Kuulan oma keha

Viimasel ajal ei käi mu keha ja hing (mõtted) vist hästi käsikäes. Ei tea, kas see talveks valmistumine annab sel aastal kuidagi erakordselt hästi ennast tunda või pööran ma ise rohkem nendele nüanssidele tähelepanu.

Hullumeelne väsimuse laviin on mind enda alla matnud. Mu korralikud seitse-kaheksa-üheksa tundi ööund annavad ikka ruumi pealelõunasele väsimusele sisse trügimiseks. Mul see ei meeldi teps mitte! Hommiku ärkan, et mõnusalt uuele päevale vastu minna, poole päeva pealt kisub suu haigutama ja tööpäeva lõpuks ei suuda ma muust mõelda, kui et tahaks lihtsalt koju puhkama ja MAGAMA minna. Nii ma ronin kell 21 õhtul juba tuduriietes tekialla.


Äkki on tegemist elumuutustest ja pingelanguses tekkinud rammestusega?! No igatahes on see nii või mitte, otsustasin ma kuulata oma keha rohkem. Ja kui ikka üldse ei jaksa trenni minna, olengi läinud koju lihtsalt puhkama. See väsimus on nii suur, et trennides olen viimastel nädalatel tundnud, et ma ei suuda pooltki nii palju endast panustada kui tavaliselt. Ja ma ei naudi seda nii nagu peaks ja tahan.

Vahel hakkab hinges veidi kriipima, aga siis mõtlen, et ma ei ela kellegi teise kui vaid enda jaoks ja ma ise tean, et asi pole laiskuses vaid lihtsalt natukene kiiremas ja tõsisemas eluperioodis. Esiteks peale kuude kaupa vedelemist ja puhkamist päeva pealt rutiini kinni panduna ning kuklas kükitavaid lõputöö tähtaegasid tajudes, tahan loota, et see väsimus on mööduv nähtus.

Nädalavahetused on muidugi risti vastupidi täis energiat, motivatsiooni ning trenni ja puhkust käsikäes. Seega laupäeval ja pühapäeval pigistan ma endast 200% välja ja nädala sees üritan lihtsalt sisetunde järgi trenni teha ja puhata.

Muidugi on see kuula keha! koht ka toitumises. Aga selle praeguse perioodiga mul on kõht koguaeg tühi. Üks asi on isu, mis tekib. Teine asi on see, et mul läheb iga paari tunniga kõht jälle tühjaks. No ma siis üritan kuulata oma keha, samas mitte üle süüa, vahepeal mõeldes et ju siis on vaja, samas ikka neid kaloreid peas kokku lüües. Ma ei saa aru, KUHU mu keha seda sööki toppida tahab. No tegelikult ma tean küll kuhu see läheb.. kintsudesse ja pepsi.. ja natukene kõhu peale. Mhh.

Tulles korraks veel kalorite lugemise ja toidust mõtlemise juurde, siis hetkel on mul jälle see mõõnaperiood. Peale tühja kõhu mul on isud ja korralikud söömasööstud. Kõik oli hästi kui üle pika aja said asjad korda. Esimene stressipahvakas seoses lõputöö kirjutamisega ja mul on meeletu süsivesikute isu. Šokolaad ja nisu, kõige parem kui need kaks on koos veel kusagil koogis.
Mida ma nüüd üritan teadlikult teha, on kõike võimalikult palju analüüsida. Just selles mõttes, et miks mu see isu on ja hindan kui jõhker see on. Ehk siis iga emotsiooni peale pole vaja haarata küpsisekarpi. Vahel suudan selle isu väikse õunaga maatasa teha. Teinekord on see isu tappev ja tunnen, et selle blokeerimine viib mind veel rohkem endast välja. Mis veel, üritan mitte hakata süümekaid tundma, sest tagant järgi ei saa ju muuta midagi. See kõik on kuradima raske!

Nüüd hakkavad pihta ka minu arstide külastused, uuringud.. uurimised-puurimised. Eks näis millise pöörde olukord minu jaoks võtab ja kuidas ravi kulgema hakkab. Mul on ikka sisetunne mis ütleb, et peale psüühiliste häirete on mul füüsiliselt ka midagi viga. Sümptomeid on lihtsalt liiga palju selleks. Loodan muidugi parimat lahendust.

Jõuangi oma jutuga sinnamaale, et öelda teile kõigile, kes teavad mis murest ma räägin, et Facebooki grupp on valmis. Mul tüdrukutega on teile ainult mõned väiksed palved seoses grupiga liitumisega.
Esiteks loodame, et sinna gruppi ei hakka tulema muidupiilujad (adminnidena otsustasime passiivsed inimesed mingi aja pärast grupist eemaldada, vältides sellega ka hiigelgrupi tekkimist. Väiksemas grupis on kasu kindlasti palju efektiivsem), sest inimesed kellel on see probleem tihtipeale ei taha seda väga suure avalikkuse ees arutada. Selleks ongi oluline teie aktiivne osavõtt, mis võiks gruppi astumisel alata väikese enda tutvustamisega. Seega grupiga liitudes kirjutage meile ja teistele ka, kes te olete ja kuidas teie asja kogete. Et kõik oleks võimalikult selge ja aus. Usun, et just selline siirus on juba suureks abiks. Ja teiseks on oluline järgida meie reegleid, EI mingit negatiivsust, teiste halvustamist, õelutsemist, dieetide jms propageerimist, solvamist. See ei ole koht kus kedagi oma mures veel rohkem haavata. Me tegeleme siiski ju terveks saamise ja positiivse hoiaku saavutamisega. Ma loodan, et need on kõik aktsepteeritavad soovid.

Grupi nimeks sai TasaKaal- eluterve suhe enda ja toiduga , mille leiate siit .


Mul veel väike suure ringi küsimus, kas on ehk keegi minu lugejatest või teab keegi kedagi, kes oskaks meile seal grupis professionaalset nõu ja abi anda ning oleks natukene nõus oma aega panustama sellesse. Igal juhul me oleksime kõik väga tänulikud, kui keegi leiab endas selle aja ja soovi teisi aidata. Pakkumisi ootan enda meilile kristivarik@gmail.com kui ka Facebooki.


Juhiksin veel ühele pisikesele asjale tähelepanu, et tundke rohkem väikestest asjadest rõõmu. Nautige hommikust päiksetõusu, sõbrannaga kohvitamist, kollaseid langevaid lehti ja naeratusi. Mida rohkem märkad pisikesi rõõmsaid asju, seda parem tunne kasvab enda sees.

Kiku

Musirulli imemaitsvad kaera-šoksi muffinid

.. ja keelt alla viivad peedikotletid, hea vein ja maailma parim sõbranna. See on elu :)