Ühel päeval torkab meelde kapis vedelev šokolaad, aga teen endale minutiga selgeks, et ei ühtegi killukest sellest. Selles pole midagi, mis mulle kasu tooks ja ma lihtsalt EI söö seda. Ja ei söögi.
Teisel päeval suu jookseb vett kõige järgi, kus on süsivesikuid. Ma olen terve päeva suutnud vastu panna, mõtlen et võtan natukene.. ma tean seda ise ka, et petan end ja see lõppeb ikka kõik ühte moodi. Ja selle lõpu nimi on PALJU mitte natukene. Pole midagi imestada..ja see juhtub jälle, järgmisel hetkel mõtlen, et ah suva, see üks kord ei tee midagi. Samal hetkel tean ka seda, et mul on kohe hullud süümepiinad. Need süümekad ja teadmine, et ma ei tohiks neid Nutella saiu praegu süüa on täiesti reaalse aruteluna mu peas.
Aga mu käed, mis määrivad soojale röstsaiale šokolaadikreemi, sõrmed mis laotavad peale banaaniviile ja suu mis järgmisel hetkel ampsu ja veel ühe ja veel ühe.. võtab, ei oleks nagu absoluutselt ühenduses mu peaga.
Ma ei saa aru, MIKS ma ikka veel ei suuda normaalselt kontrollida oma isusid. Miks ma lasen tegelikult ikka päris tihti enda ihadele järgi anda. Lohutades, et see üks päev miljon kaloriga ei tee mind veel paksuks. Vahel on see teadlik jama sisse söömine ilma kahetsustundeta, siis on õgimisorgia süümekate ja homme-lõpetan-selle-lolluse jaburdusega. Kui ma sellist lollust endale jäängi vabanduseks tooma, siis lõpuks on neid päevi tegelikult juba kokku ju päris mitu. Ja siis ma ikka imestan, et miks ma pole saanud endale normaalse inimese keha. Miks mu keha on mattunud jätkuvalt rasvavoldikeste alla ja miks ma nullin kõik oma ülejäänud tublid päevad ja pingutused. Mingi tobeda emotsionaalse söömise tõttu.
Ma olen küll iseloomu palju kasvatanud võrreldes kunagise minaga, aga ikka olen nõrk. Ma oleks ilmselt ammu suutnud oma eesmärgid saavutada, kui suudaks vastu panna söögile. Asjale, mis peaks meile elamiseks energiat andma, mitte halba tuju lohutama ja kasutama saiakese seltskonda üksinduse leevendamiseks. Teised ju suudavad. Kui see oleks lihtne suudaks kõik. Aga ma tahan olla ju nende seas, kes saavad raskustega hakkama. Ma tahan elada ilma, et mul oleks obsession söögi suhtes.
Mul on nii häbi iseenda ees enda pärast. Ausõna.
Teisel päeval suu jookseb vett kõige järgi, kus on süsivesikuid. Ma olen terve päeva suutnud vastu panna, mõtlen et võtan natukene.. ma tean seda ise ka, et petan end ja see lõppeb ikka kõik ühte moodi. Ja selle lõpu nimi on PALJU mitte natukene. Pole midagi imestada..ja see juhtub jälle, järgmisel hetkel mõtlen, et ah suva, see üks kord ei tee midagi. Samal hetkel tean ka seda, et mul on kohe hullud süümepiinad. Need süümekad ja teadmine, et ma ei tohiks neid Nutella saiu praegu süüa on täiesti reaalse aruteluna mu peas.
Aga mu käed, mis määrivad soojale röstsaiale šokolaadikreemi, sõrmed mis laotavad peale banaaniviile ja suu mis järgmisel hetkel ampsu ja veel ühe ja veel ühe.. võtab, ei oleks nagu absoluutselt ühenduses mu peaga.
Ma ei saa aru, MIKS ma ikka veel ei suuda normaalselt kontrollida oma isusid. Miks ma lasen tegelikult ikka päris tihti enda ihadele järgi anda. Lohutades, et see üks päev miljon kaloriga ei tee mind veel paksuks. Vahel on see teadlik jama sisse söömine ilma kahetsustundeta, siis on õgimisorgia süümekate ja homme-lõpetan-selle-lolluse jaburdusega. Kui ma sellist lollust endale jäängi vabanduseks tooma, siis lõpuks on neid päevi tegelikult juba kokku ju päris mitu. Ja siis ma ikka imestan, et miks ma pole saanud endale normaalse inimese keha. Miks mu keha on mattunud jätkuvalt rasvavoldikeste alla ja miks ma nullin kõik oma ülejäänud tublid päevad ja pingutused. Mingi tobeda emotsionaalse söömise tõttu.
Ma olen küll iseloomu palju kasvatanud võrreldes kunagise minaga, aga ikka olen nõrk. Ma oleks ilmselt ammu suutnud oma eesmärgid saavutada, kui suudaks vastu panna söögile. Asjale, mis peaks meile elamiseks energiat andma, mitte halba tuju lohutama ja kasutama saiakese seltskonda üksinduse leevendamiseks. Teised ju suudavad. Kui see oleks lihtne suudaks kõik. Aga ma tahan olla ju nende seas, kes saavad raskustega hakkama. Ma tahan elada ilma, et mul oleks obsession söögi suhtes.
Mul on nii häbi iseenda ees enda pärast. Ausõna.
ma saan täielikult aru, mida sa tunned. Ka mina tunnen tihti seda sõltuvust, kus ma räägin ise endaga, kuidas ma midagi sööma ei peaks ja lähen ikka sirgjooneliselt kööki. Ma justkui näeks end kõrvalt ja karjun endale, et mida sa teed, kuid sellest ei ole mitte mingit kasu. Ma teen seda ja ma samas ei saa aru, miks ma seda teen. Kuid selle viimase lause definitsioon ongi sõltuvus. Sõltuvus, mis on suuresti psühholoogiline.
VastaKustutaMa olengi näinud enda puhul seda, et ma pean asju enda jaoks lahti mõtlema. Kui ma tahtejõuga punnin millelegi vastu, mida ma väga väga tahan, on crash varem või hiljem vältimatu. Kuid kui ma suudan millegi lahti mõelda selliseks, et ma mitte ei mõtle, et ma seda ei tohi, vaid- jumal tänatud, et ma seda sööma ei pea, sest see muudaks mu paksuks, laisaks ja haigeks, siis sellisele on palju lihtsam "ei" öelda. Ning see on teoorias palju lihtsam kui praktikas, kuid ma usun, et edu peitub hoiaku muutmises, sest kaua sa jõuad endale Nutella saia keelata. sa väsid ju ära.
Aga kuigi ma sind ei tunne rohkem kui selle blogi kaudu, suudan ma sinuga blogijatest kõige paremini samastuda, sest need võitlused su peas, ei ole ka minu peas võõrad. Lisaks on su kirjastiil väga kergesti loetav ja aus ning julgus jagada enda nõrkusi annab lugejatele miljon korda enam, kui teeselda, et sul läheb kõik tõrgeteta.
Tegid oma viimase lõiguga mul meele nii rõõmsaks! Ma leian, et ausus ongi see, mis edasi viib. :)
KustutaMis söömise osasse puutub, olen kõigega nõus, mis sa ütlesid! Aga kuidas saaks oma mõistuse ka vabaks sellest aeg-ajalt külla tulevast söömis-kinnisideest ja keelamismõttest. No peab ikka tööd kuidagi hakkama tegema endaga.
Tuttavad mõtted, arvasin et ma ainuke "hull" olen, kes endaga peas sõnasõda söömise kohta peab ..
VastaKustutaMa ei tunne end enam isegi hulluna :D Kõiki meetodeid, mis aitavad vähegi, tuleb kasutada :)
KustutaÄra hoia kodus šokolaadi, siis ei saa ka kiusatust tekkida!
VastaKustutaTeine asi on see, et keelatud toite ei saa olla, see on aju ongi nii programmeeritud, et just keelatud toitude järele tekib isu. Mina näiteks söön iga päev tükikese 70% või 90% šokolaadi! Mahepoodides (nt kaubamaja omas) on müügil ka väga pisikesed 5g ˇtumedad šokolaadid - paras ports kohvi kõrvale ja isu saab ka rahuldamata, sööd küll terve tahvli ära, aga kui tahvel on 5g siis pole ju hullu!
Üks asi, mida ma veel teen, kui suure šokolaadi ostan, on see, et arvutan välja, palju IGA TÜKK kaloreid annab, kirjutan paki peale ja nii on iga kord silme eest, palju ära söön.
Tean enda puhul, et magusaisu tekib just neil päevadel, kui olen liiga vähe söönud, keha otsib lisaenergiat ja seda just eriti rammusate toitude näol. Nüüd söön suure hommikusöögi ja näksin toidukordade vahel ning kõik on ok!
Keelatud toidud on nagu lõks, kui see üleval on, võid ikka ja jälle sisse astuda.. Kui neid pole, pole probleemi!
Aitäh tagasiside eest! Ma toitun ikka suures osas tervislikult, palju hea rasva ja kõike muud kasulikku, mis mulle tegelikult ääretult maitseb ja milleta ei kujutaks ette ühtegi päeva. Lihtsalt vahel ei oleks see mina nagu enda sees. Pean õppima, kuidas muutuda suhtumist, et miski poleks keelatud ja ehk siis ei tundu need asjad nii ahvatlevad. Aga vahel mul oli see isu lihtsalt süüa, ilmselt mingi emotsionaalse tunde parandamiseks. Ja asi ei olegi ainult magusas ja stressi tekitab lõpuks see üle normaalse kalorihulga söömine.
KustutaÄkki sööd liiga vähe süsivesikuid?
VastaKustutaKaasa nt bataat oma menüüsse, see on nagu magustoit ja nii lihte/kiire valmistada!
Täiesti kreisi värk!
VastaKustutaMa mingi vahe suutsin edukalt poes šokolaadist mööda käia või isegi kui mul kodus magusat oli, suutsin mõtted sellest eemal hoida. Nüüd kui ilmad jälle jahedad ja koledad, ei suuda ma vastu panna. Samamoodi mõtlen, et mis see üks šokolaad ikka teeb, aga kahjuks ei piirdu see ühe šokolaadi või päevaga..K-O-H-U-T-A-V!
Kuidagi on vaja hakata ennetavalt oma mõtteid suunama. Ja enamasti õnnestub see hästi, vahel mitte. Ja siis ongi okei, kui vahel šoksi sööd ilma süümekateta, aga kui see läheb liiga tihedaks, tekib hirm, et liiga käest ära läheb. Millest omakorda tekib jälle see negatiivne emotsioon, mis ajab lohutuseks mõtteid söömisele.
KustutaNo mina ei saa aru miks vaja koju siis varuda ahvatlust tekitavaid toite?? Kas pere üldse ei toeta, et seda kõike koju ostab või varudki ise omale seda jama kappidesse?? Kui hoiad kodus head toitu, siis sööd ka hästi.
VastaKustutaJa nagu eelnevalt mainitud, siis ka mina tarvitan iga hommik pudru peal kaks juppi 85% öko sokolaadi ära. Purustan pudrule ja see mõnusalt sulab sinna. Mingit magusa isu pole. Samuti saab kena 45g naturaalset maapähklivõid igal hommikul sisse söödud. ROHKEM RASVA ja pole ka isusid.
Minu pere on väga toetav ja ma ei leia, et nemad peaksid 100% oma toitumist minu järgi kujundama. Pean ikka ise hoidma oma kainet mõistust. Paraku see alati ei õnnestu ja ilmselt ei ole ma ka ainukene maailmas, kellel selline mure on.
KustutaSamuti söön iga päev kvaliteetset vähemalt 70% šokolaadi tükikese ja maapähkli võid, mu toitumine on tervislik ja tasakaalus. Võin samamoodi isuga süüa kõiki kasulike asju ka liiga suures koguses. Mis kokkuvõttes ikkagi minule kasuks ei tule. Ma peaks siis justkui kõik pähklid, leiva, enda tehtud müsli jne kodust ära viskama. Seega siin ei ole asi ainult "jama" söömises. Ilmselt kui pool purki pähklivõid sisse lahmida, sest on isu, oleks minu tunded ja mõtted ikka samasugused.
Minu MIKS küsimus on tekkinud pigem selle kohta, et miks vahel suudan endaga hästi koostööd teha ja vahel on fail. See on mõistuses kinni ja tahaks õppida end paremini valitsema selles suhtes.
Ma olin ka kunagi hull šokohoolik. Ühtegi päeva ei möödunud ilma šokolaadita. Enda arvates toitusin üldiselt tervislikult ja ei saanud aru, miks küll need ohjeldamatud magusahood tulevad. Tundsin ka pärast hullusid magusasööste süümekaid, sest kui ma juba tahvli šokolaadi endale ostsin, sõin kõik üksi ära ka. Sellised isud kestsid mul selle aasta aprillini. Üks päev ma mõtlesin: "AITAB!" ja nüüd pole ma šokolaadi suusisse võtnud juba paar kuud. Asi polnud nii võrd tahtejõus(sest ma andsin väga nõrgalt varem oma magusaisudele järgi), kui võrd selles, et ma lisasin oma menüüsse rohkem rasva ja valku. Süsivesikud mu menüüs on teisejärgulised ja mingit ulmelist isu mul süsivesikute järele pole. Šokolaadiisu pole ka absoluutselt - andsin kõik mulle kingitud Geishad, Ferrero Rocherid ja Raffaellod teistele ära, sest muidu oleksid seisma jäänud. Nüüd on minu nõrkuseks pigem maitsestatud kohupiimad, mille segan alati maitsestamata kohupiimaga pooleks ja datleid armastan ka. Ma soovitan ka sul rohkem rasvu oma menüüsse lisada(see ei tee sind paksemas, mulle tegid rasvad positiivse teene), samuti, kui tõesti ka see ei aita või oled seda juba proovinud, siis proovi kroomitabletid ära. Pole küll ise proovinud, aga nii paljud on kiitnud, et magusaisu on poole väiksemaks jäänud. Ja samuti hea ja lihtne nipp - mitte osta endale šokolaadi, nutellat jms koju. Ilmselt kordasin ka eelmisi kommentaare, aga edu sulle magusaga võitlemisel, tean mida tunned! ;)
VastaKustutaTore, et tagasisidet andsid! :) Mul on need suured isuvõitlused ja meeletud šokolaadisöömised allutatud enamasti. Ja tean, et need isud jäävad mulle alati ikka aeg-ajal end meelde tuletama. Üldises plaanis mul on kõik toitained tasakaalus ja ei ole millegi puudust, ega üleküllust. Olen suure tõenäosusega kindel, et asi on puhtalt emotsionaalne ning mõtlen, kuidas sellest emotsionaalsest söömisest lahti saada. Täielikult :)
KustutaKui mina jooksmisega alustasin, siis ma jäletasin jooksmist ja olin kindel, et ma ei hakka kunagi jooksma. Ühel hetkel tuli ka selline kummaline hoog peale. Minu mõtlemisele aitas õudselt kaasa see artikkel, loen seda ikka vahel, kui tekib enda edasimineku aegluse osas kerge frustratsioon: http://schanele.hubpages.com/hub/Tips-for-Finding-Your-Running-or-Jogging-Pace
VastaKustutaMul on hea meel, et keegi on maailmas veel, kes vahepeal tahab midagi muud ka süüa kui ainult värvilisi ja looduslikke ja tervisest pakatavaid asju. Tihtipeale kaalu/spordi/terviseblogisid lugedes kõlab see, et "ja nüüd mind enam ei isuta ka see šokolaad, mida ma vanasti sõin tahvli päevas", mis tekitab minus tihtipeale tunde, et ma olen ainus nõrk inimene, kellel tervislikule toitumisele vaatamata on korralikud magusaisud .. ja krõpsuisud .. ja vahepeal rummikokteili-isud. Mnjaa :D
VastaKustutaMinu arvates sa oled väga vapper ja aus ja loen su teekonnast rõõmsama sinu poole suure huviga :)
Aitäh ja tore kuulda! Arvan, et see on täiesti normaalne, et vahel tahad ja lubad endale ka midagi muud. Ja isiklikult ei näe ma põhjust, miks ma peaksin varjama seda poolt, mis polegi alati ehk nii tervislik. .:)
Kustuta