Ma olen suures hämmingus, et ma selliseid emotsioone jagan. Jaa, siit ta tuleb - minu elu esimene jooksupostitus.
Tundsin end ära lugedes Margiti juttu, kuidas tema jaoks oli jooksmine alati raske aga kes just alles jooksis ära poolmaratoni. Nii tubli! Ma ei ole olnud kunagi jooksuinimene, see tegevus on teoorias mõnna aga praktikas mulle üldse ei meeldi. Kaks-kolm kilomeetrit suudan suure hurraaga alustatuna ikka ära joosta, aga that´s it. Kuidas ma saan joosta, kui mul hing paelaga kaelas, jalad rasked kui pakud ja sääred löövad tuld. Pluss mu põlv, alati lõppeb see jooksuvärk põlvevalu ja nädalase lonkamisega. Mõtlen, et need jooksuharrastajad ja muud jooksjad on imeinimesed.
Kusagilt tuli mulle jälle sinna pea sisse mõte, et läheks jookseks. Ise juba eos teades, et see on jälle see oh-ma-hakkan-jooksmas-käima ühepäevane projekt, haha. Ma ei tea isegi täpselt miks ma seda teen. Et nagu milleks sundida end tegema midagi, mis on nii vastukarva. Päris nii ka ei ole, et tegemist oleks iiveldama ajava tegevusega, samas ma virisen. See pole nii üüratult raske pingutus aga mul on raske end üksi ilmselt piisavalt motiveerida. Siiski tõmbasin retud jalga ja klapid pistsin kõrva ja läksin.
Jooksin ja jooksin, suutsin sellise 50 minutise jooksu teha. Aga tunne oli ebamugav ja peas oli motiveerimiseks vaid mõte, et see on hea trenn ja ma saan hakkama. Kokku tuli tegelikult 7.3km, oli ja nagu ei olnud ka, see jooksuvärk. Mis seal salata, ma armastan trennitegemist iseenesest ja mõte sellest juba pakub mulle pinget. Rääkimata rahulolu joovastusest, mis trennilõpus tuleb ja mind endaga üle kallab. Koju diivanile potsatades loomulikult valdas mind rahulolu.
Tegelikult polnudki nii hull. Ja vot imet - tegemist oli siiski kahepäevase projektiga. Jah, ma läksin uuesti jooksma. Aga seekord oli veel raskem. Ma olin tüdinenud ja paisutasin muidugi enesetunde leveli maksimaalselt punase errorini. Nii hull vast asi siiski polnud. Siis mingi hääl karjus peas, et " kammoon! Ei anna alla! Mis lollus see on, et sa ei jaksa.."
Hullemaks läks järgmisel päeval, kui mul jalad ja peps olid nii valusad, et ma kõndisin justkui puujalgadel tigu, mul oli nii raske maha istuda. Ausalt pisarad olid silmas ja mõtted olid valuvaigistitel, nii kuradima hull oli kehal olla.
Uus päev. Valu kehas hakkas taanduma. Hing janunes füüsilise pingutuse järele. Koguaeg saan kinnitust, et ilma trennita ei ole võimalik elada. Mida rohkem trenni, seda ilusam elu.
Olin terve päeva toas vedelenud, koristanud ja lugenud. Ja vajasin värsket õhku ja midagi kasulikku enda jaoks. Eesmärgid kisendasid peas, et tee meie jaoks ka nüüd midagi kasulikku.
Selle valutava keha viisin metsa jalutama. Kusjuures ilm oli täielik crap, vihm peksis näkku ja tuulega võitlemiseks oli paras suusajope selga visata. Jah, juuni kuus...sellist ilma pole mina küll tellinud. Aga mõtlesin, et mitte mingeid vabandusi Kiku! Süstisin endasse küsimust KUI väga sa SEDA tahad? No ikka väga-väga! Olin natukene jalutanud ja tekkis mõtte teha jooksusammud. Ilmselt sisimas tahtsin kiiremini koju jõuda, haha. Mõtlesin, et kasvõi ühe minuti jooksen. Et jooksen täpselt nii palju, kui jaksan ja meeldib.
Selle vihmaga sadas taevast alla mingisugune IME. Jooksin ja jooksin. M I N A. Kulgesin mõnusalt mööda rada. Kuulasin head muusikat ja nautisin jumala iga joostud meetrit. Ühel hetkel avastan näolt tobeda naeratuse ja õnnetunde. Ma tundsin ennast joostes nii hästi. Mul ei olnud kusagilt valus, ma ei hingeldanud ega mu pead ei vaevanud mõte, millal see läbi saab. Vastupidi, ma tahtsin veel ja veel.
Siin ma siis olen omadega, nädala aega tagasi pushisin end tagant, et ma jookseks. Nädala aega hiljem on sellest saanud mu uus lemmik. Mulle nii meeldib joosta. Iga päev lisan endale distantsile mingi osa juurde ja vaatan milleks ma võimeline olen.
Minu jaoks tundus kümme kilomeetrit juba saavutusena. Kui selle ära jooksin, olin nii rõõmus aga tundsin et olen palju rohkemaks võimeline. Alati ei tohi lasta end sellest esialgsest mugavustsoonist välja tulemisega kaasnevast virinast allutada ja tuleb natukene veel proovida. Võib olla just siis järgmine või ülejärgmine kord toimubki selline murdepunkt. Ausalt ma olen nii rõõmus, et naudin jooksmist. Peale füüsilise pingutuse ma tunnen, et see on hea aeg mõtlemiseks ja kvaliteet aeg iseendaga.
Siit minu tarkus, et if it doesn't challenge you it doesn't change you! Ja loodan, et see täiesti uus asi minu jaoks, toob endaga kaasa palju häid muutusi ja arengut.
Oh kuidas kisub välja jooksma!
Kiku
Tundsin end ära lugedes Margiti juttu, kuidas tema jaoks oli jooksmine alati raske aga kes just alles jooksis ära poolmaratoni. Nii tubli! Ma ei ole olnud kunagi jooksuinimene, see tegevus on teoorias mõnna aga praktikas mulle üldse ei meeldi. Kaks-kolm kilomeetrit suudan suure hurraaga alustatuna ikka ära joosta, aga that´s it. Kuidas ma saan joosta, kui mul hing paelaga kaelas, jalad rasked kui pakud ja sääred löövad tuld. Pluss mu põlv, alati lõppeb see jooksuvärk põlvevalu ja nädalase lonkamisega. Mõtlen, et need jooksuharrastajad ja muud jooksjad on imeinimesed.
Kusagilt tuli mulle jälle sinna pea sisse mõte, et läheks jookseks. Ise juba eos teades, et see on jälle see oh-ma-hakkan-jooksmas-käima ühepäevane projekt, haha. Ma ei tea isegi täpselt miks ma seda teen. Et nagu milleks sundida end tegema midagi, mis on nii vastukarva. Päris nii ka ei ole, et tegemist oleks iiveldama ajava tegevusega, samas ma virisen. See pole nii üüratult raske pingutus aga mul on raske end üksi ilmselt piisavalt motiveerida. Siiski tõmbasin retud jalga ja klapid pistsin kõrva ja läksin.
Jooksin ja jooksin, suutsin sellise 50 minutise jooksu teha. Aga tunne oli ebamugav ja peas oli motiveerimiseks vaid mõte, et see on hea trenn ja ma saan hakkama. Kokku tuli tegelikult 7.3km, oli ja nagu ei olnud ka, see jooksuvärk. Mis seal salata, ma armastan trennitegemist iseenesest ja mõte sellest juba pakub mulle pinget. Rääkimata rahulolu joovastusest, mis trennilõpus tuleb ja mind endaga üle kallab. Koju diivanile potsatades loomulikult valdas mind rahulolu.
Tegelikult polnudki nii hull. Ja vot imet - tegemist oli siiski kahepäevase projektiga. Jah, ma läksin uuesti jooksma. Aga seekord oli veel raskem. Ma olin tüdinenud ja paisutasin muidugi enesetunde leveli maksimaalselt punase errorini. Nii hull vast asi siiski polnud. Siis mingi hääl karjus peas, et " kammoon! Ei anna alla! Mis lollus see on, et sa ei jaksa.."
Hullemaks läks järgmisel päeval, kui mul jalad ja peps olid nii valusad, et ma kõndisin justkui puujalgadel tigu, mul oli nii raske maha istuda. Ausalt pisarad olid silmas ja mõtted olid valuvaigistitel, nii kuradima hull oli kehal olla.
Uus päev. Valu kehas hakkas taanduma. Hing janunes füüsilise pingutuse järele. Koguaeg saan kinnitust, et ilma trennita ei ole võimalik elada. Mida rohkem trenni, seda ilusam elu.
Olin terve päeva toas vedelenud, koristanud ja lugenud. Ja vajasin värsket õhku ja midagi kasulikku enda jaoks. Eesmärgid kisendasid peas, et tee meie jaoks ka nüüd midagi kasulikku.
Selle valutava keha viisin metsa jalutama. Kusjuures ilm oli täielik crap, vihm peksis näkku ja tuulega võitlemiseks oli paras suusajope selga visata. Jah, juuni kuus...sellist ilma pole mina küll tellinud. Aga mõtlesin, et mitte mingeid vabandusi Kiku! Süstisin endasse küsimust KUI väga sa SEDA tahad? No ikka väga-väga! Olin natukene jalutanud ja tekkis mõtte teha jooksusammud. Ilmselt sisimas tahtsin kiiremini koju jõuda, haha. Mõtlesin, et kasvõi ühe minuti jooksen. Et jooksen täpselt nii palju, kui jaksan ja meeldib.
Selle vihmaga sadas taevast alla mingisugune IME. Jooksin ja jooksin. M I N A. Kulgesin mõnusalt mööda rada. Kuulasin head muusikat ja nautisin jumala iga joostud meetrit. Ühel hetkel avastan näolt tobeda naeratuse ja õnnetunde. Ma tundsin ennast joostes nii hästi. Mul ei olnud kusagilt valus, ma ei hingeldanud ega mu pead ei vaevanud mõte, millal see läbi saab. Vastupidi, ma tahtsin veel ja veel.
Siin ma siis olen omadega, nädala aega tagasi pushisin end tagant, et ma jookseks. Nädala aega hiljem on sellest saanud mu uus lemmik. Mulle nii meeldib joosta. Iga päev lisan endale distantsile mingi osa juurde ja vaatan milleks ma võimeline olen.
Minu jaoks tundus kümme kilomeetrit juba saavutusena. Kui selle ära jooksin, olin nii rõõmus aga tundsin et olen palju rohkemaks võimeline. Alati ei tohi lasta end sellest esialgsest mugavustsoonist välja tulemisega kaasnevast virinast allutada ja tuleb natukene veel proovida. Võib olla just siis järgmine või ülejärgmine kord toimubki selline murdepunkt. Ausalt ma olen nii rõõmus, et naudin jooksmist. Peale füüsilise pingutuse ma tunnen, et see on hea aeg mõtlemiseks ja kvaliteet aeg iseendaga.
Siit minu tarkus, et if it doesn't challenge you it doesn't change you! Ja loodan, et see täiesti uus asi minu jaoks, toob endaga kaasa palju häid muutusi ja arengut.
Oh kuidas kisub välja jooksma!
Kiku
Väga tore lugeda, et oled ka jooksmisesse armunud. Alguses on mõtet läheneda asjale tasa ja targu, eks keha vajab uue asjaga harjumist ja ka mõistlikku taastumisaega. Igaljuhul loodan sind tulevikus ka võistlustel näha! :)
VastaKustutaJaa, eks ma praegu rõhun rohkem distantside pikkusele kui ajale. Aga varsti hakkan rohkem mõlemale koos tähelepanu pöörama ja ehk sügisel olen juba rajal ka :)
KustutaNo vot....jooksmisega ongi nii, et alguses on natuke raske, sest keha peab harjuma, ja peab ennast tagant sundima. Hiljem läheb aga lihtsamaks. Oluline ongi nautida, suva see kiirus või distants. Peaasi, et endal hea olla :) Tubli oled!
VastaKustutaTäpselt!! Ma hetkel lihtsalt naudin ja selline jooksuisu on peal. Tõesti loodan, et see jooksmine jääb mulle südameasjaks, sest peale jooksu tunnen, et kogu keha on tööd teinud ja vaimset head tunnet ei oska ma kirjeldadagi. :) Eile tundsin, et keha vajaks puhkust, täna puhkan ja ausalt ei jõua homset ära oodata, et joosta saaks. :) Aitääh!
KustutaTubli oled! Jaksu edaspidiseks!Ma alustasin ka kuidagi jooksuga nüüd.. oma 2-3km jooksen ära siis on vsjo..hetkel rohkem ei jookse,pulss läheb kuidagi kõrgele. aga sügiseks panin end sebi 10km kirja nii et vist peab harjutama vaikselt hakkama. Kiirkõnd on siiski lemmikum :)
VastaKustutaAitäh sulle, Maria! Ma tean täpselt millest sa räägid. Mul oli enne sama, pulss oli laes juba sörkides ja üle 3km ei suutnud, see oli juba minu jaoks eneseületus. Samas tasa ja targu ongi õige, peaasi, et enda keha kuulad ja asja naudid, ka eneseületust saab nautida, kui asi on õige. Ja kift, et sul konkreetne ettevõtmine plaanis on. :)
KustutaMõned kuud tagasi ei saanud korralikku kiirkõndigi teha, Viktor soovitas hoida madalat pulssi ja läks tükk aega kuni keha sellega harjus ja sain tempot tõstma hakata. Samas kõndimist ma armastan ka, aga nüüd jäävad need rohkem jooksuvaimustuse varju.
Olen natukene sinu tegemisi ja saavutusi ka jälginud, niii tubli oled ja nii suure töö ära teinud! Keep it up, girl!