Minu aeg!

Heei! Olen jälle see rõõmust rõkkav lilleke, sest õnneks peale eelmist, seda esimese rasvapõletuse nädala failimist, ma pead norgu ei lasknud. Meel oli küll sutsu kurvem aga no kui kohe alla anda, siis milleks üldse alustada.

Kibelesin nii hullult kaaluma terve nädal aga siiski pidasin laupäevani vastu. Hommikul enne kaalule astumist reaalselt süda puperdas ja hirm oli nii suur, et mis siis kui ikka pole langenud. Ehk siis mis siis kui see ei tööta ja ma ikka ei saa sellest polstrist lahti.. Miljon küsimärki saatsid seda teadmist, et sellisel juhul ma olen meeletult pettunud..

Põmm! Ära tegin! Kahe nädala tulemus on MIINUS 1.9KG. Ma olin lihtsalt nii nii õnnelik. See tähendab olen siiani.

Ega siin pikka ja keerulist juttu pole. Mul läheb hästi. Süsteem töötab, ma olen tubli olnud ja pingutanud.

Veedan iga jumala päeva Myfitnessis ja mis kõige naljakam, olen juba vaikselt hakanud nautima neid pikki trenne, vahel lõbu pärast käin Bodypumpis ka, aga see ei tähenda, et kardiomasinal treenimata jääks. Muidugi saatus saatis selle pumpimise kohapealt küll mingi märgi. Veidikene musta huumoriga küll aga. Sest nimel eelmisel esmaspäeval ma lõpetasin BP verise peaga. Peale trenni kukkus mulle hantel pähe ja peas on korralik haav. Sellised ajuvabad õnnetused juhtuvad küll ainult minuga. Aga mitte midagi hullu pole õnneks, paranes kiirelt ja nüüd jääb eluks ajaks sinna juuksepahmaka alla märk mu lemmik trennist, haha.

Söömise kohapealt olen ka tubli ja kui hästi planeerida, siis saan väga väga hästi hakkama ja ruumi jääb ülegi. Küll aga  näiteks isa sünnipäeva kooki laupäeval sõin vabalt, suure suure tüki. Esiteks veetsin terve päeva Nike Trainig Dayl, seega kulutasin normaalselt kaloreid ära ja teiseks polnud põhjust end keelata, kuna kõik on hästi ju. Täna esmaspäeval jälle nii motiveeritud ja sihikindel, pole mingeid ahvatlusi ega muresid. Ainult sirge seljaga tähtede poole. Ja järgmise kaalumiseni. Loodetavasti varsti ei ole ainult kaal see mis arengut näitab, vaid näen peeglist rahuldust pakkuvamat ennast. Väiksemat Kikut, seda Kikut on välja teenitud (või treenitud) lihased peidust välja toonud.

Mu väike foodprep 4-5 päevaks

Nüüd vaikselt teen kokkuvõtte ka treenerile ja eks paistab siis kuidas asjad edasi jooksma hakkavad. Hetkel see langus motiveeris mind niivõrd palju ja usk endasse aina kasvab. Ja peale selle, et kaalu langetan, ma kindlasti kasvatan ka oma iseloomu tugevamaks. Sest ma tean, et SEE kord on SEE kord.

Üldse see kevad mõjub mulle nii hästi. Kõik see uus ja ilus ja värske. Päike ja teised naeratavad näod.. Ma ei oska seda kirjeldada, aga ma tunnen end kuidagi nii tugevana ja rahulikuna, selline nauditav on olla. Suudan asju võtta rahulikult, kuidagi nii teistmoodi. Aga ma usun, et see on vaid kasuks. Stabiilsus on see, mis mind kasvama ja arenema paneb.

Tahtsin seda ka öelda, et ma olen nii tänulik kõikidele, kes te mind toetate ja usute minusse. See ei lase hetkekski mul kahelda, et kõik on võimalik, kui ainult ise piisavalt tahta. Aitäh!

Kiku

Ma olen "kergelt" öelda löödud

Niisiis on esimene nädal rasvapõletuse kavaga möödas. Minu nädal jookseb siis reedest reedeni. Arvan, et seda esimesest nädalat tulebki võtta harjumiseks ja isudest lahti saamiseks, ja selle kõigega on mul tibens-tobens-alles-klar. Ei ole mul ühtegi painavat isu, vajadust ülesöömiseks, ei ole mul ka halba enesetunnet ega kardetud telliskivisid kõhus. Aga.. aga nagu pealkirjast võib juba välja lugeda, on kompotis siiski mingi halvaks läinud mari, mis hea maitse rikub.

Kuidas mul enese arvates siis läinud on?

Esiteks ma saan niii palju süüa. Tõesti, kui ma valin õiged toiduained, siis mul on koguaeg kõht täis ja koguaeg peab sööma. Parematel päevadel ei jaksakski nagu oma portse täis süüa. Söön korraliku hommikupudru ja sinna peale marju ja pähklivõid, kõrvale veel üks kanasingiga võiks. Paar tundi möödas ja juba on esimese snäki aeg. Vahel on selleks porgand, vahel väike kausike müslit pähklipiimaga. Ja nagu välgu kiirusel on kätte jõudnud lõuna.

Lõuna ajal on minu esimene suur muudatus toimunud. Eelnevalt sõin lõunaks pigem sellist näksimist ja kerget toitu, mille järel kiirelt kõht jälle tühjaks läks. Nüüd aga söön köögivilju kanafilee/lõhega, kõrvale veel kinoad või riisi või tatart. Ja mul on kõht nii täis ja nii kauaks.. tänu sellele väldin ma seda õhtust ülesöömist ja näksimise vajadust ei teki.


Nojaa siis õhtusöögiks kas teen salatit ja puuvilja, või olen kaks palaleiba ohtra salati ja väikse singiga söönud. Veel porgandit näksinud ja voilaaa, uneaeg ka juba käes. Kõht on koguaeg täis olnud ja tuju hea.



Kalorihulk on olnud enamasti 1600 kanti, kahel päeval 1800. Täpselt lubatud vahemik. Kusjuures 1600 pidin trennivabadel päevadel sööma, aga esiteks mul pole väga neid ja teiseks ma olen täpselt tunde järgi söönud ja kohati raskusi selle hulga täis söömisega ka.

Jõudes nüüd trennini, siis tegelikult NII hull ei olegi see 60-90 minutit kiirkõndi. Jooksmisega tõuseks mu pulss imekiiresti lakke ja ratast mulle ei meeldi sõita. Seega, kõndimine it is! Siin on mul kaks abimeest, kas hea muusika või siis olen lausa Tabi kaasa võtnud ja filmi vaadanud. Sellisel juhul aeg lendab ja ma ei taba end iga paari minuti järel vaatamast, et KAUA VEEL?! Ja sellega harjub ära.
Loomulikult ma igatsen oma harjumuspäraseid trenne, üldse rühmas treenimist ja neid "oma" inimesi.  Saalis on kuidagi võõram olla. Aga see selleks, jäämägi on minu jaoks murtud ja ma ei suregi ära selle rasvapõletustrenniga.

Trenni juures märkasin veel ühte asja, et esimesed 20 minutit on ikka kõige raskemad ja siis on jalad krampis ja valusad. Aga kui see aeg on möödas, tuleb power sisse ja edasi läheb ikka libedamalt. Hetkel tegin nädalaga kuus trenni, 2x 90 minutit powerwalki, 3x 60 minutit powerwalki ja siis 1 pumpimise kaa ikka.
Kokkuvõttes siis minu enda arvates on kõik hästi!

Aga mida räägivad näitajad?!?!

Loomulikult ei saa mõne möödunud päeva põhjal väga suurt analüüsi teha ja tagasisidet oodata. Ja ma ei ole tegelikult selline igapäevane kaaluja, aga praegu on kuidagi nii põnev. Ma ei oota, et kilod kukuks aga ma lootsin, et mõned sajad grammid ikka tulevad ära.

Peale kolmandat päeva olin -600g. Ma olin seitsmendas taevas, et see töötabki minu kasuks! Ma ei tea miks ma neljapäeva hommikul kaalule astusin, aga seis oli sama, see miinus kuus sada. Siis ütlesin endale, et see on hea. Nädala kohta täpselt ideaalne. Noh, natukene ehk lohutas.

Täna siis kui oli päris kaalumise päev (ühe korra nädalas plaanin kaaluda), siis ma ei tea mis juhtus. Aga sellest -600 grammist oli saanud null. Ehk siis ma olin tagasi täpselt selles kaalus, mis nädal tagasi.

Tean, et vara on teha mingisuguseid järeldusi ja ma ei taha olla selles punktis, mille vastu ma olen võidelnud ja ümber harjutanud. Kus kaalunumbrist saab jälle mingi kinnisidee. See on vastik ja morjendab kordades rohkem. Sest ma seni tundsin end ise hästi ju.. enne neid numbreid. Ja ma tean, et negatiivsete emotsioonidega on veel raskem positiivseid tulemusi saada.

Aga ometi ma istun siin suure mõttega "Näh!". Loomulikult ei kavatse ma mingist otsast alla andma hakata või ma ei tea mis asju tegema. Pealegi esimese kokkuvõtte Viktorile ma saadan alles nädala pärast. Kuigi mul on juba praegu selline nutumaik suus, et appi, tule mulle appi! Haha. Loodetavasti on mingid grammid rasva ikka ära põlenud selleks ajaks.

Siiski on see pettumus mu sees olemas ja oleks nii väga rõõmust rõkkavalt öelda, et jess! Langes! Hetkel on see rasvapõletamise protsessis ju languse näitajaks paraku kaalunumber. Ma ise tean ju, et ma olen tubli olnud. Ma tõesti olen!

Võib olla see ei ole isegi pettumus, vaid minu sees on hirm, et äkki see viis ka ei toimigi minu jaoks ja ma ikka ei saa rasvaprotsenti väiksemaks. Et mis siis saab. Oeh, jälle need halva auraga mõtted ründavad mu pead.

Näitajad seega räägivad mulle vastu. Kummal ma võita peaksin laskma. Ilmselt ikka positiivsusel ja enda heal enesetundel. Ja ei mingit kaalumist enne õiget aega. Pole ju vaja nii paeluvalt sinna kaalunumbri külge end jälle mässima hakata.

Pean selle kuidagi eemale suruma ja välja treenima. Alla ei tohi muidugi suruda neid emotsioone, pigem tuleb välja higistama minna neid. Päev on ju ilus, päikseline laupäeva hommik. Õige aeg trennikott kokku pakkida ja edasi võidelda, nagu plaanitud on. Sest see oli alles esimene nädal ja nüüd ma pean veel rohkem näitama, KUI VÄGA, kui väga väga ma seda tahan.

Ilusat nädalavahetust kõikidele!

Lõpetan unistamise ja asun tööle

Hommikul ärgates oleks oodanud tõusvat päikest, mis suundub kõrgele sirama, mille saatel hommikusööki süüa. Aga mis seal ikka, laupäeva hommik peab ikka mõnus ja pikk ärkamine olema. Pikk ta oli, sest välja ma magasin ja ma-ei-tea-mis-mul-viga-on, et ma laupäeval kell 6.30 ärkasin. Vedelesin tunnikese veel küll voodis, aga no ikkagi.
Selline mõnus rahutunne on sees, kergelt segatud ärevusega. Valasin kuuma kohvi tassi ja nüüd on aeg kaheks lemmik tegevuseks - blogimiseks ja hommikusöögi söömiseks, hehe.



Eile ma mingi ülevaate andsin, et mis mul on plaanis. Tegelikult hetkel ei olegi enam õige kasutada sõna "plaanis", vaid mille nimel nüüd töötan. Aga sellises tunnete ja emotsioonide üleküllasuses ma ei jõudnudki konkreetselt lahti seletada, kuidas oma järgmised kolm kuud veedan. Esialgu leppisime Viktoriga kokku, et perioodiks kujuneb aeg, mis peaks lõppema siis suve algul. Suveks vormi?! Haha, rohkem plaanin ikka kogu eluks. Kui peale neid kuukesi olen saavutatud rahul, siis vaatame mis edasi saab.

Niisiis järgmised kuud ma panen põhirõhu rasva vähendamisele kehas. Üritan kõike kombineerida nii trennis kui toitumises, et rasvapõletus oleks maksimaalne, sealjuures ma KINDLASTI ei taha grammigi oma lihasest kaotada.

Toitumise poole pealt polegi asi midagi nii hullu. Pigem ma nüüdsest söön palju rohkem ja erinevamaid asju, kui nüüd viimasel poolaastal, kui mu põhitoit oli salat, muna ja kodujuust.

Ma hakkan jälle riisi sööma ja leiba sööma. Minu jaoks on see suur muudatus, ma vana võikude fänn olin teraviljalised nii välja lükanud oma menüüst. Mul oli peas koguaeg nagu mingi hääl mis karjus, et süsivesikud ja teravili - EI EI EI. Eks see kõik oli ümber ringi ammutatud infost mulle sisse talletunud. Aga kui Viktor mu käest küsis, et miks ma neid ei söö. Teate, ausalt ma ei osanud ühtegi adekvaatset vastust välja mõelda. Ma tean miks ma ei söö valget nisujahu ja valget riisi, sest mul on peale neid kõhus raske ning punnis tunne. Aga miks ma näiteks ei söö täistera rukkileiba või pruuni riisi. Miks ma nii minimaalselt söön tatart ja isegi viimasel ajal kaerahelbe putru süües süümekaid tundsin. Ma ei tea.. Ja nüüd korrutan endale, et häid süsivesikuid on vaja ja ma olen ju koguaeg arvanud, et normaalne on kõike süüa, et miks ma ise nii ei teinud. Oeh, küll mul on iseendaga ikka raske, haha.

Teine asi toitumises, mis on suurem muutus, on vähendada loomseid valke ja asendada neid suuremas osas taimsetega. Seega ma ei loobu millestki, ma vähendan lihtsalt jogurti ja muna osakaalu, söön rohkem ube ja pähkleid. Igapäevasemalt oleks õigem sõna, mitte rohkem, et nüüd söön 200g kohupiima asemel 200g pähkleid, ei ei.

Kolmandaks üritan hakata rohkem vahet tegema kiiretel ja aeglastel süsivesikutel ning seetõttu panen rõhku ka sellele, mis toiduaineid ma koos söön. Üldse praegu õpetan end rohkem planeerima ja ette läbi mõtlema, miks ma midagi söön. Katsumus on puuviljadega, neid ma ikka kaldun üle tarbima, aga eks kõik harjutamise asi. Siit ma jõuan sellele planeerimisjutuga kahe asjani.
Esiteks ma jaotasin oma päevase kalorihulga, mis varieerub 1600-1800kcal päevas, kõikide toidukordade vahele ära. Päeva esimeses pooles rohkem, õhtul vähem. Et ei tekiks seda, et õhtuks jätan 1500 kcal ja hakkan hunnikutes sisse lahmima. Sellega omakorda kujuneb välja mul kuskil 5-6 väikest söögikorda, kõht on koguaeg normaalselt täis, näljatunnet ega ülesöömist pole. Üritan nüüd 3-4h tagant midagi ikka ampsata.
Teiseks, mida ma ausalt kunagi sedasi pole jälginud, on igal toidukorral õige süsivesikute, rasvade ja valgu suhe. Süsivesikuid ühel toidukorral max 60g ja valke 30g, millest siis 20g taimsed ning 10g loomsed. See vajab ilmselt kõige rohkem hetkel mul tähelepanu, aga ma saan hakkama.

Toidutegemise kohapealt otsustasin hakata veidikene, no kuskil 4-5 portsu näiteks, toitu ette tegema. Korraga on lihtsam teha ja siis õiged portsud kokku panna. Ning siis on alati võtta see söök õigel ajal ja ei saa peituda laiskuse taha ning mingit mõttetut sööki süüa. Näiteks kaalusin kuskil kümneks päevaks 15-20g kaupa mandlid ära ja panin miniclipi kotikestesse. Kiirelt vaja aint kotti visata ja vahepala iga kell õiges mahus võtta.

Loomulikut hakkasin jälle täitma toidupäevikut ning kaaluma mitte silmaga hindama oma toitu. Seda eelkõige selleks, et oleks ülevaade ja kontroll, nagu ikka. Ning, et Viktor saaks analüüsida hiljem, mis on õige ja mis vale, juhul kui tulemused pole ootuspärased. Või lihtsalt näeks, et olen jumala õigel teel.

Kui ma eile suutsin kogu selle asja oma peas läbi töötada, siis ma jõudsin ise tagasi ühe aastate taguse tegevuseni. Nimelt kui ma olin Kaalujälgijate liige, siis ma sõin ju ka kõike (pean silmas ka leiba, pastat, riisi.. täistera muidugi) ja ma võtsin väga hästi alla. Nüüd üksi oma kõik erinevad teadmised kokku korjatud ja rakendatud, üksluiseks muutudes, mitte mõhkugi alla ei saanud seda rasvaprotsenti. Seega, see kõik kõlab ju soosivalt, jeeee.

Ühe vale arusaama tahaksin veel lahti seletada. Nimelt olen ma eelnevalt rääkinud, et ei usu lühiajalistesse projektidesse ja dieetidesse, et pigem ikka elukestev tervislik normaalne eluviis. Aga nüüd ma justkui oleksin dieedil?!
Tervislik eluviis jääbki kestma ja sellega ma oskan oma kaalu hoida. Ka peale seda veits rangemalt toidu jälgimise perioodi, mille tulemusena ma vähendan oma rasvprotsenti ja just sellisel viisil, kuna hetkel pole muu minu jaoks toiminud. Ma jätkan ikka ainult parema ja tervislikuma enda suunas, et mul oleks hea elada. Ma ei oma absoluutselt sellist suhtumist, et ma pean kiiresti ja ruttu 10 kilo alla saama ja siis nägemist kõik see jälgimine ja mõtlemine! Kui ma ei taha kõike oma vaeva ja valu nullida, siis ma lihtsalt peangi kogu elu mõtlema, mida ma söön.
Ja pealegi ma ei ole mingil rangel dieedil, sest ma ei keela endale ju midagi. Ma lihstalt jälgin mida ja millal ning koguseid. Lihtsalt, et oleks selge, et ma jätkuvalt olen oma arvamuse juures ja teen seda, mis hetke seisuna parima variandina kõlab.

Teine osa mis sinna rasvapõletusse puutub, on loomulikul trenn. Siinkohal ma olen natukene kurb ka, aga ma teadsin tegelikult seda ette. Põhimõtteliselt jääb mõneks ajaks pumpimine kõrvale, no paar x nädalas ma ikkagi jätkan oma lemmikuga. Ma lihtsalt armastan seda trenni kõige rohkem ja ma ei taha ega kavatsegi kogu lõbu rikkuda. Aga 4-5x nädalas näeb mind siis jõusaalis, kardiomasinatel, 60-70% pulsiga maksimaalsest pulsist, treenimas. Treeningseansid on 60-90 minutit pikat.
Ma tean, et ma ei tohiks end ette juba negatiivselt meelestada ja rõhuda sellele, kui nüri trenn see on. Vaid peaksin meelde tuletama rohkem, et see on väärt seda! Eks ma teen oma mõttemaailmaga natukene veel tööd ja teen need trennid maksimaalse pühendumusega ära. Vaja ju see atleet sealt rasvapolstri alt kätte saada, nagu Viktor ütles.

Väga kõrge pulsiga trennides käimisel ei näinud Viktor hetkel üldse mingit mõtet. Ehk siis olen päästetud Attackimisest, haha ja kalli Combati jätan ka mõneks ajaks kõrvale.

Teisipäeviti ja laupäeviti on pumbipäev, ülejäänud päevadel jõusaal. Ilmselt pühapäeva õhtuid lõpetan mõnusa Bodybalance´ga jätkuvalt. See nii kehale kui vaimule mõnus.

Ma tõesti tõesti annan endast maksimumi ja ma tean, et ees on ootamas raske periood. Eks tuleb üles ja alla kõikumist, on ilusaid päevi ja musti tunde. Aga ma korrutan koguaeg endale, et see kõik on nii nii nii väärt igat higitilka ja igat pisarat. Hambad ristis ja suur naerul. Ilmselt mul läheb tihti vaja kõikide toetust ja head sõna ka. Nii pere, sõprade kui ka kõikide minu lugejate olemasolu annab jõudu juurde. Ja loomulikult treener Viktor, sest praegu juba teadmine, et ta on olemas kui vaja, annab jõudu ja kindlustunnet sellise kuhjaga juurde.

Ja nüüd on see koht, kus ma endalt küsin et HOW BADLY YOU WANT IT, KIKU??? Eks me siis näeme kõik, kui palju, mõne kuu möödudes, hehe :)


Ootan jätkuvalt veel teie küsimusi ja arvamusi, vastan nii kiiresti kõigile kui võimalik.

Teie Kiku

Mul on plaan.

Selline päev, kus on nii palju informatsiooni ja mõtteid, mida ma tahaksin jagada. Aga see ülepulbitsev olukord võib lõppeda ühe segase koogel-moogeliga. Aga ma üritan leida selles kõiges üks siduv loogika.

Millekski uueks pole vaja ju uut esmaspäeva, uut kuud või uut aastat. Ja mõni "uus" plaan on homme-alustan-selle-uuega asemel näiteks aega võtnud mõned kuud.. siinkohal märkides, et plaani algne mõte oli nüüd ja KOHE alustada.

Noh.. see nüüd ja kohe jõudis lõpuks kätte, peale 2.5 kuud, haha. Igatahes stardin sellega, et tegin uuesti kehaanalüüsi Myfitnessis. Nii nii, oli nii rõõmustav pool kui ka väikseks angry birdiks muutev osa sel värgil. See kaalunumber ise oleks võinud olla poole aasta lõikes parem, et ma ikka kuidagi ei suuda ühest toppamise kohast edasi suruda end. Päris paigal ei seisa, keha ikka rohkem toonuses ja pringim kui varem, aga noo ikka tekitab see veits meelehärmi, et kuidas see number puhtast matemaatikast juba ei liigu.

Põhimõtteliselt kui olen megatubli, siis on 2kg vähem. Muidugi sellega kaasneb sada korda parem enesetunne, lihaseid rohkem näha ja pole mumpsi põdemis tunnet ka peal. Ja siis kui olen veitsa ükskõiksem võib see number olla sutsu suurem ja õnneks see paar kilokest ei röögi väljanägemises. Aga sellega kaasneb paistes tunne ja no minu enda silmad näevad siis küll läbi 5x suurendusklaasi.

Kes mind juba kauem teab, teab et ma ei ole nii võrd palju enam mingis kaalunumbris kinni. Ja minu tervislik eluviis ei ole kinnisidee kaalulangetamisest ja dieedi pidamisest. Minu jaoks on see midagi palju rohkemat. See on minu elu osa nagu lauljal laulmine või kirjanikul kirjutamine. Et selleta ei kujuta oma elu ette. Tervisliku toitumise peamine eesmärk ei ole kaalulangetamine ja see pole lühiajaline projekt, seda ma võin jäädagi korrutama. Samas see ei ole ka mingi range enesepiitsutamine ja kõikide isude vältimine, ka pahade isude. Tuletan meelde endale ja teistele, et see on kompott heast enesetundest, energiast, rõõmsast tujust, keha varustamisest vitamiinidega, jõu ja tervise tagamisest. Sihkat-sahkat vahel ka teelt välja kaldumine käib asjaga kaasas. Aga see selleks.

Hea oli see, et keha koostist olen poole aastaga nii palju muutnud, et jään normi piiridesse. Keha üldine rasvaprotsent on normi piiris, va. kehapiirkond, küll tuleb seda siiski alandama veel hakata. Aga käed ja jalad, viimased veel minu jaoks eriti probleemsed, on normis. Eelmisel mõõtmisel oli kogu kehas rasva üle. Lihasmass üle kogu keha kannab staatust hea, seega on toimunud areng normaalselt heale, whuhu. Kokkuvõttes selle masina arvates, olen ma normaalne inimene. Loota ju võib, haha.

Ma olen kaotanud 2 kilo rasva oma kehalt. Hmm, 10x200g võipakki on päris korralik hunnik, või mis?! Ja olen asendanud selle 1kg lihasmassiga. Seega mu suurenenud trennikoormus on vilja kandnud.

Mis minu jaoks oli veel selline korralik muutus, oli vistseraalse rasva näitaja langemine 60lt 48le. See on siis see rasv, mis jääb sissepoole ja elundite vahele. So, good news good news.

Kiire ülevaade antud, milline kehaanalüüsi vastus oli. Aeg järgmiseks uudiseks.

Nagu ma enne mainisin, siis on vaja keharasva veel alandada. Kindlalt kuskil viis kilo. Selleks on vaja muutust, tegutsemisplaani, pühendumust ja tahtejõudu. Suhteliselt kõik on minus endas kinni.. Aga see plaani osa, sellega lood sellised, et palusin oma treenerilt Viktorilt kaalunõustamist.  Siin ei piisa hetkel minu enda tervislikest valikutest ja trennidest.

Ja plaani ja toetust, kuna ma üksi ei saa hakkama selle langetusega. Mulle pole vaja selgitusi, mis on hea ja mis halb söök. Vaja on täpset plaanuskat, kuidas ja millal, mida ja palju süüa, et tulemused oleksid ootuspärased. Arvestades siin juures minu üldist eluviisi, treeninguid ja keha. Ja on vaja kedagi, kellele kurta ja nutta, riielda saada ja kes maapeale sealt suhkruvati vahelt tooks, kui olen pead kaotamas..

Eile oli meil kokkusaamine, kuhu ma võtsin kaasa oma senise menüü näidise ja mõlemad kehaanalüüsid. Kõik oma küsimused..

Ma läksin sinna teadmisega, et mul on abi vaja, aga arvasin et olen ja jään rohkem oma asjadesse kinni. Et ise laon ette millest ma loobuda ei taha ja kuidas kõik olla võiks...hmm.. wait a second.. et nagu mis POINT sellel kaalunõustamisel siis üldse oleks. Kui ma poleks nõus midagi muutma. Ilmselgelt on muutus vaja, kuni ma seni pole väga edukalt suutnud oma polstrit maha saada. See jõudis mulle esimesel hetkel, mil Viktoriga kokku sain, kohale. Nii siis käskisin endal igasugused enesepettused ja asjade mahasalgamised, kuskile tahaplaanile surumised ja salgamised nüüd kõik sinna paika jätta ja võtta vastu kõik uus, mis vaja.

Ma olen mega motiveeritud ja mul on miljon korda kindlam tunne, et ma saan hakkama ja püsin reel, kui mul on abistav nõuandja kõrval.

Põhimõtteliselt on kolmeks kuuks asi paika pandud. Kahe nädala tagant hakkan tegema kokkuvõtteid kuidas läinud on. Kõik hakkab leidma kajastust ka siin blogibeebis.
Kuna ma ei ole mingis kindlas kaalunumbris kinni ja ei oska ette kujutada reaalselt seda mahtu, mis ma maha pean saama, et oleksin rahul. Seega ma ei saa teile tuua välja kindlat sihti. Pakun et see jääb sinna 5-10kg vahele, haha.

Jamh, tõsisasi on see, et ma küll siiani omast arust olin tervislik toituja. No see tähendab, et olengi AGA tegelt mu menüü ikka üli üksluine. Ma olen kõikide infomatsiooni kuhjade alla mattunud, enda jaoks ebaloogilisi põhjendus leidnud, miks üht või teist mitte süüa. Ise arvan, et just selles ühekülgses toitumises see suur aga peitubki, miks ma pole kaalust alla võtnud. See tähendab, rasva vähendanud. Kehal on millestki puudus ja ta ei taha väga midagi ära anda.
Nii siis vestlemise käigus jõudsime lahenduseni, et hakkan jälle sööma nt pruuni riisi ja kinoad ja leiba. Kõike muidugi täistera ning kõrge kvaliteediga. Puhast toitu.

Olen täpselt kalorihulga toidukordade vahel päevapeale ära jaganud. Üritan hoida silma peal korraga saadavatel süsivesikutel ning valkudel, rasvadel. Samuti pööran rohem tähelepanu sellele, millised toiduaineid ma koos söön. Et võimalikult vähe plaanist kõrvale kalduda, siis ma otsustasin et hakkan toitu ette tegema, kaalun mõistlikud portsud valmis ja siis on söök kohe võtta, kui kõht tühi. Mitte ei haara enam käsi kiirelt mingi mitte nii hea ampsu järele.

Kõige rohkem vaeva pean nägema just koguste ja toiduainete suhte paika timmimisega. Siis veel puuvilju oluliselt vähendama. Neid ma ikka söön.. oih, sõin.. päris palju.

Eile sain üldse nii paljus paika raputatud ja suutsin nagu kõrvalt vaadata enda eluviisi ja näha kui palju enesepettust on tegelikult minuga igapäevaselt kaasas.

Samuti trenni kohapealt tuleb palju muuta ehk siis kardio kardio kardio..on mu uus bestikas. Pikad nürid jõusaalitreeningud, et rasvapõletus oleks maksimaalne. Ma olen hetkel nõus absoluutselt kõike tegema, et ma saaks oma rasvaprotsenti vähendatud. Pumpist ma täitsa ei loobu, kaks korda nädalas jään ikka selle lemmikukese juurde, whuhuu.

Haha, aga mis mina lollakas veel tegin, et jumala eest kõik isud maandada. Eile tegin max level patupäeva, täna on toidupohmell. Aga see kõik oli teadlik valik, et järgmiste kuude väitel saaksin endale raskemal hetkel meedle tuletada, et see kräpp on nii paha ja ahistav. Ma tundsin, et mul on vaja seda. Ja ma ei tunne mingeid süümekaid. Kas see oli õige või mitte, mul hetkel vahet pole.

Täna alustasin oma väga tublit teekonda. See saab olema kindlasti katsumus, raske, vaevarikas. Aga kui see oleks kerge, siis kõik teeksid seda. Sooo, ootan ise põnevusega oma ilusaid tulemusi. Juttu sai palju ja ilmselt ka segane. Aga nagu ma alguses mainisin, siis mõtete ülevoolavus on suur.

Hoian kursis, ootan kõiki küsimusi.

Olge tublid!

Kiku