neljapäev, 26. juuni 2014

Kontrollimatu

Ühel päeval torkab meelde kapis vedelev šokolaad, aga teen endale minutiga selgeks, et ei ühtegi killukest sellest. Selles pole midagi, mis mulle kasu tooks ja ma lihtsalt EI söö seda. Ja ei söögi.

Teisel päeval suu jookseb vett kõige järgi, kus on süsivesikuid. Ma olen terve päeva suutnud vastu panna, mõtlen et võtan natukene.. ma tean seda ise ka, et petan end ja see lõppeb ikka kõik ühte moodi. Ja selle lõpu nimi on PALJU mitte natukene. Pole midagi imestada..ja see juhtub jälle,  järgmisel hetkel mõtlen, et ah suva, see üks kord ei tee midagi. Samal hetkel tean ka seda, et mul on kohe hullud süümepiinad. Need süümekad ja teadmine, et ma ei tohiks neid Nutella saiu praegu süüa on täiesti reaalse aruteluna mu peas.
Aga mu käed, mis määrivad soojale röstsaiale šokolaadikreemi, sõrmed mis laotavad peale banaaniviile ja suu mis järgmisel hetkel ampsu ja veel ühe ja veel ühe.. võtab, ei oleks nagu absoluutselt ühenduses mu peaga.

Ma ei saa aru, MIKS ma ikka veel ei suuda normaalselt kontrollida oma isusid. Miks ma lasen tegelikult ikka päris tihti enda ihadele järgi anda. Lohutades, et see üks päev miljon kaloriga ei tee mind veel paksuks. Vahel on see teadlik jama sisse söömine ilma kahetsustundeta, siis on õgimisorgia süümekate ja homme-lõpetan-selle-lolluse jaburdusega. Kui ma sellist lollust endale jäängi vabanduseks tooma, siis lõpuks on neid päevi tegelikult juba kokku ju päris mitu. Ja siis ma ikka imestan, et miks ma pole saanud endale normaalse inimese keha. Miks mu keha on mattunud jätkuvalt rasvavoldikeste alla ja miks ma nullin kõik oma ülejäänud tublid päevad ja pingutused. Mingi tobeda emotsionaalse söömise tõttu.

Ma olen küll iseloomu palju kasvatanud võrreldes kunagise minaga, aga ikka olen nõrk. Ma oleks ilmselt ammu suutnud oma eesmärgid saavutada, kui suudaks vastu panna söögile. Asjale, mis peaks meile elamiseks energiat andma, mitte halba tuju lohutama ja kasutama saiakese seltskonda üksinduse leevendamiseks. Teised ju suudavad. Kui see oleks lihtne suudaks kõik. Aga ma tahan olla ju nende seas, kes saavad raskustega hakkama. Ma tahan elada ilma, et mul oleks obsession söögi suhtes.

Mul on nii häbi iseenda ees enda pärast. Ausõna.

teisipäev, 24. juuni 2014

Kas tõesti NEED jalad jooksevad?

Ma olen suures hämmingus, et ma selliseid emotsioone jagan. Jaa, siit ta tuleb -  minu elu esimene jooksupostitus.

Tundsin end ära lugedes Margiti juttu, kuidas tema jaoks oli jooksmine alati raske aga kes just alles jooksis ära poolmaratoni. Nii tubli! Ma ei ole olnud kunagi jooksuinimene, see tegevus on teoorias mõnna aga praktikas mulle üldse ei meeldi. Kaks-kolm kilomeetrit suudan suure hurraaga alustatuna ikka ära joosta, aga that´s it. Kuidas ma saan joosta, kui mul hing paelaga kaelas, jalad rasked kui pakud ja sääred löövad tuld. Pluss mu põlv, alati lõppeb see jooksuvärk põlvevalu ja nädalase lonkamisega. Mõtlen, et need jooksuharrastajad ja muud jooksjad on imeinimesed.

Kusagilt tuli mulle jälle sinna pea sisse mõte, et läheks jookseks. Ise juba eos teades, et see on jälle see oh-ma-hakkan-jooksmas-käima ühepäevane projekt, haha. Ma ei tea isegi täpselt miks ma seda teen. Et nagu milleks sundida end tegema midagi, mis on nii vastukarva. Päris nii ka ei ole, et tegemist oleks iiveldama ajava tegevusega, samas ma virisen. See pole nii üüratult raske pingutus aga mul on raske end üksi ilmselt piisavalt motiveerida. Siiski tõmbasin retud jalga ja klapid pistsin kõrva ja läksin.


Jooksin ja jooksin, suutsin sellise 50 minutise jooksu teha. Aga tunne oli ebamugav ja peas oli motiveerimiseks vaid mõte, et see on hea trenn ja ma saan hakkama. Kokku tuli tegelikult  7.3km, oli ja nagu ei olnud ka, see jooksuvärk. Mis seal salata, ma armastan trennitegemist iseenesest ja mõte sellest juba pakub mulle pinget. Rääkimata rahulolu joovastusest, mis trennilõpus tuleb ja mind endaga üle kallab. Koju diivanile potsatades loomulikult valdas mind rahulolu.

Tegelikult polnudki nii hull. Ja vot imet -  tegemist oli siiski kahepäevase projektiga. Jah, ma läksin uuesti jooksma. Aga seekord oli veel raskem. Ma olin tüdinenud ja paisutasin muidugi enesetunde leveli maksimaalselt punase errorini. Nii hull vast asi siiski polnud. Siis mingi hääl karjus peas, et " kammoon! Ei anna alla! Mis lollus see on, et sa ei jaksa.."

Hullemaks läks järgmisel päeval, kui mul jalad ja peps olid nii valusad, et ma kõndisin justkui puujalgadel tigu, mul oli nii raske maha istuda. Ausalt pisarad olid silmas ja mõtted olid valuvaigistitel, nii kuradima hull oli kehal olla.

Uus päev. Valu kehas hakkas taanduma. Hing janunes füüsilise pingutuse järele. Koguaeg saan kinnitust, et ilma trennita ei ole võimalik elada. Mida rohkem trenni, seda ilusam elu.
Olin terve päeva toas vedelenud, koristanud ja lugenud. Ja vajasin värsket õhku ja midagi kasulikku enda jaoks. Eesmärgid kisendasid peas, et tee meie jaoks ka nüüd midagi kasulikku.

Selle valutava keha viisin metsa jalutama. Kusjuures ilm oli täielik crap, vihm peksis näkku ja tuulega võitlemiseks oli paras suusajope selga visata. Jah, juuni kuus...sellist ilma pole mina küll tellinud. Aga mõtlesin, et mitte mingeid vabandusi Kiku! Süstisin endasse küsimust KUI väga sa SEDA tahad? No ikka väga-väga! Olin natukene jalutanud ja tekkis mõtte teha jooksusammud. Ilmselt sisimas tahtsin kiiremini koju jõuda, haha. Mõtlesin, et kasvõi ühe minuti jooksen. Et jooksen täpselt nii palju, kui jaksan ja meeldib.


Selle vihmaga sadas taevast alla mingisugune IME. Jooksin ja jooksin. M I N A. Kulgesin mõnusalt mööda rada. Kuulasin head muusikat ja nautisin jumala iga joostud meetrit. Ühel hetkel avastan näolt tobeda naeratuse ja õnnetunde. Ma tundsin ennast joostes nii hästi. Mul ei olnud kusagilt valus, ma ei hingeldanud ega mu pead ei vaevanud mõte, millal see läbi saab. Vastupidi, ma tahtsin veel ja veel.

Siin ma siis olen omadega, nädala aega tagasi pushisin end tagant, et ma jookseks. Nädala aega hiljem on sellest saanud mu uus lemmik. Mulle nii meeldib joosta. Iga päev lisan endale distantsile mingi osa juurde ja vaatan milleks ma võimeline olen.

Minu jaoks tundus kümme kilomeetrit juba saavutusena. Kui selle ära jooksin, olin nii rõõmus aga tundsin et olen palju rohkemaks võimeline. Alati ei tohi lasta end sellest esialgsest mugavustsoonist välja tulemisega kaasnevast virinast allutada ja tuleb natukene veel proovida. Võib olla just siis järgmine või ülejärgmine kord toimubki selline murdepunkt. Ausalt ma olen nii rõõmus, et naudin jooksmist. Peale füüsilise pingutuse ma tunnen, et see on hea aeg mõtlemiseks ja kvaliteet aeg iseendaga.

Siit minu tarkus, et if it doesn't challenge you it doesn't change you! Ja loodan, et see täiesti uus asi minu jaoks, toob endaga kaasa palju häid muutusi ja arengut.

Oh kuidas kisub välja jooksma!


Kiku

esmaspäev, 16. juuni 2014

Supi kokku keetnud..

Pole retseptipostitust iidamast-aadamast teinud. Nüüd ma jälle rohkem katsetuste ja kokkamise lainel.. sellise kokkamise lainel, mis ei sisalda endas vaid kanafilee ja portsu külmutatud köögivilja, haha.

Suvisel ajal on minu meelest miljon boonust just köögipoolel ka, esiteks on niii palju värsket ja head kraami saada, pluss see kõik mis isutab, ongi kerge ja paitab vaid keha. No, ma ei hakka salgamagi, et jäätise järgi limpsan ka keelt.. aga põhirõhk ikka rohkem porgandil-tomatil, murelil-arbuusil.

Mõtlesin jagada kahe püreesupi retseptikest:


Porgand ja lillkapsas kohtusid!

1 suur sibul
800g lillkapsast
400g porgandit
kanapuljongit
70g toorjuustu
suts oliivõli
sool, pipar

Kõigepealt sibul väikesteks tükkideks ja potipõhjas oliivõliga pruuniks, seejärel viska potti tükeldatud lillkapsas ja porgand ning kalla üle kanapuljongiga. Keeda kõik pehmeks ja püreesta, segades juurde veel toorjuust ja maitseained. Tõsta supp kaussi, rösti mõnus krõbetik kõrvale ja head isu!



Peet ja bataat potti!

1kg toorest peeti
300g bataati
1 suur sibul
sutsu oliivõli
umbes 1.7 liitrit köögiviljapuljong
100g toorjuustu või kitsejuustu!
sool, pipar

Sibul tükkideks ja potipõhjas oliivõlis klaasjaks, peedilt koor maha ja väikesteks tükkideks. Bataadiga sama lugu. Siis kõik tükid segamini potti sibula juurde ja paar minutit pruunistada, seejärel kalla üle puljongiga. Keeda ja keeda, kusagil 40 minutit, kuni peet on pehme. Siis võta saumikser välja ja püreesta. (Hoiatan, et see püreestamine jätab köögi mulje, nagu oleks seal killer käinud. Kõik kohad peedipritsmeid täis!) Kui püree valmis, sega sisse juust või pane tükikesed peale. Ja valmis ta saigi!

neljapäev, 12. juuni 2014

Uus peatükk




Eelmise korra nutulaul pole mul ununenud aga hea on tõdeda, et enam nii mustas augus ei kükita. Põhimõtteliselt peale endale tunnistamist, et asjad on ikka kuradima jamasti läinud ja ma käin enda hoolimatusega veel rohkem endale närvidele, suutsin end rajale tagasi saada. See ei olnud mingisugune hops! ma hakkan homsest tubliks.. vaid step by step hakkasin enda mõtteid ja otsuseid suunama selles suunas, mida ma tahan ja kuidas ma tahan. Tegelikult protsess on alles töös..

Ootasin seda hetke kui
mul on aega. Aega mõelda ja tegeleda endaga. Aega suunata oma energia eesmärkide täitumisse. See rasvapõletusteekond on üks legomaja, koosnedes väikestest klotsidest moodustunud blokkidest, mis on vaja lõpule viia. Nüüdseks olen suutnud oma muud mured paigutada sinna, no sinna natukene eemale.. et saaksin iseend jälle leida.
Ma olen ääretult õnnelik, et kogu see peaaegu kahe kuu pikkune stressiseisak on möödumas. (Selle ajaga oleks võinud ja pidanudki suur edasiminek toimuma, aga siinkohal ei leia ma mõtet taga nutma hakata..)

Ja ma kokkuvõttes praeguseks hetkeks olen suutnud jälle kaalu langetama hakata - loeb ju see, mis toimub hetkel. Veedan nüüd mõned nädalad Soomekodus, kus ma tahan tõesti mingi  järjekordse progressi saavutada. Et saaks Eestisse tagasi suve nautima tulla ilusamana ja tugevamana kui ühelgi teisel suvel seda olnud olen.

Igas halvas on midagi head ja selles segasummasuvilas leidsin ma selle hea just selles, et algab uus peatükk. Ehk siis ma olen siiani saavutatut hoidnud, pole kilomeetri pikkust tagasisammu õnneks astunud ja ainuke võimalus on täiskäigul edasi minna. Pool teed on käidud, seega ees on koguaeg aina vähem kui seljataha jäänud. Whuhu!Hetke seisuga on mõned sajad grammid rohkem kui neli kilo kadunud. (Meenutan, et alustasin märtsi keskel ja 12st nädalast viimased kuus-seitse nädalat pole ma see mina ise olnud.) Aga kaaluke tundub püsiv, sest peale seda ükskõikset perioodi on number sama, mõne saja grammi kaupa siia-sinna kõikunud. It makes me so happy! Kindlasti oli see mõõn vajalik, isegi kui ma seda hetkel ei mõista. Ja selle kestel oli raske. Aga ma pean sellest aru saama, et elu käibki oma keerdude ja viguritega, lõpuks läheb kõik nii nagu peab minema. Minu moto ju!

Nüüd tasa ja targu, on jälle enda tunne tekkimas. Kuigi mu päevad pole kaugeltki ideaalsed toitumise suhtes ja trenni võiks ka rohkem tegema hakata, siis minu sisse poeb vaikselt juba taas enesekindlus ja rahuolu.



Toitumise osas ei plaani ma mingeid uusi suuri muudatust, vaid jätkan ikka sama rada, mida Viktor mulle kevadehakul minna soovitas. See ju toimis! Mõtlen lihtsalt jälle ette, mitte liiga pikkade söögikordade vahede tekkimseks vaatan kella ja söön seda, mis mulle väga maitseb -  palju köögivilja ja puuvilja, marju, kala ja pähkleid..ja avastan taas kokkamismaailma. Too long time no see! Kui mu pea kõik läbi mõtleb ja keha antud signaalid arvesse võtab.. siis see polster lihtsalt "kulub" maha. Praegu on päeva esimesed pooled ideaalsed, 
 õhtusöökide üle saab viriseda ja kulmu kortsutada.. Pean rohkem riidlema endaga, haha. Aga küll saab, küll saab need isud ja näksimised ka allutatud jälle.








Trennidega on lood nii, et ma olen sellest lihtsalt pikast pikast a-e-g-l-a-s-e t-e-m-p-o-g-a treenimisest tüdinenud, et tahaks väikse tite kombel selili maha visata ja kõõvasti viriseda. Aga ma teadsin, et see toimib vaid mõnda aega ja mul tuleb see lihtsalt harjumuseks muuta. Nüüd aga tahaks vürtsi juurde! 

Kuna kaotada on veel oma 3-4-5 kilo rasvapolstrit, siis tean, et puhtalt lihastrennile tagasi on veel vara pöörduda. (Oeh, ma ei jõua SEDA aega ära oodata! ) Alustasin paar päeva tagasi intervalliga, proovin mõnda aega pikkade jalutuskäikude vahele lisada HIIT treeninguid. Lühemad trennid ja pulsiga rohkem mängimist. Mul siin peakeses tekib väike jooksuhimu.. mõte kerglaselt läbi metsa sörkida, väljas karge hommikune suveõhk segatud märja mulla, heinamaa ja päikse lõhnaga. Kõlab minu jaoks juba üsnagi motiveerivalt. Huvitav, kas kilomeetrid hakkavad ka reaalselt lendama?!
Ja rohkem kükke ning väljaasteid!!! Kuna peps on koos reitega see põhi murekoht, siis seal on mida vormida, hehe. Õnneks mul on silme ees motivaatoriks sajad ideaalsed pildid, mida mööda instagrammi ringi tuulates vaadata. Kui nemad suudavad, siis suudan lõpuks mina ka!

Ma kipun vahel ilmselt ülemäära hõiskama kui motiveeritud ja õnnelik ma olen. Nüüd on kuidagi selline vaoshoitud tunne. No ei tule seda kriiskamist, et õnnetunnet voolab ojadena. Tegelikult ma sosinal, saladuskatte all ütlen, et mul on tunne.. et ma olen jälle täitsa õnnelik. Ja kui hästi saladust hoiate, siis tegelikult ma tunnen, et see motivatsioonipahmakas on iga hetk plahvatamas. Ja tuleb minu aeg. Arvangi, et kui nüüd sutsukene jälle kaalu maha saan, tuuakse koormatega roosat rõõmu, mida igale poole paisata saan, jälle mulle. Tegelikult mul pole enam üldse väga pikk tee minna, ma olen teekonnast pool ära käinud. Küll tuleb see teine pool ka siis, ega tal minu eest pääsu pole! Ütlesin alguses juba, et SEE kord on SEE kord!


Tegelikult tahan suure sädeluse, muusika ja rõõmukilgete taustal öelda teile kõigile SUUR TÄNU! Ma olen nii õnnelik, et ajal mil olin oma mõtetega vastuolus ning tegudega pahuksis, lastes kõik endast välja nii nagu tuli. Siis tundsin ma enda ümber nii palju tuge ja nägin, kuidas teised üritavad mind üles turgutada ja motiveerida. Et ma pööraks rohkem tähelepanu sellele, et ma olen nii palju juba saavutanud ja ei tohiks lasta sellele hallil pilvel end niivõrd palju mõjutada. Veelvähem alla anda või käega lüüa. Et ma ei tohiks end ära kaotada ega end unustada. 
See on nii armas! Uskumatu, kui palju on siiraid inimesi ja häid sõnu, kui palju suudetakse tihitipeale mulle kui jumala võõrale inimesele nii tugevalt kaasa elada ja päriselt hoolida. Ma arvan, et suur osa minu jõust, tuleb just teistest inimestest! Ma olen selle üle väga tänulik! 

It´s good to be back!

Teie Kiku