Mul ikka neid sõnu kukub päris priskelt suust välja. Nii palju, et tekib üks mitte-iial-otsa-lõppev lobisemine. Võin oma inimesed päris tundide pikkuse pula ja mulaga üle kallata. Õnneks mulle vahel sähvatab mingisugune "päris" teema ka mõtetesse ja juhtub, et räägin asjalikku juttu ka, no nii tasakaaluks niisama pläustile.. aga tegelikult on iga sõna taga midagi, mingi emotsioon, soov, mõte, tegu.. mis iganes. Pole oluline kas tõsine diskussioon elulisel teemal või pullimisejutt end muinasjututegelasena kujutades.
Olukord, kus mingil põhjusel on vaja mõned tähed kokku panna ja paar sõna poetada, ei pane meid alati mõtlema, ei kuulaja ega lausuja poolelt, mis kaaluga need sõnad olla võivad.
Erinevates situatsioonides me käitume oma loomulikust instinktist ja tavast vastavalt. Loodetavasti ikka intelligentsete inimestena. Isegi lollusi tehes tuleks oma arukus säilitada. Vähemalt mina arvan nii. Teoorias hea, praktikas.. annan endast parima. Aga kui on tekkinud situatsioon, kus oma sõnad valla päästad, siis tea, et kellegi jaoks võib nendel sõnadel ikka palju suurem roll olla, kui lihtsalt ringikeksivatel ABCdel.
Asi kisub sinnakanti, kus on diip, no veits rohkem diip kui anekdoote rääkides. Eile vestlusesse langedes inimesega, kelle ees mul on suur respekt, tundsin kuidas emotsioonid pääsesid valla. Ei, asi polnud selles, et ma oleks mingit ilusat ülistusjuttu või mingeid väga jahmatavaid uusi tõdesid kuulnud. Ma kuulsin täiesti tavalisi sõnu, asju, mida ma tean isegi. Aga miks nendel sõnadel oli minu jaoks suur tähtsus? Kõige lihtsamalt - mul on vaja neid sõnu kuulda. Vahel ei piisa mingitest asjadest mõtlemisest, uskumisest, lugemisest. Vaid on vaja kuulda neid õigel ajal õigelt inimeselt.
Tavaline vestlus, kus kaks inimest omavahel räägivad. Mingil teemal, mida mõlemad osapooled jagavad. Elust. Unistustest. Eesmärkidest. Kõige lihtsamatest tõdedest. Jutukaaslane lihtsalt avaldab oma arvamust, sest tekkinud on kahe inimese vahel olukord, kus see on asjakohane. Ilmselt keegi ei mõtle enne iga mõtte välja ütlemist, mis see endaga kaasa toob. Ideaalis küll peaks enne mõtlema, siis ütlema. Või kas ikka peaks? Kardan, et asi läheks liiga keeruliseks. Liiga läbimõelduks ja kaalutletuks. Kaoks ära loomulikkus. Maailmast kujuneks üks iseloomutu tehislik park. Seega jäägem ikka spontaanseks.
Milleni ma sihin, kui ma parasjagu tähti ei sihi, on see, et ühe inimese lihtsad sõnad võivad enda pagasis palju rohkemat vedada. Minuga just nii juhtuski. Tuli sõna. Tuli teine. Kokku tuli lause. Kuulsin. Kuulasin. Võtsin teadmiseks. Võtsin uuesti teadmiseks. Tuletasin meelde. Tundsin kindlustunnet. Tundsin rahulolu. Tundsin end hästi. Asi oli õigetes sõnades, särava ja eduka inimese käest kuuldus, see oli see hetk, mil oli minu aeg saada julgustust, motivatsiooni ja tuge.
Ja mis mulle kõige rohkem eilsest vestlusest meeldivalt meelde jäid, olid et oma mõtete ja mõtlemisega kujunebki meie elu ehk ei tohi endaga olla liiga karm. Ning, et oma unistustest ja soovidest tuleb kõva häälega rääkida, neid kuuldakse ja need täituvad. Julge küsida abi ja sind aidatakse.
Rääkige ja kuulake, selles peitub hulga rohkem kui me oma igapäevamelus tähele paneme.
Olukord, kus mingil põhjusel on vaja mõned tähed kokku panna ja paar sõna poetada, ei pane meid alati mõtlema, ei kuulaja ega lausuja poolelt, mis kaaluga need sõnad olla võivad.
Erinevates situatsioonides me käitume oma loomulikust instinktist ja tavast vastavalt. Loodetavasti ikka intelligentsete inimestena. Isegi lollusi tehes tuleks oma arukus säilitada. Vähemalt mina arvan nii. Teoorias hea, praktikas.. annan endast parima. Aga kui on tekkinud situatsioon, kus oma sõnad valla päästad, siis tea, et kellegi jaoks võib nendel sõnadel ikka palju suurem roll olla, kui lihtsalt ringikeksivatel ABCdel.
Asi kisub sinnakanti, kus on diip, no veits rohkem diip kui anekdoote rääkides. Eile vestlusesse langedes inimesega, kelle ees mul on suur respekt, tundsin kuidas emotsioonid pääsesid valla. Ei, asi polnud selles, et ma oleks mingit ilusat ülistusjuttu või mingeid väga jahmatavaid uusi tõdesid kuulnud. Ma kuulsin täiesti tavalisi sõnu, asju, mida ma tean isegi. Aga miks nendel sõnadel oli minu jaoks suur tähtsus? Kõige lihtsamalt - mul on vaja neid sõnu kuulda. Vahel ei piisa mingitest asjadest mõtlemisest, uskumisest, lugemisest. Vaid on vaja kuulda neid õigel ajal õigelt inimeselt.
Tavaline vestlus, kus kaks inimest omavahel räägivad. Mingil teemal, mida mõlemad osapooled jagavad. Elust. Unistustest. Eesmärkidest. Kõige lihtsamatest tõdedest. Jutukaaslane lihtsalt avaldab oma arvamust, sest tekkinud on kahe inimese vahel olukord, kus see on asjakohane. Ilmselt keegi ei mõtle enne iga mõtte välja ütlemist, mis see endaga kaasa toob. Ideaalis küll peaks enne mõtlema, siis ütlema. Või kas ikka peaks? Kardan, et asi läheks liiga keeruliseks. Liiga läbimõelduks ja kaalutletuks. Kaoks ära loomulikkus. Maailmast kujuneks üks iseloomutu tehislik park. Seega jäägem ikka spontaanseks.
Milleni ma sihin, kui ma parasjagu tähti ei sihi, on see, et ühe inimese lihtsad sõnad võivad enda pagasis palju rohkemat vedada. Minuga just nii juhtuski. Tuli sõna. Tuli teine. Kokku tuli lause. Kuulsin. Kuulasin. Võtsin teadmiseks. Võtsin uuesti teadmiseks. Tuletasin meelde. Tundsin kindlustunnet. Tundsin rahulolu. Tundsin end hästi. Asi oli õigetes sõnades, särava ja eduka inimese käest kuuldus, see oli see hetk, mil oli minu aeg saada julgustust, motivatsiooni ja tuge.
Ja mis mulle kõige rohkem eilsest vestlusest meeldivalt meelde jäid, olid et oma mõtete ja mõtlemisega kujunebki meie elu ehk ei tohi endaga olla liiga karm. Ning, et oma unistustest ja soovidest tuleb kõva häälega rääkida, neid kuuldakse ja need täituvad. Julge küsida abi ja sind aidatakse.
Rääkige ja kuulake, selles peitub hulga rohkem kui me oma igapäevamelus tähele paneme.
Kristi! Sinu blogi on palju rohkem kui "toit, trenn ja kogemused". Sinust kõlab läbi küpsele inimesele ainuomane mõttekäik, milleni paljud ei küündi! Arvan, et juba see, et Sa sellistel teemadel kirjutad, näitab, et Sa oled palju rohkem kui üks pidev kaalukontrollimine. Mul on siiralt hea meel, et Sa oled ALATI aus ja jagad oma tegelikke mõtteid, mitte ei loo illusioone võltsuhkruvati- elust, millesse igal pool enda ümber lämbume (meedia, teised võltsinimesed, seriaalid jms). Oma lugudega tood Sa ka teised inimesed maapeale. Me ei pea endale ehitama mingit võltsmaailma, kus alati on VÄLISELT kõik kena ja hea, me elame pärismaailmas, ja on täiesti okei, et kõigil on raskemaid aegu. Oluline on olla lihtsalt meie ise koos oma rõõmude ja muredega, sest nagu on öeldud: "iga katsumus õpetab". Elu ei viska meie teele midagi põhjuseta! Sinu jutus kõlab läbi kogenud inimese jutt, kes on igast õnnestumisest ja katsumusest midagi õppinud ning koos sellega kasvanud veelgi tugevamaks, paremaks, siiramaks ja inimlikumaks! Usun, et iga hetkega jääb järjest vähemaks neid asju, mis Sind murda võiks! Aitäh, et olemas oled! :)
VastaKustutaJanne, Sa ikka oskad! :) Ma ei oska kirjeldada kui tänulik ma olen ja rõõmus! Seda kõike kuuldes.. Ja ma olen nii ühel meelel selles osas, et kõik juhtub põhjusega, igast katsumisest saab midagi õppida ja muutuda tugevamaks. Seega igas halvas on ka killuke head :) Aitäh!
Kustuta