Minu ESIMENE aasta

Nii tore on tõdeda, et käes on päris minu enda blogi päris esimene sünnipäev. Kõik on kujunenud palju suuremaks, kui ma üldse soovida oskasin. Aasta täis kordumatuid hetki ja hindamatuid õppetunde.

Ma ei hakka heietama sellest kõigest millised muutused ja sündmused see aasta endaga kaasa toonud on, ega sellest kõigest heast, sest seda on niii niii nii palju.. Ütlen lihtsalt ära, et te kõik mu blogi jälgijad-fännid-toetajad-sõbrad-pere-tuttavad olete mulle nii palju andnud ja mind toetanud, kaasa elanud ja innustanud, olete minu elus väga tähtsad ning tänu sellele kõigele olen mina täna parem kui olin eile. Aitäh nende üüratute kiidusõnade, toetuste, lohutamiste, suurte statistika numbrite eest! Aitäh, et olete minuga! Soovin TEILE KÕIGILE, et tunneksite rõõmu ja elaksite rahulolevalt ning õnnelikult! Aitäh!

A          I          T          Ä         H          !

Kõige ilusamaks kingituseks on viimase aastaga kaasnenud enesekindlus. Enesekindlus, tugevus, julgus.. need omadused on väärtused, millest hoian kümne küünega kinni. Päev päevalt enda juures positiivseid asju märgata ja end aina õnnelikumana tunda, keskendun ma rohkem positiivsetele asjadele ja siis on kõik palju roosamates toonides.

Ma olen vaevelnud pikalt stressis väga madala enesehinnagu tõttu ning tundnud end teistest halvemana ja väärtusetuna. Kõik need ülekilod, rasvavoldikesed ja punnis kõht vs pikad peenikesed piltilusad sõbrannad. Nendel hetkedel oleks tahtnud lihtsalt ära kaduda kusagile. Siis unistanud ideaalsest kehast ning uskudes, et vaid selles peitubki õnn. See rusuv tunne paneb end haletsema ja endale sisendama, et ma ei saa kunagi õnnelikuks. Usun, et paljud teisedki peale minu on tundnud või tunnevad, et nende välimus on just see peamine tegur, mis paneb paika kuidas nad elus hakkama saavad. Kas, kus ja kellega. Hästi suurt rolli mängib see inimsuhetes. Sest kõiki luhta läinud suhteid saadab esmalt mõte, et ma olen liiga paks ja kole ja halb. Siis tekib see üksindustunne ja hirm, mis tekitab nõiaringi. Aga võib olla see teine inimene ei näegi sind pooltki nii jubedana, kui sa ise. Vaid tajub seda ääretut ebakindlust ja negatiivsust. Ja see negatiivsus ei pruugi olla vaid enda suhtes, vaid levib ka mujale.. Mõtlen, et negatiivsusega ei saa ehk nii suuri positiivseid sündmusi ka oodata. 

Enesekindlus on miski, mida sa ei saa poest osta, välja mõelda ega teistelt leida. See peab tulema sinu enda seest. Ja see peab olema tõeline. Sest ainult sellisel juhul muudab see sind ilust kiirgavaks inimeseks. Olles enesekindel on julgust võtta ka riske ja end ületada. Samuti ka muutuste jaoks on vaja mugavustsoonist väljuda ja ka see vajab julgust. Ma pole end veel nii julgena elus tundnud. Mul ei ole enam hirmu läbikukkumise ees, vaid pigem iga kogemus on õppetund. Proovid, kukud, ja tõused uuesti. Proovid uuesti, ikka kartmata kukkumist, sest nüüd ehk tead kuidas kergemini kukkuda. Ja siit tuleb tugevus. Mitte miski muu ei ole mul teepeal ees, kui ma seda just ise ei ole.
Ei tohiks üldse nii palju keskenduda teistele inimestele. Sest alati on kuskil keegi ilusam, targem, osavam. Parem suunata energia iseendale ja iseenda väärtustamisele. Sama moodi ka teiste arvamus ei tohiks olla primaarne. Mis vahet on sellel, kui sa meeldid kõikidele inimestele aga endale ei meeldi. Ikka oled õnnetu. Aga kui hindad end piisavalt, siis ei huvita sind teiste hoiak sinu suhtes ka niivõrd palju. 

Me keegi ei saa uuesti kasutamiseks tänast päeva, milleks seda siis raisata?!

Leidke enda juures üks asi, mis teile meeldib.. ja siis teine.. ning kolmaski. Õppige ennast armastama, nähke vaeva ja hoolitsege enda eest. Olge õnnelikud ja elage elu mida rõõmuga naudite, kasutades neid ressursse mis teile antud on. Mina hakkasin seda tegema. See töötab! Juhuu!

Teie Kiku