Aasta alguses tundus planeerimine ja asjade kindlalt paika panemine justkui ainuõige ja kindla sihiga tegevuse tagamiseks hädavajalik. Aga võta näpust! Ma pole ilmselt just planeerimise kuninganna. Nimelt nagu Murphy seadus on kõik absoluutselt vastupidi läinud.
Põhimõtteliselt on 2014 algus mulle selgeks teinud, et kui ma hakkan nii kindlalt enda mõtetesse suruma mingit ideed ja liialt palju järjekordselt mõtlen, siis asjad ei toimi. Alates elustiilist, koolist, lõpetades isikliku eluga. Nagu kerged kinnisideed, mis lämmatavad tegeliku olukorra. Ilmselt on ka teised juba märganud seda minu ja mu mõtlemise probleemi. Aga ikka ja jälle tuleb see teemaks.
Plaane on nii kooliasjadega, plaane on tööga.. plaane on eraluga. Haha, see tähendab, et oli. Otsustasin ikka täiega asjadel lasta minna nii, nagu need lähevad. Ei, see ei tähenda, et ma lööksin käega või milleski alla annaksin Vastupidi, ma kavatsen töötada eesmärkide nimel. Just nimelt tegutseda, mitte enam nii palju ajusid ragistada. Lõpuks läheb kõik ikka nii, nagu minema peab. See on minu teada-tuntud moto.
Kõik plaanid kuidas ma hakkan oma toidukordasid ette valmistama ja kõik on ülimalt läbimõeldud...lõppesid ääretult suvaliselt süües ja mingisugusest ette tegemisest pole isegi mõtet rääkida. Okei, hommikusöögid on mul ainukesed korralikud ja kindlad, aga päeva peale tekib vahel kuue tunni pikkuseid söögikordade vahesid. Lihtsalt aeg lippab ja märkamatult sööks hundi ära..mis põhimõtteliselt on ka nii lõppenud.
Mulle tegelikult ei meeldi see üldse. Ja ma üritan lihtsalt edaspidi paremini. Aga suurt plaanimist ma ette ei võta, sest siis nii kui nii mängib elu jälle mingi vingerpussi mulle. Kasvõi tekitab suure lumetormi , külmakapis juba tõmbab tuul. Ja ma ei pääse Selverisse ning ainuke söök on pakk Kalevi komme kodus, mis nii puht juhuslikult kunagi on ostukorvi sattunud. Siis kui mul on stress, sest kogu elu on üle pea kasvanud. Või ma jälle dramatiseerin üle. Aga no stressikas magusanälg on kõpsti igal pingelisel hetkel kohal.
Ega see toitumine mingi katastroof pole ja ma olen jälle avastanud, kui väga mulle süüa meeldib teha. Salatid ja hommikused pannakad igasugustes variantides, püreesupid ja ahjukala. Tegelikult olen oma keha paljude heade ja kasulike asjadega rõõmustanud. Lihtsalt suhe hea ja halva toiduga 80/20 asemel on rohkem 60/40.
Trenniga on lood kokkuvõttes hästi ja nii palju on plaanidest täide läinud, et ma olen kardiotreeningut Bodypumpile juurde lisanud. Tundub, et see sobib mulle hetkel tegelikult päris hästi. Tobe on see, et ma ju tegelikult tahaksin iga päev trennis käia. Ja on nädal, kus see õnnestub, 7-8 trenni per week on rahuldav. Kõmaki kukuvad mingid pommid ellu, löövad päevaplaanid sassi ja kuigi hing ihkab pisarateni välja Myfitnessi..tuleb mul leppida näiteks nelja trenniga nädalas. Lohutan end sellega, et kuu lõikes on asi siiski mõistlik.
Ideaalsel nädalal on mul 4x Bodypumpi, 2x Combatit, 1x Attackimist ja nädala lõpetuseks 1x Bodybalance. Siis ma tunnen end hästi ja rahul. Mind muudab hetkel happy puppyiks see, et ma näen ise üle pika aja arengut endas. Füüsiliselt on võimekus kasvanud ja kaotatud mõned cm-d jällegi. Kuigi kaal ise püsib väikse paarikilose üles-alla kõikumisega sama. Õnnelik olen veel selle üle, et see kaalunumber on oluliselt ebaolulisemaks osaks minu elustiili juures muutunud.
Riided fitivad paremini, väiksemad suurused.. näen silmaga ülakehas muutusi, jalalihased on ka väikse väikse hüppe paremuse poole teinud. Saaks sellest kintsupolstrist ka ometi lahti.
Ühesõnaga trenni osas ma hulle plaane ei teinud ja oh seda rõõmu, et seal asja sujuvad.
Veel üks uuendus, mis tegelikult kogemata tekkis, on loobumine toidupäevikust. Ehk siis ma olen eelmise aasta märtsist saadik seda igal jumala päeval täitnud. Arvutanud oma kaloreid, kõike mõõtnud-kaalunud. Aga nüüd kuskil kaks-kolm nädalat tunnen, et vajan sellest võõrutust, sest see ahistab mind.
Tegelikult pole see normaalne, kui mingist asjast on sõltuvus ja mul on kalorilugemise kiiks ikka korralikult peal. Heaks küljeks on muidugi see, et on olemas kontroll asja üle. Aga tegelikult arvan, et minu puhul tuli see juba pigem kahjuks. Kirjutasin üles iga ampsu, poolest päevast avasasin, et saan nii vähe veel süüa, sest kell 13 olin sisse ahminud juba 1200 kalorit. Siis oli kaks võimalust, mul tuli maailma kõige suurem näljatunne peale ja kõik muutis närviliseks. Või siis ma lõin selleks päevaks käega. Või siis avastades õhtul, et mul on terve hunnik kaloreid alles, tundsin kuidas ma võin nüüd endale lubada, sest mul on ju NII palju energiadefitsiiti. Üks amps ühte, teine amps teist. Panen toidupäevikusse kirja ja upss, ma olen jälle jumala üle söönud. Muidugi polnud see koguaeg nii aga milleks üldse stressata, kui saab ka ilma?
Siin on jälle see ülemõtlemise oht. Et liiga palju analüüsida ja genereerida päevas selle üle, mis puutub söömisse, võib muutuda väga ahistavaks. Nüüd ma siis vaikselt söön tunde järgi, kui mul on kõht tühi. Ma ju tean, millised portsud on normaalsed. Ja millised söögid on mulle head, millised mitte. Ausaltöeldes on nii päris mõnna ja ma võib olla isegi söön vähem. Söön nii palju kui keha nõuab, mitte nii palju kui mõistus ahnitseb.
Mida aeg edasi, seda rohkem ma õpin ennast ja enda keha kuulama. Õpin omadest kogemustest ja katsetustest ning seeläbi kujuneb asi ainult paremuse poole. Siinkohal meenutan endale ja teistele, et tegemist ei ole ju lühiajalise projektiga vaid elukestva elustiiliga. Olla tervislik ja aktiivne, olla õnnelik ja ilus inimene nii seest kui väljast.
Kerides oma mõttelinti edasi, jõuan selleni, et kõik algab iseendast. Tuleb keskenduda eelkõige endale ja oma soovidele. Õppida end armastama ja hoidma, sest siis saavad seda teha ka teised. Isegi ei taha ju olla nende inimeste läheduses, kes on enda suhtes nii negatiivsed, suutmata seal juures olla üldse kellegi suhtes positiivne.
Oma tõusukeste ja mõõnakestega ma siiski tunnen iga päevaga üha enam, et ma olen õnnelik inimene juba lihtsalt iseendaga koos olles. Ma naudin seda aega ja arvan, et ongi algamas see periood elus, kus ma võiksin olla lihtsalt nii, nagu mulle meeldib. Ja ülejäänud loksub ise paika. Peab loksuma.. aga ma ei plaani midagi. sest nagu alustatud sai- pole plaanimine minu poolt, haha.
Ilusat uut nädalat!
Kiku
Põhimõtteliselt on 2014 algus mulle selgeks teinud, et kui ma hakkan nii kindlalt enda mõtetesse suruma mingit ideed ja liialt palju järjekordselt mõtlen, siis asjad ei toimi. Alates elustiilist, koolist, lõpetades isikliku eluga. Nagu kerged kinnisideed, mis lämmatavad tegeliku olukorra. Ilmselt on ka teised juba märganud seda minu ja mu mõtlemise probleemi. Aga ikka ja jälle tuleb see teemaks.
Plaane on nii kooliasjadega, plaane on tööga.. plaane on eraluga. Haha, see tähendab, et oli. Otsustasin ikka täiega asjadel lasta minna nii, nagu need lähevad. Ei, see ei tähenda, et ma lööksin käega või milleski alla annaksin Vastupidi, ma kavatsen töötada eesmärkide nimel. Just nimelt tegutseda, mitte enam nii palju ajusid ragistada. Lõpuks läheb kõik ikka nii, nagu minema peab. See on minu teada-tuntud moto.
Kõik plaanid kuidas ma hakkan oma toidukordasid ette valmistama ja kõik on ülimalt läbimõeldud...lõppesid ääretult suvaliselt süües ja mingisugusest ette tegemisest pole isegi mõtet rääkida. Okei, hommikusöögid on mul ainukesed korralikud ja kindlad, aga päeva peale tekib vahel kuue tunni pikkuseid söögikordade vahesid. Lihtsalt aeg lippab ja märkamatult sööks hundi ära..mis põhimõtteliselt on ka nii lõppenud.
Mulle tegelikult ei meeldi see üldse. Ja ma üritan lihtsalt edaspidi paremini. Aga suurt plaanimist ma ette ei võta, sest siis nii kui nii mängib elu jälle mingi vingerpussi mulle. Kasvõi tekitab suure lumetormi , külmakapis juba tõmbab tuul. Ja ma ei pääse Selverisse ning ainuke söök on pakk Kalevi komme kodus, mis nii puht juhuslikult kunagi on ostukorvi sattunud. Siis kui mul on stress, sest kogu elu on üle pea kasvanud. Või ma jälle dramatiseerin üle. Aga no stressikas magusanälg on kõpsti igal pingelisel hetkel kohal.
Ega see toitumine mingi katastroof pole ja ma olen jälle avastanud, kui väga mulle süüa meeldib teha. Salatid ja hommikused pannakad igasugustes variantides, püreesupid ja ahjukala. Tegelikult olen oma keha paljude heade ja kasulike asjadega rõõmustanud. Lihtsalt suhe hea ja halva toiduga 80/20 asemel on rohkem 60/40.
Trenniga on lood kokkuvõttes hästi ja nii palju on plaanidest täide läinud, et ma olen kardiotreeningut Bodypumpile juurde lisanud. Tundub, et see sobib mulle hetkel tegelikult päris hästi. Tobe on see, et ma ju tegelikult tahaksin iga päev trennis käia. Ja on nädal, kus see õnnestub, 7-8 trenni per week on rahuldav. Kõmaki kukuvad mingid pommid ellu, löövad päevaplaanid sassi ja kuigi hing ihkab pisarateni välja Myfitnessi..tuleb mul leppida näiteks nelja trenniga nädalas. Lohutan end sellega, et kuu lõikes on asi siiski mõistlik.
Ideaalsel nädalal on mul 4x Bodypumpi, 2x Combatit, 1x Attackimist ja nädala lõpetuseks 1x Bodybalance. Siis ma tunnen end hästi ja rahul. Mind muudab hetkel happy puppyiks see, et ma näen ise üle pika aja arengut endas. Füüsiliselt on võimekus kasvanud ja kaotatud mõned cm-d jällegi. Kuigi kaal ise püsib väikse paarikilose üles-alla kõikumisega sama. Õnnelik olen veel selle üle, et see kaalunumber on oluliselt ebaolulisemaks osaks minu elustiili juures muutunud.
Riided fitivad paremini, väiksemad suurused.. näen silmaga ülakehas muutusi, jalalihased on ka väikse väikse hüppe paremuse poole teinud. Saaks sellest kintsupolstrist ka ometi lahti.
Ühesõnaga trenni osas ma hulle plaane ei teinud ja oh seda rõõmu, et seal asja sujuvad.
Veel üks uuendus, mis tegelikult kogemata tekkis, on loobumine toidupäevikust. Ehk siis ma olen eelmise aasta märtsist saadik seda igal jumala päeval täitnud. Arvutanud oma kaloreid, kõike mõõtnud-kaalunud. Aga nüüd kuskil kaks-kolm nädalat tunnen, et vajan sellest võõrutust, sest see ahistab mind.
Tegelikult pole see normaalne, kui mingist asjast on sõltuvus ja mul on kalorilugemise kiiks ikka korralikult peal. Heaks küljeks on muidugi see, et on olemas kontroll asja üle. Aga tegelikult arvan, et minu puhul tuli see juba pigem kahjuks. Kirjutasin üles iga ampsu, poolest päevast avasasin, et saan nii vähe veel süüa, sest kell 13 olin sisse ahminud juba 1200 kalorit. Siis oli kaks võimalust, mul tuli maailma kõige suurem näljatunne peale ja kõik muutis närviliseks. Või siis ma lõin selleks päevaks käega. Või siis avastades õhtul, et mul on terve hunnik kaloreid alles, tundsin kuidas ma võin nüüd endale lubada, sest mul on ju NII palju energiadefitsiiti. Üks amps ühte, teine amps teist. Panen toidupäevikusse kirja ja upss, ma olen jälle jumala üle söönud. Muidugi polnud see koguaeg nii aga milleks üldse stressata, kui saab ka ilma?
Siin on jälle see ülemõtlemise oht. Et liiga palju analüüsida ja genereerida päevas selle üle, mis puutub söömisse, võib muutuda väga ahistavaks. Nüüd ma siis vaikselt söön tunde järgi, kui mul on kõht tühi. Ma ju tean, millised portsud on normaalsed. Ja millised söögid on mulle head, millised mitte. Ausaltöeldes on nii päris mõnna ja ma võib olla isegi söön vähem. Söön nii palju kui keha nõuab, mitte nii palju kui mõistus ahnitseb.
Mida aeg edasi, seda rohkem ma õpin ennast ja enda keha kuulama. Õpin omadest kogemustest ja katsetustest ning seeläbi kujuneb asi ainult paremuse poole. Siinkohal meenutan endale ja teistele, et tegemist ei ole ju lühiajalise projektiga vaid elukestva elustiiliga. Olla tervislik ja aktiivne, olla õnnelik ja ilus inimene nii seest kui väljast.
Kerides oma mõttelinti edasi, jõuan selleni, et kõik algab iseendast. Tuleb keskenduda eelkõige endale ja oma soovidele. Õppida end armastama ja hoidma, sest siis saavad seda teha ka teised. Isegi ei taha ju olla nende inimeste läheduses, kes on enda suhtes nii negatiivsed, suutmata seal juures olla üldse kellegi suhtes positiivne.
Oma tõusukeste ja mõõnakestega ma siiski tunnen iga päevaga üha enam, et ma olen õnnelik inimene juba lihtsalt iseendaga koos olles. Ma naudin seda aega ja arvan, et ongi algamas see periood elus, kus ma võiksin olla lihtsalt nii, nagu mulle meeldib. Ja ülejäänud loksub ise paika. Peab loksuma.. aga ma ei plaani midagi. sest nagu alustatud sai- pole plaanimine minu poolt, haha.
Ilusat uut nädalat!
Kiku
 |
| Smuutid smuutid. Ma joon ära kõik maailma smuutid. |
 |
| Peale jõukat kiire vahepala |
'
 |
| Squattimsest hakkab ka kasu olema, whuhu |
 |
| Maiustamise proteiin |
 |
| Näksimine. Õnneks banaanilaastude hullus kadus, kui avastasin, et seal lisatud suhkurt ja muud kraami. Loeme silte suurema hoolega edaspidi. |
Kust neid asju saab, mis seal maiustamise proteiini pildi peal on? :)
VastaKustutaSoome toidupoest olen need avastanud, Eestis kahjuks pole silma hakanud kõrge proteiinisisaldusega jogurteid ega kohupiimasid.
KustutaMul on nii hea meel, et Sa tagasi oled:)
VastaKustutaMul on seda nii tore kuulda ja mul on nii hea meel tagasi olla! :)
Kustuta