Ühel päeval torkab meelde kapis vedelev šokolaad, aga teen endale minutiga selgeks, et ei ühtegi killukest sellest. Selles pole midagi, mis mulle kasu tooks ja ma lihtsalt EI söö seda. Ja ei söögi.
Teisel päeval suu jookseb vett kõige järgi, kus on süsivesikuid. Ma olen terve päeva suutnud vastu panna, mõtlen et võtan natukene.. ma tean seda ise ka, et petan end ja see lõppeb ikka kõik ühte moodi. Ja selle lõpu nimi on PALJU mitte natukene. Pole midagi imestada..ja see juhtub jälle, järgmisel hetkel mõtlen, et ah suva, see üks kord ei tee midagi. Samal hetkel tean ka seda, et mul on kohe hullud süümepiinad. Need süümekad ja teadmine, et ma ei tohiks neid Nutella saiu praegu süüa on täiesti reaalse aruteluna mu peas.
Aga mu käed, mis määrivad soojale röstsaiale šokolaadikreemi, sõrmed mis laotavad peale banaaniviile ja suu mis järgmisel hetkel ampsu ja veel ühe ja veel ühe.. võtab, ei oleks nagu absoluutselt ühenduses mu peaga.
Ma ei saa aru, MIKS ma ikka veel ei suuda normaalselt kontrollida oma isusid. Miks ma lasen tegelikult ikka päris tihti enda ihadele järgi anda. Lohutades, et see üks päev miljon kaloriga ei tee mind veel paksuks. Vahel on see teadlik jama sisse söömine ilma kahetsustundeta, siis on õgimisorgia süümekate ja homme-lõpetan-selle-lolluse jaburdusega. Kui ma sellist lollust endale jäängi vabanduseks tooma, siis lõpuks on neid päevi tegelikult juba kokku ju päris mitu. Ja siis ma ikka imestan, et miks ma pole saanud endale normaalse inimese keha. Miks mu keha on mattunud jätkuvalt rasvavoldikeste alla ja miks ma nullin kõik oma ülejäänud tublid päevad ja pingutused. Mingi tobeda emotsionaalse söömise tõttu.
Ma olen küll iseloomu palju kasvatanud võrreldes kunagise minaga, aga ikka olen nõrk. Ma oleks ilmselt ammu suutnud oma eesmärgid saavutada, kui suudaks vastu panna söögile. Asjale, mis peaks meile elamiseks energiat andma, mitte halba tuju lohutama ja kasutama saiakese seltskonda üksinduse leevendamiseks. Teised ju suudavad. Kui see oleks lihtne suudaks kõik. Aga ma tahan olla ju nende seas, kes saavad raskustega hakkama. Ma tahan elada ilma, et mul oleks obsession söögi suhtes.
Mul on nii häbi iseenda ees enda pärast. Ausõna.
Teisel päeval suu jookseb vett kõige järgi, kus on süsivesikuid. Ma olen terve päeva suutnud vastu panna, mõtlen et võtan natukene.. ma tean seda ise ka, et petan end ja see lõppeb ikka kõik ühte moodi. Ja selle lõpu nimi on PALJU mitte natukene. Pole midagi imestada..ja see juhtub jälle, järgmisel hetkel mõtlen, et ah suva, see üks kord ei tee midagi. Samal hetkel tean ka seda, et mul on kohe hullud süümepiinad. Need süümekad ja teadmine, et ma ei tohiks neid Nutella saiu praegu süüa on täiesti reaalse aruteluna mu peas.
Aga mu käed, mis määrivad soojale röstsaiale šokolaadikreemi, sõrmed mis laotavad peale banaaniviile ja suu mis järgmisel hetkel ampsu ja veel ühe ja veel ühe.. võtab, ei oleks nagu absoluutselt ühenduses mu peaga.
Ma ei saa aru, MIKS ma ikka veel ei suuda normaalselt kontrollida oma isusid. Miks ma lasen tegelikult ikka päris tihti enda ihadele järgi anda. Lohutades, et see üks päev miljon kaloriga ei tee mind veel paksuks. Vahel on see teadlik jama sisse söömine ilma kahetsustundeta, siis on õgimisorgia süümekate ja homme-lõpetan-selle-lolluse jaburdusega. Kui ma sellist lollust endale jäängi vabanduseks tooma, siis lõpuks on neid päevi tegelikult juba kokku ju päris mitu. Ja siis ma ikka imestan, et miks ma pole saanud endale normaalse inimese keha. Miks mu keha on mattunud jätkuvalt rasvavoldikeste alla ja miks ma nullin kõik oma ülejäänud tublid päevad ja pingutused. Mingi tobeda emotsionaalse söömise tõttu.
Ma olen küll iseloomu palju kasvatanud võrreldes kunagise minaga, aga ikka olen nõrk. Ma oleks ilmselt ammu suutnud oma eesmärgid saavutada, kui suudaks vastu panna söögile. Asjale, mis peaks meile elamiseks energiat andma, mitte halba tuju lohutama ja kasutama saiakese seltskonda üksinduse leevendamiseks. Teised ju suudavad. Kui see oleks lihtne suudaks kõik. Aga ma tahan olla ju nende seas, kes saavad raskustega hakkama. Ma tahan elada ilma, et mul oleks obsession söögi suhtes.
Mul on nii häbi iseenda ees enda pärast. Ausõna.