Unista väikselt, et rõõmsalt suurte unistuste püüdmisel kasvada.

Ma ei kujuta ette, kas teised elavad päriselt ka nii stabiilset elu, nagu väljast vaadatuna tundub või olen mina lihtsalt tormise mere merineitsi. Mul on kogu elu nokk kinni ja saba lahti. On vist aeg leppida selle pulliga ja selles ebastabiilsuses olla ka lihtsalt go with the flow suhtumisega.

Selge peaga mõeldes on mul ju kõik hästi aga nagu kiuste pean koguaeg ülereageerima või ise endale mingeid pseudoprobleeme genereerima. Midagi on.. teistmoodi. Ma ei saa öelda, et valesti, aga sees on selline rahutu okastega täpike. Haiget ei tee aga annab endast märku. Õnneks hakkan vist nüüd ükskõiksusest ja väsimusest toibuma ja "õnneks" lähen põlema nagu säraküünal ja järgmisel hetkel olen aeglaselt kulgev lumehelbeke. No näete, Kiku on tagasi businessis.

Nali naljaks -  mulle meeldib rutiinis elada ja samaaegselt avastan et ohoo! mul on vaja muutust. Kiiresti ja kardinaalset. Ju ma siis olengi selline, kes pikalt ikka ühe asja juures ei pikuta. Teen südamega oma asja täpselt nii kaua, kuni see mulle rahuldust pakub. Ja natukene pressin veel aga no kaua sa ikka pressid peale. Nii ma siin suurest maeiteamismatahan "masendusest" valasin üksõhtu selliseid krokodillipisaraid üksi kodus, et naabrid ilmselt arvavad, et mu ellu küttis mingi hiiglaslik draama sisse. Tünga said paraku, ma vabandan! Kiku lasi kõigest auru välja. Aga mul oli vaja emotsionaalset puhastust. Hmm, nüüd ma kõlasin ikka vist päris veidralt?! Mina ei tea kuidas teistega on, aga mul on alati vähemalt kolm ja pool kilo kergem olla peale piripilli-liisu papist kiisu olemist. Nii ma siis pillisin. Süüa tehes, koristades, pesemas olles nagu vana lollakas. 

Blablablaaa. Kuhu ma jõuda tahtsin on see, et pisardamise vahele mõtlesin, et millest ma siis puudust tunnen. Ja millised on need igasugused uhked unistused, mis vajavad täide viimist. Jõudsin oma mõtetega sinna, et tegelikult kõik unistused ei pruugi üldse suured olla ja veel vähem ebatõenäolised. No näiteks ma tõesti võin unistada sellest, et minust saab printsess. Täitsa selline päris, kellel on kroon ja uhke printsessikleit ja kelle tööks ongi printsess olemine. Või näiteks, et ma kunagi elan kuskil teisel planeedil. Vaid, et ma unistan varahommikust, jalutades paljajalu kastemärjal aasal, õrn soe tuul ja linnulaul ja see oh-see-võiks-kesta-igavesti rahutunne sees. Ilma kohustuste ja kiirustamiseta. Pole mingi kättesaamatu unistus aga ma ei tea, kas sedasorti hommik mu suvepäevadesse satub.. enne kui selle hea tundega seal aasal seisan ja heinakõrrega peikat kõditan. Lõputunnistusega lehvitamine pole ka näiteks üldse paha plaan. Või väike nädalalõpp spas või uus soeng?!

Tabasin end teolt, kui uhke unistajana, et mulle meeldib unistada igasugustest asjadest, vahepeal tulevad ikka nii x asjad pähe. Unistamine on minu jaoks kõik see, millele mõeldes saadavad mind sõnad ma tahaks, ma sooviks, ma oleks, ma saaks.... Väikestest ja lihtsatest asjadest unistades ja täide viies saab igasugustest pisiasjadest rõõmu tunda. Mida rohkem rõõmu ma aga oskan asjadest tunda, seda õnnelikum inimene ma olen. See unistamise ja ettekujutamise protsess ise on kuidagi nii meeldiv minu jaoks. Ma sukeldun sinna sisse sedasi, et unustan end hetkedeks päris maailmas täitsa ära. Unistades hirmuäratavaid ja hetkel päris uskumatuna tunduvaid unistusi, peab natukene oma tsoonist välja tulema. Vaeva nägema, strateegiaid kasutama ja tegema midagi, mida seni pole teinud. Et need unistused oleksid ühel päeval reaalsus. Sellised tõsised plaanid-mõtted-soovid pakuvad pikemas perspektiivis rohkem pinget ja ärevust. Siin aga ma jään uskumuse juurde, et see protsess ise toob endaga kaasa veel paljude teiste asjade täitumise ja enesearendamise mis tahes kujul, mis muudab aga iseend küpsemaks. Nii hea on tunda end targema ja kogenenumana, minu meelest on see ajaga kaasnev privileeg. Vanemad ja targemad, teate küll.

Ja vahel ühte suurt salasoovi püüdes mingil hetkel taipad, et see ei ole enam miski, mille ma pean saavutama. Teekonnal avastad võib olla hoopis midagi uut, mis ahvatlust tekitab. Võib olla on see never ending story ja minu puhul suhteliselt tõenäoline hüpata ühelt asjalt teisele ja nii mööda lasta tuhat unistust..
Ma ei suuda meelde tuletada kus kohast või kelle kohta ma kuulsin-lugesin mõtet, mis mind kummitab. Oma sõnadega ma ütleks, et võta endale nii suur siht, mis tundub täiesti võimatu saavutada. Ja hakka sellele järgi minema. See toob endaga kaasa imesid ja sa kunagi ei tea enne, kui ei proovi, milleks sa suuteline oled. Oeh, ausalt siinkohal ma tunnen, et ma tahaks elama hakata.