Trenn, see lemmik asi, teate küll

Mul on käsil Kayla Itsines'i Bikini Body Guide'i teise nädala lõpp. Kuidas mu kokkuvõtlik esimene mulje on? Eee, mulle nii meeldib!

Treeningkava  koosneb viiel-kuuel korral nädalas kusagil 30 minutilisest trennist aga enamasti ma saan kiiremini valmis selle. Kui kava kätte sain, siis uurisin mitmeid kordi üksi pulki läbi selle ja tegin asja selgeks endale. Ega selles midagi hirmus keerulist polegi, aga mulle meeldib kui tean unepealt mis-kus-millal-miks.

Esmaspäeval teevad tööd jalad ja pepu, kolmapäeval annan tuld kõhulihastele ja kätele ja reedel on kogu keha trenn. Poole kava pealt toimub muudatusi ja iga nädalaselt on harjutused erinevad. Seega on põnev ja rutiin on varieeruv. Kui nii üldse saab öelda, haha. Räägin siis hetkel vastupidavus trennist (Resistance), ehk siis kätekõverdused, kükid, väljaasted, hüpped jne. Minu suurimad lemmikud ju. Ja siis kaks-kolm korda nädalas üks pikem kiiremas tempos kõndimine (LISS)  või intervall jooks (HIIT). Mitte midagi keerulist, igal ajal ja igas kohas tehtav ning selle pool tunnikest leiab küll ka väiksemgi trennifänn enda päevas. Ja mulle on see päeva tipphetk.

Miks mul seda kava oli vaja ja miks ma ise lihtsalt ei teinud neid harjutusi. Ma lihtsalt tahtsin konkreetset plaani. Kus on igaks päevaks antud erinevad ülesanded, mis on läbimõeldult kokku pandud ja mille tegemist ma naudin. Olen aru saanud, et tahan teha trenni, mida ma naudin ja tahan oma lihastoonust tagasi. Nii kaua olen eemal olnud sellest, et loendamiseks enam ühe käe sõrmedest ei piisa. 

Esimese hooga kui ma vaatasin neid pilte, mis jõu ja ilunumbreid tegema peab, mõtlesin et jube lihtsalt hakkab see pull oma eesmärki täitma. Oi ma pidin peale esimest kümmet minutit oma sõnu sööma, esiteks on töö tempos ja teiseks polegi see nii lihtne. Polnud just elu esimesed burpee'd ega tricep dipsid, aga neid tehes tundus küll, et minu käed pole enne hantlit katsunud, haha. Oma osa on ka sellel, et ma pingutan üksi ja olen iseenda motivatsioon, kaaslane ja kritiseerija. Rühmatrennis vaatan ikka, et teised ka ju teevad. Kambavaim või miski selline. Nüüd aga raskemal hetkel saan ma vaid iseendale loota ja mõelda, et ma näitan iseendale Kiku enda pärast, et ma ei anna alla. Mis sest, et mul on nii valus, et pean kõik kordused kõva häälega kaasa lugema, ähkima ja puhkima. Aga peale viimast kordust olen ma õnnelik ja rahul.

Oma elementi tagasi saades läheb asi lihtsamaks, harjutuste sooritamine muutub üha korrektsemaks ning sellist viilimist ja puhkamist üritan viia minimaalseks. Hard work pays off! Enesetunne paraneb, ma tunnen, et olen tugev ja see meeldib mulle!

Tegin mõned fototõestuseks vajalikult materjalid ka, et peale kolme kuud ma vähemalt olen suurema naeratuse näkku saanud, kui just boonuseks veel peps rohkem trimmis pole ja ilusa selja ning kõhulihaste omamise üle väga ei kurdaks ja kellelegi ära ei kingiks. Mis on minu, on minu! Hehe. Kas ma oma naeratuse avalikkuse ette kisun või ei kisu, eks see sõltub kas see mahub ära või mitte.Kui novembri keskel kava lõppeb, siis kavatsengi jõusaali peale üle minna. Mul ikka hädasti neid muskleid ja lihaseid enda külge vaja. Ma ei mõtle enam mida ma pean tegema vaid keskendun sellele mida ma teha tahan, südame ja armastusega, nautimise ja rõõmuga. See on tähtsaim.

Ja kütus, mille najal oma jõunumbreid teen on tervislik, vitamiinirikas, mitmekesine. Kuna selle Kayla kava ette võtsin, siis parima tulemuse saamiseks põhineb mu menüü selle naise eatingplan'ist. Päevakorras ja omal kohal on jätkuvalt minu suureks sõbraks kujunev Teazy tee, mis seekord täidab oma eesmärki korralikuma toitumisega veidikene paremini, kui eelmine kuur. Jee!