C'est la vie

Olin juba päris ära unustanud kui mõnus võib üks laupäeva hommikupoolik olla. Kui iga lihtne hetk tundub nii hea, et hoiaks igast sekundist kinni.

Lihtsalt olen ja teen, ilma mingi sundimiseta või rõhumiseta, enda pärast. Et saaks nautida ja hea oleks olla. Viimasel ajal olen teiste postitusi lugedes ka tähele pannud, et selline go with the flow rütm on valanud inimesi üle. Vot tahan ja lähen jooksen 15 kilomeetrit, tahan siis lähen hoopis ujun ja kui ei taha, siis ei teegi üldse midagi. Vahepeal on jube hea sedasi lihtsalt olla ja mitte niivõrd igasugustes kinnisideedes ja eesmärkides liigselt kinni olla. Nagu talvekasuka kappi panemine, ma tean, et see on olemas ja kuigi ma seda hetkel ei kanna, siis tean, et tuleb jälle aeg kui ma ainult seda kanda tahangi. Vahel tuleb lasta peal puhata igasugustest numbritest ja pidevast võistlemisest iseendaga või ka kellegi teisega. Soojad suveilmad ja õnnelikumad inimesed soosivad relaximist. 

Ei ole ma oma tahtmist kuskile maha müünud, et saaks selle rasvapõletusega ükskord ühele poole. Aga see pole nagu hetkel primaarne. Mulle meeldib praegu joosta. Tõesti väga meeldib. Ja ilmselt pole see hetkel mu rasvapõletuskavas kõige soosivam. Võib olla mulle tuleb hoopis jälle lihast juurde ja see kaalunumber ka jälle suurem. Aga mis siis! Arvan, et vahepeal on oluline ennast lihtsalt hästi tunda. Ja ma tean, et ma olen paljude teiste mõttekaaslane selles osas. Ja mis kaalule astumisse puutub, siis ma väga ei kaalu ennast hetkel. Söön ka suvaliselt megapalju puuvilju ja marju. Ja piimatooteid ka. Selles kuumuses isutabki kerge söögi järgi. Ma ei viitsi midagi kaaluda ega mõõta väga. Natukene ikka peas kalkuleerin, see kontrollimise instinkt funktsioneerib siiski ülekuumenemises, haha.

Ahjaa, ükspäev tõmbasin mõõdulindi ümber kumeruste, õnneks numbrid on omal õigel kohal, ei pidanud krokodillipisaraid valama hakkama.

Kift on see, kui täiesti lihtsad väiksed asjad toovad endaga kaasa nii hea enesetunde ja tuju. Mul algas päev juba üsna vara, kui ärkasin poole seitsme paiku. Jah, nii see oligi plaanitud. Kuna ma ei suuda joosta päikse käes, rääkimata veel 30 kraadises õhus, siis on mul kaks varianti. Oodata kui kõik on maha jahtunud või kasutada ära aeg, millal pole veel miski üles soojenenud. Otsustasin selle viimase kasuks, kuna õhtuks olen ma korralikult kurnatud ja pea on paks. Päiksest purjus. Puhtalt tervise pärast ei ole julgenud ja jaksanud õhtuti jooksma minna.

Nii ma siis olin sutsu peale kella 7 juba metsarajal. Õhk oli nii mõnus, selline mõnus suvine maalõhn, hommikupäike mõne oksa vahelt paistmas. Kuna ma olin täitsa üksi seda aega ära kasutamas, sain jooksumussile kaasa laulda ja ilmselt oli suu niisamagi kõrvuni. Mul oli nii suur motivatsioon joosta veel sellepärast, et eile tulid minuga poest kaasa esimesed NII lühikesed jooksupüksid. Nagu viimasel ajal kombeks on, siis ma näen ainult trenniriideid poodides, haha.  Ma tahtsin neid nii kanda. Kuigi ma pole veel väga enesekindel neid kandma. Aga üksi salaja varahommikul - miks mitte.

See 10 km hommikujooks oli super start päevale. Edasi nagu lihtsalt on nii hea olla.. Võtad koera kaasa, lähed jalutad metsa, pugid vaarikaid ja pistad mõned mustikad põske. Korralik hommikudušš ja lemmik hommikusöök rõdul..

Kama keefiri ja mustikatega, nämmmssuuu!

Iga pisike asi teeb rõõmu, veereb lumepallina aina suuremaks ja suuremaks. Tänu oma lühkaritele ma märkasin joostes jalgadel lihaseid. Selle fatty kombeka all võib tegelikult midagi päris ilusat olla, haha. Jalad on mu kõige nõrgem lüli ja mul oli hea meel avastada, et miniprogress on mingi ime läbi toimunud. Oh, happy day!



Peaks veel need jalad varvastega rannaliiva pistma. Ja õhtut ootavad banaanitükid juba sügavkülmas. Mulle tundub, et üks banaanijäätis coming soon!

Tegelikult tahtsingi öelda lihtsalt, et ILUS ON ELADA!