Trenni meeldib mulle väga teha. See on päeva parim osa, raske-lõbus-ülihea feeling. Isegi kui vahel on väsimus nii suur, et unistan ainult voodisse patjade vahele kukkumisest või lihtsalt on laiskuseuss sisse pugenud. Siis mitte kunagi ma ei kahetse trenni minemist. Alati ükskõik kui suurt väsimust ma ka ei tundnud, peale trenni positiivne energia ja enesetunne olemas. Suudaks alati selle mõnusa järelmaiguga end trenni meelitada, hehe.
Ja ammu olin ma mõelnud, et tahaks oma treeninguid jõusaalis jätkata. Eks ma olin saalis trenni teinud. Aga täiesti suvaliselt. Ma ei ole kunagi läbi mõelnud ja mingit süsteemi loonud oma jõusaali aegadel, kuidas treenida. Nüüd ma teadsin, et vajan süsteemi ja plaani. Ja head inimest kellelt nõu küsida.
Ma ei tea kas mõttejõul või usul, et kõik läheb nii nagu minema peab, on nii suur jõud, mis tõesti tõmbab mu soove mulle ligi.
Ühel päeval kirjutas mulle Erkki. Mina ei teadnud, kes tema on ja tema ei teadnud väga ka seda, kes mina olen. Jutu käigus selgus, et meil on midagi ühist. Meie elu täidab ühine armastus - trenn. Klappisime kuidagi hästi, rääkisin ausalt mis seisud on minuga ja oma soovist jõusaalis tõsist trenni tegema hakata. Midagi aimamata, mis juhtuda võib oma suu lahti tegemise tagajärjel.
Erkki ei lasknud mul väga pikalt rääkida, kui pakkus juba mulle oma abi. Ma ei tea millega ma olen need head inimesed oma ellu ära teeninud. Temal on teadmisi kuidas treenida ja mul on tahe enda keha heasse vormi viia. Peale oskuse mulle minu elu esimene jõusaalikava kokku panna, on ta lihtsalt nii tore inimene.
See kuidas ma tundsin, et ta tahab mind aidata ja usub minusse, andis mulle enesele usku ja motivatsiooni juurde. Ma tean, et palju vaeva ja raskusi toob meile hea lõpptulemuse. Ma ei oska sõnadesse panna, kui tänulik ma olen Erkkile, et sedasi abistab mind. Ma saan koguaeg temale toetuda ja viriseda ja rõõmu jagada. See on nii oluline minu jaoks, kui inimesed on olemas ja toetavad. Ma hindan seda väga.
Mis treeningutesse puutub, siis ma fännan saalis rassimist. Mu kava jaguneb kaheks erinevaks ja naudin igat sekundit sellest. Kava läbi tehes tunnen mõnusat rahulolu ja mu endorfiinide tase on laes. Esiteks on gymis nii põnev ja äge trenni teha. Seal pole minuga sama harjutust veel 20 inimest kaasa tegemas vaid pean ise end motiveerima pingutama. Seega on lõpuks see rahulolu ja hea enesetunne eriti vägevad.
Muidugi on praegu veel kõik uus ja huvitav. Õigete raskuste leidmine on suhteliselt katse-eksituse meetodil välja kujunenud. Ja saan öelda, et ma olen korralikult alahinnanud oma võimeid. Ma olen ikka päris heas vormis ja tugev tüdruk, haha. Esimest korda elus saan kükkima hakata "päris" raskustega. Kui seni oli max raskus kükkidel mul Bodypumpis 20kg, siis nüüd alustan topeltraskusega. Jõuludeks võiks seal juba vaikselt kolmekordne raskus olla. Sealt tuleb damn hot butt ükskord.
Peekoni söömiseni jõuan jällegi tänu suure südamega inimesele. Usun, et enamus Eesti inimeste seas, kes on kaaluteemas sees, ei kõla võõralt nimi Robert Nool ning on end ehk Raudse Tervise leheküljelt leidnud.
Ka minu jaoks polnud midagi võõrast. Aga ühel õhtul oma e-kirju vaadates leida sealt Roberti kiri, oli mulle ootamatu. Robert oli lugenud mu blogi ja pakkus mulle abi. Nimelt oli ta alustamas just uut 90-päevast väljakutset ning soovis sellega ka mind aidata.
Mulle tegelikult ei jõudnudki kohe päris kohale peakese sisse, et mis toimub. Ma lihtsalt olin ise nagu üllatusmuna sisse sattunud tol hetkel. Et nüüd sedasi, lihtsalt inimesed on nii abivalmis ja head. Aga ei, tegelikult olin ma meeletult õnnelik kui ma tema kirja läbi lugesin.
Ma tundsin, et kui ma sellisest sülle kukkunud võimalusest kinni ei haara ja ei võta siirast abi vastu ja ühtasi end ise ei aita. Siis ma peaks küll üks tobupea olema. Olin nõus selle teekonna ette võtma.
Miks ma üldse kahtlema hakkasin, oli hirm. Piiramise, keelamise, katsetamise ja muu sellise ees. Et järsku on see pigem asjaolusid raskendav. Just toitumishäire kohapealt. Samas just sellest paranemiseks Robert mulle abi pakkuski ju.
Kõhklused suurenesid esimesi materjale lugedes. Siinkohal saan oma ülemõtlevad aju "tänada". Haarasin kinni sellest ühest mõttest, et ma ei tohi enam kaerahelbe putru süüa ja tundsin juba ahistatud olekut. Keskendusin igasugustele ei-dele ja hakkasin koha neid keelavaid mõtteid endasse tekitama. Siis sain aru, et selline mõtteviis ei vii kusagile. Tegelikult ma hea meelega söön häid rasvu, häid valke ja mõistlikult häid süsivesikuid. Miks ma peaks enne proovimist üldse hakkama alla andma.
Tegelikult ei ole Roberti põhimõtted minu jaoks üldse nii vastuvõetamatud ja uued. Pole mingeid äärmusi ega ekstreemsusi ka. Normaalset toitu normaalsetes kogustes. Häid rasvu, liha ja täiskõhu tunnet oma igapäevaellu tagasi. Ilmselt oligi mul vaja natukene aega võtta, süveneda ja läbi seedida kõik. Lahti lasta oma stampmõtetest. Siis sain ise ka aru, et pole mõtet nii palju lasta oma mõtetel enda üle võimust võtta. Toitun tervislikult, annan enda kehale head kütust ja panen oma keha paremini töötama.
Robert ise on nii toetav ja julgustav. See juba, et soovis aidata ja siiralt anda oma panus sellesse, et saaksin oma raskustest võitu, on nii tänuväärt asi. Ta tunneb huvi, annab nõu ja on olemas oma nõu ja jõuga. Suur aitäh!
Ma tundsin juba ammu, et ma ei ole enam nii tugev, et saaksin üksi hakkama. Hakkasin abi otsima ja abi tuli ka ise minuni. Inimene peab olema avatud, sest siis saavad tulla asjad temani. Mulle ülioluline, et inimesed oleksid minu jaoks olemas. Mul on vaja nende head sõna, julgustamist, motiveerimist, abi ja nõuandeid. Ma tean, et tegutsema ma pean ise, aga teadmine, et need inimesed tahavad olla abiks, annab mulle endale tugevust ja tahet.
Ja ammu olin ma mõelnud, et tahaks oma treeninguid jõusaalis jätkata. Eks ma olin saalis trenni teinud. Aga täiesti suvaliselt. Ma ei ole kunagi läbi mõelnud ja mingit süsteemi loonud oma jõusaali aegadel, kuidas treenida. Nüüd ma teadsin, et vajan süsteemi ja plaani. Ja head inimest kellelt nõu küsida.
Ma ei tea kas mõttejõul või usul, et kõik läheb nii nagu minema peab, on nii suur jõud, mis tõesti tõmbab mu soove mulle ligi.
Ühel päeval kirjutas mulle Erkki. Mina ei teadnud, kes tema on ja tema ei teadnud väga ka seda, kes mina olen. Jutu käigus selgus, et meil on midagi ühist. Meie elu täidab ühine armastus - trenn. Klappisime kuidagi hästi, rääkisin ausalt mis seisud on minuga ja oma soovist jõusaalis tõsist trenni tegema hakata. Midagi aimamata, mis juhtuda võib oma suu lahti tegemise tagajärjel.
Erkki ei lasknud mul väga pikalt rääkida, kui pakkus juba mulle oma abi. Ma ei tea millega ma olen need head inimesed oma ellu ära teeninud. Temal on teadmisi kuidas treenida ja mul on tahe enda keha heasse vormi viia. Peale oskuse mulle minu elu esimene jõusaalikava kokku panna, on ta lihtsalt nii tore inimene.
See kuidas ma tundsin, et ta tahab mind aidata ja usub minusse, andis mulle enesele usku ja motivatsiooni juurde. Ma tean, et palju vaeva ja raskusi toob meile hea lõpptulemuse. Ma ei oska sõnadesse panna, kui tänulik ma olen Erkkile, et sedasi abistab mind. Ma saan koguaeg temale toetuda ja viriseda ja rõõmu jagada. See on nii oluline minu jaoks, kui inimesed on olemas ja toetavad. Ma hindan seda väga.
Mis treeningutesse puutub, siis ma fännan saalis rassimist. Mu kava jaguneb kaheks erinevaks ja naudin igat sekundit sellest. Kava läbi tehes tunnen mõnusat rahulolu ja mu endorfiinide tase on laes. Esiteks on gymis nii põnev ja äge trenni teha. Seal pole minuga sama harjutust veel 20 inimest kaasa tegemas vaid pean ise end motiveerima pingutama. Seega on lõpuks see rahulolu ja hea enesetunne eriti vägevad.
Muidugi on praegu veel kõik uus ja huvitav. Õigete raskuste leidmine on suhteliselt katse-eksituse meetodil välja kujunenud. Ja saan öelda, et ma olen korralikult alahinnanud oma võimeid. Ma olen ikka päris heas vormis ja tugev tüdruk, haha. Esimest korda elus saan kükkima hakata "päris" raskustega. Kui seni oli max raskus kükkidel mul Bodypumpis 20kg, siis nüüd alustan topeltraskusega. Jõuludeks võiks seal juba vaikselt kolmekordne raskus olla. Sealt tuleb damn hot butt ükskord.
Peekoni söömiseni jõuan jällegi tänu suure südamega inimesele. Usun, et enamus Eesti inimeste seas, kes on kaaluteemas sees, ei kõla võõralt nimi Robert Nool ning on end ehk Raudse Tervise leheküljelt leidnud.
Ka minu jaoks polnud midagi võõrast. Aga ühel õhtul oma e-kirju vaadates leida sealt Roberti kiri, oli mulle ootamatu. Robert oli lugenud mu blogi ja pakkus mulle abi. Nimelt oli ta alustamas just uut 90-päevast väljakutset ning soovis sellega ka mind aidata.
Mulle tegelikult ei jõudnudki kohe päris kohale peakese sisse, et mis toimub. Ma lihtsalt olin ise nagu üllatusmuna sisse sattunud tol hetkel. Et nüüd sedasi, lihtsalt inimesed on nii abivalmis ja head. Aga ei, tegelikult olin ma meeletult õnnelik kui ma tema kirja läbi lugesin.
Ma tundsin, et kui ma sellisest sülle kukkunud võimalusest kinni ei haara ja ei võta siirast abi vastu ja ühtasi end ise ei aita. Siis ma peaks küll üks tobupea olema. Olin nõus selle teekonna ette võtma.
Miks ma üldse kahtlema hakkasin, oli hirm. Piiramise, keelamise, katsetamise ja muu sellise ees. Et järsku on see pigem asjaolusid raskendav. Just toitumishäire kohapealt. Samas just sellest paranemiseks Robert mulle abi pakkuski ju.
Kõhklused suurenesid esimesi materjale lugedes. Siinkohal saan oma ülemõtlevad aju "tänada". Haarasin kinni sellest ühest mõttest, et ma ei tohi enam kaerahelbe putru süüa ja tundsin juba ahistatud olekut. Keskendusin igasugustele ei-dele ja hakkasin koha neid keelavaid mõtteid endasse tekitama. Siis sain aru, et selline mõtteviis ei vii kusagile. Tegelikult ma hea meelega söön häid rasvu, häid valke ja mõistlikult häid süsivesikuid. Miks ma peaks enne proovimist üldse hakkama alla andma.
Tegelikult ei ole Roberti põhimõtted minu jaoks üldse nii vastuvõetamatud ja uued. Pole mingeid äärmusi ega ekstreemsusi ka. Normaalset toitu normaalsetes kogustes. Häid rasvu, liha ja täiskõhu tunnet oma igapäevaellu tagasi. Ilmselt oligi mul vaja natukene aega võtta, süveneda ja läbi seedida kõik. Lahti lasta oma stampmõtetest. Siis sain ise ka aru, et pole mõtet nii palju lasta oma mõtetel enda üle võimust võtta. Toitun tervislikult, annan enda kehale head kütust ja panen oma keha paremini töötama.
Robert ise on nii toetav ja julgustav. See juba, et soovis aidata ja siiralt anda oma panus sellesse, et saaksin oma raskustest võitu, on nii tänuväärt asi. Ta tunneb huvi, annab nõu ja on olemas oma nõu ja jõuga. Suur aitäh!
Ma tundsin juba ammu, et ma ei ole enam nii tugev, et saaksin üksi hakkama. Hakkasin abi otsima ja abi tuli ka ise minuni. Inimene peab olema avatud, sest siis saavad tulla asjad temani. Mulle ülioluline, et inimesed oleksid minu jaoks olemas. Mul on vaja nende head sõna, julgustamist, motiveerimist, abi ja nõuandeid. Ma tean, et tegutsema ma pean ise, aga teadmine, et need inimesed tahavad olla abiks, annab mulle endale tugevust ja tahet.
Oh kui vägev! Robert on niinii tubli ja tema nö õpilased samuti :)
VastaKustutaAga missuguse Erkkiga tegemist on? :)
On, ma ise ka megahappy tegelikult! Aga trenniasjadega seoses on tegemist Erkki Klausiga, noor aga tubli :)
KustutaMa olen nii uhke ja õnnelik, et saan olla siin, et jagada seda tähelepanuväärset, imelist ja erakordset tunnistust, ma lihtsalt ei suuda praegu uskuda, et mu endine on siin koos minuga, palub kõiki oma halbu tegusid ja räägib mulle, kuidas ta tundis end kogu aeg tühjana ta oli ära, jättis mu maha ja tegi mulle nii palju haiget pärast lahutust, mis juhtus mõni kuu tagasi. Ja kogu see ime juhtus kohe pärast seda, kui ma palusin dr EGWALIlt abi, olen täna maailma kõige õnnelikum naine, ma ütleksin, et mul on endine jälle kõrval. See on ime minu ja mu pere jaoks ning igavene nauding ja rõõmsameelsus. Ma olen praegu nii õnnelik ega tea, kui palju väljendada oma tänu ja tunnustust dr EGWALI -le. Soovitan teda väga, kui vajate viivitamatut abi, kuna see on tagatud, usaldage mind.
VastaKustutaSaatke talle täna e -kiri /dregwalispellhome@gmail.com või kaudu
WhatsApp: +2348122948392