Mina ei taha olla haige

Pikemat aega olen mõelnud kas ja kuidas see teema ette võtta. Ühest küljest tahaks justkui lasta mõtetel endast välja voolata, samas kas see on alati vajalik..

Mõni aeg tagasi suutsin lõpuks endale tunnistada ja ka teiste vastu aus olla, tõdedes, et mul on toitumishäire. See mõte iseenesest teeb haiget, et on tekkinud selline haigus. Mis tegelikult on mõtlemisega kontrollitav aga mida mina ei oska ega suuda hetkel kontrollida ega sellest lahti saada.

Hirmuäratav selle tunnistamise juures ei olnud kusjuures võõraste inimeste suhtumine sellesse vaid pigem minu lähedaste reaktsioon ja arvamus. Muidugi ma ei tohiks sellega end veel lisaks stressata aga kuna ees on raske teekond ja endana ma vajan väga lähedaste toetust ja mõistmist, on need hirmud paratamaud. Ma tõesti tahan sellest toitumishäirest vabaks saada.

Peale kokkuvarisemist võtsin veidikeseks aja maha ja vaikselt hakkasin uurima, et mis see täpselt on ja miks see on. Ning analüüsima rohkem iseend selle probleemi sees.

Mis mul siis tegelikult viga on? Olete ehk kuulnud kompulsiivsest söömishäirest ehk binge eating disorderist. Teiste söömishäirete nagu anoreksia ja buliimia kõrval pole see üldse ebatavalisem häire,lihtsalt seda pole nö. ametlikult veel toitumishäirete hulka võetud. Ja tegelikult on selle haigusega inimesi meie kõrval uskumatult palju. Lihtsalt seda ei ole nii kerge tabada, et su naisel või õel või sõbral see tekkinud on. Lugeda mis see endast täpselt kujutab saate siit.

Oled ühel hetkel iseendaga kimpus, tüli perekonnas või arusaamatused koolis/tööl, vaatad peeglisse ja näed seal nii palju häirivaid faktoreid. Mõtled, et tahaks midagi head mis tekitaks hea tunde, võtad karbist kommi, siis veel teise.. ja järsku välgukiirusel on karp tühi. Aga tahaks veel, sest see on nii maitsev ja hea on olla. Ja lähevad järgmised ja järgmised asjad, enam pole üldse vahet mida süüa või kuidas see maitseb. Lõpuks on selline tunne, et mitte kuskile ei mahu isegi suhkruterakest. Sisse pressib end vaid meeletu masendus, süütunne ja kahetsus. Süümepiinad on meeletud. Lubad, et enam nii ei tee, kuna see lõpuks teeb olukorra veel hullemaks.. kuni järgmise korrani.

Miks ei võiks see hea olla näiteks üks kuum vann või mõnus jalutuskäik?

Miks ma ei suuda näiteks piirduda sellises olukorras vaid 1 kommiga. Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Sel hetkel tundub see ainukese lohutusena ja muu maailm ei eksisteeri ega peas pole ühtegi adekvaatset mõtet.

Üldiselt ma suudan väga ilusti endale selgeks teha, et mul pole neid magusaid nänne süüa vaja ja see ülesöömine ei muuda olematuks üksindustunnet või üle pea kasvanud kohustusi. Ja ma ei tunne, et piiraksin end märkimisväärselt. Ilmselt on rolli mängiv osa stabiilsemal elul ja paremal enesetundel.

Aga siis kui tükk aega kõik asjad kokku jooksevad, korralik stress ja depressioon on tekkinud, siis enam ei suuda oma kainet mõistust säilitada. Mina ei tea, kuidas minul koguaeg igasugused asjad rappa jooksevad ja ma kõigele halvale nii vastuvõtlik olen. Maailmas on palju hullemate probleemidega inimesi, kes tulevad oma eluga toime. Aga mina olen sellessuhtes nõrk. Korraga polnud mul kodu, olin tegemas viimaseid pingutusi kooliasjadega, kell kuklas tiksumas, et kohe on vaja ka töö leida. Ja tegelikult ei taha üldse üksi ka olla enam. Ja nende probleemide lahendamine võtab siiani nii palju aega. Uskumatu kui raske on noorel naisel korralikule tööturule siseneda.. Ilmselt oleks mul veel mustem olla olnud, kui mul poleks olnud kõige toetavamat emmet, maailma parimat sõbrannat ja üldse nii toetavaid sõpru. Ma olen kõigile nii tänulik!
Tegelikult ei ole see toitumishäire paljalt tuhandete kalorite sisseõgimine ja sellest tingitud halb enesetunne.

 Seletust kas see häire tekib stressist või tekitab stress seda häiret, ei ole leitud. Veel vähem oskan ma ise hinnata kumb kumba tingib. Ma arvan, et see on üks suletud nõiaring. Mul on igatahes mõlemad täiega mu elu kiusamas.

Minu puhul on kindlasti olemas seos ka kaalulangetamisel, dieetide pidamisel ning sellel toitumishäirel. Mitte ei ole asi selles, et ma end näljutaks ja üleliia piitsutaks ning siis kukuks õgima. Vaid see on emotsionaalne. Ma pingutan ja tunnen end hästi, kui tulevad tulemused. Aga kui olen niiöelda tühja tööd enda silmis teinud, siis ma ei näe endas mitte midagi head. Siit tulevadki ebaterved stressi tekitavad mõtted, mille leevendamiseks ma kukun sööma.

Kindlasti ei olegi ainukene haigus see kompulsiivne toitumishäire, vaid mul on seal juures kehakaalu ja vormiga seotud painavad kinnisideed. Ma tõesti arvasin, et olen sellest välja tulnud aga nüüd mõne kilo lisandumisega ma kaotasin täielikult mõistuse. Ise mõtlen, et kas ma seni üritasin end petta ja enesekindlus, mida ma omast arust tundsin, oli lihtsalt peale surutud ettekujutus. See võtab nii kaua aega, et suudaks end armastama õppida ja end ilusa õnneliku inimesena tunda, aga vaid mõned sekundid, mõned negatiivsed mõtted ja head aega eneseväärtustamine!

Ja omakorda selle stressiga kaasnevad veel paanikahäired, peavalud, erinevad füüsilised valud. Näiteks lihtsalt vahetult enne magama jäämist ma tunnen jalgades, luudes mingit imelikku valu ja pinget, nagu tahaksin neid kergeks raputada. Mul on koguaeg paha olla. Paanikast tekivad vaikselt igasugused hirmud haiguste ees. Enesetunne on nii kehv, et tegelikult ma tahaks koguaeg tekiall olla ja magada. Tekivad perioodid kui ma ei taha mitte kellegagi suhelda. Teisalt tunnen end nii üksi. Selline tunne, et inimene võiks olla mu kõrval, aga täiesti vait ja häirimatult.

Ilmselt enne kui ma ei suuda välja tulla eelkõige stressist ja lahendada oma probleeme, ei vabane keha ka mingist pingest ja ei lange ka kaal. Jah, kuigi ma saan mõistusega aru, et see kaal jne ei tohiks mulle esmatähtis olla, siis ma leian end ikka ja jälle kaalule mõtlemast.

Uurisin teraapiaid ja arste, millised on ravivõimalused jne. Ja no kurat, kui haige see veel on, et ikka jõudsin oma mõtetega sinna, et oh jah, sellest haigusest tuleb võitu saada, sest siis saan äkki normaalsesse vormi. Nagu tegelikult ka, Kiku?!?! Kiiremas korras tuleb see mõte peast välja juurida. Samas ma ei taha sellest ravist jälle luua enda jaoks järgmist kinnisideed.

Olen üritanud siin viimastel nädalate mitte kaaluda ja mitte mõõta ennast. Teinud trenni ja süüa üritanud keha signaalide järgi. Et kuidagi vähekenegi oma olukorda iseseisvalt leevendada. Ja vaadanud dokumentaale ning lugenud. Üritan rohkem analüüsida, miks ma süüa tahan või miks mul need pidevad mõtted söögi ümber tekivad. Millal on isud. Mõtlen, kas ma olen hetkel kurb, või üksildane või analüüsin mingit konkreetset sündmust, peale mida ma nutan küpsisekarbi järele. Ega mulle koguaeg ei tule veel pähe endale neid küsimusi esitada. Ma üritan lihtsalt võimalikult palju teha teadlikke otsuseid. Mul on üks väike päevikuke, kuhu ma panen oma mõtted ja emotsioonid kirja, et mul oleks ka hiljem lihtsam analüüsida toimunut.

Aga ma tean siiani, et ma ei suuda osata piisavalt palju ise enda ravimist alustada, ilma professionaalse abi ja nõuta. Muidugi toredad on arstide ooteajad, järjekord psühhiaatri juurde on kaks kuud. Ma olen nõus ootama ja proovima igasuguseid erinevaid asju, kuniks leian väljapääsu.

Probleemi tunnistamine on pool võitu. Loodan, et kõik saab korda.