Uus peatükk

Eelmise korra nutulaul pole mul ununenud aga hea on tõdeda, et enam nii mustas augus ei kükita. Põhimõtteliselt peale endale tunnistamist, et asjad on ikka kuradima jamasti läinud ja ma käin enda hoolimatusega veel rohkem endale närvidele, suutsin end rajale tagasi saada. See ei olnud mingisugune hops! ma hakkan homsest tubliks.. vaid step by step hakkasin enda mõtteid ja otsuseid suunama selles suunas, mida ma tahan ja kuidas ma tahan. Tegelikult protsess on alles töös..

Ootasin seda hetke kui mul on aega. Aega mõelda ja tegeleda endaga. Aega suunata oma energia eesmärkide täitumisse. See rasvapõletusteekond on üks legomaja, koosnedes väikestest klotsidest moodustunud blokkidest, mis on vaja lõpule viia. Nüüdseks olen suutnud oma muud mured paigutada sinna, no sinna natukene eemale.. et saaksin iseend jälle leida.

Ma olen ääretult õnnelik, et kogu see peaaegu kahe kuu pikkune stressiseisak on möödumas. (Selle ajaga oleks võinud ja pidanudki suur edasiminek toimuma, aga siinkohal ei leia ma mõtet taga nutma hakata..)

Ja ma kokkuvõttes praeguseks hetkeks olen suutnud jälle kaalu langetama hakata - loeb ju see, mis toimub hetkel. Veedan nüüd mõned nädalad Soomekodus, kus ma tahan tõesti mingi  järjekordse progressi saavutada. Et saaks Eestisse tagasi suve nautima tulla ilusamana ja tugevamana kui ühelgi teisel suvel seda olnud olen.

Igas halvas on midagi head ja selles segasummasuvilas leidsin ma selle hea just selles, et algab uus peatükk. Ehk siis ma olen siiani saavutatut hoidnud, pole kilomeetri pikkust tagasisammu õnneks astunud ja ainuke võimalus on täiskäigul edasi minna. Pool teed on käidud, seega ees on koguaeg aina vähem kui seljataha jäänud. Whuhu!Hetke seisuga on mõned sajad grammid rohkem kui neli kilo kadunud. (Meenutan, et alustasin märtsi keskel ja 12st nädalast viimased kuus-seitse nädalat pole ma see mina ise olnud.) Aga kaaluke tundub püsiv, sest peale seda ükskõikset perioodi on number sama, mõne saja grammi kaupa siia-sinna kõikunud. It makes me so happy! Kindlasti oli see mõõn vajalik, isegi kui ma seda hetkel ei mõista. Ja selle kestel oli raske. Aga ma pean sellest aru saama, et elu käibki oma keerdude ja viguritega, lõpuks läheb kõik nii nagu peab minema. Minu moto ju!

Nüüd tasa ja targu, on jälle enda tunne tekkimas. Kuigi mu päevad pole kaugeltki ideaalsed toitumise suhtes ja trenni võiks ka rohkem tegema hakata, siis minu sisse poeb vaikselt juba taas enesekindlus ja rahuolu.

Toitumise osas ei plaani ma mingeid uusi suuri muudatust, vaid jätkan ikka sama rada, mida Viktor mulle kevadehakul minna soovitas. See ju toimis! Mõtlen lihtsalt jälle ette, mitte liiga pikkade söögikordade vahede tekkimseks vaatan kella ja söön seda, mis mulle väga maitseb -  palju köögivilja ja puuvilja, marju, kala ja pähkleid..ja avastan taas kokkamismaailma. Too long time no see! Kui mu pea kõik läbi mõtleb ja keha antud signaalid arvesse võtab.. siis see polster lihtsalt "kulub" maha. Praegu on päeva esimesed pooled ideaalsed,  õhtusöökide üle saab viriseda ja kulmu kortsutada.. Pean rohkem riidlema endaga, haha. Aga küll saab, küll saab need isud ja näksimised ka allutatud jälle.

Trennidega on lood nii, et ma olen sellest lihtsalt pikast pikast a-e-g-l-a-s-e t-e-m-p-o-g-a treenimisest tüdinenud, et tahaks väikse tite kombel selili maha visata ja kõõvasti viriseda. Aga ma teadsin, et see toimib vaid mõnda aega ja mul tuleb see lihtsalt harjumuseks muuta. Nüüd aga tahaks vürtsi juurde! 
Kuna kaotada on veel oma 3-4-5 kilo rasvapolstrit, siis tean, et puhtalt lihastrennile tagasi on veel vara pöörduda. (Oeh, ma ei jõua SEDA aega ära oodata! ) Alustasin paar päeva tagasi intervalliga, proovin mõnda aega pikkade jalutuskäikude vahele lisada HIIT treeninguid. Lühemad trennid ja pulsiga rohkem mängimist. Mul siin peakeses tekib väike jooksuhimu.. mõte kerglaselt läbi metsa sörkida, väljas karge hommikune suveõhk segatud märja mulla, heinamaa ja päikse lõhnaga. Kõlab minu jaoks juba üsnagi motiveerivalt. Huvitav, kas kilomeetrid hakkavad ka reaalselt lendama?!
Ja rohkem kükke ning väljaasteid!!! Kuna peps on koos reitega see põhi murekoht, siis seal on mida vormida, hehe. Õnneks mul on silme ees motivaatoriks sajad ideaalsed pildid, mida mööda instagrammi ringi tuulates vaadata. Kui nemad suudavad, siis suudan lõpuks mina ka!

Ma kipun vahel ilmselt ülemäära hõiskama kui motiveeritud ja õnnelik ma olen. Nüüd on kuidagi selline vaoshoitud tunne. No ei tule seda kriiskamist, et õnnetunnet voolab ojadena. Tegelikult ma sosinal, saladuskatte all ütlen, et mul on tunne.. et ma olen jälle täitsa õnnelik. Ja kui hästi saladust hoiate, siis tegelikult ma tunnen, et see motivatsioonipahmakas on iga hetk plahvatamas. Ja tuleb minu aeg. Arvangi, et kui nüüd sutsukene jälle kaalu maha saan, tuuakse koormatega roosat rõõmu, mida igale poole paisata saan, jälle mulle. Tegelikult mul pole enam üldse väga pikk tee minna, ma olen teekonnast pool ära käinud. Küll tuleb see teine pool ka siis, ega tal minu eest pääsu pole! Ütlesin alguses juba, et SEE kord on SEE kord!

Tegelikult tahan suure sädeluse, muusika ja rõõmukilgete taustal öelda teile kõigile SUUR TÄNU! Ma olen nii õnnelik, et ajal mil olin oma mõtetega vastuolus ning tegudega pahuksis, lastes kõik endast välja nii nagu tuli. Siis tundsin ma enda ümber nii palju tuge ja nägin, kuidas teised üritavad mind üles turgutada ja motiveerida. Et ma pööraks rohkem tähelepanu sellele, et ma olen nii palju juba saavutanud ja ei tohiks lasta sellele hallil pilvel end niivõrd palju mõjutada. Veelvähem alla anda või käega lüüa. Et ma ei tohiks end ära kaotada ega end unustada. 
See on nii armas! Uskumatu, kui palju on siiraid inimesi ja häid sõnu, kui palju suudetakse tihitipeale mulle kui jumala võõrale inimesele nii tugevalt kaasa elada ja päriselt hoolida. Ma arvan, et suur osa minu jõust, tuleb just teistest inimestest! Ma olen selle üle väga tänulik! 

It´s good to be back!

Teie Kiku