Tunnistasin kõva häälega oma blogis, et mul on toitumishäire. Ma olen noor naine, kes kannatab kompulsiivse söömishäire all ehk tegemist on emotsionaalse sööjaga. Ilmselt inimeste ringis minu ümber oli inimesi kellele ei tulnud see uudisena ja ka inimesi, kelle jaoks oli see suur üllatus. Ja inimesi, kes lihtsalt ei mõista.
Nüüd oleme kahe väga toreda tüdrukuga, Heidi ja Hediga, loonud Facebooki grupi nende inimeste jaoks, kellel on samasugune mure ja kes soovivad sellest lahti saada. Kõik, mis on seal grupis kajastust leidnud, see jääbki sinna gruppi. Aga see on uskumatu, kui sarnased on meie käitumismustrid ja arusaamad asjadest. Igal ühel on oma lugu. Me oleme jõudnud selleni, kus paljud tüdrukud esimest korda toovad oma loo siiralt teiste ette. See on väga suur samm ja nõuab palju julgust. Ja ma olen väga uhke nende inimeste üle. Ma tean väga hästi mis tunne on mask eest võtta. Aga seda on kergem teha seal grupis, võõraste inimeste ees. Sest me mõistame üksteist. Sest me teame millest jutt käib. Minu suurimaks hirmuks näiteks polnudki võõraste inimeste arvamus ja suhtumine, vaid ma kartsin kuidas reageerivad minu oma inimesed, sõbrad ja tuttavad.
Muidugi on kurb see, et vaid paari päevaga kasvas meie grupp saja liikmeliseks.. mis näitab, et meid on nii palju sellises mures.
Mis mulle on silma jäänud, on see et meie ümber on inimesi, lähedasi ja kaugemaid, kes ei mõista meie muret. Selleks tahangi natukene selgitada, miks see toidusõltuvus pole normaalne.
Siinkohal ei ole vahet, kas tegemist on peenikese inimesega või tüsedamaga, kes kannatab kompulsiivse toitumishäire all.
Ühiskonna suhtumine saleda inimese puhul, kes räägib et ta sööb kontrollimatult, on selline, et sa oled nii peenikene, et võid ju süüa. Paksule vaadatakse peale ja mõeldakse, et selleks ta nii paks ongi, et ta õgib. Et lõpetagu ära selline söömine. Aga tegelikult tuleks natukene inimese sisse hoopis vaadata ja mõelda miks sellised jõhkrad toidukogused lühikese ajaga vajalikud on selle inimese jaoks.
Tegemist on kontrollimatu õgimishooga, hullunud tundega. Pole võrreldav ikka ette tuleva jõululauas ülesöömisega näiteks. Emotsionaalse õgimishoo puhul on tunne, et lihtsalt ei suuda seda lõpetada. Kogused on meeletud ja tihti lõppebki siis, kui reaalselt ei mahu enam kuskile midagi.
See on emotsioonidest tingitud. Miski närib sees, tekitab pinget, stressi, muret. Üksindustunne ja igavus. Ja "ravim-lohutus-leevendus" on söök. Nagu mõnele inimesele on see alkohol või mõned narkootilised mõnuained. Tahetakse seda pinget maha saada.
Meie abivahend on söök. Suurtes kogustes. Paratamatult kipub see olema ebatervislik.
Kuidas see olukord välja näeb?
Mingi negatiivne sündmus, olukord jms, mis võib isegi imeväike olla tekitab pinget. Rahutu olla. Vahel ise ei märkagi seda.
Mõtted lihtsalt lähevad söögile variant üks. Et tahaks.. midagi süüa.. Mõtled, et tahaks seda Werneri napoleoni kooki ja Olümpia pähkliküpsiseid.. issand, siis sööks terve paki kreekereid sinihallitusjuustuga ja tegelt tahaks Fazeri kollast šoksi ka. Neelud hakkavad käima ja isu aina kasvab ja kasvab. Ärevus suureneb. Isud suurenevad. Mõtted on vaid söögil ja sellel kui maitsev ja nauditav on süüa. Põhimõtteliselt ei saa enam muule mõelda kui ainult söögile. Lõpuks see isu on nii ahistav, et ei jää muud üle kui see rahuldada. Ja just nende samade kookide ja šokolaadidega. Kõigega korraga.
Mõtted lähevad söögile variant kaks. Tunned end halvasti, tekib isu, lähed kööki ja võtad selle õuna.. ja kõik muu mis ette jääb. Isegi kui mõtled, et võtan vaid ühe kommi, siis kaotad selle kontrolli. Ja sööd kõike mis vähegi võimalik on. Parematel päevadel tahad ikka midagi head, halvematel pole enam üldse vahet mis toit see on, peaasi et seda süüa saab.
Nüüd kui ümber lebavad tühjad karbid, pakid, saabub reaalsus. Mida ma just tegin ja miks. Süümepiinad, kahetsustunne. Tunne, et olen saamatu, olen kõik senise nullinud. Peeglisse vaadates oleks nagu need küpsisepakid vöökoha ümber paigutatud. See on kohutav kurbus ja masendus. Ja sellest on tekkinud veel omakorda lisastress. Ja füüsiline vaevustunne. Iiveldus, kõhuvalud, punnis kõht, paistes keha. Nii seest kui ka väljas täiesti ahistatud olla. Ette teada on ka see saabuv toidupohmell, mis ei lase veel tükk aega unustada seda madalseisu.
Tegelikult ei hakanud sööma ju selleks, et kõht oleks tühi olnud ja see on ka eristatav sellest, et lihtsalt on magusa isu ja oleks tahtnud ühe jäätise omale lubada.
See ei pruugi lõppeda vaid selle ühe korra või ühe päevaga. Seda võib rünnata mõnda kodus üksi salaja süües, teist inimest jällegi kodust eemal olles, kellel on kodus kõik kontrolli all aga sünnipäeva lauas on oma turvalisest keskkonnast väljas.
Selle häire puhul on meeletult palju erinevaid tahke. See ei ole alati põhjustatud kehakaaluga seotud probleemidest. Minu puhul on ilmselt ajendiks olnud liigne kaal ja kinnisidee kaalust alla võtta, endale keelata asju ja isusid alla suruda, kuni tuleb hoog. Ja minu emotsionaalsus, väge kiiresti stressi minnes samuti toidust lohutust otsides.
Kui vaadata just seda külge, mis pole otseselt kaaluga seotud, et miks see õgimishoog tekib ja miks see pole normaalne, ongi see, et suhtumine toitu pole lihtsalt kui kehale vaja minevasse kütusesse. Toitu kasutakse muude probleemide leevendamiseks ja selleks ma julgengi seda näiteks alkoholisõltuvusega võrrelda.
Normaalses olukorras ei ole koguaeg mõtted söögil ja söögiga seoses. Emotsionaalse liigsööja puhul on valdav osa mõtetest söögiga seotud. "Mis ma söön, millal ma söön, mida ma pean süüa kaasa võtma kui välja lähen, mida ma restoranis söön.. kinos tahaks midagi näksida.. Homme lähen peole ja tahaks kleiti selga panna, seega ma ei saa seda ja seda süüa. Ma ei julge X nähes süüa." ... jne.
Mida ma öelda tahtsin tervetele inimestele, kellel on raske seda olukorda mõista, et te ei peagi aru saama mis see on, aga proovige mõista, et see pole meie jaoks lihtne. See on midagi tõsisemat ja suurem probleem kui lihtsalt söök. See on sõltuvus, mille taga on mingid probleemid, mis seda sõltuvust ajendavad. Ärge mõistke hukka ja hoolige oma lähedastest, proovige näha asja kaugemale ja sügavamale. Toetus ja olemasolu on väga tähtsad. Tegemist on tõsise probleemi ja haigusega, mis vajab ravi ja vaeva. Ja me kõik soovime ülekõige, et see emotsionaalne söömihoog ei domineeriks meie eludes.
Soovisin natukene asja selgitada, sest olen aru saanud, et paljud selle haigusega võitlejatest on saanud väga negatiivset suhtumist, teravaid märkuseid ja tunnevad, et keegi ei mõista neid. Varjavad oma probleemi ja on selles mures üksi. Loodan, et kellegi lähedane inimene mõistab teda nüüd ehk veidikene rohkem.
Kasvõi Wikipediast saate lugeda kompulsiivse toitumishäire kohta, mille leiate siit.
Nüüd oleme kahe väga toreda tüdrukuga, Heidi ja Hediga, loonud Facebooki grupi nende inimeste jaoks, kellel on samasugune mure ja kes soovivad sellest lahti saada. Kõik, mis on seal grupis kajastust leidnud, see jääbki sinna gruppi. Aga see on uskumatu, kui sarnased on meie käitumismustrid ja arusaamad asjadest. Igal ühel on oma lugu. Me oleme jõudnud selleni, kus paljud tüdrukud esimest korda toovad oma loo siiralt teiste ette. See on väga suur samm ja nõuab palju julgust. Ja ma olen väga uhke nende inimeste üle. Ma tean väga hästi mis tunne on mask eest võtta. Aga seda on kergem teha seal grupis, võõraste inimeste ees. Sest me mõistame üksteist. Sest me teame millest jutt käib. Minu suurimaks hirmuks näiteks polnudki võõraste inimeste arvamus ja suhtumine, vaid ma kartsin kuidas reageerivad minu oma inimesed, sõbrad ja tuttavad.
Muidugi on kurb see, et vaid paari päevaga kasvas meie grupp saja liikmeliseks.. mis näitab, et meid on nii palju sellises mures.
Mis mulle on silma jäänud, on see et meie ümber on inimesi, lähedasi ja kaugemaid, kes ei mõista meie muret. Selleks tahangi natukene selgitada, miks see toidusõltuvus pole normaalne.
Siinkohal ei ole vahet, kas tegemist on peenikese inimesega või tüsedamaga, kes kannatab kompulsiivse toitumishäire all.
Ühiskonna suhtumine saleda inimese puhul, kes räägib et ta sööb kontrollimatult, on selline, et sa oled nii peenikene, et võid ju süüa. Paksule vaadatakse peale ja mõeldakse, et selleks ta nii paks ongi, et ta õgib. Et lõpetagu ära selline söömine. Aga tegelikult tuleks natukene inimese sisse hoopis vaadata ja mõelda miks sellised jõhkrad toidukogused lühikese ajaga vajalikud on selle inimese jaoks.
Tegemist on kontrollimatu õgimishooga, hullunud tundega. Pole võrreldav ikka ette tuleva jõululauas ülesöömisega näiteks. Emotsionaalse õgimishoo puhul on tunne, et lihtsalt ei suuda seda lõpetada. Kogused on meeletud ja tihti lõppebki siis, kui reaalselt ei mahu enam kuskile midagi.
See on emotsioonidest tingitud. Miski närib sees, tekitab pinget, stressi, muret. Üksindustunne ja igavus. Ja "ravim-lohutus-leevendus" on söök. Nagu mõnele inimesele on see alkohol või mõned narkootilised mõnuained. Tahetakse seda pinget maha saada.
Meie abivahend on söök. Suurtes kogustes. Paratamatult kipub see olema ebatervislik.
Kuidas see olukord välja näeb?
Mingi negatiivne sündmus, olukord jms, mis võib isegi imeväike olla tekitab pinget. Rahutu olla. Vahel ise ei märkagi seda.
Mõtted lihtsalt lähevad söögile variant üks. Et tahaks.. midagi süüa.. Mõtled, et tahaks seda Werneri napoleoni kooki ja Olümpia pähkliküpsiseid.. issand, siis sööks terve paki kreekereid sinihallitusjuustuga ja tegelt tahaks Fazeri kollast šoksi ka. Neelud hakkavad käima ja isu aina kasvab ja kasvab. Ärevus suureneb. Isud suurenevad. Mõtted on vaid söögil ja sellel kui maitsev ja nauditav on süüa. Põhimõtteliselt ei saa enam muule mõelda kui ainult söögile. Lõpuks see isu on nii ahistav, et ei jää muud üle kui see rahuldada. Ja just nende samade kookide ja šokolaadidega. Kõigega korraga.
Mõtted lähevad söögile variant kaks. Tunned end halvasti, tekib isu, lähed kööki ja võtad selle õuna.. ja kõik muu mis ette jääb. Isegi kui mõtled, et võtan vaid ühe kommi, siis kaotad selle kontrolli. Ja sööd kõike mis vähegi võimalik on. Parematel päevadel tahad ikka midagi head, halvematel pole enam üldse vahet mis toit see on, peaasi et seda süüa saab.
Nüüd kui ümber lebavad tühjad karbid, pakid, saabub reaalsus. Mida ma just tegin ja miks. Süümepiinad, kahetsustunne. Tunne, et olen saamatu, olen kõik senise nullinud. Peeglisse vaadates oleks nagu need küpsisepakid vöökoha ümber paigutatud. See on kohutav kurbus ja masendus. Ja sellest on tekkinud veel omakorda lisastress. Ja füüsiline vaevustunne. Iiveldus, kõhuvalud, punnis kõht, paistes keha. Nii seest kui ka väljas täiesti ahistatud olla. Ette teada on ka see saabuv toidupohmell, mis ei lase veel tükk aega unustada seda madalseisu.
Tegelikult ei hakanud sööma ju selleks, et kõht oleks tühi olnud ja see on ka eristatav sellest, et lihtsalt on magusa isu ja oleks tahtnud ühe jäätise omale lubada.
See ei pruugi lõppeda vaid selle ühe korra või ühe päevaga. Seda võib rünnata mõnda kodus üksi salaja süües, teist inimest jällegi kodust eemal olles, kellel on kodus kõik kontrolli all aga sünnipäeva lauas on oma turvalisest keskkonnast väljas.
Selle häire puhul on meeletult palju erinevaid tahke. See ei ole alati põhjustatud kehakaaluga seotud probleemidest. Minu puhul on ilmselt ajendiks olnud liigne kaal ja kinnisidee kaalust alla võtta, endale keelata asju ja isusid alla suruda, kuni tuleb hoog. Ja minu emotsionaalsus, väge kiiresti stressi minnes samuti toidust lohutust otsides.
Kui vaadata just seda külge, mis pole otseselt kaaluga seotud, et miks see õgimishoog tekib ja miks see pole normaalne, ongi see, et suhtumine toitu pole lihtsalt kui kehale vaja minevasse kütusesse. Toitu kasutakse muude probleemide leevendamiseks ja selleks ma julgengi seda näiteks alkoholisõltuvusega võrrelda.
Normaalses olukorras ei ole koguaeg mõtted söögil ja söögiga seoses. Emotsionaalse liigsööja puhul on valdav osa mõtetest söögiga seotud. "Mis ma söön, millal ma söön, mida ma pean süüa kaasa võtma kui välja lähen, mida ma restoranis söön.. kinos tahaks midagi näksida.. Homme lähen peole ja tahaks kleiti selga panna, seega ma ei saa seda ja seda süüa. Ma ei julge X nähes süüa." ... jne.
Mida ma öelda tahtsin tervetele inimestele, kellel on raske seda olukorda mõista, et te ei peagi aru saama mis see on, aga proovige mõista, et see pole meie jaoks lihtne. See on midagi tõsisemat ja suurem probleem kui lihtsalt söök. See on sõltuvus, mille taga on mingid probleemid, mis seda sõltuvust ajendavad. Ärge mõistke hukka ja hoolige oma lähedastest, proovige näha asja kaugemale ja sügavamale. Toetus ja olemasolu on väga tähtsad. Tegemist on tõsise probleemi ja haigusega, mis vajab ravi ja vaeva. Ja me kõik soovime ülekõige, et see emotsionaalne söömihoog ei domineeriks meie eludes.
Soovisin natukene asja selgitada, sest olen aru saanud, et paljud selle haigusega võitlejatest on saanud väga negatiivset suhtumist, teravaid märkuseid ja tunnevad, et keegi ei mõista neid. Varjavad oma probleemi ja on selles mures üksi. Loodan, et kellegi lähedane inimene mõistab teda nüüd ehk veidikene rohkem.
Kasvõi Wikipediast saate lugeda kompulsiivse toitumishäire kohta, mille leiate siit.
