Tööpäeva lõpus oli tunne, et palun transportige mind siis ekraanitagant mu voodisse, sest minus pole muud järel kui väsimus.. Trotsides seda, trampisin jala poodi ja koju. See on tegelikult häbiväärne, et ma töötan põhimõtteliselt kodust max 15 minuti kaugusel ja ma kasutan autot või ühistransporti. Kallis inimene, milleks sulle need kaks jalga on antud, aru ma ei saa?! .. küsib see hääl minu peas.
Ma pidin kodus sebima hakkama, sest muidu ma vegeteerikski kuni uuesti tööle minemise ajani voodis. Hakkisin köögis usinalt peeti ja kaalikat, peas keerlesid igasugused mõtted. Mõned mõtted hakkasid kohe nii vudinal jooksma, et ma tundsin.. tundsin et mul on vaja.. vaja neid panna kusagile. Ma tundsin üle väga pika aja, et põmaki! Ma t a h a n blogida. Aga mitte üldsegi ei taha ma sellest mitteblogimisest ja blogimisest heietada. Need asjad käivad täpselt nii loomulikult, nagu need ise käia tahavad.
Igatahes oli vaja kiiresti see peet jalust ära ahju saada, seega pidid käed kiirelt nagu Usain Bolt'i jalad käima hakkama. Kõik!
Ma teen süüa. Enda perele. Ma tunnen head tunnet. Et mul on keegi, kellele süüa teha. Söök-söök.. miks mul pooled head ideed mingit pidi alati söögiga seotud on. Hmm, ilmselt on meil mingi sõnuseletamatu suhe omavahel, haha.
Lääge tõde, et meil on kõigil perekond ja me ei saa seda valida. Nagu valid sõpru, et tere sa meeldid mulle, saame sõbraks. Ja nii elu lõpuni. Ma olen õnnega koos, et välk ja pauk ma sündisin just sellesse ühte perekonda, mida ma teadupärast ise ei valinud. Või siiski, äkki me teeme neid valikuid kuskil mujal, kellegi teisena, enne kui me just iseendana siia ilma sünnime. Mine sa tea! Sest ma jumala kindlalt tahtsin just oma emme kõhus kasvada.
Mul ei ole suurt perekonda ega 100+ inimesega suguvõsa kokkutulekuid. Aga minu ümber on palju soojust ja armastust ja hoolimist. Üks inimene võib anda teinekord rohkem kui kuus inimest kokku. Aga! ma tegin täna suurepärase avastuse, et me saame ka oma perekonda luua. Teha selles osas mingigi valik südame järgi. Perekonda, seda teise ringi oma, mis ehk mingil hetkel paneb aluse ka uue ringi-satsi-põlve tekkimisele.
Aga ühe teise perekonna ma oma elus saan siiski ise luua. Ma olen teinud elus vähemalt kolm head valikut, üks nendest on minu peika. Ma ei käinud teda valimas päris nii, nagu punast õuna poeletil. See oli mingi tõsisem ja mõistuseväline valik. Tunne valis.
Ma oleks võinud leida selle äratundmise ja klapi ju ka kellegi teisega, kunagi varem ja luua hoopis midagi muud. Aga mis vahet sel on. Ma olen praeguses hetkes oma eluga rahul rohkem, kui ma oskasin endale ette üldse kujutadagi. Justkui paradiisi sattumine, et oled piltidelt vaadates tundnud kui imeline paik see on aga sinna sattudes on emotsioonid kordades siiramad ja uskumatumad.
Ja teate mis on pull lugu selle juures. Mu peika ei tulnud mu ellu teps mitte üksi, ta tõi endaga kaasa terve kamba karvaseid ja sulelisi. Tegelikult täitsa inimesed, toredad ka veel pealegi. Ta nimetab neid perekonnaks ja mina olen oma sammud ka seadnud selle suunas, et nendest saaks ka minu perekond.
Nähtavasti ongi see perekond, mis on tulnud läbi valiku. Tänu ühele hetkele, ühele kohtumisele, ühele sõnale või ühele tundele. Loomulikult ei valinud ma oma peikale ema ja ühtlasi omale ämma ega mehevenda, aga põhimõtteliselt ma oleksin nii kui nii valinudki need samad inimesed. Haha.
Ühteäkki ma avastasin end kusagilt, kus oli rohkem inimesi kui üks. Palju sidemeid, suhtust, soojust, nalja ja kokkuhoidmist. Nägin järsku kuidas lõngakera oli ümber suure vardapundi ümber keritud ja polnud otsa ega äärt. Risti-rästi oli kõik omavahel seotud. Ja mina üksik varras olin mingil imetabasel moel sinna kinni jäänud.
Ma arvan, et kuna ma olen õdede-vendadeta pere ainukeste laste laps, siis see suure pere värk mõjub mulle veel eriti kuidagi võimsalt. Nagu filmis aga et päriselt. Natukene nagu udune aga samas nii selge. Ja umbes sedasi, et ma olen endale alati õde-venda ju igatsenud. Et tahaks ka kedagi sõbraks, kes oleks päris oma oma, mida miski ei muuda.
See selline diip tunne, mis tekib perekonnaga, kes päevapealt tekkis. Elasin üle kahekümne aasta teadmata, et terve punt vahvaid inimesi eksisteerib. Ja ei osanud unistada, et just selliste persoonidega ma kellegi sünnipäeva tähistan, nalja teen või maailma asju arutan.
"Eile ma ei teadnud, homme ei kujuta elu ilma ette."
