Täna on emotsionaalselt üks kõige raskemaid hommikuid olnud. Plaanisin hoopis teistsuguse sisuga mõtteid jagada.. aga võta näpust, kõik ei lähe üldse nii nagu plaanitud! Kohe üldse ei lähe.
Ei tule siit täna rõõmust rõkkavaid roosade liblikate saatel õnnekilkeid, vaid üks pikk pikk kokkuvarisenud maailm.. nii et, hoiatan, kas viitsite seda nutulaulu üldse kuulata.
Kui kokku saavad pettumus, kurbus, mõistmatus, lootusetus, on korralik setback elus. Täpselt need vastikud tegelased on trüginud mu sisse ja kõik korraga. Tegelikult on hetkel sellega toime tulemiseks kaks võimalust, a) lihtsalt totaalselt käega lüüa või b) hambad ristis võidelda. Ütlen ausalt, et mul on mõlemad mõtted täna peast läbi käinud.
Kes rohkem kanda jaksab, sellele rohkem kanda antakse. Ausalt, elu on viimasel aastal näidanud, et ma võin kanda palju aga pole ju palju palutud, et selleks raskuseks poleks voldikesed ja liigsed kilod. Nüüd see tundub kindlasti suure üle dramatiseerimisena, aga ühel hetkel saab ka kõige tugevamatel jaks ja tahe otsa. Siin ongi lihtsalt see koht, et kuidas keegi selle üle elab, sellest sõltub ka edasine.
Ma ei kuulu nende hulka, kes pelgalt soovimisest kaugemale ei jõuagi, vaid ma olen eesmärkide nimel tööd teinud. Ma olen korralikult higi ja pisaraid valanud, ma tean ise kui palju ma olen endast andnud ja kui väga ma soovin head vormi. Ja siis lähen astun kaalu peale ja see naerab näkku. NELI!!!!! ei !!!!!! kusagilt !!!!!! juurde tulnud kilo. Lähen vihast rusikaid kokku surudes kapikallale mõõdulinti võtma. Tunnen, kuidas ma olen lihtsalt topeltsuurem. Mõõdan siit ja sealt, mõõdan seda punnis kõhtu ja täiesti mõistmatult ei saa ma ringi peale oodatud cm-te juures. Kui enne oli see kaalunumber üks number ja mind rahuldasid mu reaalsed mõõdud, siis praegu tahaks ma vihast lihtsalt kildudeks minna.
How the f*ck is that possible???
Viimase kuu ajaga on miski nullinud mu pingutused. Mu esimene šokijärgne mõte oli see, et mul peab reaalselt midagi viga olema. Sest see pole lihtsalt mitte kuidagi muud moodi seletatav. Neli viimast nädalat kokkuvõttes olen ma toitunud ja trenni teinud nagu normaalne inimene. Täpselt sedasi, nagu oleks ideaalne kaalu hoidmiseks või minimaalselt langetamiseks. Mu päevased kaloraažid on varieerunud 1600-2100 kalori vahel. Arvestades veel mõne nädala tagust kuumalainet, kus mu toiduvalik oli väga kerge ning vitamiinirikas, ei saa mõned jäätised ja klaasid veini, olla nii hukatuslikud. Seega on mu peas ainult üks suur küsimärk.???... ja ma ei tea kuhu poole joosta, millise arsti või ravitseja juurde aeg kinni panna. Et palun tehke midagi minuga.
Ma olen päris kindel, arvestades ka kõiki muid rikkeid (pidevad peavalud, iiveldamine, jätkuvalt maovaevused, värin, pearinglus, südame puperdamine, tujukus jne mida mingil määral on uuritud, aga ei leita peale verevõttu ikka midagi), et mingi osakaal on siin tervisel. Kui keegi teab head arsti, kust alustada, võib teada anda.
See kõik tekitab mulle meeletut lisastressi. Elu on kõikides aspektides hetkel nii pea peale keeratud ja valesti. Ja kõige muuga ma suudan kuidagi toime tulla. Ma lihtsalt on vaja toime tulemiseks üksi olla. Nii, et teate siis sõbrad, miks mind pole väga. Aga see kaalulangetamine on nagu mingi needus mul kaelas ja seda osa elust ma ei oska enam üksi kanda.
Mul on nii nii kurb olla. Pisarad voolavad mööda põski alla. Tahaks nendega koos kuskile ära "voolata". Hinges on rusuv ja valus. Mul on nii kahju endast. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see võimalik on. Ehitad endale kaardimaja, mis vajab palju tasakaalu, keskendumist, läbi mõtlemist, kannatust ja aega, ja siis tuleb keegi ja lööb selle sekundiga laiali. Kuidas sa julged lihtsalt teha teisele nii? No tõesti, elu, thanks a lot.
Pettumust, mis mind valdab, ei oska ma kellegi ega millegi pihta suunata, sest ma ei tea milles asi on. Kõik oleks selge ja lihtne, kui teaksin, et olen end ise käest lasknud. Või ma tõesti peaksin end üldse terve elu lausa piitsutama, et mahtuda normaalsesse suurusesse ja peeglisse vaadates leida sealt naeratavat ennast.
Alguses tundsin, et nüüd ongi kõik. Ma olen lihtsalt üks suur FAIL ja ma ei saa mitte kunagi oma eesmärki kätte. Kohe kindlasti söön ka oma sõnu, et see kord on see kord. Haah! Kujutasin juba ette, kuidas suur nurgad maapoole tõmbuvad ja teen lõpu kogu oma blogimisega, sest ei näe enam mitte millelgi mõtet. Ei taha mitte midagi enam. Mul oli täna vaja peale esimest hetke natukene aega asjade seedimiseks. Nii sügavat järele mõtlemist pole kaua olnud, et mis nüüd saab. Et kas ma olen allaandja. Samas tundsin, et ma sügaval sisimas ei suuda leppida selle olukorraga. Mu enesekindlusega ning enesearmastusega tehti üks-null. Mu püksid lähevad mulle küll jalga aga mu kõhtu katavad vastikud muffinid.
Võtsin kätte telefoni ja kukkusin motiveerivaid mõtteteri lugema. Tegin endale selgeks, et ei mingit patustamist enam. Mu keha ei ole võimeline sellega toime tulema. Ei mingit pahatuju kommikesi. Ma tundsin kuidas see viha minu sees üritas mulle selgeks teha, et mitte mingil kuradi võimalusel ei tule alla andmine isegi jutuks. Kas see muudaks mind õnnelikuks, kui ma ei pingutaks enam? Ei muudaks. Aga pingutades see väike võimalus, et ma lõpuks saan oma tahtmise? Jah! See muudaks mind rõõmsaks.
The moment when you want to quit, is the moment when you need to keep pushing.
Ma pean end praegu nendest juppidest kokku teipima ja lihtsalt oma silmi sihil hoidma. Aga see on hetkel nii raske. Mul on ennegi neid kokku varisemise hetki olnud. Sel korral on mentaalselt kõik nii sassis.
Millest ma plaanisin tegelikult täna lobiseda, on see, et ma alustasin nädala aega tagasi Kayla Itsines'i kava jälgimist. Nii tema treeningkava kui ka toitumispõhimõtteid. Tema kohta uurida saate siit. Praegu on see kõik, mis mul on. Kõik, mis on edasi töötamiseks.Tema toitumispõhimõtted on paljuski kattuvad sellega, mis Viktor mulle soovitas, seega peaks mulle ainult kasuks tulema. Ja treeningute osas on kolmel päeval resistance ehk vastupidavus, mis on megalt mulle meeltmööda. Teisel kolmel päeval on kardiotreeningud, ning üks venituspäev. Lapin kokku end ja kiiremas korras blogin sellest ka.
Eks tuleb seni edasi rassida ja proovida uusi ja järgmisi meetodeid, et äkki saan lõpuks kunagi midagi püsivat ka. Praegu siis järgmised kuud pühendun Kayla kavale, joon veel kolm nädalat Teazyt ja üritan pisarad põskedelt pühkida.
Ei tule siit täna rõõmust rõkkavaid roosade liblikate saatel õnnekilkeid, vaid üks pikk pikk kokkuvarisenud maailm.. nii et, hoiatan, kas viitsite seda nutulaulu üldse kuulata.
Kui kokku saavad pettumus, kurbus, mõistmatus, lootusetus, on korralik setback elus. Täpselt need vastikud tegelased on trüginud mu sisse ja kõik korraga. Tegelikult on hetkel sellega toime tulemiseks kaks võimalust, a) lihtsalt totaalselt käega lüüa või b) hambad ristis võidelda. Ütlen ausalt, et mul on mõlemad mõtted täna peast läbi käinud.
Kes rohkem kanda jaksab, sellele rohkem kanda antakse. Ausalt, elu on viimasel aastal näidanud, et ma võin kanda palju aga pole ju palju palutud, et selleks raskuseks poleks voldikesed ja liigsed kilod. Nüüd see tundub kindlasti suure üle dramatiseerimisena, aga ühel hetkel saab ka kõige tugevamatel jaks ja tahe otsa. Siin ongi lihtsalt see koht, et kuidas keegi selle üle elab, sellest sõltub ka edasine.
Ma ei kuulu nende hulka, kes pelgalt soovimisest kaugemale ei jõuagi, vaid ma olen eesmärkide nimel tööd teinud. Ma olen korralikult higi ja pisaraid valanud, ma tean ise kui palju ma olen endast andnud ja kui väga ma soovin head vormi. Ja siis lähen astun kaalu peale ja see naerab näkku. NELI!!!!! ei !!!!!! kusagilt !!!!!! juurde tulnud kilo. Lähen vihast rusikaid kokku surudes kapikallale mõõdulinti võtma. Tunnen, kuidas ma olen lihtsalt topeltsuurem. Mõõdan siit ja sealt, mõõdan seda punnis kõhtu ja täiesti mõistmatult ei saa ma ringi peale oodatud cm-te juures. Kui enne oli see kaalunumber üks number ja mind rahuldasid mu reaalsed mõõdud, siis praegu tahaks ma vihast lihtsalt kildudeks minna.
How the f*ck is that possible???
Viimase kuu ajaga on miski nullinud mu pingutused. Mu esimene šokijärgne mõte oli see, et mul peab reaalselt midagi viga olema. Sest see pole lihtsalt mitte kuidagi muud moodi seletatav. Neli viimast nädalat kokkuvõttes olen ma toitunud ja trenni teinud nagu normaalne inimene. Täpselt sedasi, nagu oleks ideaalne kaalu hoidmiseks või minimaalselt langetamiseks. Mu päevased kaloraažid on varieerunud 1600-2100 kalori vahel. Arvestades veel mõne nädala tagust kuumalainet, kus mu toiduvalik oli väga kerge ning vitamiinirikas, ei saa mõned jäätised ja klaasid veini, olla nii hukatuslikud. Seega on mu peas ainult üks suur küsimärk.???... ja ma ei tea kuhu poole joosta, millise arsti või ravitseja juurde aeg kinni panna. Et palun tehke midagi minuga.
Ma olen päris kindel, arvestades ka kõiki muid rikkeid (pidevad peavalud, iiveldamine, jätkuvalt maovaevused, värin, pearinglus, südame puperdamine, tujukus jne mida mingil määral on uuritud, aga ei leita peale verevõttu ikka midagi), et mingi osakaal on siin tervisel. Kui keegi teab head arsti, kust alustada, võib teada anda.
See kõik tekitab mulle meeletut lisastressi. Elu on kõikides aspektides hetkel nii pea peale keeratud ja valesti. Ja kõige muuga ma suudan kuidagi toime tulla. Ma lihtsalt on vaja toime tulemiseks üksi olla. Nii, et teate siis sõbrad, miks mind pole väga. Aga see kaalulangetamine on nagu mingi needus mul kaelas ja seda osa elust ma ei oska enam üksi kanda.
Mul on nii nii kurb olla. Pisarad voolavad mööda põski alla. Tahaks nendega koos kuskile ära "voolata". Hinges on rusuv ja valus. Mul on nii kahju endast. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see võimalik on. Ehitad endale kaardimaja, mis vajab palju tasakaalu, keskendumist, läbi mõtlemist, kannatust ja aega, ja siis tuleb keegi ja lööb selle sekundiga laiali. Kuidas sa julged lihtsalt teha teisele nii? No tõesti, elu, thanks a lot.
Pettumust, mis mind valdab, ei oska ma kellegi ega millegi pihta suunata, sest ma ei tea milles asi on. Kõik oleks selge ja lihtne, kui teaksin, et olen end ise käest lasknud. Või ma tõesti peaksin end üldse terve elu lausa piitsutama, et mahtuda normaalsesse suurusesse ja peeglisse vaadates leida sealt naeratavat ennast.
Alguses tundsin, et nüüd ongi kõik. Ma olen lihtsalt üks suur FAIL ja ma ei saa mitte kunagi oma eesmärki kätte. Kohe kindlasti söön ka oma sõnu, et see kord on see kord. Haah! Kujutasin juba ette, kuidas suur nurgad maapoole tõmbuvad ja teen lõpu kogu oma blogimisega, sest ei näe enam mitte millelgi mõtet. Ei taha mitte midagi enam. Mul oli täna vaja peale esimest hetke natukene aega asjade seedimiseks. Nii sügavat järele mõtlemist pole kaua olnud, et mis nüüd saab. Et kas ma olen allaandja. Samas tundsin, et ma sügaval sisimas ei suuda leppida selle olukorraga. Mu enesekindlusega ning enesearmastusega tehti üks-null. Mu püksid lähevad mulle küll jalga aga mu kõhtu katavad vastikud muffinid.
The moment when you want to quit, is the moment when you need to keep pushing.
Ma pean end praegu nendest juppidest kokku teipima ja lihtsalt oma silmi sihil hoidma. Aga see on hetkel nii raske. Mul on ennegi neid kokku varisemise hetki olnud. Sel korral on mentaalselt kõik nii sassis.
Millest ma plaanisin tegelikult täna lobiseda, on see, et ma alustasin nädala aega tagasi Kayla Itsines'i kava jälgimist. Nii tema treeningkava kui ka toitumispõhimõtteid. Tema kohta uurida saate siit. Praegu on see kõik, mis mul on. Kõik, mis on edasi töötamiseks.Tema toitumispõhimõtted on paljuski kattuvad sellega, mis Viktor mulle soovitas, seega peaks mulle ainult kasuks tulema. Ja treeningute osas on kolmel päeval resistance ehk vastupidavus, mis on megalt mulle meeltmööda. Teisel kolmel päeval on kardiotreeningud, ning üks venituspäev. Lapin kokku end ja kiiremas korras blogin sellest ka.
Eks tuleb seni edasi rassida ja proovida uusi ja järgmisi meetodeid, et äkki saan lõpuks kunagi midagi püsivat ka. Praegu siis järgmised kuud pühendun Kayla kavale, joon veel kolm nädalat Teazyt ja üritan pisarad põskedelt pühkida.
Äkki lähme ja viskame koos kaalud aknast välja? :D Täna nii nalja pärast mõtlesin end hommikul kaaluda, sest õhtul lähen koormustestile ja seal saan nagunii palju suurema numbri, kuna riided on seljas ja päevajagu toitu on veel süsteemis sees ja liitrite kaupa vett ka joodud. No nuta või naera, nalja tehti minu arvel selle kaalu peal! :D :( Aga ma lihtsalt keeldun neid imelikke numbreid uskumast. Pärast tänast koormustesti (kus vist mõõdetakse veel rasva% ka – no "halleluuja" eksole) ei kavatse küll enam mitu nädalat end kaaluda. Söön normaalses koguses tervislikku toitu, teen mõistlikult trenni ja f*ck everything else. Põhiline on mitte stressata, sest see mõjub vähemalt minu isudele ja kallule ja tujule kül laastavalt. Küll kõik korda saab. :)
VastaKustutaMa arvan, et see on täitsa hea plaan Margit! :D Kui ei kaalu ja muu kõik elustiilis paigas, on tunne kordades parem. Sest sinuga samastun ma ka täiesti, tean et teen trenni ja söök on kõik paigas :)
KustutaMa kahtlustan, et keha võib olla läinud kogumisrezhiimile - ju on enne midagi vähe olnud või siis annab külm ilm märku. Mul näiteks on isu tuntavalt suurem, kui kevadel-suvel ja pagana külm on olla, kuigi toas on täitsa soe temperatuur. Aga see kaalunumber võib vabalt olla anomaalia ja kui sa paar päeva korralikult välja puhkad ning hirmsasti ei stressa, siis võid juba märksa paremaid numbreid näha.
VastaKustutaMina näiteks ei suuda kaalust lahti lasta. Mulle on number oluline ja see hoiabki mind teadlikult teemas ja n-ö asja juures. Muidu läheks täiega käest ära.
Isus ja tegutsemises muutusi pole olnud, seega ei oskagi arvata, kas on see mingi talveeelne kogumine või mitte. Aga mine sa tea :)
KustutaOlen su blogi kaua aega jälginud. Soovitan sul sammu tahapoole astuda ja seda laias plaanis vaadata. See on hullumeelne, milline närvipundar sa kogu kaaluteema osas oled. Sa käid rohkem üles-alla kui yo-yo mänguasi. Ma ausalt soovitaksin sulle psühholoogi abi, sest see on juba nagu toitumishäire. Ma ei räägi su kehast ega toitumisest, vaid su suhtumisest. Kusjuures su keha on väga kena neiu keha. See tõesti ei vääri sellist meeleheidet.
VastaKustutaMa ei räägi seda absoluutselt paha pärast, lihtsalt endal hakkab ka pea ringi käima sellest ahastuse/joovastuse tulvast. Ma tean, et ma ei pea lugema su blogi, aga muidu on ju tore asi, toredad pildid ja värki, kuid suhtumine hakkab aina enam tasakaalukust kaotama. Võimalik, et sa päriselus ei dramatiseeri niimoodi (a la boldiga kirjutatud kohad, mis oleks nagu elu ja surma küsimus), aga sel juhul ei tee blogi pidamine sulle head, vaid vastupidi.
Ma hindan väga Su küll anonüümset kuid ausat välja ütlemist. Ma tean, et see kaalunumber on jälle minust võimust võtmas, olin saanud juba sellest numbrist kui mingist määravast asjast lahti ja kõik oli stabiilne. Aga kuna ma alustasin rasvapõletust, oli see üks näitaja jälle, mis näitas muutust. Ja here we go again..
KustutaNumbri suurenemine ei heidutanud mind seni, kuni tundsin et mu rinnahoidjad jäävad väikseks, kaalusin ja mõõtsin, kõik oli suurem ja kuna ma ei tea mille pärast see nii on, mõjutaski see mind enim.
Ma polegi üritanud kunagi väita, et ma olen lihtsalt üks ennast vormiv tüdruk. Vaid minu jaoks on see teekond kordades raskem, suhe toiduga on olnud kunagi väga haiglane ja sellest olen ma enamvähem välja tulnud. Samuti kunagised kehakaalu kohta öeldud kurjad ja õelad kommentaarid on siin mõjutajaks. Ja ilmselt ma väljendan end siin blogis võib olla ilmekamalt ja kohati jääb sellest ka mingisugune muu arusaam, kellelgi teisel lugedes.
Võib olla tõesti oleks mul psühholoogi abi vaja, et sellest sõltuvusest kergemini lahti saaksin. Ja kuna mul on sel aastal väga palju traagilisi ja drastilisi sündmuseid olnud elus, siis kindlasti mõjutab see jällegi mu suhtumist sellesse kaaluteemasse, kahjuks küll negatiivselt. Et ma ei suuda justkui seda ka stabiilsena hoida.
Ma tean, et pean sellest numbriteemast lahti saama, mitte selles niivõrd kinni olema. Keskenduma enesetundele ja teadmisele, et kõik mis ma teen, teen ma endale :)
Mu arvates oled liialt obsessed oma kaalunumbriga. Ehk siis kõik see elu käib kaalunumbri ümber. Kui number väike, siis on elu lill ja kui suur, siis on terve maailm must. See ei tundu eriti eluterve mõtlemisena.
VastaKustutaMa olen ise ka häiritud, et ma olen jälle samas punktis tagasi, millest ma olin juba ükskord välja tulnud. Ehk see number hakkab mind liigselt mõjutama. Aga nagu ma teistele ka juba mainisin, siis seni ei heidutanud mind see numbri kõikumine, kuni ma tundsin et mu rinnahoidja jääb väiksemaks ning pluusid seljas pole enam samad. Seega mu mõõdud on läinud suuremaks ja ma tahaksin teada, miks see nii on.
KustutaTuletan sõbralikult meelde, et eks kaal kõigubki ju kuu aja jooksul palju ja seda erinevatel põhjustel-- hormoonid, trennid ja vedeliku hoidmine jne. Oota veidi ja kaalu paari päeva pärast uuesti.
VastaKustutaNüüd ei olnudki ainult kaalus asi, vaid ka selles, et ma olen reaalselt suuremaks läinud. Tunnen, et asjad seljas pole keskkohast ja rinnust enam samad. See mind üle pika aja kaaluma ajendaski. Aga eks näis, kuidas asi laheneb :)
KustutaBeen there, done that. Tundub, et ka Sinu jaoks on kaalunumber elulise tähtsusega, tegelikult ju ei ole. Kui Sa seda oma peas selgeks ei saa, lähebki kõik allamäge. Hetkel, mis otsustad, et kaal on vaid number, ja et vahel tulebki igas valdkonnas tagasilööke, hakkab kõik paremini minema. Mida rohkem Sa nende numbrite pärast stressad, seda rohkem probleem süveneb, mainisid isegi ju hea tuju komme ja.. :/
VastaKustutaSoovitan Sul enda ja kehaga rahu teha ning näed, et kõik läheb edasi Sulle meelepärasel viisil ;)
Ma olen kõigega täiesti nõus! Eile oli lihtsalt halb päev, eks kõik pinged koos löövad peapeal kokku ja siis juhtubki nii, nagu minul juhtus. Ja mulle ei meeldi endalegi see, et ma hakkan jälle mingis numbris kinni olema. Sellega tuleb kohe töötama hakata, et kaal ei oma mingit tähtsust, kui ma ise end hästi tunnen. Aga mind häiriski seekord peale selle numbri tegelikult see, et ma tundsin et ma olen paksemaks läinud. Pesu ja pluusid seljas polnud nagu enne ja kuna ma põhjust ei tea, siis no damn.
KustutaAitäh Sulle! Mis muud üle jääb, kui hoian ennast, sest mul on ju ainult üks keha milles elada :)
Hetkel tundub see "kaal prügiasti" hea lahendusena, hehe :) Sest ma tegelikult ju ise tean, et olen liiga mõjutatav jälle sellest ja samas olen ma reaalselt palju tööd teinud, et lasta sellel kõigel mingi numbri taha varju jääda. Aitäh Sulle, Kaja! :)
VastaKustutaSee postitus oleks nagu minu kirjutatud 3 nädalat tagasi. Ma kaalusin end iga päev. Ma lõpetasin kaalumise ja puhkasin 3 nädalat. See puhkus oli selline, et ma ei teinud ühtegi trenni ja sõin kõike mida ma tahtsin ja isu oli. Vaatasin kodus seriaale ja jõin teed. Ma olin ka obsessed, aga ma võtsin need nädalad iseenda jaoks ja oma mõtete jaoks. Juurde vahepeal ei võtnud, rõõmus on olla ja kaal langeb.
VastaKustutaSoovitan sul olla lihtsalt õnnelik ja positiivne. Mõtle häid mõtteid. Mõtle kui palju su elus on tegelikult ilusat. Stress ei lase kaalul langeda :)
Kas 2100kcal liiga palju pole? Vb sellepärast oledki juurde võtnud.. ma ei tea, palju sa trenni teed ja liigutad ning võib olla on see just normaalne, aga minu jaoks tundub küll üüratult suur see kalorite hulk. Mingi 1500-1600 oleks ju igati OK?
VastaKustutaIssand, loomulikult ajab see kaalu, kalorite ja cm mõõtmine IGA inimese hulluks. Sa oled TERVE ja ilus noor naine, ära palun riku oma tervist ja psüühikat niimoodi!
VastaKustutahttp://uudised.err.ee/v/eesti/8bdbada9-0c9e-4b58-9222-e84b1896d955 - otsi see Pealtnägija osa ka üles.
Ilmselt Sinu lugu ei ole nii äärmuslik, aga mõttemaailma poolest kuulute ilmselt samasse patta. Usun, et kui talle FB kirjutad on ta nõus Sind hea meelega aitama.
Ja mis puudutab seda, et rinnahoidja jäi väikeseks, siis tead. Osta suurema ümbermõõduga hoidja. Seda saab alati pikemaks teha.
Obsessisin ka pikki aastaid oma kaalu, kumeruste jpm pärast ja ausalt. Ükskõik mis aastatel ma oma vanu pilte vaatan, siis mõtlen eranditult alati, et MA OLIN JU NII ILUS.. Miks ma mürgitasin oma keha ja mõtteid koguaeg sellega, et issand kui paks ja kole ma olen.
lühemaks*
KustutaJa veelkord. Toit ja söömine on meie elus üheks oluliseks asjaks, ja kui toidust RÕÕMU tunda ei saa, siis millest kuradist Sa siis üldse saad!?
KustutaLoomulikult ei räägi ma sellest, et endale ohtrates kogustes sööki sisse aetakse. Kõike mõõdukalt, mitte piirates ja KEELATES.