laupäev, 21. veebruar 2015

Täna sööme kooki ja homme sööme kooki..

Kuna juba suuremaks kirjutamiseks läheb, siis mõtlesin, et kirjutan siia ka ühe mini-jutu. Sellise kuidas-pean-lõputööd-kirjutama ja mul-on-stress-max-levelil ja päästke-mind-stressisöömisest asemel, mis kõik veel minust välja karjuda tahaks, otsustasin stayida positiivsena ja kirjutada hoopis üks köögi-koogi jutt. Jaah, ma alustasin oma mõnusat §§§ täis laupäeva hoopis küpsetamisega.

Kaks põhjust, esiteks tahtsin teha päeva alustuseks midagi mõnusat ja mulle ju nii väga meeldib küpsetada. Teiseks, et mul oleks kommikarbi asemel mingi mõnusalt tervislik alternatiiv, mis mulle enda ampsamisega lisapingeid ei tekitaks.


Voilaa! Mõeldud-tehtud!



Porgandikook tatrajahust

4 suurt porgandit riivitult
3dl tatrajahu
3 muna
50ml kreekapähkliõli
1,5 tl küpsetuspulbrit
4 spl mett
1tl vanillit
1-2tl kaneeli
350-400ml puhast apelsinimahla
pool tl soola

Kõigepealt vahustasin munad, lisasin kõik kuivained ja apelsinimahla. (Minul jäi taigen üpriski paks, soovi korral või vett või mahla juurde lisada) Mikserdasin ühtlaseks massiks, seejärel lisasin õli ja mee, mikserdasin uuesti ühtlaseks ning kõige lõpuks segasin sisse riivitud porgandid. Porgandeid meeldib mulle ka alati palju panna, et kook jääks selline niiske ja pigem porgandine kui jahune.

Siis kallasin segu koogivormi ja panin 1 tunniks 185C kraadiga ahju.



Koogi katsin toorjuustu-mee seguga. Toorjuustu võib jätta lisamata või asendada vahustatud kookoskreemiga. Järgmine kord lisan kindlasti veel rosinaid ja kreekapähkleid taignasse.

 

See on nii hea, et võib tekitada sõltuvust. Ma sõin kohe kaks tükki ära, noo nii hea oli. Nüüd saab rahus tähtsatele kooliasjadele keskenduma hakata.

Mõnusat maiustamist laupäeva puhul!


teisipäev, 3. veebruar 2015

Sõna jõud

Mul ikka neid sõnu kukub päris priskelt suust välja. Nii palju, et tekib üks mitte-iial-otsa-lõppev lobisemine. Võin oma inimesed päris tundide pikkuse pula ja mulaga üle kallata. Õnneks mulle vahel sähvatab mingisugune "päris" teema ka mõtetesse ja juhtub, et räägin asjalikku juttu ka, no nii tasakaaluks niisama pläustile.. aga tegelikult on iga sõna taga midagi, mingi emotsioon, soov, mõte, tegu.. mis iganes. Pole oluline kas tõsine diskussioon elulisel teemal või pullimisejutt end muinasjututegelasena kujutades.

Olukord, kus mingil põhjusel on vaja mõned tähed kokku panna ja paar sõna poetada, ei pane meid alati mõtlema, ei kuulaja ega lausuja poolelt, mis kaaluga need sõnad olla võivad.


Erinevates situatsioonides me käitume oma loomulikust instinktist ja tavast vastavalt. Loodetavasti ikka intelligentsete inimestena. Isegi lollusi tehes tuleks oma arukus säilitada. Vähemalt mina arvan nii. Teoorias hea, praktikas.. annan endast parima. Aga kui on tekkinud situatsioon, kus oma sõnad valla päästad, siis tea, et kellegi jaoks võib nendel sõnadel ikka palju suurem roll olla, kui lihtsalt ringikeksivatel ABCdel.

Asi kisub sinnakanti, kus on diip, no veits rohkem diip kui anekdoote rääkides. Eile vestlusesse langedes inimesega, kelle ees mul on suur respekt, tundsin kuidas emotsioonid pääsesid valla. Ei, asi polnud selles, et ma oleks mingit ilusat ülistusjuttu või mingeid väga jahmatavaid uusi tõdesid kuulnud. Ma kuulsin täiesti tavalisi sõnu, asju, mida ma tean isegi. Aga miks nendel sõnadel oli minu jaoks suur tähtsus? Kõige lihtsamalt - mul on vaja neid sõnu kuulda. Vahel ei piisa mingitest asjadest mõtlemisest, uskumisest, lugemisest. Vaid on vaja kuulda neid õigel ajal õigelt inimeselt.

Tavaline vestlus, kus kaks inimest omavahel räägivad. Mingil teemal, mida mõlemad osapooled jagavad. Elust. Unistustest. Eesmärkidest. Kõige lihtsamatest tõdedest. Jutukaaslane lihtsalt avaldab oma arvamust, sest tekkinud on kahe inimese vahel olukord, kus see on asjakohane. Ilmselt keegi ei mõtle enne iga mõtte välja ütlemist, mis see endaga kaasa toob. Ideaalis küll peaks enne mõtlema, siis ütlema. Või kas ikka peaks? Kardan, et asi läheks liiga keeruliseks. Liiga läbimõelduks ja kaalutletuks. Kaoks ära loomulikkus. Maailmast kujuneks üks iseloomutu tehislik park. Seega jäägem ikka spontaanseks. 

Milleni ma sihin, kui ma parasjagu tähti ei sihi, on see, et ühe inimese lihtsad sõnad võivad enda pagasis palju rohkemat vedada. Minuga just nii juhtuski. Tuli sõna. Tuli teine. Kokku tuli lause. Kuulsin. Kuulasin. Võtsin teadmiseks. Võtsin uuesti teadmiseks. Tuletasin meelde. Tundsin kindlustunnet. Tundsin rahulolu. Tundsin end hästi. Asi oli õigetes sõnades, särava ja eduka inimese käest kuuldus, see oli see hetk, mil oli minu aeg saada julgustust, motivatsiooni ja tuge.

Ja mis mulle kõige rohkem eilsest vestlusest meeldivalt meelde jäid, olid et oma mõtete ja mõtlemisega kujunebki meie elu ehk ei tohi endaga olla liiga karm. Ning, et oma unistustest ja soovidest tuleb kõva häälega rääkida, neid kuuldakse ja need täituvad. Julge küsida abi ja sind aidatakse.

Rääkige ja kuulake, selles peitub hulga rohkem kui me oma igapäevamelus tähele paneme.