kolmapäev, 5. november 2014

Mõtteid on, sõnu ei leia

Kirjutan ja kustutan.. kirjutan ja kustutan.. kirjutan ja jälle kustutan. Ühest küljest on tunne, et nii palju on öelda. Pea on mattunud erinevate emotsioonide ja tujude alla. Aga teisest küljest ei leia ma neid sõnu, mis peegeldaksid kõike seda. Lühike jutt, siis lühike jutt.

Ma olen viimasel ajal nii selles toitumishäire maailmas sees. Nii enda mures kui ka kõikide kaaskannatajate omas. Mul on kindel eesmärk leida võimalusi, kuidas ühiskond oleks teadlikum, kaasa arvatud õgimishoogude all kannatajad, et milline on see probleem ja kuidas lahendada. See lihtsalt ei pea olema üks elu osa, sellest saab lahti.

Ma külastasin arsti ja võin öelda, et olen ametlikult häire all kannatav inimene. Siit algab ka ühtlasi minu päris raviteekond. Eks iga ühe jaoks on see oma viis kuidas ravida ja asja lahendada. Hetkel mina tunnen, et tahan saada abi kõige lihtsamast meditsiinist, ravimitest ja teraapiast. Ja ma ise usun sellesse. Ilmselt see ongi peamine, et ise tahan ja usun. Ja see pole mul esimene kokkupuude ja ma olen teadlik sellega seonduvatest asjaoludest. Loomulikult on ka igasuguseid muid võimalusi, aga hetkel valisin mina enda jaoks sellise tee. Ma loodan, et see aitab mind.Võib olla tulevikus, kui näen asju natukene rõõmsamates toonides suudan ennast aidata ka mingeid teisi viise kasutades.

Praegune plaan on depressiooni leevendamine ja mõtlemise lihtsamaks muutmine ehk siis antidepressantide võtmine. Ma olin end selleks valmistanud ette, kuigi nagu ka psühhiaater ütles, et tegemist natukene "nokk kinni saba lahti" olukorraga, kuna AD´d võivad jällegi kaalu tõsta jne. Aga olen nõus neid ohverdusi tegema, et lõpptulemus oleks terveks saamine.

Loomulikult lihtsalt ühe tableti sisse võtmine probleemi ei lahenda. Selleks hakkan käima psühholoogi juures, kes on spetsialiseerunud minusugustele inimestele, sealt edasi juba ka toitumisteraapia. Selle pani psühhiaater väga kiirelt paika. Kuna ma tundsin end viimase kabinetis väga kindlalt ja turvaliselt, siis ma olen väga lootusrikas ja põnevil edasise suhtes. Aja sain detsembri algusesesse, seega tuleb vaikselt ise endaga hästi läbi saada ja oodata.

Ma olen viimasel ajal ära kaotanud selle rõõmu jagamise, mis tuleb trenni ja niisama elu nautimise osast.. tunnen kuidagi, et ehk olen liiga kaldunud sellesse probleemi lahkamise äärmusesse. Ja see pole enam justkui mina. Eks mul on selles osas omad põhjused ka, millest ehk kunagi hiljem räägin. Aga üldises plaanis ma üritan jälle tulla tagasi iseendana ja näha muud enda ümber, mida teiega jagada. Ehk mul hetkel veel selline time-out periood ja kogun end kokku vaikselt. Edaspidi üritan kahte asja paralleelselt jagada, nii seda osa millele mu blogi põhineb - ehk siis elustiil ja sellega seonduvad mõtted-tegemised, kui ka jagan oma paranemise teekonda.

Paneme vaikselt pooltühjad klaasid ikka pool täis!

9 kommentaari:

  1. Sa oled nii tubli! Lihtsalt nii inspireeriv ja tugev inimene, et Sa suudad sellest kirjutada, oled teadlik ning liigud paranemise suunas! Tõesti Pai.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on seda suur rõõm kuulda! Aitääääh! :)

      Kustuta
  2. Armas Kristi,

    Lugesin läbi su postituse ja juba mõnda aega olen su blogi jälginud. Olen jälginud su progressi ning lugesin ka varasemaid postitusi. Ja sa ei kujuta ettegi, kui palju meil on ühist ning kui palju ma ennast olen ära tundnud sinu postitustes. Ma olen 178cm pikk ning paar aastat tagasi jõudsin oma tippkaaluni, milleks oli 81kg. Ma tundsin ennast nii kehvasti, peamiselt seetõttu, et enamik üleliigsest rasvast kogunes just vööpiirkonda. Kurb tunnistada, et mitte enda pärast, vaid oma uue silmarõõmu pärast, otsustasin kaalu langetama hakata. See läks väga edukalt - ca 3 kuuga nägin juba kaalunumbrit 71kg.
    Siis olin ma pikemat aega samas kaalus, kuni selle aasta suveni. Mul käis peas mingi klõps, et olen ikka liiga paks (kuigi pildid näitasid vastupidist), ja mitte, et üritada veel tervisliku toitumisega kaalu langetada, hakkasin oma ülesöömist oksendamise näol tagasi tegema. Ca kuu aega oli periood, kus ma peaaegu üle päeva suutsin üle süüa ja siis oksendasin söödud toidu välja. Täiesti ebanormaalne. Õnneks sain sellest isegi aru. Kahjuks võtsin selle ajaga aga 4kg juurde ja täna olen 75kg. Eemalt vaadates ei ütle keegi, et oleksin paks või isegi ülekaaluline - vastupidi iga päev kuulen kommentaare, et sul veab - oled nii pikk ja sale ja saad süüa mida hing ihkab. Reaalsust ei tea keegi - ei ma ei saa süüa mida hing ihkab, sest iga üleliigne šokolaad lõpetab vöökohal. Samas olen üle saanud sellest metsikust enesekriitikast. Vaadates praegu oma 70kg pilte, siis ma olin ikka väga sale. Ega ma praegugi paks ei ole, lihtsalt kuidagi raske on olla. Õnneks pole ma juba viimased kuud oksendanud ja söömishood on ka väga harvaks jäänud. Ma luban endale kõike mõõdukates kogustes ja üritan süüa asju, mis organismile hästi mõjuvad. Loodetavasti saan varsti tagasi oma kaalu 70kg ja suudan mõistlikult toituda alati ja igas olukorras.
    Mis mu jutu point on see, et ehk oled sa ka liiga enesekriitiline ja nõuad endalt liiga palju? Sa oled nii ilus sale tüdruk, ometi miks sa ennast nõnda piitsutad?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan nii sisuka tagasiside eest! :) Ega ma end nii väga ei piitsutagi, sellesmõttes et ma ikkagi söön ju normaalselt, luban magusat ja teen mõistlikult trenni.. aga lihtsalt selle tulemusena pole ma saavutanud enda jaoks rahulolu ja eks see kõik mõtlemises kinni. Ehk olengi liiga enesekriitiline aga jube raske on hetkel veel end kuidagi paremini näha ja mitte nii kriitiline olla. Kas ma pean õppima vaatama end teise pilguga või siis leidma viisi, et see mida ma peeglist näen on väärt vähem kriitilisemat pilku. Eks see ongi hetkel üks jube raske tupik minu jaoks. Aga ehk leian lahenduse enda jaoks ja suudan endale meeldima hakata :)

      Kustuta
  3. Tere! Mina jälgin ka sinu blogi. Aeg-ajalt vaatan ka sinu Instagrami kontot ja tõden, et näed piltidel sama sale välja kui sinu saledad sõbrannad. Ma ise olen n-ö skinny-fat - sale, aga treenimata. Sina oled aga treenitud ka veel. Minu meelest on sul kena keha. Kõik ei pea ega saagi olla kriipspeenikesed tüdrukud Tumblr'i piltidelt (kelle keha minu silmis ei ole see ihaldusväärseim variant) - olen täheldanud, et paljud tuttavad tüdrukud peavad just neid Tumblr'i pilte oma iluideaaliks, seetõttu seda ka mainin. Siiski saan aru, et sul on probleem ja minu jutt seda muidugi ära ei kaota. Ole tubli ja küll saad peagi terveks!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Seda on väga armas kuulda :) Kõik, mis sa ütled, on tõsi. Kõik ei saagi olla kriipsud ja ausaltöeldes ei tahagi ma sellise vormini jõuda. Sellest "kiiksust" olen ma õnneks vabanenud. Ma tahaksin lihtsalt olla tugev, treenitud, trimmis ja et mu lihaseid ei kataks selline rasvakiht. Aga eks siinkohal eelkõige pean oma mõtetega töötama ja rahu sõlmima, küll siis tuleb ka muu :)

      Kustuta
  4. Ma olen nii uhke ja õnnelik, et saan olla siin, et jagada seda tähelepanuväärset, imelist ja erakordset tunnistust, ma lihtsalt ei suuda praegu uskuda, et mu endine on siin koos minuga, palub kõiki oma halbu tegusid ja räägib mulle, kuidas ta tundis end kogu aeg tühjana ta oli ära, jättis mu maha ja tegi mulle nii palju haiget pärast lahutust, mis juhtus mõni kuu tagasi. Ja kogu see ime juhtus kohe pärast seda, kui ma palusin dr EGWALIlt abi, olen täna maailma kõige õnnelikum naine, ma ütleksin, et mul on endine jälle kõrval. See on ime minu ja mu pere jaoks ning igavene nauding ja rõõmsameelsus. Ma olen praegu nii õnnelik ega tea, kui palju väljendada oma tänu ja tunnustust dr EGWALI -le. Soovitan teda väga, kui vajate viivitamatut abi, kuna see on tagatud, usaldage mind.
    Saatke talle täna e -kiri /dregwalispellhome@gmail.com või kaudu
    WhatsApp: +2348122948392

    VastaKustuta