Söök ja reis

Käisime peikaga ja veetsime nädala oma suvepuhkusest Inglismaal juuli algul. See oli selline puhkus, millest oleks tahtnud veel omakorda puhata. 



Ütleme nii, et käed rüpes just ei istunud. Ausalt öeldes ma ilmselt ei oskagi kuskil kodust kaugel niiviisi puhata, et lebaks ja kõlgutaks varbaid. Ei, selle asemel tuleb päevas ikka kümme või kaksteist või seitseteist kilomeetrit maha tatsata. Ma lihtsalt ei raatsi aega raisata. Päeva lõpuks olin ma uudishimust täpiline, et mitu sammu õun kokku on lugenud. Mida ma puhkusel olles veel ei oska, õigemini ei taha osata, on söögile mõtlemine. Just selles mõttes, et ma ei mõelnud nii igat ampsu võttes.. et kas ma ikka peaks selle burksi nahka pistma... või mida ma selle kebabi asemel võtaks, või kas mul on vaja kõiki neid erinevaid siidreid läbi katsetada. 

Ma polnud ausalt viimase nelja aasta jooksul ka nii palju haara-kaasa sööki söönud ja kohe kindlasti mitte veel nii süümekate vabalt, kui nüüd. Aga siin ma leidsingi asjades tasakaalu. Ma liikusin palju ja sõin mis tahtsin. Ja ma võtsin veel kogu selles positiivsuses ühe kilo alla. Ma arvan, et minusugusel probleemsel inimesel toidu-kaalu-tujude suhtes, ei oleks saanud asi positiivsem olla.

Kolm asja olid mulle Inglismaal eriti meelt mööda. Esiteks oli nii palju erinevaid puuvilju ja köögivilju poes saadavad. Ja erinevatel viisidel. Salatimixe igasuguseid erinevaid, palju variante marju ja puuvilju parajas portsus kohe söömiseks ja sealjuures polnud see ülepeakallis. Teine asi mis mulle hästi istus, oli see, et väljas süües oli menüüs ära toodud ka energia sisaldus. Näiteks burrito oli 1300kcal aga naked variant oli 700kcal. See tegi otsustamise hulga lihtsamaks, sest tegelikult ei oska peas ette kujutada, palju miski sisaldada võib. Kuigi ma burritot ei söönud, aga see eest läätsekarrit, mis viis keele alla. Ja ma teadsin täpselt mis energia minu sisse saabus ja kuidas see maatasa teha.
Mulle hästi meeldiks, kui Eestis ka väljas söömas käies oleks menüüdes need välja toodud.

Ja kolmas asi oli oli suur põld, kus me ühel vihmasel hommikul käisime. Saime ise igasugust manti oma käega korjata. Porgandist brokolini, hernest vaarikani. Käid korjad omale värsket kraami ja pärast maksad. Mulle täiega meeldis see pull.






Eks ikka vahel on taevas sinisem ja muru rohelisem, et saab roosades pilvedes hõljuda. Mõnus! Puhata on mõnus ja veel mõnusam on see, et ma võtan elu suure ampsu võrra vabamalt, kui varem.

Uus vana

Niidikesed kisuvad mind pikemat aega siia. Need on tugevamad, kui mõte see paik lukku panna. Miski minus ei lase lahti lasta sellest oma kohast. Ma olen muutuv protsess, päev päevalt, kuust kuusse ma küpsen nagu suvine maasikas, selleks õigeks. Aeg on teinud oma töö, see mis oli kord number üks, on nüüd number kaks või number kakskümmend. Ja tegelikult alustasingi ühelt kohalt just seetõttu, et mu hing ihkas jõuda kusagile, kus ma polnud veel seisnud.

Paar aastat tagasi tundsin ma suurt armastust ja õnne, mis kaasnes kalorite põletamise ja uute heade asendamisega. Mu silmad, käed ja jalad, mu mõistus oli fokuseeritud täielikult sellele, et ma ei laseks päevagi mööda, ilma linnukesteta, mis ma enda füüsilise pingutuse soorituse taha sirgeldada saaksin ning, et mu taldrikule oleks asetatud võimalikult palju erinevust. Sellel hetkel sai mu rong mägisel raudteel rohelise tule. Sellest kasvas välja pidev tõestamisvajadus. Oh ei, ma ei tahtnudki niivõrd endale tõestada, vaid oma mahasurutud olekus teistele, et ma olen saavutaja. No see selleks. Igatahes ühel hetkel raudteerööpad olid muutunud karuselliks, mis pani pea ringlema.

Nüüd ma telepordiks end siuh-säuh just praegusesse hetke. Minus on palju armastust ka praegu. Ma ei ole end elus veel kindlamana tundnud kui hetkel. Minu elus on kõik täpselt nii hästi, kui ma soovin. Kõiksugused mured, millega ma viimased paar-kolm aastat võidelnud olen, on muutunud minu jaoks pseudoprobleemideks.

Olen kasvanud ja usun, et sellega muutub minu elumuusika edaspidine viis. Ma tahan kirjutada, jagada oma õnne ja oma rõõme, kurbust ja raskust, mis läbi erinevate emotsioonide minu ellu eksivad või hoopis tee leiavad. Mina olen ikka mina, rõõmuga ma jagan oma head trennipäeva, oma keha arengut või mõnda to die for retsepti köögikatsetustest. Mul on jätkuvalt mõtteid, mis seonduvad sõnaga tervislik ja ma ei ole unustanud, et kahjuks ei ole kalor väike paharet, kes öösiti kapis riideid väiksemaks õmbleb. Aga! Aga mulle meeldiks jagada ka oma emotsiooni pargis peetud pikniku kohta, toredate sõprade, loomaaias käimise või mis tahes muu isikliku teema kohta, kui ma tunnen, et see tekitab minus inspiratsiooni. See on see koht, tadadadaa, kus ma ilmselt ei kuulu enam lihtsalt terviseblogijate kategooriasse, kui hommikune bodypump ja spinatismuuti, vaid, et õnnelik on tervislik.


Ma tahan olla siin just sellena, kellena ma end tunnen.

Ilusat suve jätku ja järgmiste lobisemisteni!
Kiku