Siit tuleb minu raudne tervis

Vahel oma elu lihtsalt elades ei märkagi mis muutunud on. Või see kujuneb lihtsalt nii kiiresti elu üheks tavapäraseks osaks, eriti kui see on midagi stressivaba. Vihjed käivad mu toitumismure kohta, mis mulle endalegi üllatuseks on justkui tõesti ptui-ptui-ptui üle pika aja parimas seisus.

Aeg lendab käest nagu kevadel liblikad ja paar päeva on puudu kuust ajast, mil olen Roberti juhiseid täitnud. Ma valetaksin kui ma ütleksin, et olen neid saja protsendiliselt õigesti teinud. Ei, ei. Nagu minu puhul ikka, omaloomingut ka pluss soovisin kasutada tasa ja targu meetodit. Ja ma olen tõesti rahul, kuidas kõik laabunud on. Ja see tänutunne selle eest minu sees on kirjeldamatult suur.

Ma söön nii palju muna ja liha ja häid rasvu. Köögiviljad ahjus, ahjuvormid, omletikesed. Salatid ja supid. Sült ja pasteet. Peekon ja juust. Ma arvasin, et need ei maitsegi enam mulle aga ma lihtsalt olin nad unustanud. Piimatooteid ma ka ülemäära palju ei kasuta enam, aga täiesti loobuda ma pole suutnud. Või mis suutnud. Ma lihtsalt ei tunne, et ma peaks neid endale täiesti keelama. Toidu kogused mahult pole enam nii suured ja mu kõht on kordades kauem täis, mida rohkem head rasva oma toidule lisan. Mul tõesti pole vajadust vahtida kella, et nüüd peaks sööma ja sellega endale seda isu ise sisse süstida.
Pealegi on see kõik nii maitsev. Ma ilmselt söön sutsu rohkem süsivesikuid veel, kui ideaalis peaks. Mõned mandariinid eksivad kõhtu ära, aga need on nii maitsvad ja millal neid veel süüa, kui mitte detsembris. Ja igapäevaselt üks tatrapudru või riisipuder võiga on kindlalt IN. Aga ma tunnen, et ma muutun iga päevaga paremaks. Ja ma pole kordagi loobumistunnet ega kahetsust tundnud, et väljakutses osalen. Ma tõesti tahan seda suhet toiduga jätkata ka peale seda kui meil koostöös Roberti (Raudse Tervisega) kolme kuuline katsumus läbi saab. Ma lihtsalt ei oska seda sõnadega kirjeldada, kui tänulik ma olen. See on nii siiras ja soe tunne, mis tänu sellele abile minu sisse poeb.

Aga teate mis on võrratu. Mu isud on minimaalsed. Ma tegelikult ei märganudki ise, et see kõik on stabiilsem kui kuu-kaks tagasi enne, kui mult küsiti kuidas läheb. Oh, what?! Kas ma just ise taipasin ka, et mu mõtted tõesti ei ole koguaeg söögil?! Kas tõesti ma tunnen end nii hästi?! Ma ei loe oma kaloreid ja ei piina end piiramise mõtetega. Jah, just, ma vastupidi rakendan Roberti soovitust toituda intuitiivselt. See on midagi uut. Ja seda just selleks, et see tuleb kuidagi loomulikult minu seest. Ja kui ma vahepeal näksan tüki šokolaadi või klaasi veini, ma ei tunne end süüdi. Ja ma ei tunne ka et ma ei suudaks lõpetada. Mulle tundub, et ma elan mingis unenäos hetkel. Ma olen nii nii kaua oodanud, et ma tunneks selles toitumise osas niivõrd suurt kerglust ja lihtsalt lõpuks tundub, et asi TÕEPOOLEST on sinna poole teel.

Ega see abi kõik pole tulnud ka sellest, et lihtsalt söö nüüd rohkem kookosõli ja toitumishäire kaob ära. Oluline on hästi palju kuulata oma keha. Teha enda jaoks kogu elu tervislikuks ja õnnelikuks. See on see, millest Robert ka meile räägib. Et kehas oleksid ajukemikaalid paigas, stressipätti pole mitte kellelegi vaja. Ja selle kõige vastu on alati midagi, mis muudab paremaks. Oluline et uni oleks ülikvaliteetne, rahulik ja segamatu. Kehale tuleb anda kõike head. Ja nendel kõikidel mõtetel-ideedel-asjadel on suur osakaal, et olla õnnelik ja terve.

Mul on nii tore ka lugeda teiste lugusid, mõtteid ja emotsioone. Isegi kui inimesed pole kaalu kaotanud antud programmiga, on nad kõik palju rõõmsamad ja õnnelikumad, kui kuu aega tagasi. Ja see sisendab minusse ka nii tohutult palju usku juurde.

Ei ole ma ka katki jätnud arstidega koos raviteekonda. Võtan oma AD'sid ikka edasi ja tunnen end ka depressiooni osas rahulikumalt. Nii on mul hetkel päris hea põrand, millel oma asju lahata ja tegutseda. Ja ma ei lase heidutada end ka AD'de tõttu tõusvast kaalust vms. See on ju kõik ajutine. Ma olen nii rahul oma arstidega, tunnen, et ma klapin nendega ja usun, et ka sellel on oluline roll. Hetkel olen käinud juba ka ühel psühholoogiseansil, kus rääkisin oma mure ja täitsin umbes 600 küsimusega testi. Ja kahe nädala pärast ootab mind ees temaga esimene toitumisteraapia. Ma olen väga põnevil. Ei jää kindlasti seegi kogemus mul teistega jagamata. Mu tahe, usk ja lootus on selles osas tugevamad kui varem. Ma olen valmis aega andma ja tegema kõik mis vaja. Et ühel päeval saaksin olla terve ja keskenduda juba muudele eesmärkidele..ja olla teistele suureks motivatsiooniks ja lootuseandjaks, et on võimalik kõik raskused ületada.

Loomulikult ei ole mu peast ära kadunud siiski mõtted, et ma tahaks sutsu kaalu kaotada ja oma füüsilist vormi ikka tõsiselt tippu viia. Minu enda silmis tippu. Tugevat tervet keha, aga ilma polstrita ju. Lihtsalt hetkel ma üritan kogu oma mõttemaailma viia sellele tasandile, et ma pean endaga kohe ja praegu sõbraks saama. Ennast armastama igal hetkel, nii heas kui halvas, haha. Selleks ei rõhu ma hetkel niivõrd iganädalasele kilogrammi kaotusele. Ma tean, et kui ma tulen sellest haigusest välja ja olen vaimselt jälle tugev tüdruk, küll ma suudan kõige üleliigse kõrvaldamise nimel pingutama hakata. Ma olen viimaste kuudega nii palju kasvanud selles mõttes, et ma saan aru, et iga asja jaoks on oma aeg ja lihtsalt tuleb olla järjepidev ja süsteemis. Ja küll saab kõik korda. Praegused ohverdused tasuvad hiljem magusalt ära.

Häid inimesi leidub ehk kuidas minust sai jõusaaliplika, kes hakkab hommikuks peekonit sööma.

Trenni meeldib mulle väga teha. See on päeva parim osa, raske-lõbus-ülihea feeling. Isegi kui vahel on väsimus nii suur, et unistan ainult voodisse patjade vahele kukkumisest või lihtsalt on laiskuseuss sisse pugenud. Siis mitte kunagi ma ei kahetse trenni minemist. Alati ükskõik kui suurt väsimust ma ka ei tundnud, peale trenni positiivne energia ja enesetunne olemas. Suudaks alati selle mõnusa järelmaiguga end trenni meelitada, hehe.

Ja ammu olin ma mõelnud, et tahaks oma treeninguid jõusaalis jätkata. Eks ma olin saalis trenni teinud. Aga täiesti suvaliselt. Ma ei ole kunagi läbi mõelnud ja mingit süsteemi loonud oma jõusaali aegadel, kuidas treenida. Nüüd ma teadsin, et vajan süsteemi ja plaani. Ja head inimest kellelt nõu küsida.

Ma ei tea kas mõttejõul või usul, et kõik läheb nii nagu minema peab, on nii suur jõud, mis tõesti tõmbab mu soove mulle ligi.

Ühel päeval kirjutas mulle Erkki. Mina ei teadnud, kes tema on ja tema ei teadnud väga ka seda, kes mina olen. Jutu käigus selgus, et meil on midagi ühist. Meie elu täidab ühine armastus  - trenn. Klappisime kuidagi hästi, rääkisin ausalt mis seisud on minuga ja oma soovist jõusaalis tõsist trenni tegema hakata. Midagi aimamata, mis juhtuda võib oma suu lahti tegemise tagajärjel.

Erkki ei lasknud mul väga pikalt rääkida, kui pakkus juba mulle oma abi. Ma ei tea millega ma olen need head inimesed oma ellu ära teeninud. Temal on teadmisi kuidas treenida ja mul on tahe enda keha heasse vormi viia. Peale oskuse mulle minu elu esimene jõusaalikava kokku panna,  on ta lihtsalt nii tore inimene.

See kuidas ma tundsin, et ta tahab mind aidata ja usub minusse, andis mulle enesele usku ja motivatsiooni juurde. Ma tean, et palju vaeva ja raskusi toob meile hea lõpptulemuse. Ma ei oska sõnadesse panna, kui tänulik ma olen Erkkile, et sedasi abistab mind. Ma saan koguaeg temale toetuda ja viriseda ja rõõmu jagada. See on nii oluline minu jaoks, kui inimesed on olemas ja toetavad. Ma hindan seda väga.

Mis treeningutesse puutub, siis ma fännan saalis rassimist. Mu kava jaguneb kaheks erinevaks ja naudin igat sekundit sellest. Kava läbi tehes tunnen mõnusat rahulolu ja mu endorfiinide tase on laes. Esiteks on gymis nii põnev ja äge trenni teha. Seal pole minuga sama harjutust veel 20 inimest kaasa tegemas vaid pean ise end motiveerima pingutama. Seega on lõpuks see rahulolu ja hea enesetunne eriti vägevad.

Muidugi on praegu veel kõik uus ja huvitav. Õigete raskuste leidmine on suhteliselt katse-eksituse meetodil välja kujunenud. Ja saan öelda, et ma olen korralikult alahinnanud oma võimeid. Ma olen ikka päris heas vormis ja tugev tüdruk, haha. Esimest korda elus saan kükkima hakata "päris" raskustega. Kui seni oli max raskus kükkidel mul Bodypumpis 20kg, siis nüüd alustan topeltraskusega. Jõuludeks võiks seal juba vaikselt kolmekordne raskus olla. Sealt tuleb damn hot butt ükskord.



Peekoni söömiseni jõuan jällegi tänu suure südamega inimesele. Usun, et enamus Eesti inimeste seas, kes on kaaluteemas sees, ei kõla võõralt nimi Robert Nool ning on end ehk Raudse Tervise leheküljelt leidnud.

Ka minu jaoks polnud midagi võõrast. Aga ühel õhtul oma e-kirju vaadates leida sealt Roberti kiri, oli mulle ootamatu. Robert oli lugenud mu blogi ja pakkus mulle abi. Nimelt oli ta alustamas just uut 90-päevast väljakutset ning soovis sellega ka mind aidata.

Mulle tegelikult ei jõudnudki kohe päris kohale peakese sisse, et mis toimub. Ma lihtsalt olin ise nagu üllatusmuna sisse sattunud tol hetkel. Et nüüd sedasi, lihtsalt inimesed on nii abivalmis ja head. Aga ei, tegelikult olin ma meeletult õnnelik kui ma tema kirja läbi lugesin.

Ma tundsin, et kui ma sellisest sülle kukkunud võimalusest kinni ei haara ja ei võta siirast abi vastu ja ühtasi end ise ei aita. Siis ma peaks küll üks tobupea olema. Olin nõus selle teekonna ette võtma.

Miks ma üldse kahtlema hakkasin, oli hirm. Piiramise, keelamise, katsetamise ja muu sellise ees. Et järsku on see pigem asjaolusid raskendav. Just toitumishäire kohapealt. Samas just sellest paranemiseks Robert mulle abi pakkuski ju.

Kõhklused suurenesid esimesi materjale lugedes. Siinkohal saan oma ülemõtlevad aju "tänada". Haarasin kinni sellest ühest mõttest, et ma ei tohi enam kaerahelbe putru süüa ja tundsin juba ahistatud olekut. Keskendusin igasugustele ei-dele ja hakkasin koha neid keelavaid mõtteid endasse tekitama. Siis sain aru, et selline mõtteviis ei vii kusagile. Tegelikult ma hea meelega söön häid rasvu, häid valke ja mõistlikult häid süsivesikuid. Miks ma peaks enne proovimist üldse hakkama alla andma.

Tegelikult ei ole Roberti põhimõtted minu jaoks üldse nii vastuvõetamatud ja uued. Pole mingeid äärmusi ega ekstreemsusi ka. Normaalset toitu normaalsetes kogustes. Häid rasvu, liha ja täiskõhu tunnet oma igapäevaellu tagasi. Ilmselt oligi mul vaja natukene aega võtta, süveneda ja läbi seedida kõik. Lahti lasta oma stampmõtetest. Siis sain ise ka aru, et pole mõtet nii palju lasta oma mõtetel enda üle võimust võtta. Toitun tervislikult, annan enda kehale head kütust ja panen oma keha paremini töötama.

Robert ise on nii toetav ja julgustav. See juba, et soovis aidata ja siiralt anda oma panus sellesse, et saaksin oma raskustest võitu, on nii tänuväärt asi. Ta tunneb huvi, annab nõu ja on olemas oma nõu ja jõuga. Suur aitäh!

Ma tundsin juba ammu, et ma ei ole enam nii tugev, et saaksin üksi hakkama. Hakkasin abi otsima ja abi tuli ka ise minuni. Inimene peab olema avatud, sest siis saavad tulla asjad temani. Mulle ülioluline, et inimesed oleksid minu jaoks olemas. Mul on vaja nende head sõna, julgustamist, motiveerimist, abi ja nõuandeid. Ma tean, et tegutsema ma pean ise, aga teadmine, et need inimesed tahavad olla abiks, annab mulle endale tugevust ja tahet.