Kokaklubi

Mul oli äärmiselt vahva kogemus koos terve portsu toredate noorte inimestega üks workshop teha. Ühel päeval potsatas mu postkasti klassiõelt kirjake, et mis ma arvaksin mõttest, kui teeksin Kesklinna Noortekeskuses noortega süüa, midagi tervislikku ja ägedat. Ma ei kahelnud hetkekski, et sellest pakkumisest kinni haarata. Leppisime kokkusaamise kokku ja panime plaani paika.

Mõni aeg tagasi ühel õhtul saimegi Kesklinna noortekas kokku -  mina, noored ja söök. Mõtlesin, et mis oleks lihtne ja samas midagi teistmoodi tavalist, mida koos kokata. Pakkusin variandiks lillkapsa põhjal pitsat teha. Kellele ei maitseks siis pitsa?! Ja magusaks kaerahelbe-maapähklivõi küpsised šoksitükkidega. Ehk siis võimalikult palju erinevat kasulikku kraami kokku panna.


Isiklikult ma olen makaroni, kiirnuudli, pelmeeni, keeduvorsti, tšipside, kummikommide ja Nestea perioodist 10 aastat eemal olnud ja kuidagi sinisilmselt arvasin, et selline toitumine ongi sinna 10 aasta tagusesse aega pidama jäänud. Aga tegelikult toit, mis ei sisalda meile vajalikku toitaineteportsu põhimõtteliselt üldse, on paratamatult siiani tegelikult paljude perede ja laste igapäevaseks kõhutäieks. Kui mul brokkolit nähes hakkavad neelud käima, siis kahjuks väga paljudel tõmbab nina krimpsu. Tänu eelarvamustele ja kogenematusele, et see ei pruugi üldse nii "roheliselt" maitseda.. Kõike tervislikku saab teha väga väga maitsvalt. Näitseks lillkapsas pitsakatte alla ära peita on igal juhul timm variant võrreldes tavalise taignaga. Just selleks ma sellise valiku toiduosas mõtlesingi teha.

Kas ma olen esineja - arvan, et pole absoluutselt esineja tüüp, mul lihtsalt ei ole mingisugust esinemise kogemuste pagasit ette näidata. Ja aus olla, siis tundsin hirmu, et kuidas ma räägin ja mida ma räägin. Sain aga kohe aru, et mingit plaani ma ei saa ette mõelda ja mingit presentatsiooni ma ise endast kohe kindlasti tegema ei hakka. Ja siis lihtsalt jutt tuli nii nagu tuli. Tegelikult mulle meeldis see asja eestvedamine kui selline. Rääkisin endast, sellest miks ma üldse avastasin enda jaoks tervisliku toidu, oma kaaluprobleemidest, blogimisest ja kõigest mis sellega meelde tuli. Teiste küsimused aitasid mu lobale hästi kaasa ja üsna peagi ma tundsin end juba täitsa inimlikult. Tegelikult mul oli väga tore. Kirss tordil oli õhtu lõppedes midagi väga armsat kuulda, et ma olen juba praegu ilus. Ma tegelikult ei tundnud, et ma oleks kuidagi ennast mahategevalt või ebakindlalt või rahuolematult näidanud, aga võib olla kuskilt ikka paistis see välja, et mul oma välimusega mingit sorti enesekindluse probleemid. Samas kuuldes midagi nii lihtsalt ja siirast, siis ma ei taha kohe kindlasti vaidlusse laskuda, hehe.

Mis kokkamisse puutus, siis mul polnud halli aimugi, mis sellest kompotist välja tuleb. Esiteks ma polnud kunagi kedagi nii suures mahus juhendanud, ikka tahtsin, et kõik saaksid midagi teha ja, et lõpptulemus oleks ikka arvestatav. Ma kipun teistega koos kokates koguaeg ise kõike tegema ja kartsin, et ma ei suuda oma tegutsemistahet sel korral ka alla suruda. Vedas ja ma vist peale lillkapsast vee pressimise ei teinudki midagi vaid muudkui lobisesin. Õnneks kõik noored, kes kohale tulid, olid asjalikult, toredad ja tublid. Mina jäin nendega küll väga rahule. Loodan, et nemad minuga ka. 

Mul on nii hea meel, et meie väikses Eestis on nii palju tublisid ja ägedaid ning ambitsioonikaid noori, nagu minu klassiõde Renate, kelle eestvedamisel väga ägedaid üritusi lastele ja noortele tehakse. Ära maga oma võimalust ja võimeid maha, kui sulle meeldib tegutseda, lõbutseda ja teiste noortega aega veeta, mine õpi noorsootööd, ausalt ka, sest selliseid ägedaid inimesi võiks ju palju rohkem olla. Siis oleks rohkem tegutsemist ja seda enam toredaid elamusi ja rõõmsaid inimesi. Vaata videot! ja sa näed kui hästi noorsootöötajad end tunnevad. Mul ei teki kepsutavat Kevinit vaadates kahtlustki, kas ta on oma tööga rahul või mitte. Ja mõtle, äkki see on just sulle midagi.

Nii hea soe tunne on sees, et ma sain ka oma väikse panuse anda. Mul polnud mõned kuud tagasi aimugi, mis ägedaid asju noortekeskustes tehakse ja ausalt tekkis väike kurb tunne sisse, et ma oma tiinekaperioodil sellisesse kohta ei sattunud. Teisest küljest ma loodan, et mul tekib veel võimalusi mingites ägedates projektides kaasa lüüa!

Kesklinna Noortekeskuse tegemistega saate olla kursis siin . Miks mitte vahetada tundide viisi Facebookis passimine ja niisama vegeteerimine linnaaiandus klubi või karaoke õhtu vastu?!

Unista väikselt, et rõõmsalt suurte unistuste püüdmisel kasvada.

Ma ei kujuta ette, kas teised elavad päriselt ka nii stabiilset elu, nagu väljast vaadatuna tundub või olen mina lihtsalt tormise mere merineitsi. Mul on kogu elu nokk kinni ja saba lahti. On vist aeg leppida selle pulliga ja selles ebastabiilsuses olla ka lihtsalt go with the flow suhtumisega.

Selge peaga mõeldes on mul ju kõik hästi aga nagu kiuste pean koguaeg ülereageerima või ise endale mingeid pseudoprobleeme genereerima. Midagi on.. teistmoodi. Ma ei saa öelda, et valesti, aga sees on selline rahutu okastega täpike. Haiget ei tee aga annab endast märku. Õnneks hakkan vist nüüd ükskõiksusest ja väsimusest toibuma ja "õnneks" lähen põlema nagu säraküünal ja järgmisel hetkel olen aeglaselt kulgev lumehelbeke. No näete, Kiku on tagasi businessis.

Nali naljaks -  mulle meeldib rutiinis elada ja samaaegselt avastan et ohoo! mul on vaja muutust. Kiiresti ja kardinaalset. Ju ma siis olengi selline, kes pikalt ikka ühe asja juures ei pikuta. Teen südamega oma asja täpselt nii kaua, kuni see mulle rahuldust pakub. Ja natukene pressin veel aga no kaua sa ikka pressid peale. Nii ma siin suurest maeiteamismatahan "masendusest" valasin üksõhtu selliseid krokodillipisaraid üksi kodus, et naabrid ilmselt arvavad, et mu ellu küttis mingi hiiglaslik draama sisse. Tünga said paraku, ma vabandan! Kiku lasi kõigest auru välja. Aga mul oli vaja emotsionaalset puhastust. Hmm, nüüd ma kõlasin ikka vist päris veidralt?! Mina ei tea kuidas teistega on, aga mul on alati vähemalt kolm ja pool kilo kergem olla peale piripilli-liisu papist kiisu olemist. Nii ma siis pillisin. Süüa tehes, koristades, pesemas olles nagu vana lollakas. 

Blablablaaa. Kuhu ma jõuda tahtsin on see, et pisardamise vahele mõtlesin, et millest ma siis puudust tunnen. Ja millised on need igasugused uhked unistused, mis vajavad täide viimist. Jõudsin oma mõtetega sinna, et tegelikult kõik unistused ei pruugi üldse suured olla ja veel vähem ebatõenäolised. No näiteks ma tõesti võin unistada sellest, et minust saab printsess. Täitsa selline päris, kellel on kroon ja uhke printsessikleit ja kelle tööks ongi printsess olemine. Või näiteks, et ma kunagi elan kuskil teisel planeedil. Vaid, et ma unistan varahommikust, jalutades paljajalu kastemärjal aasal, õrn soe tuul ja linnulaul ja see oh-see-võiks-kesta-igavesti rahutunne sees. Ilma kohustuste ja kiirustamiseta. Pole mingi kättesaamatu unistus aga ma ei tea, kas sedasorti hommik mu suvepäevadesse satub.. enne kui selle hea tundega seal aasal seisan ja heinakõrrega peikat kõditan. Lõputunnistusega lehvitamine pole ka näiteks üldse paha plaan. Või väike nädalalõpp spas või uus soeng?!

Tabasin end teolt, kui uhke unistajana, et mulle meeldib unistada igasugustest asjadest, vahepeal tulevad ikka nii x asjad pähe. Unistamine on minu jaoks kõik see, millele mõeldes saadavad mind sõnad ma tahaks, ma sooviks, ma oleks, ma saaks.... Väikestest ja lihtsatest asjadest unistades ja täide viies saab igasugustest pisiasjadest rõõmu tunda. Mida rohkem rõõmu ma aga oskan asjadest tunda, seda õnnelikum inimene ma olen. See unistamise ja ettekujutamise protsess ise on kuidagi nii meeldiv minu jaoks. Ma sukeldun sinna sisse sedasi, et unustan end hetkedeks päris maailmas täitsa ära. Unistades hirmuäratavaid ja hetkel päris uskumatuna tunduvaid unistusi, peab natukene oma tsoonist välja tulema. Vaeva nägema, strateegiaid kasutama ja tegema midagi, mida seni pole teinud. Et need unistused oleksid ühel päeval reaalsus. Sellised tõsised plaanid-mõtted-soovid pakuvad pikemas perspektiivis rohkem pinget ja ärevust. Siin aga ma jään uskumuse juurde, et see protsess ise toob endaga kaasa veel paljude teiste asjade täitumise ja enesearendamise mis tahes kujul, mis muudab aga iseend küpsemaks. Nii hea on tunda end targema ja kogenenumana, minu meelest on see ajaga kaasnev privileeg. Vanemad ja targemad, teate küll.

Ja vahel ühte suurt salasoovi püüdes mingil hetkel taipad, et see ei ole enam miski, mille ma pean saavutama. Teekonnal avastad võib olla hoopis midagi uut, mis ahvatlust tekitab. Võib olla on see never ending story ja minu puhul suhteliselt tõenäoline hüpata ühelt asjalt teisele ja nii mööda lasta tuhat unistust..
Ma ei suuda meelde tuletada kus kohast või kelle kohta ma kuulsin-lugesin mõtet, mis mind kummitab. Oma sõnadega ma ütleks, et võta endale nii suur siht, mis tundub täiesti võimatu saavutada. Ja hakka sellele järgi minema. See toob endaga kaasa imesid ja sa kunagi ei tea enne, kui ei proovi, milleks sa suuteline oled. Oeh, ausalt siinkohal ma tunnen, et ma tahaks elama hakata.

Kõigest ja mitte millestki

Mul tuli lihtsalt tuju lobiseda. Palju lobiseda. Sellest kuidas läheb, mis teoksil ja lihtsalt random asjadest, mis pähe torkavad. Ma pole hetkel mingil deepil mõttelainel aga öelda on ikka miskit.

Alustan siis ikka sellest, et kuidas mul läheb. Tänan küsimast, mul läheb paremini kui varem.

Langetasin paar otsust ka. Esiteks mulle piisas nüüd antidepressantidest, ma tundsin, et see liigne ükskõiksus, mille laviini alla ma mattusin nagu kärbes piitsa alla, oli mulle hoopis uueks stressiallikaks. Kui naeruväärne, et see, et mulle stressi ei tekkinud tekitas mulle stressi. Like whaat?! Lähemalt seisnes asi selles, et ma olin tõsine tuim tükk, mul oli nii suva kui ma sõin vahel paki komme (see milleni ma end kasvõi roomates viia soovisin) ja mul oli suva kui ma mõnel päeval sõin kaks banaani ja topsi jogurtit. Ma olin häiritud sellest suvaline olemisest. Kuskilt ikka jookseb see piir, et natukene peaks asjad korda ka minema. Ainukene asi, mis korda läks, et saaks magada. Meeletu väsimus ja uni ei kadunud selle poole aastaga ära. Kaua ma jõuan magada. Tahaks muud ka teha ja elust rõõmu tunda. Aga ma unistasin voodist ja tuduaega tuli võtta nii hommikuste toimetuste arvelt, sõpradega kokkusaamise arvelt kui ka üldiselt trenni arvelt. Ei-ei, see pole kohe kindlasti mina. Ja kohe kindlasti ma ei lase endale jälle tühjast kohast tobedat stressipisikut sisse. Nii ma siis otsustasin, et selle asjaga on ühel pool.

Step by step vähendan oma AD'de doosi, et mitte päevapealt keha šokeerida. Ja ma tunnen end sealjuures väga hästi ja kindlalt. Ma tean ju millest need söömishood tegelikutl alguse saavad. Stressist. Ja seda tuleb vältida. Arvan, et selle poole aastase kompotiga ma olen päris palju end tundma õppinud ja ma saan hakkama oma asjadega.

Tegelikult ma olen päris tänulik sellele, et selline kehv aasta mind päris põhja viis. Jamas olles tundub see ei kunagi lõppev õudus aga kaks jalga tugevalt alla saades olen päris tänulik. Ma olen end nii palju kasvatanud ja arendanud ja muutnud tänu sellele kõigele. Tunnen end päris küpse tomatina juba siin kasvuhoones. Mul pole mitte millegi üle viriseda, ma tunnen end hästi, mul on oma mõnus kodu, mul on töö mis mulle meeldib, mu koolilõpetamine on käeulatuses, mul on maailma kõige kallim pere ja kõige ägedam peika,  kõige nunnum kuts, parimad sõbrad ja ma tean, et kõik mis mulle ei meeldi, on ajutine. Kõike saab ju muuta. 

Kui korraks toitumise teemasse sukelduda, siis ma sõin viimasel ajal lihtsalt neid asju mis mulle maitsesid. Nagu kõik teavad, maitseb mulle magus kõige rohkem. Siis mu päevased söögid olidki võib olla vaid magusad hommikuhelbed ja šoks ja puuviljad. Õnneks polnud need sellised appi ma e suuda lõpetada hood. Vaid lihtsalt vahel lõunaks tahvel Geishat. Teine päev sõin köögivilju ja muna ja peekonit. Lihtsalt oli nii nagu oli. Aga siis käis ikka plõks ja mõtlesin, et võiks nüüd vahelduseks jälle natukene rohkem keskenduda sellele, et toit oleks mitmekülgne ja kasulik mulle. Et mul oleks energiat, tuju oleks hea, kõht poleks punnis ja ma oleksin rahul. Süües kasvab isu ja ma pean lihtsalt päeva pealt magusa söömise täitsa ära lõpetama, et ma saaks järjekordselt puhtalt lehelt alustada. Mis siin ikka, kevade puhul väike puhastus ei tee ka paha. Ostsin omale korraliku mahlapressi ja lasin mõnuga kolm päeva kehast mahlakesi läbi. Nüüd on nii hea olla ja koogisöömisel suudan külma südamega ei öelda, sest mul pole vaja seda süüa. Saan selle söömise ka nüüd reaalseks, siis on ehk energiat ja kõike jälle rohkem. Tean, et mu kehale meeldib see.

Ma olen vist oma viimaste aastate tippkaalus aga see ka ei tekita stressi, Tean küll, et pluusid rinnust pitsitavad ja käed on ka mehised aga ma tean, et see on ka ajutine. Samas pükse ma kannan ikka sama suurust mis enne põhimõtteliselt. Ei tea kus see loogika on, ise arvaks et see suurus peaks mul küll 42 olema aga ilusti mahun 38 pükstesse. Suurimad murekohad ongi tissid ja käsivarred. Ainult see riiete pull tekitab natuke pahameelt. Leian poest jackpoti ja kõik on timm, seni kuni asi jõuab rindadeni. Lihtsalt need on mu keha jaoks suured. Ma ei saa aru miks mõnda asja antakse kuhjaga ja teist ikka näpuotsaga. Kuhu jäid mu suured pruntis huuled näiteks?! Võib olla oli tegemist eksitusega ja mu huuled läksid ka valesse kohta - jah, ikka sinna partiisse. Paljud kindlasti peavad mind peast soojaks, et ma sellise asja üle virisen. Aga no mingi virin ikka peab asja juurde ilmselt käima.

Ja see on nii super kui avastad ühel hetkel, et need mured mis mind nii musta masendusse kandsid tõesõna enam seda ei tee. Lihtsalt kui on nii praegu siis on, selle asemel et kurvastada, ma hoopis mõtlen et kuidas paremaks muutuda. Annan aega ja ei vihasta enda peale, kui mu homsest hakkan saab ülehomme. Lihtsalt küll on kõigel oma aeg ja koht. Ei oska kirjeldada seda tunnet, et need asjad ei mõju järsku enam mulle halvasti. See poleks nagu mina või see tundub ajutisena, et lihtsalt see pole võimalik peale kõiki neid aastaid, et see hiigelnumber kaalul ja polster kõhul mulle kassiahastust ei "kingi". Eks ma ikka igatsen oma eelmise suve vormi aga kui mu kehal neid kilosid lambist juurde oli vaja, siis küll ühel hetkel kehal neid enam vaja ka pole. Kõik päevad pole vennad ja vahel ma ikka tunnen end jube koledalt ja paksult. Aga ma ei lase sellel emotsioonil endast võimust võtta. Enam mitte! Teisel päeva tunnen end ilusa naisena. Vaatan oma pepsi peeglist ja lehvitan oma juukselakka. Mina lihtsalt hakkan tervislikult toituma ja trenni tegema. Ja olen ilus isegi oma koleduses. 

Ma olen meeletult tänulik oma FB grupile, kus me kõik selle toitumishäirega kokku kogunenud oleme. Lihtsalt see on koht, kus tõesti mõistetakse ja toetatakse. Ja seal saan ma tihtipeale kinnitust, et mu kahtlused on asjatud.

Mõtlen ikka, et mina ja mu plõksud. Käis plõks, et jälle vaja muutust. Ei laskunud kaua oodata. Paar sisemist võitlust, kahtlused tuli  maatasa teha ja voilaa! Järgmine peatukk palun! Kindlasti oli see õige otsus enda keha ja sisetunnet kuulata. Ma tean, et oli. 

Ma olen üdini tänulik ka oma kaaslasele, saan temalt nii palju energiat ja usku juurde. Kindlasti on see mingil määral see vajaka jäänud enesekindlus, mida ma tänu temale olen leidmas, mis mind aitab. Mis asja minu jaoks eriti meeldivaks teeb on see, et lootus ja positiivsus tuli enne teda ja tema justkui kinnitab seda.

Üks tore asi oli veel. Kirjutasin paari leheküljelise loo märtsikuu Tervis Plussi ajakirja. Täpsemalt loo minust ja söögist ja toitumishäirest. Ma loodan, et see avab nii mõnegi inimese jaoks mingi uue vaate või ukse. Ma olen tänulik, et Tervis Plussi peatoimetaja Evelin Kivilo-Paas tuli minu ideega kaasa ning oli nõus minu lugu avaldama. Kui kasvõi üks inimene tundis end ses loos ära ja sai sellest abi ning tema elu muutub paremaks, on minu missioon täidetud. 

Ma lihtsalt tahaks nii väga teisi aidata. Ma tean mida nad läbi elavad ja ma tean, et sellest on vaja välja võidelda. Mis kõige tähtsam, sellest häirest on võimalik paraneda.

Peale selle ma tundsin kuidas mulle meeldib kirjutada ja oma mõtteid jagada. Ausalt selline tunne, et tahaks pidevalt mingites projektides osaleda ja kui suurelt unistada, siis ma hea meelega kirjutaks tihti kuskil oma kolumnit. Unistama peab suurelt ju! Tegelikult on veel üks väike projektike mind ees ootamas, varsti räägin ka sellest! 

Ma olen nii õnnelik praegu! Ma saadan Sinule ja Sinule, kohe kindlasti ka Sinule kübeke õnne laiali! Olge rõõmsad mu kullapaid, ilusat nädalavahetust ja eriti kaunist pühapäeva kõikidele õrnema soo esindajatele!

Teie Kiku