Ärkan hommikul üles ja... kõik toimib. Olen välja puhanud, sest unetunde on olnud mõnusalt. Piilun läbi oma tuduste silmade, et kohvi parasjagu tuleks ning hakkan oma hommikusööki valmistama. Praegu mul on see pannkoogi periood täie hooga peal. Vaikselt ajan oma asja ja vaatan, mis köögis värskete pannakate katteks leian. Lõpuks kusagil tund peale ärkamist ronin diivanile kerra koos hommikusöögi ja kuuma kohviga. Kui päeva tähtsaim söögikord on lõpetatud, saan asuda oma päevaste tegemiste juurde. Ükskõik mis need siis ka poleks. Selline on minu tavaline hommik, kus aega on ja saan rahus üles ärgata.
Mul on täpselt õige rütm sees, ma tunnen end hästi ja motiveeritud. Olen puhanud ja energiatase on laes. Bring it on! Kõik tööd ja trennid teen ära. Olen elust sillas. Kuna kõik on läinud plaanipäraselt, olen rahus ja edukas, päev päeva kaupa jõuan lähemale oma eesmärgile ning saan iseendaga rohkem sõbraks.
ELU ON ILUS!
Aga...
Tegelikult milleni ma jõuda soovin, on see, kui olulised on kolm asja minu jaoks - uni, hommikusöök ja režiim/rutiin.
Reede hommikul ärkasin, seljataha oli jäänud vaid viis tundi und, mis minu tavalise 8h unevajaduse kohta ikka tunduvalt kesisem saavutus. Ärgata polnudki raske. Aga ma teadsin, et peale paari tunnist üleval olekut ma lihtsalt pole ikka veel päriselt üles ärganud. Suu kiskus rohkem haigutama kui silm pilgutama. Ei suutnud end absoluutselt käima saada. Kui olen ikka harjunud kauem magama, siis keha annab teistsuguses olukorras kohe märku. Mingist trenni tegemisest ei tulnud üldse midagi välja, sest füüsiliselt olin nagu sulav sült. Juba lihtsalt eksisteerimine oli raske. Ja vaimselt mingis teises dimensioonis.
Ehk siis ikka pigem näpistan kooli või millegi muu arvelt aega, kui une arvelt. Sest välja puhkamata nii kui nii pole ma kuskil oma võimetele kohane. Seega rõhutan, nii endale kui ka teisele, et välja puhkamine ja kvaliteetne uni on üheks oluliseks aluseks, et kõik muu toimiks!
Mis puutub hommikusööki, siis annab kohe tunda, kas hommikusöök oli 300kcal või 500kcal. Ma olen kindlalt selle poolt, et hommikul tugevam söök ja päeva lõpupoole ainult kergemaks. Esiteks selle süsteemiga on kehal parem rasvaga võidelda, teiseks hommikul ärgates on kõht nii tühi, et lihtsalt peab palju sööma ja siis hakkab ilus ring uue hooga peale.
Hommikusöök on päeva tähtsaim söögikord ja sellest sõltub minu kogu järgnev päev. Kui hommikusöök on korralik, toitainete ja valgurikas, siis mul tekib oluliselt vähem isusid ja näljatunnet päeva jooksul, kui neil hommikutel mil söök on pigem tagaplaanile jäänud. A´la kiire võiku, väike jogurt banaaniga vms, mida varasemalt hommikuks sõin.
Reedel, selle vähese une, mida ma üritasin maksimaalseks venitada muude hommikuste toimingute arvelt, tõttu ei olnud aega korralikuks hommikusöögiks. Sõin lihtsalt kohupiima marjadega ja mõni tund hiljem mul oli juba nälg. Ei, see polnud kindlasti isu. Vaid see oli mu korisev ja õõnsa tundega kõht. Kõht, kes arvas, et tegemist on mingisuguse eksitusega ja nõudis vigade parandust. Okei, sõin siis enne loengut kiirelt banaani, et kursakaaslaslastel õppejõu jutt mu kõhukorina tõttu kuulmata ei jääks, haha. No ja natukene see pettus toimis. Sõin oma lõuna kell 12 ja kõht oli nii täis. Võiks nagu arvata, et probleem on lahkunud meeldivast seltskonnast. Aga ei, koos selle unepuudusega oli energia tase zero ja kõht oli päeva otsa tühi.
Olen jätkuvalt kindel, et tegemist polnud paljalt isuga vaid energiapuudus oli vaja kuidagi korvata. Prrr, nüüd jõudsin segaduseni oma peas. Kas ma oleks pidanud une arvelt võtma korralikuks hommikusöögiks aega või mitte?! Ühesõnaga, enne korralik uni, siis korralik hommikusöök. Ja päev on kindlasti juba oluliselt ilusam ja edukam!
Üks asi on see, et mulle endale lihtsalt meeldib oma rutiin. Teine aga see, et keha on harjunud toimima selles rutiinis ning teda juba ei lollita. Igatahes kohe kui mu ärkamine ja hommikusöök toimub tund või kaks tavalisest varasemalt, ei tööta keha funktsioonid nii nagu vaja. Mis omakorda mõjutab jällegist kogu mu päeva, isusid ja energiat, tuju ning enesetunnet. Paraku vahel on vaja varem ärgata ja pean leppima selle tobeda olemisega.
Sama on ka hilise ärkamise puhul, vahet pole kas mul on ilusti oma normaalsed tunnid täis magatud või ma olen mõne tunni isegi rohkem maganud. Kui ma paar tundi hiljem oma tavapärasest ärkmisajast üles tõusen, siis olen terve päev nagu uimane laiskloom. Mu keha ja vaim ei suuda end enam üles äratada ja kogu päeva vältel on meeletu unine ja tuim olek. Ausalt öeldes võrdub see laiskusega. Midagi ei taha ja ei viitsi teha. Ja selline mõttetu vegeteerimine on ka igav ja kui on igav, siis mõtlen palju mõttetuid mõtteid. Mis omakorda viivad mõtted söögile aga kuna mul on see laisklooma päev, siis loomulikult ei viitsi ma ju midagi süüa teha. Ja siis, vaat kus jama, aga igasugused ebavajalikud toidukesed satuvad mulle kõhtu. Ütleks nii, et päris tuksis on ka see valel kella ajal ärkamise variant.
Veel seoses režiimist välja tulles muutuvad ka mu söögiaegade kellaajad paari tunnise kõikumisega siia või sinna poole, mis omakorda peaaegu alati tähendab, et lõuna on varem ja seega kogu päeva peale tuleb mingi üks-kaks ekstra söögikorda. Mis omakorda võib viidata sellele mitte-teretulnud lisakaloritele. Ma küll ei loe neid enam nii nagu varem, aga mingi arvestus ja loogika peab ikka säilima.
Kokkuvõttes kõik, mis puutub harjumuspärasesse päeva alustamisse, peab olema 1:1 õige ja kui see nii on, siis kõik ülejäänu tuleb justkui iseenesest. Minu puhul igatahes on see oluline ja ainult neid lihtsaid asju järgides on kordades lihtsam teel püsida, kui elades nii kuidas juhtub.
Kuidas on lood teiega, kas olete tundnud kuidas üks või teine asi oluliselt teie päeva mõjutab?
Kiku
Mul on täpselt õige rütm sees, ma tunnen end hästi ja motiveeritud. Olen puhanud ja energiatase on laes. Bring it on! Kõik tööd ja trennid teen ära. Olen elust sillas. Kuna kõik on läinud plaanipäraselt, olen rahus ja edukas, päev päeva kaupa jõuan lähemale oma eesmärgile ning saan iseendaga rohkem sõbraks.
ELU ON ILUS!
Aga...
Tegelikult milleni ma jõuda soovin, on see, kui olulised on kolm asja minu jaoks - uni, hommikusöök ja režiim/rutiin.
Reede hommikul ärkasin, seljataha oli jäänud vaid viis tundi und, mis minu tavalise 8h unevajaduse kohta ikka tunduvalt kesisem saavutus. Ärgata polnudki raske. Aga ma teadsin, et peale paari tunnist üleval olekut ma lihtsalt pole ikka veel päriselt üles ärganud. Suu kiskus rohkem haigutama kui silm pilgutama. Ei suutnud end absoluutselt käima saada. Kui olen ikka harjunud kauem magama, siis keha annab teistsuguses olukorras kohe märku. Mingist trenni tegemisest ei tulnud üldse midagi välja, sest füüsiliselt olin nagu sulav sült. Juba lihtsalt eksisteerimine oli raske. Ja vaimselt mingis teises dimensioonis.
Ehk siis ikka pigem näpistan kooli või millegi muu arvelt aega, kui une arvelt. Sest välja puhkamata nii kui nii pole ma kuskil oma võimetele kohane. Seega rõhutan, nii endale kui ka teisele, et välja puhkamine ja kvaliteetne uni on üheks oluliseks aluseks, et kõik muu toimiks!
Mis puutub hommikusööki, siis annab kohe tunda, kas hommikusöök oli 300kcal või 500kcal. Ma olen kindlalt selle poolt, et hommikul tugevam söök ja päeva lõpupoole ainult kergemaks. Esiteks selle süsteemiga on kehal parem rasvaga võidelda, teiseks hommikul ärgates on kõht nii tühi, et lihtsalt peab palju sööma ja siis hakkab ilus ring uue hooga peale.
Hommikusöök on päeva tähtsaim söögikord ja sellest sõltub minu kogu järgnev päev. Kui hommikusöök on korralik, toitainete ja valgurikas, siis mul tekib oluliselt vähem isusid ja näljatunnet päeva jooksul, kui neil hommikutel mil söök on pigem tagaplaanile jäänud. A´la kiire võiku, väike jogurt banaaniga vms, mida varasemalt hommikuks sõin.
Reedel, selle vähese une, mida ma üritasin maksimaalseks venitada muude hommikuste toimingute arvelt, tõttu ei olnud aega korralikuks hommikusöögiks. Sõin lihtsalt kohupiima marjadega ja mõni tund hiljem mul oli juba nälg. Ei, see polnud kindlasti isu. Vaid see oli mu korisev ja õõnsa tundega kõht. Kõht, kes arvas, et tegemist on mingisuguse eksitusega ja nõudis vigade parandust. Okei, sõin siis enne loengut kiirelt banaani, et kursakaaslaslastel õppejõu jutt mu kõhukorina tõttu kuulmata ei jääks, haha. No ja natukene see pettus toimis. Sõin oma lõuna kell 12 ja kõht oli nii täis. Võiks nagu arvata, et probleem on lahkunud meeldivast seltskonnast. Aga ei, koos selle unepuudusega oli energia tase zero ja kõht oli päeva otsa tühi.
Olen jätkuvalt kindel, et tegemist polnud paljalt isuga vaid energiapuudus oli vaja kuidagi korvata. Prrr, nüüd jõudsin segaduseni oma peas. Kas ma oleks pidanud une arvelt võtma korralikuks hommikusöögiks aega või mitte?! Ühesõnaga, enne korralik uni, siis korralik hommikusöök. Ja päev on kindlasti juba oluliselt ilusam ja edukam!
 |
| Lemmik hommikusöök, u. 550 kcal |
 |
| Reede hommikune 5min hommikusöök, u. 300 kcal |
Üks asi on see, et mulle endale lihtsalt meeldib oma rutiin. Teine aga see, et keha on harjunud toimima selles rutiinis ning teda juba ei lollita. Igatahes kohe kui mu ärkamine ja hommikusöök toimub tund või kaks tavalisest varasemalt, ei tööta keha funktsioonid nii nagu vaja. Mis omakorda mõjutab jällegist kogu mu päeva, isusid ja energiat, tuju ning enesetunnet. Paraku vahel on vaja varem ärgata ja pean leppima selle tobeda olemisega.
Sama on ka hilise ärkamise puhul, vahet pole kas mul on ilusti oma normaalsed tunnid täis magatud või ma olen mõne tunni isegi rohkem maganud. Kui ma paar tundi hiljem oma tavapärasest ärkmisajast üles tõusen, siis olen terve päev nagu uimane laiskloom. Mu keha ja vaim ei suuda end enam üles äratada ja kogu päeva vältel on meeletu unine ja tuim olek. Ausalt öeldes võrdub see laiskusega. Midagi ei taha ja ei viitsi teha. Ja selline mõttetu vegeteerimine on ka igav ja kui on igav, siis mõtlen palju mõttetuid mõtteid. Mis omakorda viivad mõtted söögile aga kuna mul on see laisklooma päev, siis loomulikult ei viitsi ma ju midagi süüa teha. Ja siis, vaat kus jama, aga igasugused ebavajalikud toidukesed satuvad mulle kõhtu. Ütleks nii, et päris tuksis on ka see valel kella ajal ärkamise variant.
Veel seoses režiimist välja tulles muutuvad ka mu söögiaegade kellaajad paari tunnise kõikumisega siia või sinna poole, mis omakorda peaaegu alati tähendab, et lõuna on varem ja seega kogu päeva peale tuleb mingi üks-kaks ekstra söögikorda. Mis omakorda võib viidata sellele mitte-teretulnud lisakaloritele. Ma küll ei loe neid enam nii nagu varem, aga mingi arvestus ja loogika peab ikka säilima.
Kokkuvõttes kõik, mis puutub harjumuspärasesse päeva alustamisse, peab olema 1:1 õige ja kui see nii on, siis kõik ülejäänu tuleb justkui iseenesest. Minu puhul igatahes on see oluline ja ainult neid lihtsaid asju järgides on kordades lihtsam teel püsida, kui elades nii kuidas juhtub.
Kuidas on lood teiega, kas olete tundnud kuidas üks või teine asi oluliselt teie päeva mõjutab?
Kiku
Tean täpselt, mida sa tunned, kuid kunagi ei pööranud sellele palju tähelepanu, vaid arvasin, et lihtsalt kuidagi halb enesetunne. Nüüd rohkem trenni tehes on õnneks une ja söögi rutiin paika loksunud ja enesetunne niivõrd parem . :)
VastaKustuta