Naine poes, naine trennis

Käisin siin paar päeva poodides. Peale kolme-nelja-viie-kuue tunnist shoppamismaratoni olid jalad väsinud, kõht tühi ja üldse oleks nagu voodisse pikali tahtnud. Minu jaoks see võrdub küll sellise rahuliku trenniga. Kõnnid ühest poest teise, kuhjad ilusaid asju (hunnikutes spordiriideid, sellest aga hiljem..) oma kätele, kuni kisub raskeks. Siis seisad selle hunnikuga proovikabiini ees järjekorras, kasvatades sealjuures kannatust. Lähed just vabanenud kabiini, kust väljub teine omasugune. Siis hakkab pulssi tõstev trenn pihta -  kiiresti riided seljas, esimene komplekt selga, komplekt seljast, järgmine selga, järgmine seljast.. kuues komplekt selga.. ei suuda otsustada, proovin korra neljandat uuesti. Nii palav ja kitsas hakkab, üritan otsustada. Mõtlen, olen, otsustan. Panen enda vanad mugavad teksad jalga, lükkan varbad kingadesse. (Tegelikult tahaks oma nike'e ja liibukaid.) Lähen riietuskabiinist välja. Oi, need on ju päris lahedad püksid. No ja hakkab pihta uuesti.. Ja mulle meeldib shopata. Nii palju plusse leidub selle juures, alates enda liigutamisest, uute asjade üle rõõmustamisest kui ka lihtsalt mõtted on mujal.

Viimasel ajal on igasse high street fashioni poes tekkinud ka workout clothesi osakond. Ja seal on tegelikult päris ägedad trenniriided. Pole küll ei Nike ega Reebok (lugu saate siit kuulata :D ) märk nende trenniriiete sees, aga see pole üldse olulinegi. Hind on neil ka hoopis sõbralikum. Valik on nii suureks kasvanud.

Igasuguseid erinevaid kirjusid, ägedate detailide või lõigetega.. tahaks neid kõiki koguaeg endale juurde ja juurde saada. Mida omapärasem, seda coolim. Ma justkui muud ei näekski ja oleks poodi sisenedes hüpnoosis, jalad ja pilk kisub iseenesest liibukate ja spordirinnakate poole. Praegu näiteks kripeldavad ühed mustad trennitunked. Kui äge see veel on, haha.

Kusjuures ma tunnen end kõige ilusamana ka just spordiriietes. Kui ma kleite ja kampsuneid proovin, pole see vaatepilt tihti selline, et oh jess, need istuvad ideaalselt.. aga siis kisun mingid mugavad lühkarid ja maika, näiteks täiesti roosa ja peaaegu palja seljaosaga selga, ja voilaa!! Tahaks nagu koguaeg ainult neid riideid kanda. Minust ongi vaikselt saamas see dressi-tossu inimene vist, haha.

Mulle meeldib, kui mul on valik. Kuna ma veedan arvestatava osa oma igast päevast trennis, siis mul peab olema ka selles mitmekesisus. Esiteks ma tahan end tunda mugavalt trenniriiete sees. Oluline on kuskilt midagi ei kisuks, saaks hüpata ja karata, ilma et midagi ära kukuks, vajuks, kisuks. Sama moodi nagu iga päev ei taha kleiti kanda, on mul trennisaalis ka vaheldust vaja. Kohe kindlasti mitte ei meeldi mulle igav püks ega mitte matchivad riided. Kas tahan olla üleni mustas või hoopis saali kõige värvilisem papagoi. Üldiselt mulle meeldivad värvilised riided ja tüdrukute värvid ja lillekesed ikka kõige rohkem. Ja ma usun, et naudin ka trenni tegemist rohkem ning motivatsiooni on rohkem, kui igate pidi on hea olla. Seega leian, et ka trennis käies on oluline, et riided seljas oleksid mugavad, puhtad ja ilusad.

Peale korralikku higistamist on vaja neid riideid pesta, ma ei kujuta ette mis ühest särgist paari kuuga saaks, kui seda iga päev pesta. See ka kindlasti oluline, kuidas neid trenniriideid hooldada. Ma olen mõne asjaga jube kiiresti üks-null teinud selletõttu. Ja siis hakkab küll kahju, kui peale kuut aega peab minema viskama.

Jalanõudega on natukene teine lugu. Neid ma nii suvaliselt osta ei saa. Trennitossud peavad olema ikka jalas ülimugavad. Nende kvaliteet peab olema tasemel ja oma funktsiooni maksimaalselt täitvad. Ja ka tossu valides ma ei kavatse igavaks jääda. Tegelt mida kreisim, seda vägevam. Minu südame on võitnud Nike, nii mugavuse, kvaliteedi kui ka ilusa välimuse poolest. Neid kahjuks ma nii tihti lubada ei saa, need on nats suurem investeering kui üks väike särgike.

Ma mäletan seda aega, kui alustasin trennis käimist. Mul oli täiesti ükskõik mis mul seljas on, lihtsalt mingid retud ja maika, tavaline rinnahoidja ja mingid sportlikku tüüpi jalanõud. Ma lihtsalt ei osanudki midagi muud tahta. Esiteks polnud see spordiklubis käimine nii tähtis ja igapäevane minu jaoks, teiseks tundus mõttetu kulutada spordiriietele raha. Aga mida aeg edasi minema hakkas, seda rohkem ma otsisin mugavust ja mitmekesisust kuni nüüd olen jõudnud sinna maale, et peale trenni riiete ma ei näe poodides midagi, haha. Ja tegelikult ma tahaks neid kordades rohkem osta, sest need on nii ilusad ja mugavad seljas..

Kas keegi ühineb minu trenniriiete vaimustusega?