Üks ja ainus keha

Ma olen oma elu parimas vormis. Ja ometi ei ole mul mu unistuste peenikesi jalgu ega sixpacki. Aga see keha on kandnud üheksa kuud enda sees inimest, see keha on minu jaoks ilusam kui kunagi varem. Ja ometi on mu kõht pehmem, kui mõnel teisel ajal olnud on.

Ma arvan, ei-ei, ma tean, et minuga on nii seesmiselt, kui välimiselt toimunud üüratult muudatusi. Mul on olnud terve elu see keha ja kaaluteema nagu ameerikamäed. On olnud paremaid aegu, on olnud paksemaid aegu. On olnud söömishäired, on olnud ületreenimist. On olnud spinatilehti ja on olnud paar veini nädalavahetustel.

Suhted

See, miks ma ennast enda kehas olen ebamugavalt tundnud ei ole ainult minu enda algatus, vaid ka see, mis on välismaailmast tulnud. Mind ei ole kunagi massiliselt keegi kaalu pärast norinud. Kuid ma olen elus saanud mõned teravad kommentaarid vastassugupoolelt. Need mõjusid mulle halvasti. Ma tundsin, et ma pole piisavalt hea ega ilus ühegi mehe jaoks. Vähemalt enne, kui ma olen peenikene, nagu mu kõik sõbrannad. Ja see rikkus ära olulisema- olla ilus eelkõige ise enda jaoks. Ma ei tahtnud olla see "ahjaa, see su suur sõbranna." See muutis mind aastateks väga ebakindlaks. Süüdistasin igas ebaõnnestumises enda keha. Ilmselt see kõik mõjutas minu iseloomu. Ebakindlus oli kaugele tuntav. Klammerdusin. Ja tundsin kadedust. Aastaid võrdlesin ennast teistega ja unistasin, et tahan ka selline ja selline olla. Et miks just mina pean see paks olema ja miks ma ei suuda saada peenikeseks jne.

Tegelikult annab see siiani mõnes mõttes tunda.Üks asi on sellega rahu teha, aga teine asi on unustada. Ma arvan, et selliseid tunnete riivamisi ei saa unustada. Niisiis lihtsalt aeg parandab haavad. Mulle tundub siiani vahel ilmvõimatu, et keegi võib mind näha ilusana. Sest ma pole ju peenike. Nagu ilu võrduks ainul ja ainult peenikese kehaga. Sest tegelikult on ka peenikesed kehad erinevad, igal ühel on omad head ja vead. 
 No ja siis mina mõtlen, et kuidas see võimalik on, et K ei ole häiritud mu tummistest jalgadest. Kui ta ütleb mulle ilusaid sõnu, siis ühest küljest olen ma meelitatud, et miks ta peaks mulle valetama. Teisest küljest mõtlen, et kas see saab tõesti võimalik olla. Aga tegelikult on see tore, olen oluliselt enesekindlamaks muutunud. Loomulikult ei peaks see enesekindlus sõltuma teiste arvamusest. Samas vahel, kui endal kõik lööb kõikuma, siis on hea positiivne süst ja äratus, kui näed, et keegi teine usub sinusse. Kui juba keegi teine seda teeb, siis viimane aeg ikka ise ka seda teha.
Ma jorisen K´le koguaeg, et appi ma olen nii paks ja issand peaks trenni minema, või oi ma tahaks kooki, aga ei tohi. Siiis.. Ausalt öeldes ma teen seda rohkem niisama virisemise vajadusest. Lõõpides. Et lihtsalt jaurata. Ma ilmselt mingi kunstjonnija vms. Samas, ma kujutan ette kui tüütu see talle on. "Kallis, sa ei ole paks.." Ups, sorri. 

Praeguseks hetkeks ma ei pea end enam nii kõlbmatuks inimesena ja naisena. See tuleb sellest, et mul on keegi kõrval, kes on toeks ja kes armastab mind lõputult just sellisena. Ja see laseb kergemalt hingata, sest ma ei pea enam muretsema selle pärast, et kas ma olen kellegi jaoks ligitõmbav. Või kuidas selleks saada. Ma tean, et ma olen. Ja kergemalt hingamise all ma ei mõtle, et tanu alla ja võin end paksuks ja lodevaks süüa. Vastupidi, ma tahan ikka paremaks muutuda, aga lihtsalt hea enesetunde nimel. Mida  mõjutab ka see, kuidas mu elukaaslane minusse suhtub ja mind näeb.

Kaalunumber

Numbrid on need, millest ma avalikult ei ole kunagi rääkida tahtnud. Just nendest, mis mulle paratamatult kaalult vastu vaatavad. Isegi mitte oma peenematel aegadel. Sest see number pole ühiskonnas kindlasti "peenike". Täna ma tahan need kaardid ka välja laduda. Kuigi ma tunnen siiani hirmu, numbrite ees. Aga ma tahan sellest hirmust ka lahti lasta.
Mu tippkaal on olnud 77kg kunagi kuskil 16 aastasena. Blogimise kõrgajal trennisõltlasena kaalusin 66 kg. Enne rasedust 69,5kg, sünnitama läksin ma arvan kuskil 83kg ja tänaseks olen numbriga 67,5-68 kohanenud. 
Jah, ma kindel, et see number on vähemalt poolte, kui mitte enamuse jaoks üks paks kaalunumber. Tegelikult on vahe sellel kui ma kunagi kaalusin 66kg ja kui ma näiteks nüüd kaalun 66 kg. 
Aga see on number, mis muutub kui ma teen trenni ja söön tervislikult, või muutub peale kooke ja kommi. Samas kannan ma täiesti keskmist riidesuurust M või 38, mu kehamassiindeks on normaalne KMI 24,3 ja mul on lihased, selle väikse voodri all. Nii palju siis numbritest. See on täiesti uus tunne, ausalt numbritest rääkida. Uuuh. 

Rasedus

Enne rasedust oli aeg kus ma üritasin endale kõike keelata, siis vaikselt lubasin endale igast nänni, aga selle arvelt kuidagi üritasin ka vähem süüa. Mul on koguaeg olnud nii erinevad etapid. Olen ühes nii kindel, samas ei märka, et jälle on mul uued "tõekspidamised".
Rasedusaeg oli mul kõige kaootilisem aeg viimasel ajal just söömise ja liikumise suhtes. Kuna mu kaal tõusis väga normaalselt, siis tuli vist kõik šokolaadid ja kommid ette ära süüa. Samas olin ma rase just kevad-suvi perioodil ja sõin hästi palju värsket ka. Ja tarbisin palju vett. Muidugi vastukaaluks liikumine oli mul minimaalne. Alguses üritasin trennis käia, aga ma ei tundnud selleks mingisugust motivatsiooni. 
Ausalt, siis isegi sel hetkel, kui ma ise ikka täiega sõin oma sõnu, ma ei kahelnud hetkekski, et tervislik eluviis on õnne alus. Ma olen kindel, et oleks ma vähem šokolaadi söönud ja rohkem liikunud, oleks ma oluliselt energilisem ja rõõmsameelsem olnud. Samas ei pidanud ma tervislikuks seda, et piiran oma söömist ja isusid, hakkan stressama, tujud kõiguvad ja riskin sellega, et mul tulevad söömishood.

Sest ma ei mäleta millal ma viimati ei suutnud söömist lõpetada. Mul ei ole olnud ca kaks aastat ühtegi kompulsiivse toitumishäire episoodi. Vähemalt sellist tõsist, mis mind rivist välja viiks. Ning meeles oleks. Ja selle üle ma olen rohkem kui õnnelik. Ma arvan jätkuvalt, et ma elan selle haigusega mingis mõttes elu lõpuni aga lihtsalt seda on võimalik teha teadlikult ja sellega hakkama saades. Siis olengi nagu peaaegu terve. Jee.

Sünnitusjärgne aeg, imetamine ja tagasi trenni

Ma olen need neli-viis kuud peale sünnitust ka ikka loorberitel puhanud. Ma ei ole ühtegi dieeti alustanud ega beebikilodega võitlema pidanud. Imetamine teeb oma tööd minuga hästi, raseduskilod kukkusid kolinal maha ja siiani ükskõik mida ma söön, kaal püsib samana.

Mul on päevade lõikes kaloraaz olnud väga erinev. Vahel on 1000 kcal ja vahel on 3000kcal. Keskmiselt tuleb ikka 2000kcal. Mul see kaloriarvestamine ikka kuidagi nii sees, et umbestäpselt arvutan neid igapäevaselt kokku. Aga päris üles märkinud ja toitu kaaluma hakanud ma pole. Samas mõtted mõlguvad, et why not seda teha?!

Keha on teinud läbi igasuguseid muutuseid ja hakanud toimima erinevalt sellest, kuidas enne rasedust toimis. Esiteks imetamine kulutab oma osa energiast, teiseks on lapsega jalutamine kui ka üldse tema tassimine-tõstmine-kussutamine korralik workout. Oma osa on ehk ka hormonaalsel muutusel. Ja ma usun, et päris suur roll on mõtlemises. Ma ei põe enam. Seega ma ei stressa ja mu keha ei ole stressis. Ta ei võta igat piitsutamist rünnakuna. Ei hoia kramplikult kinni igast grammist ja samas ei hoia enda juures ka igat natukene-liiga-palju-söödud-kommi-kooki-šokolaadi. Mina ei ahista teda enam oma negatiivsete tunnetega ja tema ei näita mulle oma võimu. Selle mõtlemise ja ülemõtlemisega on ka ilmselt lihtsalt nii, et mul kulub see energia kusagile mujale. Mul on palju olulisem asi, millele mõelda. Minu beebi. 

Ma ei ole selline uue aasta lubaduste tegija kunagi olnud. Aga eelmise aasta lõpus mõtlesin ma küll, et jaanuarist ma lähen tagasi trenni. Ja jälgin rohkem, et minu valikud oleksid paremad. Et enda enesetunnet paremaks muuta. Ja jaanuar on läbi, aga ma kavatsen siiski veel trenni minna. Ka veebruaris.. ja märtsis. Ja aprillis, ja..

Ma olen elus ikka päris mitu trenni teinud, aga nüüd kui ma Myfitnessi uksest sisse astusin, tundsin end kui võõrkeha. Ei osanud istuda ega astuda. Ma ei tea mis valehirm minusse oli pugenud. Läksin rühmatrenni ja viimasesse ritta. 
Aga see tunne, mis peale esimest trenni tuli, oli nii mõnus. Tuju oli laes, lihased olid valusad. Ma olin nii rõõmus. Enesekindlus tuli tagasi.  Ja kui ma järgmine kord juba julgelt jõusaali läksin, tundsin, et ma olen täiega omas elemendis. Ei olnudki elevant portselanipoes. Raud ja raskused on ikka minu teema. Ma lähen nii hea tujuga trenni ja tulen sealt veel paremaga tagasi. Keha tänab mind selle eest ja mul on toredam peeglisse vaadata. Mis oli eriti tore, et mu lihased hakkasid raskuste all isegi välja piiluma. Nii vähe on õnneks vaja.

Ma ei tea, mis tuleb homme. Ma ausalt ei saa olla kindel selles, et ma ei satu uuesti söömishäirete küüsi, et mu suhtumine toitu ja enda kehasse muutub äärmuslikult ebaterveks. Samas ei saa olla kindel, et ma ei saa veel tervemaks, nii vaimses kui ka füüsilises mõttes.

Aga ma tean, mida ma mõtlen täna. Ma tahan olla parem, energilisem, rõõmsam. Et iga homme oleks parem kui eile. Aga elada selle nimel täna. Ma ei saanud mitte ainult lapsevanemaks. Vaid sain palju küpsemaks inimeseks. Suhtumine on nii palju stressivabam. Ja palju kergem on elada nii. Ma loodan, et ma suudan seda suhtumist ja tunnet endaga kaasas hoida igavesti. 

Mida ma tunnen täna, kui ma vaatan peeglisse? Ma ei tunne end üldse halvasti. Mu sääred läksid peenemaks, kui kunagi varem. Mu kintsudel on mõned uued venitusarmis aga oh seda rõõmu, mu kõhtu ei kaunista mitte ükski. Mul ei ole kuskil üleliigset välja veninud nahka aga mul on väike padjake kõhul. Ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma ei tahaks paremas vormis olla. Ma olen siiani vaimustuses trimmis ja toonuses kehast. Sellepärast ma trenni tegema hakkasingi uuesti. Aga see, et mul seda hetkel veel ei ole, ei tähenda et ma tänasel päeval enda keha vihkaksin. Loomulikult ei ole kõik päevad vennad, mõni päev on ilusam kui teine.
Aga no pagan võtaks, see keha kandis üheksa kuud endaga kaasas ühte äärmiselt armast beebit ja sealjuures veel pressis välja selle.. ja sealjuures ei kaasnenud sellega katastroofi ja sada kilo naise ilu. Ma olen tänulik. Aitäh keha, et sa üks kord tegid mulle üllatuse ja ma luban, et ma ei unusta seda kunagi ja hoian sind hellalt!

Mul on õppetunnid eilsest, mul on rahulolu tänasega ja mul on sihid homseks. Ma olen terve ja õnnelik naine. Mulle meeldib teisi ilusaid inimesi jälgida ja koguda inspiratsiooni. Ma asendan hea meelega suhkrupommi Pfofeeli jogurtiga, tunnen ennast kergemana.(Ma olen nende uute Valio Profeelide tulihingeline fänn. Kes pole proovinud, siis soovitan karamelli ja ahjuõuna!)
Ma ei taha saada enam kellekski. Vaid olla lihtsalt rahul. Rahul, kui ma kaalun kilo rohkem, rahul olla, et tunnen vahel koogitüki pärast süümekaid, sest teine kord valin midagi kergemat. Ja üks teine kord rassida trennis end hingetuks.

Teate, selle kõige nimi on tasakaal.

The only workout you'll regret is the one you didn't do.

Paaril viimasel nädalal on mul jäänud nii mõnigi trenn tegemata. Olen peitunud väsimuse, laiskuse, muude tegemiste varju. Leidnud põhjuseid miks mitte minna, selleasemel, et otsida motivatsiooni minemiseks. Ja siis hiljem ma ei tunne end üldse hästi. Ma kahetsen, et trenni vahele jätsin. Sujuvalt hakkab see veerema motivatsioonipuuduse ja asendunud rutiini suunas. See ei paku ju tegelikult mulle mingit rahuldust. Okei, mul on erakordselt suur unevajadus peale AD'dega alustamist ja kuna ma ise oma kätega kodus tuba remontisin, siis polnud mu puhkehetked ka muud kui tööd täis. Nädalavahetusi täitsid tööpäevapikkused värvimise-pahteldamise maratonid. Jah, ma tõesti olin väsinud. Aga sellest hoolimata ma tean, et ma oleks jaksanud trenni minna. Asi oli selles, et väsimus lasi laiskusel särama hakata.

Kõik korrad kui olen viitsimatuse alla surunud ja workinud oma assi offi, siis olen niiiiii hästi ennast tundnud. Selle tundega ma peaks end piisavalt motiveerida saama, et mitte raisata aega viilimisele.

Tegelikult ma tundsin end juba üpris pahasti. Ma ei saanud aru, kuhu mu see vaimustus kangi tõsta kadunud on ja miks ma olen nii hoolimatu. Mul oli juba paras hirm. Ma olin endas pettunud, et seesugune allaandmise faas oli tekkinud. Ja mul oli päris häbi seda tunnistada ka Erkkile, kes mind aitab ja motiveerib. Mul oli piinlik just seetõttu, et ma vean end alt ja sellega ei kasuta neid ressursse, mis tema mulle pakkunud on, maksimaalselt ära.

Aga teisalt olen ma päris õnnelik, et lubasin enda pettumust ja olukorda talle rääkida. Hirm on üks suurimaid vaenlasi ja kui olla üle sellest, siis oled juba võitja. Sellessuhtes olen ma jube hea inimese otsa sattunud, kes ei hakka heietama, et pole hullu ja blabla. Vaid raputab mind sellega, et ma peaks mõtlema mida ma tahan ja end kokku võtma, eesmärkide nimel töötama. Loomulikult on paremad ja halvemad päevad, aga see ei peaks mind muutma allaandjaks. Keerama negatiivse kogemuse oma motivatsiooniks. Just see viimane on midagi uut minu jaoks, mida Erkkilt kuulnud olen. See on midagi, mida endaga kaasas hoida. Nende pahade emotsioonide põhjal kavatsen end jälle püsti pushida.

Kisun selle motivatsiooni enda õuele tagasi. Ma lihtsalt tean, et mul pole enam mõtet mingeid tobedaid vabandusi isegi üritada otsima hakata. Need on tühised.

Mu kehas hakkab just murdepunkt tekkima. Vaikselt joonistuvad välja järgmised ja järgmised lihased. Nii jalgadel, kätel kui seljal. Praegu tuleb vastupidiselt hambad ristist tööd teha ja varsti imemaitsvaid töövilju nautida.

Eesmärgid on mul aja jooksul päris korralikult muutunud. Kuid viimasel ajal oskan ma näha endas ja oma kurvides rohkem ilu kui kunagi varem. Ma ei sihi enam skinnyt, lamedat ja kerget keha. See pole mina, ma pole suutnud seda eelnevalt saavutada. Samas öeldakse, et kui sa midagi tõsiselt tahad, siis saad selle. Ju ma siis ei tahtnud piisavalt, sest ei saa öelda, et ma poleks kõvasti vaeva näinud. Ja ma ausalt enam ei rühi selle poole. Vaid tahan tugevat lihaselist,sportlikult toonuses, tervet naiselikku keha. Keha, milles ma suudan elada ja keha millega ma hakkama saan. Mis tähtsaim, keha mida ma armastan. Tegelikult on muutused olnud pigem sisemised, see on minu keha ja ma pean enda soovide järgi arenema. Mitte teiste ideaalide järgi toimetama. Olgu ma siis edasi teiste jaoks fatty või plus size või mis iganes.



Need on minu võitlused, need on minu pisarad, minu pingutused, valu, aeg, töö, usk, armastus. Minu käed, minu big boobsid (mida ma tegelikult sheeriks ära, haha), minu tugevad jalad, minu huge peps. Igapäev ma ei taha nendega sõber olla, vahel nad ei meeldi mulle ka. Aga nad on midagi, mis jäävad alatiseks ainult minule ja mille väärtust ainult mina tean.

Kas tõesti olen teel oma keha PÄRISELT armastamiseni ja sõlmin PÄRISELT rahu?! Kõlab justkui dreams come true hetkel.

Kisses!
Kiku

Häid inimesi leidub ehk kuidas minust sai jõusaaliplika, kes hakkab hommikuks peekonit sööma.

Trenni meeldib mulle väga teha. See on päeva parim osa, raske-lõbus-ülihea feeling. Isegi kui vahel on väsimus nii suur, et unistan ainult voodisse patjade vahele kukkumisest või lihtsalt on laiskuseuss sisse pugenud. Siis mitte kunagi ma ei kahetse trenni minemist. Alati ükskõik kui suurt väsimust ma ka ei tundnud, peale trenni positiivne energia ja enesetunne olemas. Suudaks alati selle mõnusa järelmaiguga end trenni meelitada, hehe.

Ja ammu olin ma mõelnud, et tahaks oma treeninguid jõusaalis jätkata. Eks ma olin saalis trenni teinud. Aga täiesti suvaliselt. Ma ei ole kunagi läbi mõelnud ja mingit süsteemi loonud oma jõusaali aegadel, kuidas treenida. Nüüd ma teadsin, et vajan süsteemi ja plaani. Ja head inimest kellelt nõu küsida.

Ma ei tea kas mõttejõul või usul, et kõik läheb nii nagu minema peab, on nii suur jõud, mis tõesti tõmbab mu soove mulle ligi.

Ühel päeval kirjutas mulle Erkki. Mina ei teadnud, kes tema on ja tema ei teadnud väga ka seda, kes mina olen. Jutu käigus selgus, et meil on midagi ühist. Meie elu täidab ühine armastus  - trenn. Klappisime kuidagi hästi, rääkisin ausalt mis seisud on minuga ja oma soovist jõusaalis tõsist trenni tegema hakata. Midagi aimamata, mis juhtuda võib oma suu lahti tegemise tagajärjel.

Erkki ei lasknud mul väga pikalt rääkida, kui pakkus juba mulle oma abi. Ma ei tea millega ma olen need head inimesed oma ellu ära teeninud. Temal on teadmisi kuidas treenida ja mul on tahe enda keha heasse vormi viia. Peale oskuse mulle minu elu esimene jõusaalikava kokku panna,  on ta lihtsalt nii tore inimene.

See kuidas ma tundsin, et ta tahab mind aidata ja usub minusse, andis mulle enesele usku ja motivatsiooni juurde. Ma tean, et palju vaeva ja raskusi toob meile hea lõpptulemuse. Ma ei oska sõnadesse panna, kui tänulik ma olen Erkkile, et sedasi abistab mind. Ma saan koguaeg temale toetuda ja viriseda ja rõõmu jagada. See on nii oluline minu jaoks, kui inimesed on olemas ja toetavad. Ma hindan seda väga.

Mis treeningutesse puutub, siis ma fännan saalis rassimist. Mu kava jaguneb kaheks erinevaks ja naudin igat sekundit sellest. Kava läbi tehes tunnen mõnusat rahulolu ja mu endorfiinide tase on laes. Esiteks on gymis nii põnev ja äge trenni teha. Seal pole minuga sama harjutust veel 20 inimest kaasa tegemas vaid pean ise end motiveerima pingutama. Seega on lõpuks see rahulolu ja hea enesetunne eriti vägevad.

Muidugi on praegu veel kõik uus ja huvitav. Õigete raskuste leidmine on suhteliselt katse-eksituse meetodil välja kujunenud. Ja saan öelda, et ma olen korralikult alahinnanud oma võimeid. Ma olen ikka päris heas vormis ja tugev tüdruk, haha. Esimest korda elus saan kükkima hakata "päris" raskustega. Kui seni oli max raskus kükkidel mul Bodypumpis 20kg, siis nüüd alustan topeltraskusega. Jõuludeks võiks seal juba vaikselt kolmekordne raskus olla. Sealt tuleb damn hot butt ükskord.



Peekoni söömiseni jõuan jällegi tänu suure südamega inimesele. Usun, et enamus Eesti inimeste seas, kes on kaaluteemas sees, ei kõla võõralt nimi Robert Nool ning on end ehk Raudse Tervise leheküljelt leidnud.

Ka minu jaoks polnud midagi võõrast. Aga ühel õhtul oma e-kirju vaadates leida sealt Roberti kiri, oli mulle ootamatu. Robert oli lugenud mu blogi ja pakkus mulle abi. Nimelt oli ta alustamas just uut 90-päevast väljakutset ning soovis sellega ka mind aidata.

Mulle tegelikult ei jõudnudki kohe päris kohale peakese sisse, et mis toimub. Ma lihtsalt olin ise nagu üllatusmuna sisse sattunud tol hetkel. Et nüüd sedasi, lihtsalt inimesed on nii abivalmis ja head. Aga ei, tegelikult olin ma meeletult õnnelik kui ma tema kirja läbi lugesin.

Ma tundsin, et kui ma sellisest sülle kukkunud võimalusest kinni ei haara ja ei võta siirast abi vastu ja ühtasi end ise ei aita. Siis ma peaks küll üks tobupea olema. Olin nõus selle teekonna ette võtma.

Miks ma üldse kahtlema hakkasin, oli hirm. Piiramise, keelamise, katsetamise ja muu sellise ees. Et järsku on see pigem asjaolusid raskendav. Just toitumishäire kohapealt. Samas just sellest paranemiseks Robert mulle abi pakkuski ju.

Kõhklused suurenesid esimesi materjale lugedes. Siinkohal saan oma ülemõtlevad aju "tänada". Haarasin kinni sellest ühest mõttest, et ma ei tohi enam kaerahelbe putru süüa ja tundsin juba ahistatud olekut. Keskendusin igasugustele ei-dele ja hakkasin koha neid keelavaid mõtteid endasse tekitama. Siis sain aru, et selline mõtteviis ei vii kusagile. Tegelikult ma hea meelega söön häid rasvu, häid valke ja mõistlikult häid süsivesikuid. Miks ma peaks enne proovimist üldse hakkama alla andma.

Tegelikult ei ole Roberti põhimõtted minu jaoks üldse nii vastuvõetamatud ja uued. Pole mingeid äärmusi ega ekstreemsusi ka. Normaalset toitu normaalsetes kogustes. Häid rasvu, liha ja täiskõhu tunnet oma igapäevaellu tagasi. Ilmselt oligi mul vaja natukene aega võtta, süveneda ja läbi seedida kõik. Lahti lasta oma stampmõtetest. Siis sain ise ka aru, et pole mõtet nii palju lasta oma mõtetel enda üle võimust võtta. Toitun tervislikult, annan enda kehale head kütust ja panen oma keha paremini töötama.

Robert ise on nii toetav ja julgustav. See juba, et soovis aidata ja siiralt anda oma panus sellesse, et saaksin oma raskustest võitu, on nii tänuväärt asi. Ta tunneb huvi, annab nõu ja on olemas oma nõu ja jõuga. Suur aitäh!

Ma tundsin juba ammu, et ma ei ole enam nii tugev, et saaksin üksi hakkama. Hakkasin abi otsima ja abi tuli ka ise minuni. Inimene peab olema avatud, sest siis saavad tulla asjad temani. Mulle ülioluline, et inimesed oleksid minu jaoks olemas. Mul on vaja nende head sõna, julgustamist, motiveerimist, abi ja nõuandeid. Ma tean, et tegutsema ma pean ise, aga teadmine, et need inimesed tahavad olla abiks, annab mulle endale tugevust ja tahet.

Naine poes, naine trennis

Käisin siin paar päeva poodides. Peale kolme-nelja-viie-kuue tunnist shoppamismaratoni olid jalad väsinud, kõht tühi ja üldse oleks nagu voodisse pikali tahtnud. Minu jaoks see võrdub küll sellise rahuliku trenniga. Kõnnid ühest poest teise, kuhjad ilusaid asju (hunnikutes spordiriideid, sellest aga hiljem..) oma kätele, kuni kisub raskeks. Siis seisad selle hunnikuga proovikabiini ees järjekorras, kasvatades sealjuures kannatust. Lähed just vabanenud kabiini, kust väljub teine omasugune. Siis hakkab pulssi tõstev trenn pihta -  kiiresti riided seljas, esimene komplekt selga, komplekt seljast, järgmine selga, järgmine seljast.. kuues komplekt selga.. ei suuda otsustada, proovin korra neljandat uuesti. Nii palav ja kitsas hakkab, üritan otsustada. Mõtlen, olen, otsustan. Panen enda vanad mugavad teksad jalga, lükkan varbad kingadesse. (Tegelikult tahaks oma nike'e ja liibukaid.) Lähen riietuskabiinist välja. Oi, need on ju päris lahedad püksid. No ja hakkab pihta uuesti.. Ja mulle meeldib shopata. Nii palju plusse leidub selle juures, alates enda liigutamisest, uute asjade üle rõõmustamisest kui ka lihtsalt mõtted on mujal.

Viimasel ajal on igasse high street fashioni poes tekkinud ka workout clothesi osakond. Ja seal on tegelikult päris ägedad trenniriided. Pole küll ei Nike ega Reebok (lugu saate siit kuulata :D ) märk nende trenniriiete sees, aga see pole üldse olulinegi. Hind on neil ka hoopis sõbralikum. Valik on nii suureks kasvanud.

Igasuguseid erinevaid kirjusid, ägedate detailide või lõigetega.. tahaks neid kõiki koguaeg endale juurde ja juurde saada. Mida omapärasem, seda coolim. Ma justkui muud ei näekski ja oleks poodi sisenedes hüpnoosis, jalad ja pilk kisub iseenesest liibukate ja spordirinnakate poole. Praegu näiteks kripeldavad ühed mustad trennitunked. Kui äge see veel on, haha.

Kusjuures ma tunnen end kõige ilusamana ka just spordiriietes. Kui ma kleite ja kampsuneid proovin, pole see vaatepilt tihti selline, et oh jess, need istuvad ideaalselt.. aga siis kisun mingid mugavad lühkarid ja maika, näiteks täiesti roosa ja peaaegu palja seljaosaga selga, ja voilaa!! Tahaks nagu koguaeg ainult neid riideid kanda. Minust ongi vaikselt saamas see dressi-tossu inimene vist, haha.

Mulle meeldib, kui mul on valik. Kuna ma veedan arvestatava osa oma igast päevast trennis, siis mul peab olema ka selles mitmekesisus. Esiteks ma tahan end tunda mugavalt trenniriiete sees. Oluline on kuskilt midagi ei kisuks, saaks hüpata ja karata, ilma et midagi ära kukuks, vajuks, kisuks. Sama moodi nagu iga päev ei taha kleiti kanda, on mul trennisaalis ka vaheldust vaja. Kohe kindlasti mitte ei meeldi mulle igav püks ega mitte matchivad riided. Kas tahan olla üleni mustas või hoopis saali kõige värvilisem papagoi. Üldiselt mulle meeldivad värvilised riided ja tüdrukute värvid ja lillekesed ikka kõige rohkem. Ja ma usun, et naudin ka trenni tegemist rohkem ning motivatsiooni on rohkem, kui igate pidi on hea olla. Seega leian, et ka trennis käies on oluline, et riided seljas oleksid mugavad, puhtad ja ilusad.

Peale korralikku higistamist on vaja neid riideid pesta, ma ei kujuta ette mis ühest särgist paari kuuga saaks, kui seda iga päev pesta. See ka kindlasti oluline, kuidas neid trenniriideid hooldada. Ma olen mõne asjaga jube kiiresti üks-null teinud selletõttu. Ja siis hakkab küll kahju, kui peale kuut aega peab minema viskama.

Jalanõudega on natukene teine lugu. Neid ma nii suvaliselt osta ei saa. Trennitossud peavad olema ikka jalas ülimugavad. Nende kvaliteet peab olema tasemel ja oma funktsiooni maksimaalselt täitvad. Ja ka tossu valides ma ei kavatse igavaks jääda. Tegelt mida kreisim, seda vägevam. Minu südame on võitnud Nike, nii mugavuse, kvaliteedi kui ka ilusa välimuse poolest. Neid kahjuks ma nii tihti lubada ei saa, need on nats suurem investeering kui üks väike särgike.

Ma mäletan seda aega, kui alustasin trennis käimist. Mul oli täiesti ükskõik mis mul seljas on, lihtsalt mingid retud ja maika, tavaline rinnahoidja ja mingid sportlikku tüüpi jalanõud. Ma lihtsalt ei osanudki midagi muud tahta. Esiteks polnud see spordiklubis käimine nii tähtis ja igapäevane minu jaoks, teiseks tundus mõttetu kulutada spordiriietele raha. Aga mida aeg edasi minema hakkas, seda rohkem ma otsisin mugavust ja mitmekesisust kuni nüüd olen jõudnud sinna maale, et peale trenni riiete ma ei näe poodides midagi, haha. Ja tegelikult ma tahaks neid kordades rohkem osta, sest need on nii ilusad ja mugavad seljas..

Kas keegi ühineb minu trenniriiete vaimustusega?

Trenn, see lemmik asi, teate küll

Mul on käsil Kayla Itsines'i Bikini Body Guide'i teise nädala lõpp. Kuidas mu kokkuvõtlik esimene mulje on? Eee, mulle nii meeldib!

Treeningkava  koosneb viiel-kuuel korral nädalas kusagil 30 minutilisest trennist aga enamasti ma saan kiiremini valmis selle. Kui kava kätte sain, siis uurisin mitmeid kordi üksi pulki läbi selle ja tegin asja selgeks endale. Ega selles midagi hirmus keerulist polegi, aga mulle meeldib kui tean unepealt mis-kus-millal-miks.

Esmaspäeval teevad tööd jalad ja pepu, kolmapäeval annan tuld kõhulihastele ja kätele ja reedel on kogu keha trenn. Poole kava pealt toimub muudatusi ja iga nädalaselt on harjutused erinevad. Seega on põnev ja rutiin on varieeruv. Kui nii üldse saab öelda, haha. Räägin siis hetkel vastupidavus trennist (Resistance), ehk siis kätekõverdused, kükid, väljaasted, hüpped jne. Minu suurimad lemmikud ju. Ja siis kaks-kolm korda nädalas üks pikem kiiremas tempos kõndimine (LISS)  või intervall jooks (HIIT). Mitte midagi keerulist, igal ajal ja igas kohas tehtav ning selle pool tunnikest leiab küll ka väiksemgi trennifänn enda päevas. Ja mulle on see päeva tipphetk.

Miks mul seda kava oli vaja ja miks ma ise lihtsalt ei teinud neid harjutusi. Ma lihtsalt tahtsin konkreetset plaani. Kus on igaks päevaks antud erinevad ülesanded, mis on läbimõeldult kokku pandud ja mille tegemist ma naudin. Olen aru saanud, et tahan teha trenni, mida ma naudin ja tahan oma lihastoonust tagasi. Nii kaua olen eemal olnud sellest, et loendamiseks enam ühe käe sõrmedest ei piisa. 

Esimese hooga kui ma vaatasin neid pilte, mis jõu ja ilunumbreid tegema peab, mõtlesin et jube lihtsalt hakkab see pull oma eesmärki täitma. Oi ma pidin peale esimest kümmet minutit oma sõnu sööma, esiteks on töö tempos ja teiseks polegi see nii lihtne. Polnud just elu esimesed burpee'd ega tricep dipsid, aga neid tehes tundus küll, et minu käed pole enne hantlit katsunud, haha. Oma osa on ka sellel, et ma pingutan üksi ja olen iseenda motivatsioon, kaaslane ja kritiseerija. Rühmatrennis vaatan ikka, et teised ka ju teevad. Kambavaim või miski selline. Nüüd aga raskemal hetkel saan ma vaid iseendale loota ja mõelda, et ma näitan iseendale Kiku enda pärast, et ma ei anna alla. Mis sest, et mul on nii valus, et pean kõik kordused kõva häälega kaasa lugema, ähkima ja puhkima. Aga peale viimast kordust olen ma õnnelik ja rahul.

Oma elementi tagasi saades läheb asi lihtsamaks, harjutuste sooritamine muutub üha korrektsemaks ning sellist viilimist ja puhkamist üritan viia minimaalseks. Hard work pays off! Enesetunne paraneb, ma tunnen, et olen tugev ja see meeldib mulle!

Tegin mõned fototõestuseks vajalikult materjalid ka, et peale kolme kuud ma vähemalt olen suurema naeratuse näkku saanud, kui just boonuseks veel peps rohkem trimmis pole ja ilusa selja ning kõhulihaste omamise üle väga ei kurdaks ja kellelegi ära ei kingiks. Mis on minu, on minu! Hehe. Kas ma oma naeratuse avalikkuse ette kisun või ei kisu, eks see sõltub kas see mahub ära või mitte.Kui novembri keskel kava lõppeb, siis kavatsengi jõusaali peale üle minna. Mul ikka hädasti neid muskleid ja lihaseid enda külge vaja. Ma ei mõtle enam mida ma pean tegema vaid keskendun sellele mida ma teha tahan, südame ja armastusega, nautimise ja rõõmuga. See on tähtsaim.

Ja kütus, mille najal oma jõunumbreid teen on tervislik, vitamiinirikas, mitmekesine. Kuna selle Kayla kava ette võtsin, siis parima tulemuse saamiseks põhineb mu menüü selle naise eatingplan'ist. Päevakorras ja omal kohal on jätkuvalt minu suureks sõbraks kujunev Teazy tee, mis seekord täidab oma eesmärki korralikuma toitumisega veidikene paremini, kui eelmine kuur. Jee!

C'est la vie

Olin juba päris ära unustanud kui mõnus võib üks laupäeva hommikupoolik olla. Kui iga lihtne hetk tundub nii hea, et hoiaks igast sekundist kinni.

Lihtsalt olen ja teen, ilma mingi sundimiseta või rõhumiseta, enda pärast. Et saaks nautida ja hea oleks olla. Viimasel ajal olen teiste postitusi lugedes ka tähele pannud, et selline go with the flow rütm on valanud inimesi üle. Vot tahan ja lähen jooksen 15 kilomeetrit, tahan siis lähen hoopis ujun ja kui ei taha, siis ei teegi üldse midagi. Vahepeal on jube hea sedasi lihtsalt olla ja mitte niivõrd igasugustes kinnisideedes ja eesmärkides liigselt kinni olla. Nagu talvekasuka kappi panemine, ma tean, et see on olemas ja kuigi ma seda hetkel ei kanna, siis tean, et tuleb jälle aeg kui ma ainult seda kanda tahangi. Vahel tuleb lasta peal puhata igasugustest numbritest ja pidevast võistlemisest iseendaga või ka kellegi teisega. Soojad suveilmad ja õnnelikumad inimesed soosivad relaximist. 

Ei ole ma oma tahtmist kuskile maha müünud, et saaks selle rasvapõletusega ükskord ühele poole. Aga see pole nagu hetkel primaarne. Mulle meeldib praegu joosta. Tõesti väga meeldib. Ja ilmselt pole see hetkel mu rasvapõletuskavas kõige soosivam. Võib olla mulle tuleb hoopis jälle lihast juurde ja see kaalunumber ka jälle suurem. Aga mis siis! Arvan, et vahepeal on oluline ennast lihtsalt hästi tunda. Ja ma tean, et ma olen paljude teiste mõttekaaslane selles osas. Ja mis kaalule astumisse puutub, siis ma väga ei kaalu ennast hetkel. Söön ka suvaliselt megapalju puuvilju ja marju. Ja piimatooteid ka. Selles kuumuses isutabki kerge söögi järgi. Ma ei viitsi midagi kaaluda ega mõõta väga. Natukene ikka peas kalkuleerin, see kontrollimise instinkt funktsioneerib siiski ülekuumenemises, haha.

Ahjaa, ükspäev tõmbasin mõõdulindi ümber kumeruste, õnneks numbrid on omal õigel kohal, ei pidanud krokodillipisaraid valama hakkama.

Kift on see, kui täiesti lihtsad väiksed asjad toovad endaga kaasa nii hea enesetunde ja tuju. Mul algas päev juba üsna vara, kui ärkasin poole seitsme paiku. Jah, nii see oligi plaanitud. Kuna ma ei suuda joosta päikse käes, rääkimata veel 30 kraadises õhus, siis on mul kaks varianti. Oodata kui kõik on maha jahtunud või kasutada ära aeg, millal pole veel miski üles soojenenud. Otsustasin selle viimase kasuks, kuna õhtuks olen ma korralikult kurnatud ja pea on paks. Päiksest purjus. Puhtalt tervise pärast ei ole julgenud ja jaksanud õhtuti jooksma minna.

Nii ma siis olin sutsu peale kella 7 juba metsarajal. Õhk oli nii mõnus, selline mõnus suvine maalõhn, hommikupäike mõne oksa vahelt paistmas. Kuna ma olin täitsa üksi seda aega ära kasutamas, sain jooksumussile kaasa laulda ja ilmselt oli suu niisamagi kõrvuni. Mul oli nii suur motivatsioon joosta veel sellepärast, et eile tulid minuga poest kaasa esimesed NII lühikesed jooksupüksid. Nagu viimasel ajal kombeks on, siis ma näen ainult trenniriideid poodides, haha.  Ma tahtsin neid nii kanda. Kuigi ma pole veel väga enesekindel neid kandma. Aga üksi salaja varahommikul - miks mitte.

See 10 km hommikujooks oli super start päevale. Edasi nagu lihtsalt on nii hea olla.. Võtad koera kaasa, lähed jalutad metsa, pugid vaarikaid ja pistad mõned mustikad põske. Korralik hommikudušš ja lemmik hommikusöök rõdul..

Kama keefiri ja mustikatega, nämmmssuuu!

Iga pisike asi teeb rõõmu, veereb lumepallina aina suuremaks ja suuremaks. Tänu oma lühkaritele ma märkasin joostes jalgadel lihaseid. Selle fatty kombeka all võib tegelikult midagi päris ilusat olla, haha. Jalad on mu kõige nõrgem lüli ja mul oli hea meel avastada, et miniprogress on mingi ime läbi toimunud. Oh, happy day!



Peaks veel need jalad varvastega rannaliiva pistma. Ja õhtut ootavad banaanitükid juba sügavkülmas. Mulle tundub, et üks banaanijäätis coming soon!

Tegelikult tahtsingi öelda lihtsalt, et ILUS ON ELADA!

Teazytatud

Mujal maailmas on detoxi teede joomine väga populaarne juba pikemat aega ja nüüd on ka Eestisse jõudnud see fenomen.  Ma olin tegelikult väga kaua aega mõelnud ja uudistanud, et tahaks ka juu proovida..eriti nähes neid before&after pilte. Suurepärased tulemused! Suures roosas lootusepilves  unistasin, et just see viskab mu kehalt need kolm-neli-viis-kuus kilo maha. Et jood teed ja samal ajal tõmbud kokku. Haha, nali naljaks!


Kaks nädalat tagasi sain katsetamiseks Teazy 14 päevase kuuri. Siinkohal suur aitäh kogu Teazy kambale! Olen ikka saanud igasuguseid kirju ja küsimusi, kuidas kaalu langetada ja tihtipeale oodatakse mingi imenipi saamist, siis usun, et minu blogi lugejate seas on kindlasti palju neid, kes samamoodi huvituvad detoxteede joomisest ja nende tulemustest. Võin kohe siiski kõik suured ootused kildudeks lüüa, et lihtsalt ei tule miski. Ikka põhirõhk on tervislikul toiduvalikul ja trennitegemisel, kuid siiski teazy teedest nende kõrval on abi. Ka Teazy enda kodulehelt võite leida igasugust kasulikku infot tervisliku toitumise kui ka trenni kohta. Nende lehekülje külastamiseks ei pea põhjuseks olema vaid tee tellimise soov, vaid võib olla mõne uue huvitava nipi või teadmise ammutamine. Seega pole tegemist paljalt ühe teega, vaid teazy propageerib üldiselt tervislikku eluviisi ja juhib tähelepanu ka sellele, et teazy teatoxi teed aitavad kaalulangusele kaasa, mitte ei tee seda sinu eest ära.

Niisiis minu kaks nädalat on nüüd "joodud" ja teen siis väikse kokkuvõtte. Mõõtudelt olen ma sama ja ega pildiltki suuri erinevusi ei ole märgata. Rohkem niisama pildilisa jutule ehk..

9.juuli hommik vs. 23. juuli hommik

Põhilised plusspunktid minu jaoks  Teazy teatoxi teel on esiteks maitse! Kuna mulle tõsiselt maitses hommikutee, siis juba sellepärast oli seda mõnus juua. Tunne kui jubedalt tahaks veel mitu tassi päeva jooksul juua aga ei raatsi, sest tahan siiski järgmisel ja ülejärgmisel hommikul ka teetassi taga ilusaks päevaks valmistuda. 
Teiseks toimis see väga hea kohvi asendajana. Turgutas ja äratas. Kui ma alustan hommikut klaasitäie himaalaja soola veega, siis uni pole silmist veel plehku pannud. Hommikusöök ja tassike kuuma teed - olen üleval!
Kuna ma enam kohvi juua tervislikel põhjustel ei saa aga siiani oli kohvi mu hommikune ainevahetuse käima lükkaja, siis tundsin ma sellest aegajalt ikka päris puudust. Enamasti on mul sellega küll kõik korras aga teatoxi kuuri ajal täheldasin kindlasti kiirenenud ainevahetust. Lihtsalt roheline tee juba ammu ei toimi selliselt kui kohv, siis Teazy hommikutee on küll võrdväärne vägev abimees. Mingit kreisit tualetis istumist kartma ei pea ja nagu on mõne teise "dieeditee" puhul kaasnenud kõhuvalu, siis õnneks teazy teest ei tekkinud kordagi halba enesetunnet. Kolmas pluss lähebki ainevahetuse kiirendamisele. Söögivalik on olnud ühest äärmusest teise, enamasti ikka tervislik - palju värsket ja vitamiinirohket sööki, vett  ja toitaineterikkaid taldrikutäisi. Turupealt värkset kraami, kala ja salateid. Yummy, yummy! Aga ütleme nii ilustades, et kehvematel päevadel oli mulle abiks Teazy õhtune tee, sest järgmisel hommikul ma päris ausalt ei tundnud sellist raskustunnet nagu oleks eeldanud. Neljandaks siis Teazy leevendas ülesöömistunnet ning õhupalliefekti, andes järgmisel päeval "uue päeva" tunde. Ilmselt ei saagi ma hullupööra suuri muutusi oma kaalus ja väljanägemises oodata, kuna tee testimine langes puhkuse ajale. Aga võibolla asja võlu peituski just tees -  aitas saavutatut hoida. See on juba tänuväärt saavutus, hehe.
Ei teagi kas ma tahtsin tunda või oli see päriselt, tänu kummelilõhnale, aga viiendaks tekkis mul õhtust teed juues selline rahulik olek. Unetunde jätkus hommikutundidesse minu kohta kuidagi jube palju..

Miinused, miinused, miinused.. Ausalt öeldes on asi pigem nii, et on plusspooled ja neutraalsed. Okei, ühe miinuse oskan ikka välja tuua. Hommiku tee kirjelduses on välja toodud punkt ja see annab lootust isust lahti saamiseks. Esimesel teatoxi nädalal ma selle üle väga ei kurtnud ka.. aga teisel nädalal oli mul mingi meeletu isu. Iga päev mõtlesin ah see läheb täna üle. Aga homme oli jälle sama case.
Tavaliselt mul teatud perioodil ongi selline isu, aga tõesti saan päeva- kahega hakkama. Nüüd olin kimpus tervelt üle nädala. What a hell just happened! No morjendas küll.Aga otsustasin asja võtta nii, et praegu on siis sedasi ja küll läheb paremaks. Tegelikult ei julge ma ainult teed selles ka süüdistada. Eks see on koogel-moogel igasugustest sündmustest ja teele paisatud jamadest ka.

Viimasel nädalal olen saanud seda vähemalt jooksmisega jälle leevendada. Seda kõike "pahat" tunnet minu sees. Oh, gosh, ma armastan jooksmist hetkel nii väga! Soojad suveilmad ei lase üldse kurta aga jooksu kohapealt eelistan ma rohkem jahedat ja isegi vihmast ilma. Siis olen vastupidavam ning naudin seega ka rohkem.

Igatahes kui mu kogemusest tuli midagi sellist välja, mida oleks vaja endalegi, siis seda teed ma maha ei laida ning ega enne ei saagi teada, kui ise ei proovi! 

Kas tõesti NEED jalad jooksevad?

Ma olen suures hämmingus, et ma selliseid emotsioone jagan. Jaa, siit ta tuleb -  minu elu esimene jooksupostitus.

Tundsin end ära lugedes Margiti juttu, kuidas tema jaoks oli jooksmine alati raske aga kes just alles jooksis ära poolmaratoni. Nii tubli! Ma ei ole olnud kunagi jooksuinimene, see tegevus on teoorias mõnna aga praktikas mulle üldse ei meeldi. Kaks-kolm kilomeetrit suudan suure hurraaga alustatuna ikka ära joosta, aga that´s it. Kuidas ma saan joosta, kui mul hing paelaga kaelas, jalad rasked kui pakud ja sääred löövad tuld. Pluss mu põlv, alati lõppeb see jooksuvärk põlvevalu ja nädalase lonkamisega. Mõtlen, et need jooksuharrastajad ja muud jooksjad on imeinimesed.

Kusagilt tuli mulle jälle sinna pea sisse mõte, et läheks jookseks. Ise juba eos teades, et see on jälle see oh-ma-hakkan-jooksmas-käima ühepäevane projekt, haha. Ma ei tea isegi täpselt miks ma seda teen. Et nagu milleks sundida end tegema midagi, mis on nii vastukarva. Päris nii ka ei ole, et tegemist oleks iiveldama ajava tegevusega, samas ma virisen. See pole nii üüratult raske pingutus aga mul on raske end üksi ilmselt piisavalt motiveerida. Siiski tõmbasin retud jalga ja klapid pistsin kõrva ja läksin.

Jooksin ja jooksin, suutsin sellise 50 minutise jooksu teha. Aga tunne oli ebamugav ja peas oli motiveerimiseks vaid mõte, et see on hea trenn ja ma saan hakkama. Kokku tuli tegelikult  7.3km, oli ja nagu ei olnud ka, see jooksuvärk. Mis seal salata, ma armastan trennitegemist iseenesest ja mõte sellest juba pakub mulle pinget. Rääkimata rahulolu joovastusest, mis trennilõpus tuleb ja mind endaga üle kallab. Koju diivanile potsatades loomulikult valdas mind rahulolu.

Tegelikult polnudki nii hull. Ja vot imet -  tegemist oli siiski kahepäevase projektiga. Jah, ma läksin uuesti jooksma. Aga seekord oli veel raskem. Ma olin tüdinenud ja paisutasin muidugi enesetunde leveli maksimaalselt punase errorini. Nii hull vast asi siiski polnud. Siis mingi hääl karjus peas, et " kammoon! Ei anna alla! Mis lollus see on, et sa ei jaksa.."

Hullemaks läks järgmisel päeval, kui mul jalad ja peps olid nii valusad, et ma kõndisin justkui puujalgadel tigu, mul oli nii raske maha istuda. Ausalt pisarad olid silmas ja mõtted olid valuvaigistitel, nii kuradima hull oli kehal olla.

Uus päev. Valu kehas hakkas taanduma. Hing janunes füüsilise pingutuse järele. Koguaeg saan kinnitust, et ilma trennita ei ole võimalik elada. Mida rohkem trenni, seda ilusam elu.
Olin terve päeva toas vedelenud, koristanud ja lugenud. Ja vajasin värsket õhku ja midagi kasulikku enda jaoks. Eesmärgid kisendasid peas, et tee meie jaoks ka nüüd midagi kasulikku.

Selle valutava keha viisin metsa jalutama. Kusjuures ilm oli täielik crap, vihm peksis näkku ja tuulega võitlemiseks oli paras suusajope selga visata. Jah, juuni kuus...sellist ilma pole mina küll tellinud. Aga mõtlesin, et mitte mingeid vabandusi Kiku! Süstisin endasse küsimust KUI väga sa SEDA tahad? No ikka väga-väga! Olin natukene jalutanud ja tekkis mõtte teha jooksusammud. Ilmselt sisimas tahtsin kiiremini koju jõuda, haha. Mõtlesin, et kasvõi ühe minuti jooksen. Et jooksen täpselt nii palju, kui jaksan ja meeldib.

Selle vihmaga sadas taevast alla mingisugune IME. Jooksin ja jooksin. M I N A. Kulgesin mõnusalt mööda rada. Kuulasin head muusikat ja nautisin jumala iga joostud meetrit. Ühel hetkel avastan näolt tobeda naeratuse ja õnnetunde. Ma tundsin ennast joostes nii hästi. Mul ei olnud kusagilt valus, ma ei hingeldanud ega mu pead ei vaevanud mõte, millal see läbi saab. Vastupidi, ma tahtsin veel ja veel.

Siin ma siis olen omadega, nädala aega tagasi pushisin end tagant, et ma jookseks. Nädala aega hiljem on sellest saanud mu uus lemmik. Mulle nii meeldib joosta. Iga päev lisan endale distantsile mingi osa juurde ja vaatan milleks ma võimeline olen.

Minu jaoks tundus kümme kilomeetrit juba saavutusena. Kui selle ära jooksin, olin nii rõõmus aga tundsin et olen palju rohkemaks võimeline. Alati ei tohi lasta end sellest esialgsest mugavustsoonist välja tulemisega kaasnevast virinast allutada ja tuleb natukene veel proovida. Võib olla just siis järgmine või ülejärgmine kord toimubki selline murdepunkt. Ausalt ma olen nii rõõmus, et naudin jooksmist. Peale füüsilise pingutuse ma tunnen, et see on hea aeg mõtlemiseks ja kvaliteet aeg iseendaga.

Siit minu tarkus, et if it doesn't challenge you it doesn't change you! Ja loodan, et see täiesti uus asi minu jaoks, toob endaga kaasa palju häid muutusi ja arengut.

Oh kuidas kisub välja jooksma!


Kiku

Võitlus

Olen elus. Veel. Kuidagi. Mitte kunagi ilmselt ei muutu asjaolu, et rõõmust rõkkaval lillekesel tuleb ühel hetkel oma roosad kroonlehed maha visata ja ära närtsida. Vot täpselt selline tunne mul hetkel ongi! Väsinud, tüdinenud, jõuetu.

Ma olen põhjusega olnud blogist eemal. Mul ei ole olnud motivatsiooni.Ü L D S E.   Mul ei ole olnud midagi tahtmist jagada. Ei-ei, siinkohal ei tasu arvata, et üritan vaikuse taha varjuda kartusest tunnistada olukorda. Mul pole mõtet ennast petta ja end tagasi hoida. Mul on stress.

Olin üliõnnelik, et reisilt naasnuna ei olnud ma teelt kõrvale kaldunud. Puhanud ja motiveeritud. Nii hea oli olla. Aga tee mis tahad, ei piisanud sellest. Kõik muudkui libises allamäge, lumepallina kogudes üht ja teist kräppi endaga kaasa. Peas keerlemas vaid mõte „Miks mina?! Miks mul juhtub?! Miks ma ei saa hakkama?! Milleks koguaeg see stress?!“  Valan neid krokodillipisaraid ja tunnen lootusetust, tahaks ainult tekiall keras olla.

Alustades sellest, et mu elus toimusid 180 kraadise pöördega muutused, päevakava ja elurütm olid harjumatud. Korraga tundsin väsimust ja ajanappust. Koolilõpp, praktika, isiklik elu..kuni trenni ja toitumiseni välja, oli järsku pea peale paisatud.

Tundsin, et ma ei tee piisavalt trenni ja ei panusta enda energiat oma eesmärki nii palju, kui varem. Ma ei saa öelda, et ma üldse ei tee aga minu jaoks kaks-kolm trennivaba päeva nädalas ei ole see, mis mind vaimselt rahuldaks.
Toitumine käib üles ja alla, ma ei pea kinni enam oma juhistest. Ma ei ole küll õnneks langenud mingisse meeletusse õgimishoogu aga lihtsalt süsteem on vale. Mõnipäev on kalorihulk näiteks 1000 kcal, teisel päeval söön oma 1600 kcali täis aga täiesti valedest toiduainetest. Kas liiga palju piima või puuvilja, või üldse jäätist. See kõik omakorda käib mulle närvidele, et miks ma nii teen.

Lohutada ei saa end ka trennis kulutatud energiaga, sest ma ei treeni ajanappuses enam nii palju kui nädalaid tagasi. See annab kohe tunda nii enesehinnangus, tujus, kaalunumbris kui ka peegelpildis. Kaal kõigub 2 kg siia-sinna. Ei tahagi enam end kaaluda. Mitte midagi ei taha. Kõht valutab, kõht on vahepeal nagu õhupall. Mulle ei meeldi see, mis minuga toimub. Samas ma sisendan endale koguaeg negatiivsust juurde. Kui valesti kõik on..

Ma ju lubasin endale, et seekord, olles hambad kui ristis tahes, saan hakkama. Ma uskusin endasse rohkem kui ei kunagi varem. Teadsin, et sel korral ma saavutan oma eesmärgid.. sest muidu ma ei saavuta neid kunagi. Tunne oli nii tugev ja teotahet oli nõnda palju, et jagus teistelegi. Nothing can´t stop me! Haha, nüüd tundub see haleda positiivsuse ja enese lollitamisena. Või lihtsalt liiga sinisilmse suhtumisena, et ma olengi nüüd järsku otsustanud olla nii kõikvõimas. Kõik tuleb köki-mökilt. Ausalt öeldes, nii see negatiivne jama kui ka liigne positiivsus on minu jaoks hetkel vastikud. Nagu just isiklikult minu enda kohta käiv.

Kas peale minu tunneb keegi veel seda halli negatiivsuse pilve varjutamas mu juttu? Jepp! Mina tunnen ka. Ma tunnen seda enda sees. Rõhuv tunne, nagu keegi seesmiselt keeraks kõik mu hea energia kraanid kinni. Et kõik on nii valesti ja mind teeb nii kurvaks see nõme mõte, et ma ei suuda ja ei saa hakkama. MISMÕTTES MA EI SAA??!! Ma ei suuda taluda seda stressi ja ma tahan normaalselt kulgevat elu tagasi. Elu, kus ma saaksin jagada neid positiivseid hetki ja näha progressi. Tahaks minna poodi, osta letilt paar tundi päevas aega ja energiat juurde. Ja ainult paremaks muutuda. Ilmselt nii lihtsa elu ja unistuste täitumiseks peaks ma kusagile muinasjutu maale ära kolima.

Ma tundsin oma blogist puudust. See on see koht, kus ma olen üdini mina ise ja saan välja paisata iga viimsegi terakese oma mõtetest, mida soovin. Aga mul ei ole tulnud väga kaua seda tunnet peale, et nüüd ma suudan endast välja anda need kõige õigemad mõtted ja emotsioonid. Just selles mõttes, et ma polnud ise enda jaoks suutnud välja mõelda, mis see kõik on, mis minuga toimub. Vastata lihtsale küsimusele – MIKS.

Aga tegelikult koorub siin lahti ilmselt minu kõige suurem võit sellel teekonnal. Ja ma tunnen juba nii siirast rõõmu, paljalt mõtete selguse tõttu juba.

Absoluutselt kohe kindlasti mitte ei kavatse ma alla anda, sest ma tõesti tahan ja usun, et jõuan oma eesmärkideni. Kui igale tagasilöögile alla anda või uskuda, et suurimaks katsumuseks saab juhuslikult suhu lipsav šokolaad, siis oleks see ammu kõik oma lihtsuses mul saavutatud. Vot sellele mõttele jõudes tundsin, et nüüd oli WIN!

Tegelikult juba paar päeva tagasi ma vaikselt tundsin, et kuigi asjad on küll halvasti, siis käega löömine muudab üldist pilti veel halvemaks. See ei tee mind kuidagi õnnelikumaks ega tekita minus rahuolu. Ma tunnen, et kasvan ja elan siis, kui ma pingutan ja võitlen. Tunne, et ma ei suuda keskenduda sellele rasvapõletusele, korralikule toitumisele ja trennile, nii nagu varem,  oli tekkinud osaliselt sellest, et just nende arvelt üritasin ma leida aega muude probleemide kõrvaldamiseks. Tegelikult tegin sellega endale karuteene. Võtsin ära põhilise rõõmuallika. Mis omakorda hoidnuks mu tuju üleval ja säilitanuks motivatsiooni. Tõestuseks, et kõik ei ole kadunud.

Vahet ei ole ju, et ma pole veel finišis. Ei peagi olema. Polnud isegi plaanitud veel. Aga tobe oleks poole tee pealt seisma jääda, et minna vaadata, mis olukord stardis on. Seal pole ju kedagi ega midagi. Kõik sihivad lõpus olevat karikat ja uhkuse tunnet. Võitu!

Nii ma siis olen nüüd omadega siin. Siin kuskil, kus ma ei tea täpselt, mis edasi saab. Ma ei tea, mis koht see üldse on, kus ma olen. Minus ei ole ülevoolavat entusiasmi ega pulbitsevat motivatsiooni. Aga liikuda saab vaid edasi, kasvõi neljakäpukil. Aga peab edasi minema! Ma teen ja töötan, sest ma tean, et see on mulle kasulik. . Ja ma suudan selle üle jälle rõõmustada, siis kui mulle päike hakkab kõrgemalt paistma ja linnud kõvemini laulma. Varsti! Alati ei saagi kõik meeltmööda olla ja plaanipäraselt minna. Ma tean seda, ma olen koguaeg seda teadnud. Aga ikka on see loll lootus, et äkki seekord joppab ja kõik lihtsalt sujub nagu imeväel. Papahh! Must auk. No nii, aeg kannatust varuda.. ja mitte alla vanduda.

Ainus, mis minus on kindel hetkel, on see, et ma ei taha alla anda. Ja siin olengi ma juba võitja. 

Plaanida või mitte?

Aasta alguses tundus planeerimine ja asjade kindlalt paika panemine justkui ainuõige ja kindla sihiga tegevuse tagamiseks hädavajalik. Aga võta näpust! Ma pole ilmselt just planeerimise kuninganna. Nimelt nagu Murphy seadus on kõik absoluutselt vastupidi läinud. 

Põhimõtteliselt on 2014 algus mulle selgeks teinud, et kui ma hakkan nii kindlalt enda mõtetesse suruma mingit ideed ja liialt palju järjekordselt mõtlen, siis asjad ei toimi. Alates elustiilist, koolist, lõpetades isikliku eluga. Nagu kerged kinnisideed, mis lämmatavad tegeliku olukorra. Ilmselt on ka teised juba märganud seda minu ja mu mõtlemise probleemi. Aga ikka ja jälle tuleb see teemaks.

Plaane on nii kooliasjadega, plaane on tööga.. plaane on eraluga. Haha, see tähendab, et oli. Otsustasin ikka täiega asjadel lasta minna nii, nagu need lähevad. Ei, see ei tähenda, et ma lööksin käega või milleski alla annaksin Vastupidi, ma kavatsen töötada eesmärkide nimel. Just nimelt tegutseda, mitte enam nii palju ajusid ragistada. Lõpuks läheb kõik ikka nii, nagu minema peab. See on minu teada-tuntud moto.

Kõik plaanid kuidas ma hakkan oma toidukordasid ette valmistama ja kõik on ülimalt läbimõeldud...lõppesid ääretult suvaliselt süües ja mingisugusest ette tegemisest pole isegi mõtet rääkida. Okei, hommikusöögid on mul ainukesed korralikud ja kindlad, aga päeva peale tekib vahel kuue tunni pikkuseid söögikordade vahesid. Lihtsalt aeg lippab ja märkamatult sööks hundi ära..mis põhimõtteliselt on ka nii lõppenud.

Mulle tegelikult ei meeldi see üldse. Ja ma üritan lihtsalt edaspidi paremini. Aga suurt plaanimist ma ette ei võta, sest siis nii kui nii mängib elu jälle mingi vingerpussi mulle. Kasvõi tekitab suure lumetormi , külmakapis juba tõmbab tuul. Ja ma ei pääse Selverisse ning ainuke söök on pakk Kalevi komme kodus, mis nii puht juhuslikult kunagi on ostukorvi sattunud. Siis kui mul on stress, sest kogu elu on üle pea kasvanud. Või ma jälle dramatiseerin üle. Aga no stressikas magusanälg on kõpsti igal pingelisel hetkel kohal.

Ega see toitumine mingi katastroof pole ja ma olen jälle avastanud, kui väga mulle süüa meeldib teha. Salatid ja hommikused pannakad igasugustes variantides, püreesupid ja ahjukala. Tegelikult olen oma keha paljude heade ja kasulike asjadega rõõmustanud. Lihtsalt suhe hea ja halva toiduga 80/20 asemel on rohkem 60/40.

Trenniga on lood kokkuvõttes hästi ja nii palju on plaanidest täide läinud, et ma olen kardiotreeningut Bodypumpile juurde lisanud. Tundub, et see sobib mulle hetkel tegelikult päris hästi. Tobe on see, et ma ju tegelikult tahaksin iga päev trennis käia. Ja on nädal, kus see õnnestub, 7-8 trenni per week on rahuldav. Kõmaki kukuvad mingid pommid ellu, löövad päevaplaanid sassi ja kuigi hing ihkab pisarateni välja Myfitnessi..tuleb mul leppida näiteks nelja trenniga nädalas. Lohutan end sellega, et kuu lõikes on asi siiski mõistlik.

Ideaalsel nädalal on mul 4x Bodypumpi, 2x Combatit, 1x Attackimist ja nädala lõpetuseks 1x Bodybalance. Siis ma tunnen end hästi ja rahul. Mind muudab hetkel happy puppyiks see, et ma näen ise üle pika aja arengut endas. Füüsiliselt on võimekus kasvanud ja kaotatud mõned cm-d jällegi. Kuigi kaal ise püsib väikse paarikilose üles-alla kõikumisega sama. Õnnelik olen veel selle üle, et see kaalunumber on oluliselt ebaolulisemaks osaks minu elustiili juures muutunud.
Riided fitivad paremini, väiksemad suurused.. näen silmaga ülakehas muutusi, jalalihased on ka väikse väikse hüppe paremuse poole teinud. Saaks sellest kintsupolstrist ka ometi lahti.

Ühesõnaga trenni osas ma hulle plaane ei teinud ja oh seda rõõmu, et seal asja sujuvad.

Veel üks uuendus, mis tegelikult kogemata tekkis, on loobumine toidupäevikust. Ehk siis ma olen eelmise aasta märtsist saadik seda igal jumala päeval täitnud. Arvutanud oma kaloreid, kõike mõõtnud-kaalunud. Aga nüüd kuskil kaks-kolm nädalat tunnen, et vajan sellest võõrutust, sest see ahistab mind.

Tegelikult pole see normaalne, kui mingist asjast on sõltuvus ja mul on kalorilugemise kiiks ikka korralikult peal. Heaks küljeks on muidugi see, et on olemas kontroll asja üle. Aga tegelikult arvan, et minu puhul tuli see juba pigem kahjuks. Kirjutasin üles iga ampsu, poolest päevast avasasin, et saan nii vähe veel süüa, sest kell 13 olin sisse ahminud juba 1200 kalorit. Siis oli kaks võimalust, mul tuli maailma kõige suurem näljatunne peale ja kõik muutis närviliseks. Või siis ma lõin selleks päevaks käega. Või siis avastades õhtul, et mul on terve hunnik kaloreid alles, tundsin kuidas ma võin nüüd endale lubada, sest mul on ju NII palju energiadefitsiiti. Üks amps ühte, teine amps teist. Panen toidupäevikusse kirja ja upss, ma olen jälle jumala üle söönud. Muidugi polnud see koguaeg nii aga milleks üldse stressata, kui saab ka ilma?

Siin on jälle see ülemõtlemise oht. Et liiga palju analüüsida ja genereerida päevas selle üle, mis puutub söömisse, võib muutuda väga ahistavaks. Nüüd ma siis vaikselt söön tunde järgi, kui mul on kõht tühi. Ma ju tean, millised portsud on normaalsed. Ja millised söögid on mulle head, millised mitte. Ausaltöeldes on nii päris mõnna ja ma võib olla isegi söön vähem. Söön nii palju kui keha nõuab, mitte nii palju kui mõistus ahnitseb.

Mida aeg edasi, seda rohkem ma õpin ennast ja enda keha kuulama. Õpin omadest kogemustest ja katsetustest ning seeläbi kujuneb asi ainult paremuse poole. Siinkohal meenutan endale ja teistele, et tegemist ei ole ju lühiajalise projektiga vaid elukestva elustiiliga. Olla tervislik ja aktiivne, olla õnnelik ja ilus inimene nii seest kui väljast.

Kerides oma mõttelinti edasi, jõuan selleni, et kõik algab iseendast. Tuleb keskenduda eelkõige endale ja oma soovidele. Õppida end armastama ja hoidma, sest siis saavad seda teha ka teised. Isegi ei taha ju olla nende inimeste läheduses, kes on enda suhtes nii negatiivsed, suutmata seal juures olla üldse kellegi suhtes positiivne.

Oma tõusukeste ja mõõnakestega ma siiski tunnen iga päevaga üha enam, et ma olen õnnelik inimene juba lihtsalt iseendaga koos olles. Ma naudin seda aega ja arvan, et ongi algamas see periood elus, kus ma võiksin olla lihtsalt nii, nagu mulle meeldib. Ja ülejäänud loksub ise paika. Peab loksuma.. aga ma ei plaani midagi. sest nagu alustatud sai- pole plaanimine minu poolt, haha.


Ilusat uut nädalat!
Kiku

Smuutid smuutid. Ma joon ära kõik maailma smuutid.

Peale jõukat kiire vahepala

'

Squattimsest hakkab ka kasu olema, whuhu

Maiustamise proteiin

Näksimine. Õnneks banaanilaastude hullus kadus, kui avastasin, et seal lisatud suhkurt ja muud kraami. Loeme silte suurema hoolega edaspidi.

Eikusagimaalt

Siin ma nüüd olen. Jõulupuhkuse tsoonist välja rabelenud, jõud on tagasi, jätkan korralikult oma trenni režiimiga. Nii hea on olla tagasi seal heal positsioonikohal, kui tõesti trenn comes first. Võib olla see on natukene liialdatud, ja ma väga armastan oma peret ja sõpru, aga trennis käimine on minu jaoks üks kõige tähtsamaid asju. Ma meeldin nii väga iseendale, kui ma pean tõdema, et "sorry, ma ei saa täna tulla, mul on trenn..", hehe. Aga lihtsalt kaalukauss kaalub seisud selliseks.

Olen vaikselt tasapisi hakanud peale pumpimise jälle cardiot tegema, combatit ja attacki siis kusagil kolm korda nädalas, neli-viis korda pumpi. Seitse trenni nädalas ja üks puhkepäev tundub hetkel selline paras, vähem kindlasti ei tahaks ja võib olla janunen rohkema järele isegi. Aga ilmselgelt on mul ka muid kohustusi ja ma päris Myfiti kolima ei hakka.

Ronisin oma suure tassitäie teega ära tekialla ja tabasin end mõttelt, et see on nii tore ikka kuhu ma jõudnud olen. Sujuvalt võtsin arvuti ka kaissu ja lasen vaikselt mõttel voolama hakata..

Blogi on nimelt mu senise elu üks parimaid otsuseid. See ei ole minu jaoks lihtsalt blogi, või no, üks asi ongi et kirjutan postitusi ja lasen endast välja kõik, millele ei piisa minu sees olemisest. Aga tegelikult on sellel kõigel minu jaoks palju suurem tähendus, kui lihtsalt oma mõtete laiali jagamine.

Tulin ma ju tegelikult ei kusagilt. Ma olin üks täiesti tavaline plikatirts, mul ei ole olnud erilisi hobisid ja püsivust. Kuu või kaks ja jälle jätsin pooleli. Alates laulukoorist (ma siiani ei mõista mida ma seal tegin, sest ma ei oska ju laulda ja mul on nii madal hääl, haha), kunstiringist (kriipsujukudest kahjuks edasi ei jõudnud), lõpetades ping-pongi ja kergejõustiku trennidega. Mida vanemaks ma sain, seda enam ma kadestasin neid inimesi, kes olid leidnud endas kire millegi vastu.

Kui ma esimest blogipostitust kirjutasin, siis ma tundsin, et ma soovin seda teha aga ma ei osanud absoluutselt ette kujutada kas see ongi lihtsalt tuim kirjutamine, kas see kestab järjekordselt kuu aega või juhtub nii, nagu juhtunud on. Kusjuures ma ei osanud midagi karta ja ausalt öeldes ma olen küll väga tundlik inimene, siis olin teadvustanud end ka võimaliku ka õela tagasiside tulekule. Praeguseks hetkeks see mind ei morjendaks ka, olen endale piisavalt paksu naha kasvatanud, kriitikat on vaja ja ma tean, et mu seljataga on mind toetamas palju rohkem, kui mõni sisse keksiv nähvaja. Kuigi tõt-tõrõõ-tõõõdõõ ei ole mulle õnneks keegi südamevalu põhjustanud.

Täiesti fifty-fifty on välja lennata mingisuguse oma värgiga, kui mitte kellegil pole aimu, kes sa oled või mis sa oled. Ja miks peaks üldse kellegile korda minema, mis üks täiesti suvaline tüdruk oma elus korraldab. Saladuskatte all mainin, et lootsin paari-kolme tuttava peale, kes vähemalt alguseski lohutuseks loeks ja kiidaks nii moe pärastki takka. Tundub justkui, et kui keegi sind enne avastab kui sa ise end avastad, on nagu võimalikum inimeste huvi tekkimine. Aga ju ma olen siis olnud õigel ajal õiges kohas ja ma siiani ei suuda uskuda neid numbreid, mis mulle blogi vaatamise statistikast vastu vaatavad.

Mis siis kui ma poleks ühel juulikuu õhtul enda tahet ö e l d a   k õ v a   h ä ä l e g a   valla lasknud? Nämmutatud väljend, aga ma poleks see, kes ma olen praegu. Jep, ma ei ole küll tänu blogile muutunud ei hiinlaseks ega kukkurloomaks, aga ma olen kasvanud palju sihikindlamaks, targemaks, tugevamaks, õnnelikumaks inimeseks. Blogi on minu arenemise teed kõvasti toetanud. Tekitanud minu sees sellise vajalikkuse tunde ehk. Ja seeläbi on edasi kõik kuidagi ise enesest arenenud.
Ma saan elus esimest korda öelda, et ma tean täpselt mida ma tahan. Minu sees on üks suur selgus. Ennast tundma õppides selle viimase poole aastaga on olnud palju üllatusi minu enda jaoks, et kas tõesti on mul teistele nii palju anda, kas tõesti on mul nii palju tahet teha asju mida ma armastan. Rabav on ka see tunne mis mu sees on koha võtnud, tunne mis tekib südamega asjade tegemisest.
Ambitsioonid, prioriteedid, tulevikuplaanid. Kõik on seotud omavahel selles minu väikses uues maailmas.

Väga olulised on minu jaoks kõiksugused uued kontaktid ja tuttavad, kellega suheldes saan indu ja mõtteid üha juurde. Ja enam tunnen, et olen pealaest sabaotsani end õigesse kohta pikutama sättinud.

Kogu elu on mind tegelikult hoitud ja mulle pole keegi liiga teinud. Ma pole jäänud millestki ilma, mind pole piiratud. Eks ikka kooliajal oli raskemaid aegasid ka aga suuri hingehaavu mul ei ole. Ma olen koguaeg ise olnud see, kes endale liiga teeb. Seda on raske seletada, aga oma mõtetega võid muutuda kohati ise enda jaoks maailma kõige vastikumaks inimeseks, kelle eest tahaks põgeneda kusagile maa alla. Aga enda eest jäljetult kaduda on ka kõvemale mehele liiga suur pähkel.
Praeguseks on pöördeline muutus ja ma soovin endale vaid head. Arvan, et sellest edu algabki, kui sa oled ise endaga sõber, kaob kogu negatiivsus, asendub ilusate tunnete ja mõtetega. Öeldakse, et seal kus on, sinna tuleb juurde ja täpselt nii ongi.

Tasakaal, rahulolu ja stabiilsus pole nii kõrgetel levelitel veel minu elus olnud. Ma oskan enda kohta üüratult hästi rahulikuks jääda olukordades, kus ma pool aastat tagasi oleks nagu peata kana ringi kaagutanud, kergelt hüsteerilise maiguga.

Mainisin juba, et mind on alati hoitud. Aga see mis viimasel ajal minu elus toimub, on täiesti amazing. Kuulen nii palju kiitust ja häid sõnu, mis tekitab minus nii sooja tunde. Kirjeldamatult palju läheb mulle korda iga selline sõnavõtt. Seda sähvatab sisse pea igasse mu päeva, vahel nii ootamatutel hetkedel või imekspandavates kohtades.

Kui ma mõtlen sellele ilusale emotsioonile, mis sellega kaasneb, siis tean, et ma ei taha seda mitte kunagi kaotada. Et see oleks alati minuga. Ja ringiga jõuan tagasi selleni, millest see alguse on saanud, mis ma selleks teinud olen ja pärale jõuab ka see, kuidas kõike hoida. Sest siit kasvab jõud..

Ma tahaks loota, et ma ka ilma blogimiseta ikka teeksin trenni ja sööksin kommide vahele värsket salatit, aga ma olen kindel, et see on siiski minu jaoks olnud suureks motivaatoriks ja distsiplineerinud mind vähe rohkem mitte alla andma. See oleks suhteliselt halenaljakas, tegelikult kurb, olles terviseblogija ja ühte äkki leida end trenniretukates nagu viiner kiles.

Võin ennast pidada üheks väga õnnelikuks inimeseks, sest olen leidnud oma elus selle kire, mida aastaid olen ümberringi nähes kadestanud. Mul on oma hobide kupatus, mis rahuldab mind ja ühtlasi teen ka füüsiliselt kasu iseendale.

Ja veel, kui poleks..siis oleks ma ilmselt ikka eneseotsingutel ja kes teab, kas teine võimalus ülesse leidmiseks oleks üldse nii pea tulnud. Või kas ta üldse kunagi oleks tulnud. Ja ma tiksukski äkki elu lõpuni, olles lost ja võideldes igatsustundega millegi "oma" järele. Õnneks on siin see "oleks".

Oleks-poleks. Lõpuks loeb ikka see, mis on. Vot milleni üks suveõhtune mõttevälgatuse realiseerimine viia võib. Vähemalt praeguses eluetapis olen ma oma koha leidnud.

Minu juba vaikselt legendaarseks saav "Ilus on elada!" Aga, TÕESTI ON!

Explosion

Oh my, ma olin nii kaua oodanud seda päeva ja TÄNA siis lõpuks jõudis kätte aeg, mil LesMills rahvusvaheliste treeneritega toodi koju kätte ja esitleti uusi kavasid. Oh, happy day!

Kusagil nädala otsa oli ärevus sees. Ootasin nagu väike laps jõuluvana (hehe, jõulude suhtes ma ka nii kui nii veel beebike). Eile trenni ei teinud, kuigi oleks tahtnud. Aga ajaliselt ei jõudnud. Päev oli kiire ja mõistlik. Vara tuttu ja vara ülesse täna. Okei, mu poole seitsmene äratus lihtsalt ei helisenud aga õnneks polnud ma üksi ja kõik sujus. Või no peaaegu. Kas see tõesti pidi täna nii olema - mu vasak põlv oli erroris. Valus ja valutas. Teadsin, et võtan korraliku riski ja kas üldse õhtul veel võimeline kõndima olen.. eks paistab. Surusin valutunde tagaplaanile. Hommikukohv ja söök.. ja ärevus kasvas.. ja kasvas... ja kell jõudis üha lähemale, et startima hakata. 

Jõudsime siis Audentesesse. Loomulikult oli vaja parimad kohad saada ja vara kohal ka nii kui nii. Juba kukkusin keksima ja naerma. Nii nii hea tuju oli. Heeeey, siiani on! Õnnemolekulid möllasid kehas juba paljast mõttest, et kohe saab pumpima hakata. Ja uus kava, jejeeee. Kolm kuud sama asja muutus juba tiba igavaks.

Stepipingid olid tihedalt paika pandnud, rahvast mõnusalt kohale tiksunud. Kõik lemmiktreenerid ja muidu toredad näod vaatasid vastu. Uhkusega vaatasin palju tuttavaid nägusid oli minu koduklubist seal. Korralikud trennihaid oma laupäeva hommikust trenni nautimas. Kahjuks mul jäi muidugi ka paari inimesega kohtumata, keda siiralt näha oleks tahtnud. Aga küll need vead saavad ka parandatud!

Ja siis see hakkaski. BodyPumpi 88 kava. Ma olin tracklisti enne läbi kuulanud ja korralik küte ikka. Tõin oma tavalised raskused ja asjad ja kõik oli megamõnus. Pingutus oli kõva  Aga ma olin nii suures tuhinas ja tegutsemis indu täis, et ma vahepeal suutsin veits valed raskused panna mõtetesegaduses. Või no mis valed. Lihtsalt mu musklitel tuli sutsu rohkem kuuma anda, haha. Aga hakkama sain. See on põhiline! Uus kava meeldib, lood meeldivad. Põlvevalu tõttu hoidsin hambad ristist kükkide ja väljaastete ajal, fingers crossed, et annab järgi.
Seetõttu ma väga hullu ei pannud ja tegin vaid  Cxworksi trenni ka  ja tsillisin niisama. Väike varajane jõuluvana tuli ka küll, mis muutis mind eriti happyks. Plaanisin GritPlyot ka proovida, aga eks siis teine kord. Ja kuna ma polnud ainukene, keda tervis alt vedas, siis lõppes lõunaks meie jaoks üritus ära.

Aga kokkuvõttes on kõik megacool!!! Lihstalt kui paar-kolmsada inimest korraga trenni teeb. Muusika on KILLER (Peale järgimist kolme kuud peaks kükkidest vähemalt poole ilusam peps vormitud olema). Treenerid laval ergutavad ja toovad rõkkava rõõmu näole. Teed asja mida kogu oma väikse kiirelt tuksuva südamega armastad. Siis lihtsalt oledki näpud püsti whuhuhuu ja pausi ajal sheigid rõõmust.

Nii nii tore laupäev ja ma loodan, et kõigile teistele, kes kohal käisid meeldis ka väga väga! Ja paneme siis hullu jälle järgmised kolm kuud uue/uute kavaga/kavadega!


Kiku

Pühapäeva toidupäevik

Pühapäevane toidupäevik, ei jõudnud üldse selle postitamiseni ja ega ka täna väga pikka juttu pole. Aeg libiseb käest nagu uisud jääväljal. Kellegil veel jääb 24h ööpäevas väheks?! Saab kusagilt juurde?!

Igatahes nädal detoxit on möödas ja esimene kõrvalnäht - väsimus- on ikka külla tulnud. Hirmus unimüts on olla, kuigi nagu nädalavahetus oli absoluutselt puhkamisele orienteeritud ja magan nagu beebi. Aga ma olen megarahul ikka, et selle ette võtsin. Sest peale 3 kuust antibiootikumi ja muude tablakate sisse söömist ning igasuguste hädadega võitlemist, oli nüüd esimese nädala detoxi tulemuseks näiteks naha paremaks muutumine. Lõpuks miskit! Mis paneb mind kartma tegelikult, et äkki mul on piimatoodetest mingi reaktsioon tekkinud.
 Eile  käisin andsin vereanalüüsid, eks kohe selgub. Ja nüüd on see maovalu ka tagasi. Alguses mõtlesin, et see on meest. Aga nüüd ei teagi, võib olla magu ei talu nii suures hulgas toorest toitu. Praegu vaevlen kõht kõveras, õnneks kestab see 15-20min ja läheb üle. Õõhh.
Nädal järjekordselt lendas minust imekiirelt mööda, trenni mahtus korralikult ja ausaltöeldes siis see väsimus oli kadunud kui oli trenniaeg:

Esmaspäev Bodypump 55min
Kolmapäev BodyCombat 60min
Neljapäev Kõht/Selg/Tuhar 45min & Bodypump 55min
Laupäev Bodypump 55min
Pühapäev Bodypump 55min

Ja minu eilne väga detoxine menüü, lõin huvipärast ka nutridatasse ja sain 1560 kcal :

Hommikuks: klaas vett sidrunimahlaga, apelsini-greibi-sidruni mahl ja mustika-ananassi smuuti (peotäis mustikaid, peotäis ananassi, jääd, kookospiima)







Lõunaks: Tomatisupp sibula,küüslaugu ja paprikaga



Õhtuks: Banaan ja 2 porgandit

Vahepalad: 2 hurmaad, 2 õuna

Päeva jooksul: 2 suurt rohelist teed, kaks ingveri teed, üks piparmünt (kõik kokku umbes 60g meega)


Ilusat nädala jätku ja palju head tuju!
Teie Kiku

Parimad sõbrad :)

Lõpuks sain kindad. Hoopis teine tera on kangi hoida! Jeei

Pühapäevane Kiks