuvalt. See nii kehale kui vaimule mõnus.

Ma tõesti tõesti annan endast maksimumi ja ma tean, et ees on ootamas raske periood. Eks tuleb üles ja alla kõikumist, on ilusaid päevi ja musti tunde. Aga ma korrutan koguaeg endale, et see kõik on nii nii nii väärt igat higitilka ja igat pisarat. Hambad ristis ja suur naerul. Ilmselt mul läheb tihti vaja kõikide toetust ja head sõna ka. Nii pere, sõprade kui ka kõikide minu lugejate olemasolu annab jõudu juurde. Ja loomulikult treener Viktor, sest praegu juba teadmine, et ta on olemas kui vaja, annab jõudu ja kindlustunnet sellise kuhjaga juurde.

Ja nüüd on see koht, kus ma endalt küsin et HOW BADLY YOU WANT IT, KIKU??? Eks me siis näeme kõik, kui palju, mõne kuu möödudes, hehe :)


Ootan jätkuvalt veel teie küsimusi ja arvamusi, vastan nii kiiresti kõigile kui võimalik.

Teie Kiku

Mul on plaan.

Selline päev, kus on nii palju informatsiooni ja mõtteid, mida ma tahaksin jagada. Aga see ülepulbitsev olukord võib lõppeda ühe segase koogel-moogeliga. Aga ma üritan leida selles kõiges üks siduv loogika.

Millekski uueks pole vaja ju uut esmaspäeva, uut kuud või uut aastat. Ja mõni "uus" plaan on homme-alustan-selle-uuega asemel näiteks aega võtnud mõned kuud.. siinkohal märkides, et plaani algne mõte oli nüüd ja KOHE alustada.

Noh.. see nüüd ja kohe jõudis lõpuks kätte, peale 2.5 kuud, haha. Igatahes stardin sellega, et tegin uuesti kehaanalüüsi Myfitnessis. Nii nii, oli nii rõõmustav pool kui ka väikseks angry birdiks muutev osa sel värgil. See kaalunumber ise oleks võinud olla poole aasta lõikes parem, et ma ikka kuidagi ei suuda ühest toppamise kohast edasi suruda end. Päris paigal ei seisa, keha ikka rohkem toonuses ja pringim kui varem, aga noo ikka tekitab see veits meelehärmi, et kuidas see number puhtast matemaatikast juba ei liigu.

Põhimõtteliselt kui olen megatubli, siis on 2kg vähem. Muidugi sellega kaasneb sada korda parem enesetunne, lihaseid rohkem näha ja pole mumpsi põdemis tunnet ka peal. Ja siis kui olen veitsa ükskõiksem võib see number olla sutsu suurem ja õnneks see paar kilokest ei röögi väljanägemises. Aga sellega kaasneb paistes tunne ja no minu enda silmad näevad siis küll läbi 5x suurendusklaasi.

Kes mind juba kauem teab, teab et ma ei ole nii võrd palju enam mingis kaalunumbris kinni. Ja minu tervislik eluviis ei ole kinnisidee kaalulangetamisest ja dieedi pidamisest. Minu jaoks on see midagi palju rohkemat. See on minu elu osa nagu lauljal laulmine või kirjanikul kirjutamine. Et selleta ei kujuta oma elu ette. Tervisliku toitumise peamine eesmärk ei ole kaalulangetamine ja see pole lühiajaline projekt, seda ma võin jäädagi korrutama. Samas see ei ole ka mingi range enesepiitsutamine ja kõikide isude vältimine, ka pahade isude. Tuletan meelde endale ja teistele, et see on kompott heast enesetundest, energiast, rõõmsast tujust, keha varustamisest vitamiinidega, jõu ja tervise tagamisest. Sihkat-sahkat vahel ka teelt välja kaldumine käib asjaga kaasas. Aga see selleks.

Hea oli see, et keha koostist olen poole aastaga nii palju muutnud, et jään normi piiridesse. Keha üldine rasvaprotsent on normi piiris, va. kehapiirkond, küll tuleb seda siiski alandama veel hakata. Aga käed ja jalad, viimased veel minu jaoks eriti probleemsed, on normis. Eelmisel mõõtmisel oli kogu kehas rasva üle. Lihasmass üle kogu keha kannab staatust hea, seega on toimunud areng normaalselt heale, whuhu. Kokkuvõttes selle masina arvates, olen ma normaalne inimene. Loota ju võib, haha.

Ma olen kaotanud 2 kilo rasva oma kehalt. Hmm, 10x200g võipakki on päris korralik hunnik, või mis?! Ja olen asendanud selle 1kg lihasmassiga. Seega mu suurenenud trennikoormus on vilja kandnud.

Mis minu jaoks oli veel selline korralik muutus, oli vistseraalse rasva näitaja langemine 60lt 48le. See on siis see rasv, mis jääb sissepoole ja elundite vahele. So, good news good news.

Kiire ülevaade antud, milline kehaanalüüsi vastus oli. Aeg järgmiseks uudiseks.

Nagu ma enne mainisin, siis on vaja keharasva veel alandada. Kindlalt kuskil viis kilo. Selleks on vaja muutust, tegutsemisplaani, pühendumust ja tahtejõudu. Suhteliselt kõik on minus endas kinni.. Aga see plaani osa, sellega lood sellised, et palusin oma treenerilt Viktorilt kaalunõustamist.  Siin ei piisa hetkel minu enda tervislikest valikutest ja trennidest.

Ja plaani ja toetust, kuna ma üksi ei saa hakkama selle langetusega. Mulle pole vaja selgitusi, mis on hea ja mis halb söök. Vaja on täpset plaanuskat, kuidas ja millal, mida ja palju süüa, et tulemused oleksid ootuspärased. Arvestades siin juures minu üldist eluviisi, treeninguid ja keha. Ja on vaja kedagi, kellele kurta ja nutta, riielda saada ja kes maapeale sealt suhkruvati vahelt tooks, kui olen pead kaotamas..

Eile oli meil kokkusaamine, kuhu ma võtsin kaasa oma senise menüü näidise ja mõlemad kehaanalüüsid. Kõik oma küsimused..

Ma läksin sinna teadmisega, et mul on abi vaja, aga arvasin et olen ja jään rohkem oma asjadesse kinni. Et ise laon ette millest ma loobuda ei taha ja kuidas kõik olla võiks...hmm.. wait a second.. et nagu mis POINT sellel kaalunõustamisel siis üldse oleks. Kui ma poleks nõus midagi muutma. Ilmselgelt on muutus vaja, kuni ma seni pole väga edukalt suutnud oma polstrit maha saada. See jõudis mulle esimesel hetkel, mil Viktoriga kokku sain, kohale. Nii siis käskisin endal igasugused enesepettused ja asjade mahasalgamised, kuskile tahaplaanile surumised ja salgamised nüüd kõik sinna paika jätta ja võtta vastu kõik uus, mis vaja.

Ma olen mega motiveeritud ja mul on miljon korda kindlam tunne, et ma saan hakkama ja püsin reel, kui mul on abistav nõuandja kõrval.

Põhimõtteliselt on kolmeks kuuks asi paika pandud. Kahe nädala tagant hakkan tegema kokkuvõtteid kuidas läinud on. Kõik hakkab leidma kajastust ka siin blogibeebis.
Kuna ma ei ole mingis kindlas kaalunumbris kinni ja ei oska ette kujutada reaalselt seda mahtu, mis ma maha pean saama, et oleksin rahul. Seega ma ei saa teile tuua välja kindlat sihti. Pakun et see jääb sinna 5-10kg vahele, haha.

Jamh, tõsisasi on see, et ma küll siiani omast arust olin tervislik toituja. No see tähendab, et olengi AGA tegelt mu menüü ikka üli üksluine. Ma olen kõikide infomatsiooni kuhjade alla mattunud, enda jaoks ebaloogilisi põhjendus leidnud, miks üht või teist mitte süüa. Ise arvan, et just selles ühekülgses toitumises see suur aga peitubki, miks ma pole kaalust alla võtnud. See tähendab, rasva vähendanud. Kehal on millestki puudus ja ta ei taha väga midagi ära anda.
Nii siis vestlemise käigus jõudsime lahenduseni, et hakkan jälle sööma nt pruuni riisi ja kinoad ja leiba. Kõike muidugi täistera ning kõrge kvaliteediga. Puhast toitu.

Olen täpselt kalorihulga toidukordade vahel päevapeale ära jaganud. Üritan hoida silma peal korraga saadavatel süsivesikutel ning valkudel, rasvadel. Samuti pööran rohem tähelepanu sellele, millised toiduaineid ma koos söön. Et võimalikult vähe plaanist kõrvale kalduda, siis ma otsustasin et hakkan toitu ette tegema, kaalun mõistlikud portsud valmis ja siis on söök kohe võtta, kui kõht tühi. Mitte ei haara enam käsi kiirelt mingi mitte nii hea ampsu järele.

Kõige rohkem vaeva pean nägema just koguste ja toiduainete suhte paika timmimisega. Siis veel puuvilju oluliselt vähendama. Neid ma ikka söön.. oih, sõin.. päris palju.

Eile sain üldse nii paljus paika raputatud ja suutsin nagu kõrvalt vaadata enda eluviisi ja näha kui palju enesepettust on tegelikult minuga igapäevaselt kaasas.

Samuti trenni kohapealt tuleb palju muuta ehk siis kardio kardio kardio..on mu uus bestikas. Pikad nürid jõusaalitreeningud, et rasvapõletus oleks maksimaalne. Ma olen hetkel nõus absoluutselt kõike tegema, et ma saaks oma rasvaprotsenti vähendatud. Pumpist ma täitsa ei loobu, kaks korda nädalas jään ikka selle lemmikukese juurde, whuhuu.

Haha, aga mis mina lollakas veel tegin, et jumala eest kõik isud maandada. Eile tegin max level patupäeva, täna on toidupohmell. Aga see kõik oli teadlik valik, et järgmiste kuude väitel saaksin endale raskemal hetkel meedle tuletada, et see kräpp on nii paha ja ahistav. Ma tundsin, et mul on vaja seda. Ja ma ei tunne mingeid süümekaid. Kas see oli õige või mitte, mul hetkel vahet pole.

Täna alustasin oma väga tublit teekonda. See saab olema kindlasti katsumus, raske, vaevarikas. Aga kui see oleks kerge, siis kõik teeksid seda. Sooo, ootan ise põnevusega oma ilusaid tulemusi. Juttu sai palju ja ilmselt ka segane. Aga nagu ma alguses mainisin, siis mõtete ülevoolavus on suur.

Hoian kursis, ootan kõiki küsimusi.

Olge tublid!

Kiku

It is not a diet it is called eating healthy

Ma naudin väga head sööki. Mulle meeldib kokata, mulle meeldib väljas söömas käia. Kõik mis puutub toitu ja söögitegemisse, peab olema loodud armastusega. See kajastub väljanägemises, lõhnas, maitses, emotsioonis.

Mulle meeldivad tegelikult hästi lihtsad maitsed ning komponente ei pea üldse palju olema. Peaasi, et värsked ja puhtad maitsed. Salateid näiteks kastmekaussi uputada on minu meelest mõttetu, sest lämmatab minu jaoks just need head maitsed ära. Natukene maitseaineid, oliiviüli või laimimahla sobivusel küll. Aga tõesti naa tuu kee.


Kui nüüd keskenduda minu kokkamisele, siis ma garanteerin, et kõik on hoole ja armastusega tehtud. Isegi kui alati ei kuku kõik plaanipäraselt välja, siis kogemus on ikka ja järgmisel korral on lootust paremaks tulemuseks.

Näiteks ma olen eelnevalt kunagi maininud, et ma ei oska pannkooke teha. Või no mulle üldse ei meeldi enda omad. Lihtne asi, mida ju KÕIK oskavad, või mis? No ja veel igasugused banaanipannkoogid, proteiinikad.. fitnessi inimeste imekaunid pannakad. Mis minu köögis ainult ühe suure katastroofiga lõppesid. Rohkem nagu banaanipudru näiteks,  ette on tulnud isegi banaani sütt. Not so yummy, I think.

Kerged pool aastat vahelduva eduga katsetamist ja ma olen välja töötanud enda jaoks superlemmiku pannakate retsepti. Maitsevad mulle ja näevad välja täiesti viisakad. Ja pannkoogi lisandi leidmiseks tuleb lasta vaid fantaasial möllata.

Igatahes siit tuleb mu baasretsept:
1 muna
1munavalge
30g proteiinipulbrit
100g maitsestamata kohupiima
1tl maca pulbrit
1tl küpsetuspulbrit
praadimiseks kookose õli

Alustuseks vahustan munad, siis segan hulka pulbrid ja viimaseks kohupiima. Pann kuumaks, kookose õliga üle libistada ja 2 spl suurused pannakad. Neid tuleb mul 7 tükki.

Kogu kupatus taldrikule ja läheb kaunistamiseks. Kiivid, maasikad, mandlid, sarapuupähklid, mesi, pähklivõi, kohupiim, granaatõun, mustikad, kirsid, kaneel, chia seemned.. mida iganes peale panna, mis maitseb. Jaa head isu!

Peale pannkoogihulluse on mul veel salatihullus. Hetkel kõige lemmikum toit. Mõtlesin just üks päev, et miks ma peaks sööma mingit kuiva burksisaia või jahust pastat.. kui ma saan süüa nii värvilist, mahlast, maitsvat ja mitmekesist. Miljoni erineva variatsiooniga toitu nagu selleks on igasugused salatid.

Minu salat koosneb alati kindlast põhiosast:

peotäis kirsstomateid pooleks lõigatud
u. 7cm jupp kurki
peotäis rukolat ja muud salatimixi
sidrunipipar 

Lisand nr 1 (idee mu bestikalt)
100g kodujuustu
granaatõuna seemned
1 keedetud muna
avokaado

Kõik komponendeid omavahel ära segada ja panna salatipõhjale. Nämmi!





Lisand nr.2 (lemmik ahjulõhe kõrvale)
seemnesegu
granaatõunaseemned
60g mozarellat
1/2 avokaadot

Lisand nr.3

krevetid
100g kodujuustu
1/2 avokaadot

Lisand nr.4
2 keedetud muna
100g tuunikala
1 korralik viil sidrunit
sidrunipipart




Lisand nr. 5
130g suitsukana
peotäis viinamarju
1/2 avokaadot

Lisand nr. 6
ahjus või pannil röstitud kirsstomatid oliivõliga
100g mozzarellat
pool avokaadot

Lisand nr. 7
peotäis krevette
70g fetajuustu
1 punane sibul
hästi palju valmis avokaadot


Need on hetkel minu ühed lemmikumad variandid. Mmm, juba ootan oma õhtust salatit, hehe!

Brokkoli-toorjuustukreemi täidisega kanafilee

400g kanafileed tampisin suhteliselt õhukeseks, oliivõli, küüslaugu ja maitseainetega tõmbasin fileed üle.
200g aurutatud brokkolit püreestada ja jahutada, seejärel segada 70g toorjuustuga ning suts soola. Määrisin selle kanafileele, keerasin rulli ja panin 160C ahju, kuniks pealt pruuniks muutusid. Serveerisin lihtsalt salatiga.

Loodetavasti keegi leidis siit mingigi idee. Mulle igatahes need maitsed maitsevad jubedalt. Ja kõik on tervislik, vitamiini rikas ning tekitab hea tunde ja paitab keha.

Sest..

"Take care of your body. It is the only place you have to live." Jim Robin

Head isu!
Kiku

Puhatud ja mängitud

Ma teadsin, et ma olen natukene ära kadunud.. aga ma täitsa ehmusin, et nii kaua. Jätkuvalt on aeg mul linnuke, kes lendab käest. Aga kui tuhinat peale ei tule ja midagi minu seest välja pugeda ei taha. Siis ma vägisi ei oska. Minu blogi peab olema ja ongi üleni mina.

Aga jõulud olid. Puhkus ja präänik. Ma olen hull jõuluinimene. Alustades ehtimisest, lõpetades kilode kaupa piparkookide küpsetamise ja tundide viisi jõululaulude kuulamisega.

Minult nii palju küsiti enne jõule juba, kuidas ma süüa kavasten. Ilmselt oli mu näos üks suur küsimärk - mismõttes kuidas?! Üldiselt jõuludel söön laua taga oma kallite inimestega jõulusööke. Ikka ma tahaks ju hapukapsast ja verivorsti süüa. Esiteks on see traditsioon ja osa jõuludest. Ma ei pidanud mitte kuidagi vajalikuks asendada neid millegi muuga, et jõule tähistada. Siis juba oleks võinud niisama oma tavalist sööki ka süüa.
Asi on siinkohal pigem kogustes ikka. Ja nüüd jõuan selleni, et järgmiseks "rusikareegliks" suurel osal on see jõululauas ülesöömine.  See on see koht, kus ma väikse möönduse teen ja eiran "traditsioonilist ülesöömist", haha. Jaksasin väga mõnusalt jõululauast püsti tõusta. Kõikidel jõululõunatel ja õhtusöökidel. Jaa.. neid oli mitu. Kui täitsa aus olla, siis ikka süda läikis, vaid korra, peale oma esimese enda tehtud šokolaadi fondanti ära söömist, sest see oli niii maitsev aga nii rammus. Ma ei pidanud tundma mitte mingeid süümepiinu.  Vot täpselt nii ongi minu arust normaalne. Süüa mida tahad aga mitte nii palju kui sisse mahub.

Süümekatega edasi minnes. Siis veetsin oma jõulud Soomes. Mis tähendas max  lebotamist, mitte midagi tegemist, söömist.. söömist..veel mõned filmivaatamised. Mul olid päris mõnnad 6 päeva. Ja appi appi! Mitte nii mõnnad ka -  kuus päeva ilma trennita. Aga ma iga jumala päev igatsesin ja unistasin, millal ma saan Myfitti. Ja mõtlesin kadedusega teistele, kes samal ajal trennis olid. Kerge põdemine tekkis küll.
Ma ikka kalkuleerisin peas enamvähem kalorid kokku, et omaksin kontrolli mingil määra..Vist ei oskagi enam päris analüüsimata elada. Kõik need kringli ja piparkoogi kalorid ka. Ja midagi ülemõistuse ei läinud. Isegi kui päev või kaks oli natukene magusam, kui tavaliselt.. mõtlen, et mis siis. Ega need mind kohe veerevaks palliks ei muutnud. Või siiski.. äkki ikka natukene muutsid. Aga! selle vea ma parandan kohe ära.
Kaalunud ma end pole. Mul pole aimugi kas mul on lisandunud kilo, kaks, kolm. Või olen nullis. Või üldse kena üllatus oleks mind ootamas seal numbrites. Aga ma väldin liigset stressi. Peale paari päevast normaalset režiimi, siis peaks alles klar olema.

Nüüd olen tagasi kodus ja ühtlasi ka back on track. Läksin eile siis lõpuks suure hurraaga Bodypumpi. Ja tõstsin raskuseid. Ja ma olin ju nii puhanud ja energia kõik kulutamata. Minu jaoks on kvaliteetne ja pikk ööuni enamasti reegel number üks, aga vahel kukub teisiti välja. Ööund oli eile küll väga vähe ja väsimus oli sellest peal, aga see oli nii väike mure. Mõttes oli ainult üks - NO MA ALLES NÄITAN!
Vot sulle nalja, aga ma olin suhteliselt juhm peale soojenduslugu, kui ma tundsin üle kogu keha värinat. Juba!!

Ding-ding!
Ilmselt mu keha ei jõudnud mu mõtetele järgi. Eee, hallo kosmos! Võid mu keha sealt puhkuselt tagasi saata.. ma ise olen juba kohal ja valmis! Need kuus päeva võrdusid minu keha puhul ilmselt mõne inimese mõne kuu või isegi aasta pikkuse trenni pausiga. Kui teen iga päev või nädala kohta 6-8 trenni ja siis järsku jäetakse ilma, siis see lõi kõik errorisse vist.
Täpselt selline tunne oli trennis, nagu poleks kunagi enne ennast liigutanud. Kuhu oli kaudunud mu võhm ja jaks. Mul tekkis enda peale selline pahur olek, et võta kokku ennast Kiku! No ikka mega veider oli see minu jaoks. Asi polnud ainult jõuetuses, vaid ka mu aeglastes liigutustes. Väiksest jänkust sai tigu. Teod üldiselt ei meeldi mulle.

Aga võib olla oli tegemist lihtsalt halva päevaga. Tänae uus päev ja uued väljakutsed. Kavatsen ikka täie rauaga panema hakata nii palju kui võimalik. Õhtusse plaanisin ära juba Griti ja Pumpi. Burn, fat, burn! Kõik koogipoisid tuleb välja teenida. Ka tagant järele, hehe.

Üldiselt on see aasta lõpp nagu aasta lõpp ikka. Mingid otsad tuleb kokku tõmmata, liiga kokku ei tõmba samas midagi. Ülevaatlikult ajas tagasi minnes on üks päris kift aasta olnud. Ma saan tegelikult päris uhke ja rahul olla. Igasuguseid tõususid ja mõõnasid on ette tulnud. Aga lõppude lõpuks on iga asi vajalik olnud. Ja "lohutan" end sellega, et what's meant to be, will always find a way to be.

Nagu ikka, siis kui rahulikuks läheb, tuleb jälle uued plaanid välja genereerida. Et ikka oleks elus see miski. Ja ärevus uue aasta ja uute plaanide ees on suur. Seesmiselt säriseb üks rakett juba pikemat aega ja ootab õhku laskmist. Tunnen, et tuleb kõva pauk. Aga sellest kõigest ma räägin varsti..

Loodan, et kõikidel on olnud imeline jõuluaeg ja aastalõpp! Uude aastasse veel rohkem eesmärkide täitumist ja kindlat meelt, lõbusaid hetki ja armsaid inimesi. Loomulikult veel paremaid eluviise ja tervislikemaid valikuid. Ja mis kõige tähtsam - palju palju ARMASTUST! Nii enda kui ka teiste vastu :)

Nüüd lõppu tulistan ühe pildihunniku vahepealsest jõuluajast!

Vahvat ja elamuste rohket aastate vahetumist kõigile, mu armsad!

Kiku

Trenni, trenni, trenni!

Hommikusöögiks muna vol. miljon

Beebi sai kuudi

Minu jõulukringel

Jõuluhommikul jätkuvalt täitsa tervislik hommikusöök

Šokolaadi fondant - vahel ju võib.

Päkapiku töökoda

Kodu

Esimene jõuluõhtu

Õnnest ja uhkusest ja lihtsatest asjadest.

Vaatasin kiire pilguga oma postitusi üle. Tegelikult paigutuse ja lõikude sättimiseks, et oleks parem lugeda, kui keegi peaks vanades postitustes veel tuhlama. Ja leidsin end selle kohe täis saava viie kuu jooksul ikka ühest ja teisest äärmusest. Küll ma kilkan ülevoolavalt õnnetundest, järgmine hetk istun kassiahastust tundes nagu õnnetuse hunnik. Ehk ma olen keskmisest emotsionaalsem inimene. Iga ilus asi elus on minu jaoks kordades ilusam ja iga draama on maailma lõpp. Täitsa tunnen iseennast ära, haha.

Aga teate mis. Ma arvan, et nii ongi normaalne. See kõik on muutnud mind täpselt selliseks inimeseks, kes ma pole kunagi varem olnud. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt palju tugevam.

Ja mis siis, et vahepeal üks jama teise järel! Sest lõpus skoorib hea ikka.

Üritan küll rohkem õppida elama selles ühes ajas - olevikus- mis parasjagu käsil on, aga mõtted siiski rändavad siia ja sinna. Selleski proovin näha head. Esiteks tegutseda saan ju ainult praegu, samas saan ajas tagasi vaadates analüüsida toimunut ning õppida sellest, mida vaja muuta. Noo.. kui ma vaid oskaks oma vigadest ka päriselt õppida, haha. Tulevikust leian aga motivatsiooni ja eesmärke.. Tulevik annab võimaluse unistada sellest, mida olevik pole veel andnud. Pole ma ju veel jõudnud omadega sinna mäele, kus ma tunneks enese sees "Olen kohal!". Kindlasti kunagi jõuan sinna tippu, kus kohast avastan uued mäed, mis seniste unistuste taha varju jäänud on. Võib olla kõlab see kõik veidikene klišeena. Aga kui ma aasta-kahe-kolme pärast avastan end mäelt ja that's it. Siis oleks ju pööraselt igav.

Mis puutub möödunud aega kiikamisse, siis vau! Ma poleks eelmisel aastal uskunud millist tugevat tunnet ma tunnen. Olen ülesse leidnud tahtejõu, enesekindluse, usu (mitte et ma mingisse usku oleks pööranud ).
Lihtsalt ma tean, et olen võimeline paljudeks asjadeks, kui ma ise piisavalt tahan ja olen valmis selle kallal vaeva nägema.
Ütleme nii, et olen põhimõtteliselt terve elu arvanud, et enesekindlus saab tulla ainult ilusa välimusega. Loomulikult tuleb ka ideaalse keha omamisest seda juurde, ega see arvamus päris nulli ei ole läinud. Aga...Endale suureks suureks üllatuseks leidsin (suutsin leida) selle hoopis millestki muust. Ma ei ole küll peenike, ilmselt üldsuse silmis ikka väike armas paksuke. Ma teen ise enda üle fatty naljasid aga tõesti naeran ise siiralt, mitte ei ürita nende taha kuidagi varjuda või otsida haletsust. Seda ei vaja ma enam ammu.

Olen tugev tüdruk! Mul on lihased, vastupidavus,jõud. Mu keha on arenguvõimeline. Tunnen uhkust oma musklite üle ja kuigi ma pole väike, siis keha hakkab ikka mingit vormitud kuju võtma, jee.
Ma jaksan raskuseid tõsta ja ma suudan joosta üle 5km. Need on minu jaoks saavutused ja ma tunnen enda üle uhkust. Ja siit kasvabki enesekindluse sammas minu sisse. Ma olen enamus aega keskendunud sellele, mis mulle endas ei meeldi ja nii ei saagi kunagi meeldima hakata. Ikka klaas on pool täis, mitte pool tühi. Nüüd kui ma näen enda juures neid toredaid külgi, mis mulle meeldivad. Siis ma armastan end palju rohkem ja tunnen ennast iseendana palju paremini.

Ma olen täna nii palju oma elu peale mõelnud. Mitte, et ma seda koguaeg ei teeks. Jõulukuu on poole peal ja vaikselt ongi hea teha tagasivaade aastasse. Polnud ammu see aeg, mil mängisid rolli hoopis teised väärtused. Ei mõtle ainult šokolaaditahvleid.
Olen hämmingus kui palju võib muutuda elus väga lühikese aja jooksul. Öeldakse, et need inimesed on õnnelikud, kes teevad asju, mida armastavad. See on lihtsalt nii tõsi!

Ma armastan nii väga igat oma trennikorda. Viimasel ajal aina kasvab kordade arv ja ma tahan veel ja veel. Mitte ainult kaloripõletamise eesmärgil. Vaid sinna on kaasatud mu tore myfiti pere. Mulle meeldivad inimesed mu ümber. Blogi on mulle tähtis. Need asjad ei ole ammu minu jaoks lihtsalt mingi hetke emotsioon. Olles õigel ajal õiges kohas, olen enda ümber loonud oma imelise maailma. Kõike teen meeletu naudinguga ja minu suurimad unistused, soovid, tahted - kõik on seotud selle maailmaga. See ongi see, mida ma teha tahan. Vähemalt lähimatel mitmetel mitmetel aastatel. Kõige selle keskel tunnen ma end rahulolevalt, õnnelikult ja turvaliselt.

Nii äge on tunda, hoolimata kõikidest jamadest, end õnnelikuna, sest tegelikult on nii palju head toimunud!

Terve aasta on mulle nii palju õpetanud ja mind kasvatanud. Minu kallis kallis emme ja teised kullatükid ehk oskavad enim näha minuga toimunud muutusi. Minu sees on üks suur soe koht, mis on täis tänulikkust. Ma olen nii nii tänulik ja õnnelik! Kõik mu kallid toetavad lähedased, uued tuttavad, inimesed kes leiavad minust motivatsiooni ja inimesed kes mind inspireerivad. Mu armsad treenerid. Amazing, kui palju see kõik annab!

Uute tuttavate puhul pean eelkõige silmas teisi blogijaid ja tervisefriike, kellega olen igapäevaselt suhtlema hakanud. Omaringi inimestega on nii äge lobiseda ja seal juures teada, et neile ka päriselt meeldib nendest asjadest päriset ka sama palju rääkida, kui minule endalegi. Äge, või mis?!

Täna näiteks tundsin oma õnnemolekulide ülevoolavaust juba enne hommikust trenni. Ihihi ja hahaha. Üldse oli ekspromt trenni minek. Reede hommikune bodypump.. miski ei kõla paremini võiks öelda. Davai, teeme ära! Trenn ise oli eriline, sest kaks mu lemmik treenerit olid koos. Ja minu lemmik trenn. Viktor andis esimest korda uue täis kava pumpi. Powerit oli täie rauaga. Kõrval pumpis saalis kaasa mu teine lemmik lemmik treener Kris-Marie. Teisel pool mu BFF.  Tuju nii laes. Soojendusloo ajal tekkis juba tibutagi selga, sest esile kerkisid emotsioonid Fitness Explosionilt. Oh my!
Sujuvalt mainin ära, mis on äge ja hea, et Bodypumpis on ülisheff see 88 kava. Lood on mõnusad, hea on trenni teha. Harjutused on uued ja põnevad. Ja mulle meeldib alguses eriti see väike ärevus, kui kõik veel täpselt selge ei ole. Lohutuseks squattimine ja väljaasted pole megakillerid. Kuigi kükkide tegemine tegelt mulle meeldib. See põletav tunne on nauditav. Aga välja astete ajal ma kirun maa alla neid ja mul on nii valus vahepeal. Aga "enne valus, pärast ilus," Viktori legendaarsed sõnad. Sealt see ilus peps ju tulema hakkab. Minu suureks suureks õnneks on kõhulihaste osa korralikult raskem, kui eelmises kavas. Burn, burn, burn. Loodetavasti on kolme kuu pärast näha seda põlemist. Ja mis mulle veel hullupööra meeldib on käte treenimine. Need on trenni ajal juba päris ilusasti lihastes.
Bodypump vist ei tüüta mind kunagi ära. Esieks hea on see kolme kuu kaupa kava värk, selle ajaga saab end proovile panna, arengut jälgida ja just kui sutsu igavaks jääma hakkab.. tuleb uus.

Nüüd on aeg magama minna. Hetkel kõlab mõte mõnusast unest, pikast hommikust koos meganämma breakfast in bed 'iga, hommikustest trennidest (Pump ja proovin Attacki uue kava ka ära) jne -  I M E L I S E L T.

Ma armastan oma mõnusaid laupäevi. Ja kvaliteet aega oma inimestega. Jälle koht väikestest asjadest palju rõõmu tunda.

Teile kõigile mu armsad inimesed, ütlen ma suure aitähi, et olete minuga. Ja soovin teile ilusat nädalavahetust!


Teie Kiku

Liuglen ühest äärest teise

Nüüd kukkus üks paras ports vabalt võtmist minu teele (Päris rajalt maha pole kaldunud, lihtsalt ma ei analüüsi igat suutäit ja ma ei pea siinjuures silmas seda "ah homsest hakkan" või muid vabandusi ka. Ma ei lohuta end millegi ajuvabaga, sest ausalt öeldes ma lihtsalt olen). Loomulikult on hea, kui suudan kõike rahulikult suhtuda, peaks seda pinget ja stressipoissi vähem eksisteerima. Aga minu puhul see ka ei toimi.

Nimelt viimasel ajal olen sujuvalt tõstnud oma trennikoormust, nii kordade arvu kui ka kasutatavaid raskuseid. Põhimõtteliselt 3-4 trennipäevast on saanud 5-6 trennipäeva nädalas, sealjuures veel ühel päeval mitu trenni. See kõik on super! Viimase kuuga olen ma ise korralikult endas muutusi näinud. Käed ja õlad hakkavad juba ilma  lihast pingutamata kuju võtma, samuti jalad on teinud l-õ-p-u-k-s mingi milligrammise muutuse, haha. Ka seljalihased on muutunud tugevamaks, mis omakorda kergendab kõhulihaste treenimist ja arengut. Ainult, et see kõhupolster on jubedalt end minu külge klammerdanud. Palun küll laia maailma vaatama minna tal, aga võta näpust!

Kõik tundub justkui toredana?!

Minu sisse on tekkinud selline vaikne tunnete keeris. Ma ei tea kas asi on mingis klõpsus, mis minu sees käinud on. On see kasu, mis tekkis meditatsioonist. Stabiliseerumine. Või mul on muid pingeid elus niivõrd palju, et ma suudan ära blokkida kõik errorid seoses toidu ja trenniga. Kusagilt peab mingit sorti maandus tekkima. On see mu keha automaatne kaitse või olen ma enda ülemõtlemise kusagile maha unustanud?!

Mul selle söömisega selline ühest äärmusest teise loksumine. Ei ole see mulle kasu ega kahju toonud. Ma olen lihtsalt söönud tunde järgi, nagu NORMAALNE inimene peakski seda tegema. Mõni päev kukub välja ideaalselt. Mõistlikult kaloreid, tuju hea, kõht täis. Mõnel päeval jääb kuidagi kesiseks. Arvestades näiteks 1000kcal, sealjuures tugevat trenni tehes.
Ja siis papahh, loomulilkult minu puhul kukub sisse päevi kus energiadefitsiidist võib vaid unistada. Mul ei ole mingit meeletut õgimishoogu või masendussöömist tulnud. Ja ma ei tunne üldse mingeid süümekaid. Ka ei otsi ma mingit lolli lohutust kusagilt.. Ma ei tea, see on kuidagi NII imelik minu puhul.

Söömisega just viimasel kuul on kaasnenud mu veidrus. No peale seda detoxit on mingid kiiksud peal. Tegelikult olen ma päris tubli ka olnud. Ütleme nii, et 50:50, pooled päevad olen tubli ja teised pooled on suht kräpp see värk.
Ma ei ole enam meeletu puuviljasöödik. Põhimõtteliselt neutraalselt asja vaadates sõin ma neid ebanormaalselt palju. Nüüd olen sujuvalt süsivesikute hulka madalamale viinud. Ikka oluliselt palju, asendanud heade rasvadega. Teate, isegi munakollaseid söön ja liha ka natukene rohkem. Ja see toimib... toimiks megahästi, kui kõik päevad oleks vennad.

Aga ei ole.

Esiteks ma olen häiritud sellest, et kui ma söön ära ühe Muahi jogurti, mis on täis süsivesikuid, mul ei teki pahat tunnet. See pole ju mina?! Kiku ei oska asju nii tsillilt võtta. Okeeeei, see vist kõlab päris imelikult, et mul tekib stress, sest mul ei ole stressi?! Whaaat's going on?! Minu sisse poeb tegelikult tobe hirm. Et mis siis kui ma kaldun rajalt välja, enesele märkamatult olen äkki kusagil vanas mustas augus tagasi. Oh my, seda ma ju ei taha mitte mingil juhul. Ja isegi kui see mu kehakaalule mitte kuidagi ei mõju, siis mentaalselt on haavav. Sest minu hea enesetunne sõltub just headest valikutest. Samas ma nagu ei tunne ju halvasti end, see ju häiriski. Ma ütlen -  asi on imelik.

Trennikoormuse suurenemisega on suhteliselt loogiline, et ka söögiisu kasvab. Võib olla on asi osaliselt ka selles, et ma vahepeal söön liiga vähe?! Ja siis mingil hetkel keha on päriselt energiast tühi ja vajab korralikult toitainetega varustamist. Aga ma ei taba ära seda õiget stop hetke, kui kõht on tegelikult juba piisavalt täis. Ja siis söön jälle liiga palju. Näiteks ma söön surmkindlalt igal hommikul hommikusööki. Siis juhtub, et päeva otsa ma nagu unustan süüa..kuniks on õhtu. Tean, et olen olnud söömata ja sujuvalt krõbistan paki mandleid sisse. Jaa 150g näksimist ei tundu hull. Kusjuures ma võib olla ka selleks ei tunne süümekaid, et rahuldan isu pähklitega või paari-kolme-nelja-kümne datliga. Või kodujuustuga. Siin on aga rolli mängiv koht just kokkuarvutatud kaloritel, mis peale seda "ma pole ju täna söönud" suhtumist lõhki kasvab.

Liuglemine sõltub tegelikult sellest, kas on trennipäev või mitte. Trennipäevadel on üldiselt nii, et ma olen supertubli. Esiteks ma ei saa täiskõhuga trenni teha ja peale trenni ma söön alati korralikult. Ja mul pole isusid. Aga trennist puhkepäevadel tuleb see kurjam mu sisse ja ma söön vist end nulli, haha.

Miks ma üldse nendele mõtetele tulin, tekkisid möödunud nädalale tagasi vaatamisest. Kahjuks ma jõudsin trenni ainult neljal päeval. Kool röövib oma aja. Ja üks teine tobe probleem veel- Myfitnessis on trennid nii üle bronnitud. Ootes 15. või üldse 27. olla on tavaline. Ja vahel isegi olles ootes esimene kohale minna, lootuses et see üks koht ikka vabaneb.. tuleb ikka leppida, et ruumi pole ja riided uuesti ära vahetada. Aga nüüd taipasin, et kui ma ennast ei liiguta, siis on suurem tõenäosus, et ma söön. Lihtsalt seda aega tekib 3-4 tunni võrra juurde ja põhimõtteliselt üks lisa toidukord lihtsalt lipsab vahele.

Samas ma räägin iseendale vastu. Ma ei tea. Segadus tekib. Mulle meeldib vist rohkem endaga range olla. Eriti juhul kui see kannab vilja ja ma ei astu oma piiridest üle. Siis saan ennast kiita ikka, et kui tubli ma olen. Nüüd on endal ka tunne, et ma tahan problmeeme juurde mõelda. Või ma lihtsalt peaks rohkem planeerima hakkama. Või küsima "kas mul on tõesti seda piparkooki vaja?" Või vastupidi õnnelik olema, et süümekaid pole. On üldse põhjust neid tunda?! Äkki läheb lihtsalt üle.

Ütleme nii, et uus päev ja uus nädal. Tunnen end juba praegu kergemini, kui mõtted jagatud. Isegi kui ma neid päris täpselt väljendada ei suutnud.
Kogun motivatsiooni veel rohkem juurde, töötan rohkem eesmärkide kallal ja loodan, et sellega loksub asi jälle minu jaoks meeldivasse stabiilsusesse. How bad do you want it, Kiku?

Explosion

Oh my, ma olin nii kaua oodanud seda päeva ja TÄNA siis lõpuks jõudis kätte aeg, mil LesMills rahvusvaheliste treeneritega toodi koju kätte ja esitleti uusi kavasid. Oh, happy day!

Kusagil nädala otsa oli ärevus sees. Ootasin nagu väike laps jõuluvana (hehe, jõulude suhtes ma ka nii kui nii veel beebike). Eile trenni ei teinud, kuigi oleks tahtnud. Aga ajaliselt ei jõudnud. Päev oli kiire ja mõistlik. Vara tuttu ja vara ülesse täna. Okei, mu poole seitsmene äratus lihtsalt ei helisenud aga õnneks polnud ma üksi ja kõik sujus. Või no peaaegu. Kas see tõesti pidi täna nii olema - mu vasak põlv oli erroris. Valus ja valutas. Teadsin, et võtan korraliku riski ja kas üldse õhtul veel võimeline kõndima olen.. eks paistab. Surusin valutunde tagaplaanile. Hommikukohv ja söök.. ja ärevus kasvas.. ja kasvas... ja kell jõudis üha lähemale, et startima hakata. 

Jõudsime siis Audentesesse. Loomulikult oli vaja parimad kohad saada ja vara kohal ka nii kui nii. Juba kukkusin keksima ja naerma. Nii nii hea tuju oli. Heeeey, siiani on! Õnnemolekulid möllasid kehas juba paljast mõttest, et kohe saab pumpima hakata. Ja uus kava, jejeeee. Kolm kuud sama asja muutus juba tiba igavaks.

Stepipingid olid tihedalt paika pandnud, rahvast mõnusalt kohale tiksunud. Kõik lemmiktreenerid ja muidu toredad näod vaatasid vastu. Uhkusega vaatasin palju tuttavaid nägusid oli minu koduklubist seal. Korralikud trennihaid oma laupäeva hommikust trenni nautimas. Kahjuks mul jäi muidugi ka paari inimesega kohtumata, keda siiralt näha oleks tahtnud. Aga küll need vead saavad ka parandatud!

Ja siis see hakkaski. BodyPumpi 88 kava. Ma olin tracklisti enne läbi kuulanud ja korralik küte ikka. Tõin oma tavalised raskused ja asjad ja kõik oli megamõnus. Pingutus oli kõva  Aga ma olin nii suures tuhinas ja tegutsemis indu täis, et ma vahepeal suutsin veits valed raskused panna mõtetesegaduses. Või no mis valed. Lihtsalt mu musklitel tuli sutsu rohkem kuuma anda, haha. Aga hakkama sain. See on põhiline! Uus kava meeldib, lood meeldivad. Põlvevalu tõttu hoidsin hambad ristist kükkide ja väljaastete ajal, fingers crossed, et annab järgi.
Seetõttu ma väga hullu ei pannud ja tegin vaid  Cxworksi trenni ka  ja tsillisin niisama. Väike varajane jõuluvana tuli ka küll, mis muutis mind eriti happyks. Plaanisin GritPlyot ka proovida, aga eks siis teine kord. Ja kuna ma polnud ainukene, keda tervis alt vedas, siis lõppes lõunaks meie jaoks üritus ära.

Aga kokkuvõttes on kõik megacool!!! Lihstalt kui paar-kolmsada inimest korraga trenni teeb. Muusika on KILLER (Peale järgimist kolme kuud peaks kükkidest vähemalt poole ilusam peps vormitud olema). Treenerid laval ergutavad ja toovad rõkkava rõõmu näole. Teed asja mida kogu oma väikse kiirelt tuksuva südamega armastad. Siis lihtsalt oledki näpud püsti whuhuhuu ja pausi ajal sheigid rõõmust.

Nii nii tore laupäev ja ma loodan, et kõigile teistele, kes kohal käisid meeldis ka väga väga! Ja paneme siis hullu jälle järgmised kolm kuud uue/uute kavaga/kavadega!


Kiku