Järgmisel päeval

Peale eilselt kokkujooksmist said mulle selgeks mõned asjad. Alustades sellest,kuidas ma ise kõik välja lasin, lõpetades sellega, kuidas teised inimesed olukorda näevad. Eriti selgeks sai kõik hommikul kommentaare lugedes. Minu õnneks olid seal ausad tõsiasjad päevavalgele toodud. Läbi teiste kriitilise arvamuse olen hetkel kindel kolmes asjas.

1. Mul on kindlasti selle tervisliku eluviisiga kaasnenud suur murepunkt-probleem mõtlemises. Minu reaalne trennitegemine ja toitumine on kõik normaalne. Aga see kuidas ma sellesse suhtun, kuidas see võtab minu elu üle võimust ning on kujunenud kinnisideeks, pole kindlasti normaalne tervisliku eluviisi osa. Ma olen stressis ja kuna mu suhtumine kehakaalu ja väljanägemisse on justkui ainus asi mida ma elus saan ainult ise kontrollida, siis võtan igat pisematki tagasilööki liiga depressiivselt. Jah, siinkohal ma nõustun kahe anonüümse kommentaariga, et mul on toitumishäire ning mõtlemine ei ole eluterve.

See kui palju ma kogu oma ülejäänud elu seon kaloritega, söömismõtete ning negatiivse meelestatusega, et pole jõudnud mingist teatud punktist edasi, on tegelikult haiglane. Tundub, et kui mul on elus mingid muud kontrollimatud ja raskemad perioodid, muutub automaatselt kaalulangetamine kui suureks vajaduseks midagi kontrollida. Ja kui ma isegi seda ei suuda kontrollida, siis juhtub see, mis juhtus eile..

2. Kriitikat lugedes läheb see mulle ikka korda küll. See ei tekita minus ükskõikseid tundeid, vaid küsimusele, kas blogi pidamine minusugusel ebaterve mõtlemisega tüdrukul on kasulik, vastan ma et kohe kindlasti on. Tänu sellele tuleb see mõni ükski inimene ja tõstab esile karmi reaalsuse. Mitte ükski mõte ei tulnud mulle üllatusena, et mu mõttemaailm, kinnisidee kaalunumbrist ja mu suhtumine pole normaalsed. Ma tean seda tegelikult ka ise. Ainult seda pole nii kerge tunnistada. Olen seda üritanud maha suruda, justkui seda kõike pole olemas. Ometi on kogu mu eluviis seotud mu mõtlemisega. Ehk just tänu blogimisele leian ma lõpuks väljapääsu sellest suletud ringist.

Ma teen trenni ja toitun tervislikult, ma blogin sellest milline on see maailm minu jaoks. Kuid kas see ongi normaalne tervisliku eluviisi osa, mis toimub tegelikult minu sees? Ei, kohe kindlasti mitte.

3. Ma ei oska end ise aidata. Ja ilmselt kui ma ei õpi oma mõtteid kuidagi muud moodi muutma, kuni ma seni seda teinud olen, siis ei tule ma sellest lõplikult välja. Jah, ma suudan ehk mingiks ajaks endale kuidagi selgeks teha, et see on pelgalt kaalunumber ja nautida oma trennitegemist. Näha oma füüsilist arengut, kuni ühel hetkel, mingil halvemal päeva, kammib jälle kõik peas sassi, sest sisimas ketran koguaeg neid mõtteid söömisest, enda võrdlemisest teiste saavutustega. Mõtlen, et enne kintsupekist lahti saamist ei tunne ma end piisavalt vormis jne, jne.

Mul on probleem ja ma ilmselgelt vajan abi. Mul on vaja spetsialisti abi.

Mis ma praegusel hetkel tunnen, on see, et mu väljanägemine ei ole nii halb, kui ma seda enda jaoks mõelda üritan. Ja ma olen väärt enda paremini kohtlemiseks. Ja ma tõepoolest loodan, et leian endale hea psühhiaatri, kes aitab mul nendest katkistest mõtetest ja häirest välja.

Hetkel ma ei tea, kuidas ja kas jätkata siin blogimaastikul. Ma lihtsalt tahan elada normaalset elu ja tunda rõõmu ning rääkida igapäevaselt normaalsetest asjadest ja jagada oma armastust trenni ja eluviisi vastu. Aga hetkel tundub mulle see kuidagi vale või võlts, kuniks mul on vaja ennast terveks ravida. Kas see on teekond, mille kulgemisest keegi osa saada tahab?