Iga jumala kord, kui ees on mingi üritus või mis iganes asi, mis oma olemuselt kuidagi rutiinist väljaspoole mõjub, hakkab mu aju genereerima. Mõtted koonduvad selle ühe asja ümber. Olgu selleks siis sõbrannadega peole minek, mõte hea õhtusöök valmistada või peika sünnipäev.
Mulle nii meeldib plaanida. Ja mõelda. Ja siduda neid oma tobedate või vähem tobedate unistustega. Lihtsalt, esiteks kujutan end sellesse hetke ja see muutub nii reaalseks, et justkui tunneksin sellega kaasnevat füüsiliselt. Just nii "päris", et kui tuisutormis kujutad end palmialla, siis kõikjal on päikselõhn ja soe tuul paitab põski ja merevesi jahutab varbaid. Nagu sedasi.. täitsa nagu päris. Ilmselt on see midagi kummalist.
Ja siis plaanin ja kujutan.. ette ja taha, et kuidas siis olema saab.
Peika sünnipäev on nädala pärast. N ä d a l a! Ilmselt kui ta mõtleks heal juhul sünna päeval, mis õhtuks süüa teha.. Rääkimata üldse sellest, et tuleks sellepeale, et kui oluline on, et salvrätikud mätšiks laual ilutsevate lilledega ja kust leiaks selle õige tordi retsepti, siis läheks tema lihtsalt Selkusse ja viskaks paki pähkleid, külma ale'i ja esimesed plasttopsid korvi, mis üldse ei sobi meie õhupallidega.. aaaaand so what?! Siis selle kõrval kammin ma läbi erinevaid blogisid, mõtlen kas võtta värvilised joogikõrred või vanad head mustad kokteilikad. Olen nii õhinas. Mida kõik söövad. Vanakooli kartulisalat.. või midagi fancyt? Kuidas teha minimaalsega maksimaalset. Kas teha imal sünnaparty ja kruvida üle.. peomütsid ja pasunad. Või teha üks minimalistlik härra 26.
Tunnen end nii omas mullis, muredest ja igapäeva jamadest eemal, kui ma midagi plaanin. Iseenesest see mõtlemine väsitab ja muudab mõned tagumised juuksekarvad ilmselt halliks. Aga see on minu element. Ma tahan oma kujutluspildist sujuda reaalsuseks. Olles nüüd varbaotsani aus, siis ma tahaks koguaeg seda teha. Midagi korraldada ja planeerida. Mõte jookseb kiirelt nagu hirmunud hiir, et äkki siin on nüüd midagi, mille üle peaks pead vaevama. Kas sellega annaks midagi teha, et saakski koguaeg midagi planeerida ja korraldada. Ja lõpuks näha ümberringi naeratavaid nägusid, kuna minu kokku klopsitud juustukook viib keele alla ja tore õhtu on inimesed rõõmsaks teinud.
Nii tore on planeerida ja mõelda!
Mulle nii meeldib plaanida. Ja mõelda. Ja siduda neid oma tobedate või vähem tobedate unistustega. Lihtsalt, esiteks kujutan end sellesse hetke ja see muutub nii reaalseks, et justkui tunneksin sellega kaasnevat füüsiliselt. Just nii "päris", et kui tuisutormis kujutad end palmialla, siis kõikjal on päikselõhn ja soe tuul paitab põski ja merevesi jahutab varbaid. Nagu sedasi.. täitsa nagu päris. Ilmselt on see midagi kummalist.
Ja siis plaanin ja kujutan.. ette ja taha, et kuidas siis olema saab.
Peika sünnipäev on nädala pärast. N ä d a l a! Ilmselt kui ta mõtleks heal juhul sünna päeval, mis õhtuks süüa teha.. Rääkimata üldse sellest, et tuleks sellepeale, et kui oluline on, et salvrätikud mätšiks laual ilutsevate lilledega ja kust leiaks selle õige tordi retsepti, siis läheks tema lihtsalt Selkusse ja viskaks paki pähkleid, külma ale'i ja esimesed plasttopsid korvi, mis üldse ei sobi meie õhupallidega.. aaaaand so what?! Siis selle kõrval kammin ma läbi erinevaid blogisid, mõtlen kas võtta värvilised joogikõrred või vanad head mustad kokteilikad. Olen nii õhinas. Mida kõik söövad. Vanakooli kartulisalat.. või midagi fancyt? Kuidas teha minimaalsega maksimaalset. Kas teha imal sünnaparty ja kruvida üle.. peomütsid ja pasunad. Või teha üks minimalistlik härra 26.
Tunnen end nii omas mullis, muredest ja igapäeva jamadest eemal, kui ma midagi plaanin. Iseenesest see mõtlemine väsitab ja muudab mõned tagumised juuksekarvad ilmselt halliks. Aga see on minu element. Ma tahan oma kujutluspildist sujuda reaalsuseks. Olles nüüd varbaotsani aus, siis ma tahaks koguaeg seda teha. Midagi korraldada ja planeerida. Mõte jookseb kiirelt nagu hirmunud hiir, et äkki siin on nüüd midagi, mille üle peaks pead vaevama. Kas sellega annaks midagi teha, et saakski koguaeg midagi planeerida ja korraldada. Ja lõpuks näha ümberringi naeratavaid nägusid, kuna minu kokku klopsitud juustukook viib keele alla ja tore õhtu on inimesed rõõmsaks teinud.
Nii tore on planeerida ja mõelda!
