Vastustering

Istun siis õndsas üksinduses mõnusa teetassi taga, tuba kumab küünlavalgusest ja mõtlen, et miks ma koguaeg ei taju seda rõõmu pisikestest asjadest. Elu oleks koguaeg palju parem. Aga ei, kukun stressama ja unustan palju toredat, mis mu elus on.

Nii hea on olla lõpuks tagasi kodus Eestis, mitmekuune pagulus on läbi, mul on täitsa oma kodu ja ma tunnen, et siit saab ainult hästi minema hakata. Mida ma kõige rohkem igatsesin oli trenn Myfitnessis ja uskumatu kui suureks üks igatsus kasvada võib nelja kuuga. Seal see trennis käimine on midagi rohkemat kui lihtsalt trenn, ma olen seal palju pühendunum ja motiveeritum. Esimeses trennis, kui ma pupmimas käisin, mul oli terve trenn suu kõrvuni ja külmavärinad käisid üle kere, sest ma olen kohas mis mulle on koduks saanud ja tegin asja. mida ma väga armastan. See enesetunne oli kirjeldamatu.

Selle trennist pärineva motivatsioonisüsti näitena võin tuua tänase situatsiooni. Hommikust saadik oli jäätiseisu ja  mõtlesin, et õhtul peale trenni võtan poest ühe mõnusa potsiku. Jah, just veel suure jäätise ka. Ma olin kõik mõtted sellele häälestanud ja ülejäänud päevamenüü läbi mõelnud, et see jäätis sinna ära mahutada, haha. Ja peale trenni - põmm! - 1:0 oli selle isuga. Ma tundsin, et mul ei ole vaja seda, tahtsin ühte korralikku salatit ja natukene kohupiima puuviljaga. Et mul oleks nii vaimselt kui füüsiliselt kerge tunne. Uhket tunnet tundsin, sest need õiged valikud peaksid koguaeg iseenesest enda seest tulema. Mitte mingi tugeva võitluse või siis õgimishoogude näol.

Peale mõnusat Combatitrenni kerge õhtusöögike :)

Ma tunnen, et vaikselt hakkab kooruma minu jaoks lahti ka mõttemaailm seoses toitumishäirega ning suudan mõistusega üha rohkem tööd teha. Ja mitte niivõrd neid pingeid ja negatiivseid mõtteid enda sees kasvatada. Tegelikult on mulle kõik uksed avatud, ma saan trenni teha, ma saan normaalselt toituda, sest ma lihtsalt ise ei osta endale koju komme ega saiakesi. Üksi elamise rõõmud, haha. Ja mis veel olulisem, minu ümber on nii palju toetavaid inimesi, lähedasi kui ka täiesti võõraid. Mina lihtsalt pean nende poole pöörduma.

Üritan luua stabiilsust ja selles püsida, arusaades et kõik päevad ei ole vennad ja see ongi normaalne.

Tegelikult plaanisin natukene teie küsitud küsimustele vastata. Mul endal ka põnev, pole ammu nendesse küsimustesse ise ka süvenenud. Esimesed pooled võtan siis ette ja siit nad tulevad...


Anonüümne  "Mitu kg on võimalik 14 päevaga kaotafa?" Tervisliku toitumise ja trenniga, kus on tekkinud energiadefitsiit, siis 1-2 kg on normaalne langus.

Margit Partei  "Millal esimene jooksuvõistlus plaanis on? Sa jääd nii paljust heast ilma, tule ruttu võistlusradu avastama. ;)" Tegelikult suvel oma suures jooksutuhinas ma plaanisin SEB jooksust osa võtta, ideaalis lootsin poolmaratoni joosta. Aga kuna ma ei viibinud Eesti ja lõpuks ka vaimselt kokku jooksin omadega, jäid need plaanid katki. Ma loodan, et see pisik on püsivalt end minu sisse istutanud ja ma järgmisel aastal nii mõnestki osa võtan. Ma ausalt vaatan kadedusega seda, kuidas sa neid võistlusi naudid ja kui tubli sa oled Margit!

Helin Veskiväli "Miks sa nii harva kirjutad? Lugesin hiljuti sinu varasemaid postitusi ja tekkis küsimus, miks sa ii kuvaks oled jäänud? Ma ei oskagi öelda, et miks harva. Ma kirjutan siis, kui mul tuleb selleks tunne ja tuju. Ma ei näe põhjust, miks ma peaks mingist kohustusest tihedalt kirjutada lihtsalt mingit postitust valmis kirjutama. Blogi peegeldab mind ja ju ma siis olen sedasi kuivaks muutunud, see pole ainukene asi elus, mis ma teen ja tahan selle tegemist eelkõige enda rõõmuks jätkata :)

Kattrina Lõssenko "Kas nüüd on eesmärgiks bikiini fitnessi vormi saada?" Hetkel on eesmärgiks endaga rahu luua, õppida enda keha armastama ja vaikselt viia end paremasse vormi. Aga ma ei hakka eitamagi, et tegelikult on see minu üks salajane suur unistus.

Mannu "mis on Sinu lemmiktrenn?" Lemmik trenn on piisavalt raske, et hambaristis sekundeid loen, millal läbi saab. Aga mul on armastus ikka Bodypumpi vastu, see istub mulle hästi :)  Ja jooksmine on mõnus me-time.

Liisi Laanemets "Isegi see väike aeg mis me sinuga koos veetsime, tegi mulle selgeks, kui äge naine sa oled. Nii südamlik. Ja need nõrkused millest sa endapuhul räägid ei paista mitte kuskilt otsast välja. Tugev ja edukas. Küsimus sulle tibin, et tahtmine on suur, aga kuidas mina selle kõigega küll algust saaks teha ?! ;)" Liisi, sa oled nii armas, aitäh! Selle kõigega algust tegemine peabki tulema enda seest tuleva motivatsiooniga alustada. Kui mõte on olemas, et tahaks algust teha, siis rohkem pole vaja. Lähed ja teed, ja kui maitse suhu saad, siis on raske peatuda, hehe.

Kristina Z "Mida sa täpsemalt ülikoolis õpid ja mis Su tulevikuplaanid on? :)" Õpin ülikoolis õigust ja loodan selle nüüd kohe lõpetada. Aga tulevikuplaanide kohapealt on mul kõik aknad ja uksed avatud. Ilmselt mul vaja natukene elada veel, et lõpuks tunda ära see õige tee :)

Laura Marie:" Kui palju on blogimine ja blogilugejate toetus sind aitanud eesmärkide saavutamiseni? Kui palju on tervislik eluviis muutnud sind? Palju edu edaspidiseks! :)" Aitäh! Blogi ja sellega kaasnev on andnud mulle väga palju motivatsiooni, tuge ja usku. Kindlasti olen tänu sellele palju edukam ja sihikindlam, sest blogilugejate toetus on uskumatult tugev ja positiivne, kui juba teised usuvada minusse nii palju, siis ma pean seda ise ka tegema. Seda abi ma ei oska isegi sõnadega kirjeldada, ma olen lihtsalt väga tänulik kõigile ja kõigele! Tervislik elusviis on muutnud mind kindlasti palju kindlameelsemaks, sihikindlamaks, teadlikumaks, tugevamaks.. ühesõnaga nii seest kui väljast palju ilusamaks inimeseks :)

Sellised said siis vastused esimesele poolele, varsti annan vastused ka ülejäänutele :)

Nautige seda ilusat sügiseaega! Ilusat pühapäevaõhtut ja edukat uut nädalat kõigile teile armsatele, kes olete minuga!

Teie Kiku

Kiku on..

Kui veel mind mäletate ja kuskilt koidab tuttavalt ka see, et olen Teazy teatoxi teede austaja, siis ehk mäletate ka seda, et palusin teil mulle küsimusi esitada ja sellega soovisin anda koostöös Teazy'ga ühele blogilugejale võimaluse samuti 14 päevast kuuri enda nahal või siis pigem kõhus katsetada.
Valisin välja kõige rohkem seda õiget tunnet tekitava küsimuse, kellele pean teepakikesed teele saatma!

Tegelikult tahangi ma sellele mõttele, mille sealt kommentaaride hulgast välja noppisin, natukene pikemalt peatuda.. aga enne viskaks tagasivaatava pilgu viimasele neljanädalasele teatoxile, mis tegelikult juba nädalakese tagasi finišisse kulges.

Ega pikka romaani pole. Vahe on sees kas seda teed lihtsalt juua või seda juua tervisliku eluviisi toetamiseks. Seekord tegin viimast. Ja tunne ja kasutegur on kordades suurem, kui suvel vabalt võtmise perioodil. Kergustunne, energia, õhtune lõõgastus olid omal kohal. Teazy viis seekord ka mu kehast välja igasugused isud. Kogu kompott tekitas hea tunde ja isiklikult leian, et kuuajane kuur on parem, selle ajaga jõuad juba paremini end tundma hakata.

Aitäh Teazyle ja aitäh teile, mu armsad lugejad! You make me so happy puppy! 

"Viimasel ajal on palju läbi käinud enda defineerimine läbi kehakaalu. Kui ma õigesti Sinust aru olen saanud, siis tunnistasid ka ise, et oma "edukust" ja heaolu hindad läbi selle, mida numbrid kaalul ja mõõdulindil ütlevad - mida väiksemad numbrid, seda tublim Sa enda arvates oled olnud (paranda mind, kui millestki valesti aru olen saanud). Kui aga jätta kõik see suur kaaluteema, mis dikteerib Sinu elu, kõrvale siis, kes on Kristi Värik? Millise inimesena Sa ennast ise näed? Mis Sulle enda juures kõige rohkem meeldib ja mis natuke vähem? Palun unusta vastates igasugune väline kest ära, räägi ainult sellest, mis paikneb sügaval Sinu sees ja sellest inimesest, kes on Su tegelik Mina. :) Kõik inimesed pole ühtemoodi, kuid minu toitumishäireid on natuke leevenenud alates sellest ajast saadik, kui ma hakkasin enda sisse vaatama ja õppima ennast uuesti tundma. Tegema neid asju/tegevusi, mis mulle meeldisid, suhtlesin inimestega, kellega tõesti suhelda tahtsin (mitte ainult selle pärast, et olla see "lahe" inimene, kes kõigiga läbi saab) ning lihtsalt olema endaga...Nüüd tuli küsimuse asemel pikk romaan, aga sellele vaatamata saadan sulle paid ja loodan, et Sa võtad selle aja, et tundma õppida, kuivõrd lahe inimene Sa oled ning pole oluline, kas sa oled 40, 60 või 70 kg :)"

See pärl ja soe tunne, mis selles peitus, on see, mida ma peaks endalt rohkem ise ka küsima. Kes ma olen? Tegelik Kiku on hea ja ilus inimene. Üle harju keskmise lõbus, armas nagu väike ahvibeebi, siiras sest milleks olla teeseldud, võltsteemant ei sära kunagi ju nii nagu päris. Tark, tubli ja sihikindel - kusagilt peab edu tulema. Hooliv ja hea, kõike kallist tuleb hoida ja hellitada. Parajalt palju pilvedes hõljuv, aegajalt kahe jalaga maapeale potsatav plikatirts. Ma olen igavesti noor, vähemalt emmelaps küll. Hurmur, kellele oma tähelepanu pöörata ja sõber, kellega tundide viisi lobiseda. Ausus, sõnapidamine, ustavus, need on olulised mulle endas kui ka teistest. Seda tuleb austada.
Tihti juhtub, et lähen enda seest kiiresti välja. Pean seda taltsutamise asja veidikene veel õppima ja harjutama. Ärevil olekut mahub ka palju mu ellu, aga ju siis on põhjust. Ootan näiteks siiani oma sünnipäeva samasuure õhinaga nagu tegin seda 8 aastaselt. Ma olen sellest vaimustuses!
Suure unistaja tiitel on kindlalt minu, mulle meeldib koguaeg ette mõelda ja oodata, aga oodates ma olen kannatamatu. Inimesed, kes on mulle kallid, on mulle ikka väga kallid ja ma usun, et nad teavad seda. Täpselt nii palju kui mul on vaja inimese enda ümber, vajan ma ka seda oma aega. Lihtsalt kui saan olla üksinda, teha mida iganes ja kõik lihtsalt tundub nii õige.
Ma ei ütle ära spontaansetest ettepanekutest, mulle meeldib tegutseda ja aega lõbusalt viita. Samas olles asjalik ja taibates, kui palju ma ära teinud olen, on selline pirakas Voh! tunne. Aga mõnikord olen maailma suurim laiskovorst.. selline pikk pikk.. vorstist inimeseks saamine nõuab natukene plaanimist ja motiveerimist, siis jälle leian end tegutsemast.
Minu sisse mahub väga palju armastust ja hoolivust. Mulle meeldib armastada.. oma perekonda, oma kutsut, oma sõpru, oma blogi, trenni tegemist ja lõbutsemist. Kõike mida saab teha armastusega toob minu sisse õnnetunnet. Ma olen tegelikult õnnelik inimene, aga minu enda kahjuks kipun seda vahel unustama. Kui ma vajun mõtetesse, siis tuleb mulle ikka meelde, et elus kaalub hea halva üles ja head on tegelikult rohkem.
Vingumine, tujutsemine, enda tahtmise saamise vajadus ei ole ka mulle võõrad. Aga ma arvan, et võin endale aegajalt ka selliseid asju lubada.
Üks asi mis on minus hea ja halb samal ajal, on heauskne suhtumine. Ma tahan alati näha inimestes head ja uskuda, et nad on siirad ja ausad. Vahel läheb sellega täppi ja vahel mitte. Viimase puhul loodan alati, et õpin sellest. Hindan kogu maailmas ausust ja hoolivust üle kõige. Usun, et igal asjal on elus põhjus, on oma aeg ja koht, mitte miski pole juhuslik. Ma olen tugev, sest öeldakse et neile kes kanda jaksavad, neile rohkem kanda ka antakse.
Mulle meeldib naerda. Kõik mis puutub muidugi Kiku naeru, on naljakas, vali ja kohati tundub lõpmatu ja valus, kui kõht ikka nii kõveras nagu kreeka E olema peab ja silmadest seda rõõmu ja nalja välja voolab. Omad inimesed teavad, millest ma räägin. Ma arvan, et ma olen päris humoorikas ja vaimukas. See meeldib mulle ja see meeldib teistele. Muudab vabamaks ja teeb inimeste inimeseks. Väike pätt ja marakratt on lollitamisklotsidest teinud minust paraja hullpea. See on fun.. kui just piirid ära ei haju.
Kui ma mõtlen, kui palju on minu ümber inimesi, neid päris inimesi, siis ma pean vist üks päris hea inimene olema.


Igal hommikul pean endale meelde tuletama, et teist mind ei ole olemas. Ma olen ilus inimene. Ma ei tohi end alavääristada. Ma olen mina enda parimas minas. Ma olen ju tegelikult üsna lahe! :)


Täna sai üsna palju "minasid" kokku. Aga tegelikult, oled sama tähtis ka Sina. Ära seda unusta, mu ilus inimene!


Teie Kiku

SUURE RINGI KÜSIMUS!

Viimasel ajal olen rääkinud oma toitumishäirest ehk kompulsiivsest söömishäirest (inglise keeles binge eating disorder ) ning kurvastuseks saanud palju tagasisidet inimestelt, kellel on sarnane probleem, kellel hullem ja kellel leebem variant.  

See on uskumatu KUI paljud võitlevad igapäevaselt isudega, kontrollimatute õgimishoogudega, stressiga, painavate mõtetega söögist ning sealjuures on alaväärsuses ning kaaluprobleemid on elu ahistavad.

Ma ei ole isiklikult eriti kaugele selle kuu ajaga oma probleemi lahendamises jõudnud. Olen pannud endale arstiaja, üritanud veidikene oma mõttemaailma suunata ning ka lugenud. Aga seda kõike on veel väga vähe. Rohkem olen püüdnud enda jaoks teha algust selle probleemi teadvustamisega endale ning üritanud selgeks teha omale, et sellega tuleb hakata tööd tegema koguaeg, mitte suures eufoorias peale järgmist söömisorgiat musta masendust tundes, et nüüd! hakkan korralikuks. 

Kuna ma olen kindel, et minu ravi algab siis, kui keegi turgutab mind tagant ning on toeks ning tegemist on süsteemse raviplaaniga ja regulaarse tegevusega, siis üritan ma kuni oma psühhiaatri vastuvõtuni lihtsalt stabiilseks jääda ja mitte veel enam stressama hakata. Ma tean, et töö ja probleemist välja tulemine on kõik mu enda teha. aga mul on tõesti vaja seda suunamist. Ja mul on vaja rääkida. Inimesega. Endast targemaga ning neutraalselt. 

Igatahes tulles tagasi selle juurde, et minuga samas paadis õnnetuid on veel palju, mõtlesin, et mis oleks kui teeks ühe suletud kuid ausa ja teemakohase grupi Facebooki.
Kus oleksid inimesed, kes selle probleemiga võitlevad, jagades oma kogemusi, mõtteid, küsides küsimusi. Samuti kõiksugused kasulikud lugemised, dokumentaalid, lingid jms oleks teretulnud. Suurepärane oleks ka see, kui mõni toitumisnõustaja või terapeut oleks nõus seal aegajalt nõu andma.

Ma tean, et selle grupi haldamine nõuaks jälle aega aga ma tahan nii enda kui ka teiste pärast selle (missioonitundest ja aitamissoovist) ette võtta. Ja kavatsen hoida selle võimalikult puhtana, et seal poleks ebavajalikke diskussioone ning et selleks ei kasvaks järgmist ussipesa. Neid niisama kaaluteemalisi naistegruppe jne on juba piisavalt. Vaid see oleks koht kuhu tulla ja mingitki toetust saada päriselt neile, kes seda vajavad. Mina tunnen küll, et mul oleks seda vaja.

Kui paljud oleksid teist huvitatud sellest grupist ning kas on kedagi, kes selliste probleemide lahendamisega tegeleb ja oleks nõus oma vabast ajast natukene nõu andma?

Võite märku anda mulle Facebooki kui ka meilile kristivarik@gmail.com.


Tervitades,
Kiku

Mina ei taha olla haige

Pikemat aega olen mõelnud kas ja kuidas see teema ette võtta. Ühest küljest tahaks justkui lasta mõtetel endast välja voolata, samas kas see on alati vajalik..

Mõni aeg tagasi suutsin lõpuks endale tunnistada ja ka teiste vastu aus olla, tõdedes, et mul on toitumishäire. See mõte iseenesest teeb haiget, et on tekkinud selline haigus. Mis tegelikult on mõtlemisega kontrollitav aga mida mina ei oska ega suuda hetkel kontrollida ega sellest lahti saada.

Hirmuäratav selle tunnistamise juures ei olnud kusjuures võõraste inimeste suhtumine sellesse vaid pigem minu lähedaste reaktsioon ja arvamus. Muidugi ma ei tohiks sellega end veel lisaks stressata aga kuna ees on raske teekond ja endana ma vajan väga lähedaste toetust ja mõistmist, on need hirmud paratamaud. Ma tõesti tahan sellest toitumishäirest vabaks saada.

Peale kokkuvarisemist võtsin veidikeseks aja maha ja vaikselt hakkasin uurima, et mis see täpselt on ja miks see on. Ning analüüsima rohkem iseend selle probleemi sees.

Mis mul siis tegelikult viga on? Olete ehk kuulnud kompulsiivsest söömishäirest ehk binge eating disorderist. Teiste söömishäirete nagu anoreksia ja buliimia kõrval pole see üldse ebatavalisem häire,lihtsalt seda pole nö. ametlikult veel toitumishäirete hulka võetud. Ja tegelikult on selle haigusega inimesi meie kõrval uskumatult palju. Lihtsalt seda ei ole nii kerge tabada, et su naisel või õel või sõbral see tekkinud on. Lugeda mis see endast täpselt kujutab saate siit.

Oled ühel hetkel iseendaga kimpus, tüli perekonnas või arusaamatused koolis/tööl, vaatad peeglisse ja näed seal nii palju häirivaid faktoreid. Mõtled, et tahaks midagi head mis tekitaks hea tunde, võtad karbist kommi, siis veel teise.. ja järsku välgukiirusel on karp tühi. Aga tahaks veel, sest see on nii maitsev ja hea on olla. Ja lähevad järgmised ja järgmised asjad, enam pole üldse vahet mida süüa või kuidas see maitseb. Lõpuks on selline tunne, et mitte kuskile ei mahu isegi suhkruterakest. Sisse pressib end vaid meeletu masendus, süütunne ja kahetsus. Süümepiinad on meeletud. Lubad, et enam nii ei tee, kuna see lõpuks teeb olukorra veel hullemaks.. kuni järgmise korrani.

Miks ei võiks see hea olla näiteks üks kuum vann või mõnus jalutuskäik?

Miks ma ei suuda näiteks piirduda sellises olukorras vaid 1 kommiga. Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Sel hetkel tundub see ainukese lohutusena ja muu maailm ei eksisteeri ega peas pole ühtegi adekvaatset mõtet.

Üldiselt ma suudan väga ilusti endale selgeks teha, et mul pole neid magusaid nänne süüa vaja ja see ülesöömine ei muuda olematuks üksindustunnet või üle pea kasvanud kohustusi. Ja ma ei tunne, et piiraksin end märkimisväärselt. Ilmselt on rolli mängiv osa stabiilsemal elul ja paremal enesetundel.

Aga siis kui tükk aega kõik asjad kokku jooksevad, korralik stress ja depressioon on tekkinud, siis enam ei suuda oma kainet mõistust säilitada. Mina ei tea, kuidas minul koguaeg igasugused asjad rappa jooksevad ja ma kõigele halvale nii vastuvõtlik olen. Maailmas on palju hullemate probleemidega inimesi, kes tulevad oma eluga toime. Aga mina olen sellessuhtes nõrk. Korraga polnud mul kodu, olin tegemas viimaseid pingutusi kooliasjadega, kell kuklas tiksumas, et kohe on vaja ka töö leida. Ja tegelikult ei taha üldse üksi ka olla enam. Ja nende probleemide lahendamine võtab siiani nii palju aega. Uskumatu kui raske on noorel naisel korralikule tööturule siseneda.. Ilmselt oleks mul veel mustem olla olnud, kui mul poleks olnud kõige toetavamat emmet, maailma parimat sõbrannat ja üldse nii toetavaid sõpru. Ma olen kõigile nii tänulik!
Tegelikult ei ole see toitumishäire paljalt tuhandete kalorite sisseõgimine ja sellest tingitud halb enesetunne.

 Seletust kas see häire tekib stressist või tekitab stress seda häiret, ei ole leitud. Veel vähem oskan ma ise hinnata kumb kumba tingib. Ma arvan, et see on üks suletud nõiaring. Mul on igatahes mõlemad täiega mu elu kiusamas.

Minu puhul on kindlasti olemas seos ka kaalulangetamisel, dieetide pidamisel ning sellel toitumishäirel. Mitte ei ole asi selles, et ma end näljutaks ja üleliia piitsutaks ning siis kukuks õgima. Vaid see on emotsionaalne. Ma pingutan ja tunnen end hästi, kui tulevad tulemused. Aga kui olen niiöelda tühja tööd enda silmis teinud, siis ma ei näe endas mitte midagi head. Siit tulevadki ebaterved stressi tekitavad mõtted, mille leevendamiseks ma kukun sööma.

Kindlasti ei olegi ainukene haigus see kompulsiivne toitumishäire, vaid mul on seal juures kehakaalu ja vormiga seotud painavad kinnisideed. Ma tõesti arvasin, et olen sellest välja tulnud aga nüüd mõne kilo lisandumisega ma kaotasin täielikult mõistuse. Ise mõtlen, et kas ma seni üritasin end petta ja enesekindlus, mida ma omast arust tundsin, oli lihtsalt peale surutud ettekujutus. See võtab nii kaua aega, et suudaks end armastama õppida ja end ilusa õnneliku inimesena tunda, aga vaid mõned sekundid, mõned negatiivsed mõtted ja head aega eneseväärtustamine!

Ja omakorda selle stressiga kaasnevad veel paanikahäired, peavalud, erinevad füüsilised valud. Näiteks lihtsalt vahetult enne magama jäämist ma tunnen jalgades, luudes mingit imelikku valu ja pinget, nagu tahaksin neid kergeks raputada. Mul on koguaeg paha olla. Paanikast tekivad vaikselt igasugused hirmud haiguste ees. Enesetunne on nii kehv, et tegelikult ma tahaks koguaeg tekiall olla ja magada. Tekivad perioodid kui ma ei taha mitte kellegagi suhelda. Teisalt tunnen end nii üksi. Selline tunne, et inimene võiks olla mu kõrval, aga täiesti vait ja häirimatult.

Ilmselt enne kui ma ei suuda välja tulla eelkõige stressist ja lahendada oma probleeme, ei vabane keha ka mingist pingest ja ei lange ka kaal. Jah, kuigi ma saan mõistusega aru, et see kaal jne ei tohiks mulle esmatähtis olla, siis ma leian end ikka ja jälle kaalule mõtlemast.

Uurisin teraapiaid ja arste, millised on ravivõimalused jne. Ja no kurat, kui haige see veel on, et ikka jõudsin oma mõtetega sinna, et oh jah, sellest haigusest tuleb võitu saada, sest siis saan äkki normaalsesse vormi. Nagu tegelikult ka, Kiku?!?! Kiiremas korras tuleb see mõte peast välja juurida. Samas ma ei taha sellest ravist jälle luua enda jaoks järgmist kinnisideed.

Olen üritanud siin viimastel nädalate mitte kaaluda ja mitte mõõta ennast. Teinud trenni ja süüa üritanud keha signaalide järgi. Et kuidagi vähekenegi oma olukorda iseseisvalt leevendada. Ja vaadanud dokumentaale ning lugenud. Üritan rohkem analüüsida, miks ma süüa tahan või miks mul need pidevad mõtted söögi ümber tekivad. Millal on isud. Mõtlen, kas ma olen hetkel kurb, või üksildane või analüüsin mingit konkreetset sündmust, peale mida ma nutan küpsisekarbi järele. Ega mulle koguaeg ei tule veel pähe endale neid küsimusi esitada. Ma üritan lihtsalt võimalikult palju teha teadlikke otsuseid. Mul on üks väike päevikuke, kuhu ma panen oma mõtted ja emotsioonid kirja, et mul oleks ka hiljem lihtsam analüüsida toimunut.

Aga ma tean siiani, et ma ei suuda osata piisavalt palju ise enda ravimist alustada, ilma professionaalse abi ja nõuta. Muidugi toredad on arstide ooteajad, järjekord psühhiaatri juurde on kaks kuud. Ma olen nõus ootama ja proovima igasuguseid erinevaid asju, kuniks leian väljapääsu.

Probleemi tunnistamine on pool võitu. Loodan, et kõik saab korda.

Naine poes, naine trennis

Käisin siin paar päeva poodides. Peale kolme-nelja-viie-kuue tunnist shoppamismaratoni olid jalad väsinud, kõht tühi ja üldse oleks nagu voodisse pikali tahtnud. Minu jaoks see võrdub küll sellise rahuliku trenniga. Kõnnid ühest poest teise, kuhjad ilusaid asju (hunnikutes spordiriideid, sellest aga hiljem..) oma kätele, kuni kisub raskeks. Siis seisad selle hunnikuga proovikabiini ees järjekorras, kasvatades sealjuures kannatust. Lähed just vabanenud kabiini, kust väljub teine omasugune. Siis hakkab pulssi tõstev trenn pihta -  kiiresti riided seljas, esimene komplekt selga, komplekt seljast, järgmine selga, järgmine seljast.. kuues komplekt selga.. ei suuda otsustada, proovin korra neljandat uuesti. Nii palav ja kitsas hakkab, üritan otsustada. Mõtlen, olen, otsustan. Panen enda vanad mugavad teksad jalga, lükkan varbad kingadesse. (Tegelikult tahaks oma nike'e ja liibukaid.) Lähen riietuskabiinist välja. Oi, need on ju päris lahedad püksid. No ja hakkab pihta uuesti.. Ja mulle meeldib shopata. Nii palju plusse leidub selle juures, alates enda liigutamisest, uute asjade üle rõõmustamisest kui ka lihtsalt mõtted on mujal.

Viimasel ajal on igasse high street fashioni poes tekkinud ka workout clothesi osakond. Ja seal on tegelikult päris ägedad trenniriided. Pole küll ei Nike ega Reebok (lugu saate siit kuulata :D ) märk nende trenniriiete sees, aga see pole üldse olulinegi. Hind on neil ka hoopis sõbralikum. Valik on nii suureks kasvanud.

Igasuguseid erinevaid kirjusid, ägedate detailide või lõigetega.. tahaks neid kõiki koguaeg endale juurde ja juurde saada. Mida omapärasem, seda coolim. Ma justkui muud ei näekski ja oleks poodi sisenedes hüpnoosis, jalad ja pilk kisub iseenesest liibukate ja spordirinnakate poole. Praegu näiteks kripeldavad ühed mustad trennitunked. Kui äge see veel on, haha.

Kusjuures ma tunnen end kõige ilusamana ka just spordiriietes. Kui ma kleite ja kampsuneid proovin, pole see vaatepilt tihti selline, et oh jess, need istuvad ideaalselt.. aga siis kisun mingid mugavad lühkarid ja maika, näiteks täiesti roosa ja peaaegu palja seljaosaga selga, ja voilaa!! Tahaks nagu koguaeg ainult neid riideid kanda. Minust ongi vaikselt saamas see dressi-tossu inimene vist, haha.

Mulle meeldib, kui mul on valik. Kuna ma veedan arvestatava osa oma igast päevast trennis, siis mul peab olema ka selles mitmekesisus. Esiteks ma tahan end tunda mugavalt trenniriiete sees. Oluline on kuskilt midagi ei kisuks, saaks hüpata ja karata, ilma et midagi ära kukuks, vajuks, kisuks. Sama moodi nagu iga päev ei taha kleiti kanda, on mul trennisaalis ka vaheldust vaja. Kohe kindlasti mitte ei meeldi mulle igav püks ega mitte matchivad riided. Kas tahan olla üleni mustas või hoopis saali kõige värvilisem papagoi. Üldiselt mulle meeldivad värvilised riided ja tüdrukute värvid ja lillekesed ikka kõige rohkem. Ja ma usun, et naudin ka trenni tegemist rohkem ning motivatsiooni on rohkem, kui igate pidi on hea olla. Seega leian, et ka trennis käies on oluline, et riided seljas oleksid mugavad, puhtad ja ilusad.

Peale korralikku higistamist on vaja neid riideid pesta, ma ei kujuta ette mis ühest särgist paari kuuga saaks, kui seda iga päev pesta. See ka kindlasti oluline, kuidas neid trenniriideid hooldada. Ma olen mõne asjaga jube kiiresti üks-null teinud selletõttu. Ja siis hakkab küll kahju, kui peale kuut aega peab minema viskama.

Jalanõudega on natukene teine lugu. Neid ma nii suvaliselt osta ei saa. Trennitossud peavad olema ikka jalas ülimugavad. Nende kvaliteet peab olema tasemel ja oma funktsiooni maksimaalselt täitvad. Ja ka tossu valides ma ei kavatse igavaks jääda. Tegelt mida kreisim, seda vägevam. Minu südame on võitnud Nike, nii mugavuse, kvaliteedi kui ka ilusa välimuse poolest. Neid kahjuks ma nii tihti lubada ei saa, need on nats suurem investeering kui üks väike särgike.

Ma mäletan seda aega, kui alustasin trennis käimist. Mul oli täiesti ükskõik mis mul seljas on, lihtsalt mingid retud ja maika, tavaline rinnahoidja ja mingid sportlikku tüüpi jalanõud. Ma lihtsalt ei osanudki midagi muud tahta. Esiteks polnud see spordiklubis käimine nii tähtis ja igapäevane minu jaoks, teiseks tundus mõttetu kulutada spordiriietele raha. Aga mida aeg edasi minema hakkas, seda rohkem ma otsisin mugavust ja mitmekesisust kuni nüüd olen jõudnud sinna maale, et peale trenni riiete ma ei näe poodides midagi, haha. Ja tegelikult ma tahaks neid kordades rohkem osta, sest need on nii ilusad ja mugavad seljas..

Kas keegi ühineb minu trenniriiete vaimustusega?