Uus vana

Niidikesed kisuvad mind pikemat aega siia. Need on tugevamad, kui mõte see paik lukku panna. Miski minus ei lase lahti lasta sellest oma kohast. Ma olen muutuv protsess, päev päevalt, kuust kuusse ma küpsen nagu suvine maasikas, selleks õigeks. Aeg on teinud oma töö, see mis oli kord number üks, on nüüd number kaks või number kakskümmend. Ja tegelikult alustasingi ühelt kohalt just seetõttu, et mu hing ihkas jõuda kusagile, kus ma polnud veel seisnud.

Paar aastat tagasi tundsin ma suurt armastust ja õnne, mis kaasnes kalorite põletamise ja uute heade asendamisega. Mu silmad, käed ja jalad, mu mõistus oli fokuseeritud täielikult sellele, et ma ei laseks päevagi mööda, ilma linnukesteta, mis ma enda füüsilise pingutuse soorituse taha sirgeldada saaksin ning, et mu taldrikule oleks asetatud võimalikult palju erinevust. Sellel hetkel sai mu rong mägisel raudteel rohelise tule. Sellest kasvas välja pidev tõestamisvajadus. Oh ei, ma ei tahtnudki niivõrd endale tõestada, vaid oma mahasurutud olekus teistele, et ma olen saavutaja. No see selleks. Igatahes ühel hetkel raudteerööpad olid muutunud karuselliks, mis pani pea ringlema.

Nüüd ma telepordiks end siuh-säuh just praegusesse hetke. Minus on palju armastust ka praegu. Ma ei ole end elus veel kindlamana tundnud kui hetkel. Minu elus on kõik täpselt nii hästi, kui ma soovin. Kõiksugused mured, millega ma viimased paar-kolm aastat võidelnud olen, on muutunud minu jaoks pseudoprobleemideks.

Olen kasvanud ja usun, et sellega muutub minu elumuusika edaspidine viis. Ma tahan kirjutada, jagada oma õnne ja oma rõõme, kurbust ja raskust, mis läbi erinevate emotsioonide minu ellu eksivad või hoopis tee leiavad. Mina olen ikka mina, rõõmuga ma jagan oma head trennipäeva, oma keha arengut või mõnda to die for retsepti köögikatsetustest. Mul on jätkuvalt mõtteid, mis seonduvad sõnaga tervislik ja ma ei ole unustanud, et kahjuks ei ole kalor väike paharet, kes öösiti kapis riideid väiksemaks õmbleb. Aga! Aga mulle meeldiks jagada ka oma emotsiooni pargis peetud pikniku kohta, toredate sõprade, loomaaias käimise või mis tahes muu isikliku teema kohta, kui ma tunnen, et see tekitab minus inspiratsiooni. See on see koht, tadadadaa, kus ma ilmselt ei kuulu enam lihtsalt terviseblogijate kategooriasse, kui hommikune bodypump ja spinatismuuti, vaid, et õnnelik on tervislik.


Ma tahan olla siin just sellena, kellena ma end tunnen.

Ilusat suve jätku ja järgmiste lobisemisteni!
Kiku