Siin ma nüüd olen. Jõulupuhkuse tsoonist välja rabelenud, jõud on tagasi, jätkan korralikult oma trenni režiimiga. Nii hea on olla tagasi seal heal positsioonikohal, kui tõesti trenn comes first. Võib olla see on natukene liialdatud, ja ma väga armastan oma peret ja sõpru, aga trennis käimine on minu jaoks üks kõige tähtsamaid asju. Ma meeldin nii väga iseendale, kui ma pean tõdema, et "sorry, ma ei saa täna tulla, mul on trenn..", hehe. Aga lihtsalt kaalukauss kaalub seisud selliseks.
Olen vaikselt tasapisi hakanud peale pumpimise jälle cardiot tegema, combatit ja attacki siis kusagil kolm korda nädalas, neli-viis korda pumpi. Seitse trenni nädalas ja üks puhkepäev tundub hetkel selline paras, vähem kindlasti ei tahaks ja võib olla janunen rohkema järele isegi. Aga ilmselgelt on mul ka muid kohustusi ja ma päris Myfiti kolima ei hakka.
Ronisin oma suure tassitäie teega ära tekialla ja tabasin end mõttelt, et see on nii tore ikka kuhu ma jõudnud olen. Sujuvalt võtsin arvuti ka kaissu ja lasen vaikselt mõttel voolama hakata..
Blogi on nimelt mu senise elu üks parimaid otsuseid. See ei ole minu jaoks lihtsalt blogi, või no, üks asi ongi et kirjutan postitusi ja lasen endast välja kõik, millele ei piisa minu sees olemisest. Aga tegelikult on sellel kõigel minu jaoks palju suurem tähendus, kui lihtsalt oma mõtete laiali jagamine.
Tulin ma ju tegelikult ei kusagilt. Ma olin üks täiesti tavaline plikatirts, mul ei ole olnud erilisi hobisid ja püsivust. Kuu või kaks ja jälle jätsin pooleli. Alates laulukoorist (ma siiani ei mõista mida ma seal tegin, sest ma ei oska ju laulda ja mul on nii madal hääl, haha), kunstiringist (kriipsujukudest kahjuks edasi ei jõudnud), lõpetades ping-pongi ja kergejõustiku trennidega. Mida vanemaks ma sain, seda enam ma kadestasin neid inimesi, kes olid leidnud endas kire millegi vastu.
Kui ma esimest blogipostitust kirjutasin, siis ma tundsin, et ma soovin seda teha aga ma ei osanud absoluutselt ette kujutada kas see ongi lihtsalt tuim kirjutamine, kas see kestab järjekordselt kuu aega või juhtub nii, nagu juhtunud on. Kusjuures ma ei osanud midagi karta ja ausalt öeldes ma olen küll väga tundlik inimene, siis olin teadvustanud end ka võimaliku ka õela tagasiside tulekule. Praeguseks hetkeks see mind ei morjendaks ka, olen endale piisavalt paksu naha kasvatanud, kriitikat on vaja ja ma tean, et mu seljataga on mind toetamas palju rohkem, kui mõni sisse keksiv nähvaja. Kuigi tõt-tõrõõ-tõõõdõõ ei ole mulle õnneks keegi südamevalu põhjustanud.
Täiesti fifty-fifty on välja lennata mingisuguse oma värgiga, kui mitte kellegil pole aimu, kes sa oled või mis sa oled. Ja miks peaks üldse kellegile korda minema, mis üks täiesti suvaline tüdruk oma elus korraldab. Saladuskatte all mainin, et lootsin paari-kolme tuttava peale, kes vähemalt alguseski lohutuseks loeks ja kiidaks nii moe pärastki takka. Tundub justkui, et kui keegi sind enne avastab kui sa ise end avastad, on nagu võimalikum inimeste huvi tekkimine. Aga ju ma olen siis olnud õigel ajal õiges kohas ja ma siiani ei suuda uskuda neid numbreid, mis mulle blogi vaatamise statistikast vastu vaatavad.
Mis siis kui ma poleks ühel juulikuu õhtul enda tahet ö e l d a k õ v a h ä ä l e g a valla lasknud? Nämmutatud väljend, aga ma poleks see, kes ma olen praegu. Jep, ma ei ole küll tänu blogile muutunud ei hiinlaseks ega kukkurloomaks, aga ma olen kasvanud palju sihikindlamaks, targemaks, tugevamaks, õnnelikumaks inimeseks. Blogi on minu arenemise teed kõvasti toetanud. Tekitanud minu sees sellise vajalikkuse tunde ehk. Ja seeläbi on edasi kõik kuidagi ise enesest arenenud.
Ma saan elus esimest korda öelda, et ma tean täpselt mida ma tahan. Minu sees on üks suur selgus. Ennast tundma õppides selle viimase poole aastaga on olnud palju üllatusi minu enda jaoks, et kas tõesti on mul teistele nii palju anda, kas tõesti on mul nii palju tahet teha asju mida ma armastan. Rabav on ka see tunne mis mu sees on koha võtnud, tunne mis tekib südamega asjade tegemisest.
Ambitsioonid, prioriteedid, tulevikuplaanid. Kõik on seotud omavahel selles minu väikses uues maailmas.
Väga olulised on minu jaoks kõiksugused uued kontaktid ja tuttavad, kellega suheldes saan indu ja mõtteid üha juurde. Ja enam tunnen, et olen pealaest sabaotsani end õigesse kohta pikutama sättinud.
Kogu elu on mind tegelikult hoitud ja mulle pole keegi liiga teinud. Ma pole jäänud millestki ilma, mind pole piiratud. Eks ikka kooliajal oli raskemaid aegasid ka aga suuri hingehaavu mul ei ole. Ma olen koguaeg ise olnud see, kes endale liiga teeb. Seda on raske seletada, aga oma mõtetega võid muutuda kohati ise enda jaoks maailma kõige vastikumaks inimeseks, kelle eest tahaks põgeneda kusagile maa alla. Aga enda eest jäljetult kaduda on ka kõvemale mehele liiga suur pähkel.
Praeguseks on pöördeline muutus ja ma soovin endale vaid head. Arvan, et sellest edu algabki, kui sa oled ise endaga sõber, kaob kogu negatiivsus, asendub ilusate tunnete ja mõtetega. Öeldakse, et seal kus on, sinna tuleb juurde ja täpselt nii ongi.
Tasakaal, rahulolu ja stabiilsus pole nii kõrgetel levelitel veel minu elus olnud. Ma oskan enda kohta üüratult hästi rahulikuks jääda olukordades, kus ma pool aastat tagasi oleks nagu peata kana ringi kaagutanud, kergelt hüsteerilise maiguga.
Mainisin juba, et mind on alati hoitud. Aga see mis viimasel ajal minu elus toimub, on täiesti amazing. Kuulen nii palju kiitust ja häid sõnu, mis tekitab minus nii sooja tunde. Kirjeldamatult palju läheb mulle korda iga selline sõnavõtt. Seda sähvatab sisse pea igasse mu päeva, vahel nii ootamatutel hetkedel või imekspandavates kohtades.
Kui ma mõtlen sellele ilusale emotsioonile, mis sellega kaasneb, siis tean, et ma ei taha seda mitte kunagi kaotada. Et see oleks alati minuga. Ja ringiga jõuan tagasi selleni, millest see alguse on saanud, mis ma selleks teinud olen ja pärale jõuab ka see, kuidas kõike hoida. Sest siit kasvab jõud..
Ma tahaks loota, et ma ka ilma blogimiseta ikka teeksin trenni ja sööksin kommide vahele värsket salatit, aga ma olen kindel, et see on siiski minu jaoks olnud suureks motivaatoriks ja distsiplineerinud mind vähe rohkem mitte alla andma. See oleks suhteliselt halenaljakas, tegelikult kurb, olles terviseblogija ja ühte äkki leida end trenniretukates nagu viiner kiles.
Võin ennast pidada üheks väga õnnelikuks inimeseks, sest olen leidnud oma elus selle kire, mida aastaid olen ümberringi nähes kadestanud. Mul on oma hobide kupatus, mis rahuldab mind ja ühtlasi teen ka füüsiliselt kasu iseendale.
Ja veel, kui poleks..siis oleks ma ilmselt ikka eneseotsingutel ja kes teab, kas teine võimalus ülesse leidmiseks oleks üldse nii pea tulnud. Või kas ta üldse kunagi oleks tulnud. Ja ma tiksukski äkki elu lõpuni, olles lost ja võideldes igatsustundega millegi "oma" järele. Õnneks on siin see "oleks".
Oleks-poleks. Lõpuks loeb ikka see, mis on. Vot milleni üks suveõhtune mõttevälgatuse realiseerimine viia võib. Vähemalt praeguses eluetapis olen ma oma koha leidnud.
Minu juba vaikselt legendaarseks saav "Ilus on elada!" Aga, TÕESTI ON!
Olen vaikselt tasapisi hakanud peale pumpimise jälle cardiot tegema, combatit ja attacki siis kusagil kolm korda nädalas, neli-viis korda pumpi. Seitse trenni nädalas ja üks puhkepäev tundub hetkel selline paras, vähem kindlasti ei tahaks ja võib olla janunen rohkema järele isegi. Aga ilmselgelt on mul ka muid kohustusi ja ma päris Myfiti kolima ei hakka.
Ronisin oma suure tassitäie teega ära tekialla ja tabasin end mõttelt, et see on nii tore ikka kuhu ma jõudnud olen. Sujuvalt võtsin arvuti ka kaissu ja lasen vaikselt mõttel voolama hakata..
Blogi on nimelt mu senise elu üks parimaid otsuseid. See ei ole minu jaoks lihtsalt blogi, või no, üks asi ongi et kirjutan postitusi ja lasen endast välja kõik, millele ei piisa minu sees olemisest. Aga tegelikult on sellel kõigel minu jaoks palju suurem tähendus, kui lihtsalt oma mõtete laiali jagamine.
Tulin ma ju tegelikult ei kusagilt. Ma olin üks täiesti tavaline plikatirts, mul ei ole olnud erilisi hobisid ja püsivust. Kuu või kaks ja jälle jätsin pooleli. Alates laulukoorist (ma siiani ei mõista mida ma seal tegin, sest ma ei oska ju laulda ja mul on nii madal hääl, haha), kunstiringist (kriipsujukudest kahjuks edasi ei jõudnud), lõpetades ping-pongi ja kergejõustiku trennidega. Mida vanemaks ma sain, seda enam ma kadestasin neid inimesi, kes olid leidnud endas kire millegi vastu.
Kui ma esimest blogipostitust kirjutasin, siis ma tundsin, et ma soovin seda teha aga ma ei osanud absoluutselt ette kujutada kas see ongi lihtsalt tuim kirjutamine, kas see kestab järjekordselt kuu aega või juhtub nii, nagu juhtunud on. Kusjuures ma ei osanud midagi karta ja ausalt öeldes ma olen küll väga tundlik inimene, siis olin teadvustanud end ka võimaliku ka õela tagasiside tulekule. Praeguseks hetkeks see mind ei morjendaks ka, olen endale piisavalt paksu naha kasvatanud, kriitikat on vaja ja ma tean, et mu seljataga on mind toetamas palju rohkem, kui mõni sisse keksiv nähvaja. Kuigi tõt-tõrõõ-tõõõdõõ ei ole mulle õnneks keegi südamevalu põhjustanud.
Täiesti fifty-fifty on välja lennata mingisuguse oma värgiga, kui mitte kellegil pole aimu, kes sa oled või mis sa oled. Ja miks peaks üldse kellegile korda minema, mis üks täiesti suvaline tüdruk oma elus korraldab. Saladuskatte all mainin, et lootsin paari-kolme tuttava peale, kes vähemalt alguseski lohutuseks loeks ja kiidaks nii moe pärastki takka. Tundub justkui, et kui keegi sind enne avastab kui sa ise end avastad, on nagu võimalikum inimeste huvi tekkimine. Aga ju ma olen siis olnud õigel ajal õiges kohas ja ma siiani ei suuda uskuda neid numbreid, mis mulle blogi vaatamise statistikast vastu vaatavad.
Mis siis kui ma poleks ühel juulikuu õhtul enda tahet ö e l d a k õ v a h ä ä l e g a valla lasknud? Nämmutatud väljend, aga ma poleks see, kes ma olen praegu. Jep, ma ei ole küll tänu blogile muutunud ei hiinlaseks ega kukkurloomaks, aga ma olen kasvanud palju sihikindlamaks, targemaks, tugevamaks, õnnelikumaks inimeseks. Blogi on minu arenemise teed kõvasti toetanud. Tekitanud minu sees sellise vajalikkuse tunde ehk. Ja seeläbi on edasi kõik kuidagi ise enesest arenenud.
Ma saan elus esimest korda öelda, et ma tean täpselt mida ma tahan. Minu sees on üks suur selgus. Ennast tundma õppides selle viimase poole aastaga on olnud palju üllatusi minu enda jaoks, et kas tõesti on mul teistele nii palju anda, kas tõesti on mul nii palju tahet teha asju mida ma armastan. Rabav on ka see tunne mis mu sees on koha võtnud, tunne mis tekib südamega asjade tegemisest.
Ambitsioonid, prioriteedid, tulevikuplaanid. Kõik on seotud omavahel selles minu väikses uues maailmas.
Väga olulised on minu jaoks kõiksugused uued kontaktid ja tuttavad, kellega suheldes saan indu ja mõtteid üha juurde. Ja enam tunnen, et olen pealaest sabaotsani end õigesse kohta pikutama sättinud.
Kogu elu on mind tegelikult hoitud ja mulle pole keegi liiga teinud. Ma pole jäänud millestki ilma, mind pole piiratud. Eks ikka kooliajal oli raskemaid aegasid ka aga suuri hingehaavu mul ei ole. Ma olen koguaeg ise olnud see, kes endale liiga teeb. Seda on raske seletada, aga oma mõtetega võid muutuda kohati ise enda jaoks maailma kõige vastikumaks inimeseks, kelle eest tahaks põgeneda kusagile maa alla. Aga enda eest jäljetult kaduda on ka kõvemale mehele liiga suur pähkel.
Praeguseks on pöördeline muutus ja ma soovin endale vaid head. Arvan, et sellest edu algabki, kui sa oled ise endaga sõber, kaob kogu negatiivsus, asendub ilusate tunnete ja mõtetega. Öeldakse, et seal kus on, sinna tuleb juurde ja täpselt nii ongi.
Tasakaal, rahulolu ja stabiilsus pole nii kõrgetel levelitel veel minu elus olnud. Ma oskan enda kohta üüratult hästi rahulikuks jääda olukordades, kus ma pool aastat tagasi oleks nagu peata kana ringi kaagutanud, kergelt hüsteerilise maiguga.
Mainisin juba, et mind on alati hoitud. Aga see mis viimasel ajal minu elus toimub, on täiesti amazing. Kuulen nii palju kiitust ja häid sõnu, mis tekitab minus nii sooja tunde. Kirjeldamatult palju läheb mulle korda iga selline sõnavõtt. Seda sähvatab sisse pea igasse mu päeva, vahel nii ootamatutel hetkedel või imekspandavates kohtades.
Kui ma mõtlen sellele ilusale emotsioonile, mis sellega kaasneb, siis tean, et ma ei taha seda mitte kunagi kaotada. Et see oleks alati minuga. Ja ringiga jõuan tagasi selleni, millest see alguse on saanud, mis ma selleks teinud olen ja pärale jõuab ka see, kuidas kõike hoida. Sest siit kasvab jõud..
Ma tahaks loota, et ma ka ilma blogimiseta ikka teeksin trenni ja sööksin kommide vahele värsket salatit, aga ma olen kindel, et see on siiski minu jaoks olnud suureks motivaatoriks ja distsiplineerinud mind vähe rohkem mitte alla andma. See oleks suhteliselt halenaljakas, tegelikult kurb, olles terviseblogija ja ühte äkki leida end trenniretukates nagu viiner kiles.
Võin ennast pidada üheks väga õnnelikuks inimeseks, sest olen leidnud oma elus selle kire, mida aastaid olen ümberringi nähes kadestanud. Mul on oma hobide kupatus, mis rahuldab mind ja ühtlasi teen ka füüsiliselt kasu iseendale.
Ja veel, kui poleks..siis oleks ma ilmselt ikka eneseotsingutel ja kes teab, kas teine võimalus ülesse leidmiseks oleks üldse nii pea tulnud. Või kas ta üldse kunagi oleks tulnud. Ja ma tiksukski äkki elu lõpuni, olles lost ja võideldes igatsustundega millegi "oma" järele. Õnneks on siin see "oleks".
Oleks-poleks. Lõpuks loeb ikka see, mis on. Vot milleni üks suveõhtune mõttevälgatuse realiseerimine viia võib. Vähemalt praeguses eluetapis olen ma oma koha leidnud.
Minu juba vaikselt legendaarseks saav "Ilus on elada!" Aga, TÕESTI ON!
